Viikingid kui kultuurikandjad (2)

VIIKINGID KUI KULTUURIKANDJAD
Referaat
Koostaja :
Juhendaja :
2009

Sisukord

1 Viikingite päritolu ja üldine tegevus ……………………………………...……………...…4
2 Viikingite keelekasutus ning ruunid …..…………………………………………………... 5
2.1 Viikingite sõnad ………………………………………………………………….. 5
2.2 Viikingite laulud ………………………………………...………………………... 5
2.3 Kenningid ……………………………….…………………………………………6
2.4 Ruunide maagia ……………………………………………………………………6
2.5 Ruunikivid …………………………………………………………..……………..7
3 Viikingite laevad ……………………………………………………………………………8
4.. Maadeavastused ja suhted teiste rahvastega …………………………………………...….10
4.1 Vana-Vene riigi teke …………………………………………………………..…11
4.2 Taani alaviikingite tegevus lõunapoolses piirkonnas …………………….………12
4.3 Skandinaavlaste asustus Gröönimaal …………………………………………….13
4.4 Viikingite seos Ameerikaga ………………………………………………..…….14
4.5 Viikingid Eesti alal ……………………………………………………………….15
5 Snorri Sturluson ja viikingite uskumused …………………………………………………17
5.1 Viikingi müütide eelkäijad ……………………………………………………….17
6 Viikingite kunst …………………………………………………………………………... 18
7 Viikingite mütoloogia ……………………………………………………………………. 19
7.1 Maailma loomine ……………………………………………………………...… 19
7.2 Maailma puu …………………………………………………………………….. 20
7.3 Nornid …………………………………………………………………………… 20
7.4 Ajaloost müüdiks ………………………………………………………………... 20
7.5 Hiiglased ………………………………………………………………………… 21
7.6 Haldjad ………………………………………………………………………….. 21
7.7 Loodusvaimud …………………………………………………………………... 21
7.8 Maod ja lohed ……………………………………………………….……………21
7.9 Päike …………………………………………………………………………….. 22
7.10 Aarded ja talismanid ……………………………………………………………22
7.11 Asgard ………………………………………………………………………… 23
8 Jumalad ja nendega seotud müüdid ……………………………………………………….24
8.1 Odin …………………………………………………………………………..….24
8.2 Valküürid ………………………………………………………………………...25
8.3 Asgardi kuninganna ……………………………………………………………... 26
8.4 Kõue jumal ……………………………………………………………………… 26
8.5 Vikerkaare silla valvur ………………………………………………………….. 27
8.6 Jumal, kes oli teisipäev ………………………………………………………….. 28
8.7 Freya …………………………………………………………………………….. 28
8.8 Frey ……………………………………………………………………………… 28
8.9 Üleannetu jumal ………………………………………………………………… 28
9. Viikingite maailma lõpp …………………………………………………………………. 30
9.1 Ragnarök ……………………………………………………………………….. 30
9.2 Viimane lahing ………………………………………………………………….. 30
Kokkuvõte …………………………………………………………………………………... 31
Kasutatud kirjandus …………………………………………………………………………. 32
1 Viikingite päritolu ja üldine tegevus
Üldjuhul peetakse viikingiteks sõdalasi, kes lahkusid Skandinaaviast aastatel 793 – 1066. Vähem kui 250 aastaga muutsid viikingid uueks kogu Euroopa.
Nimi „ viiking ” pärineb kaugest ajaloost. Vik tähendas vananorra keeles ulgumerd või sisselaset, vikja kiiret liikumist. Nende sõnade osaline seos viis uute sõnade viking (piraatide haarang) ja vikingr (piraat-rüüstaja) tekkimiseni. Sõna „viiking“ oli esialgu mitte inimrühma, vaid elukutse nimetus. Rahutud hinged otsustasid „minna viikingiks“ – see tähendab minna rüüsteretkele.
Viikingid, tuntud ka kui põhjalased ja varjaagid, olid Norra, Taani ja Rootsi päritolu sõdalased, kaupmehed ja asunikud, kes võtsid ette ulatuslikke ekspeditsioone, mis viisid neid isegi Kaspia merele ja Põhja-Ameerikasse. Viikingid koloniseerisid Islandi ja Gröönimaa, tõusid Normandia hertsogiks ja valitsesid Knudi ajal Inglismaad.
Rahu, mille Lääne-Euroopas kindlustasid tugevad valitsejad nagu Karl Suur ja Offa, rikkusid viikingite kallaletungid. Paganatest sõdalased, keda ilmselt tugevamad Skandinaavia kuningad olid välja tõrjunud, lahkusid oma kodumaalt ja võtsid ette rea välkrünnakuid mandrile. Oma kiirete ja merekindlate laevadega rüüstasid nad jõesadamaid ja rannikuäärseid asundusi, röövisid kloostreid ja linnu, võtsid pantvange ja müüsid neid orjadeks . Esimesed viikingitest rüüstajad olid huvitatud vaid röövsaagist, hiljem hakkasid nad vallutatud alasid koloniseerima. Nad võtsid omaks ristiusu ja asutasid kaubalinnu. Nende kaubandussidemed ulatusid islamimaailma , Venemaale, Bütsantsi keisririiki ning isegi Uude Maailma ehk Ameerikasse.
2 Viikingite keelekasutus ning ruunid
2.1 Viikingite sõnad
Viikingite jaoks oli sõna väga oluline. Nad võtsid kiitust väga tõsiselt ja tasusid solvangute eest surmaga. Nagu paljud teisedki paganad Euroopas, suhtusid nad kirjutamisse kui maagilisse suhtlusvahendisse ning seostasid tähti või ruune jumalate jõuga.
Ruunid olid kasutusel üle kogu paganliku Euroopa, aga viikingid kasutasid versiooni, mille nimi oli Noorem Futhark – varasema keele Vanem Futharki mugandus, mis sai oma nime kuuest esimesest ruunist. Iga ruun oli heliline, ent omas ka peidetud tähendust, kui teda kasutati omaette .
Viikingiaja alguseks 9.sajandil oli ruunitähestik muutunud ja lihtsustunud 24-lt tähemärgilt 16-ni. See uus tähestik esineb kolmes erinevas variandis : normaalruunid, lühiharulised ruunid ja kriipsuta ruunid. Normaalruunid on ruunitähestiku tavalisem vorm ja see domineerib ka viikingiajastu ruunikividel. Lühiharulised ruunid on normaalruunide lihtsustatud vorm. Kriipsuta ruunimärgid on järjekordne lihtsustamine ja seda tähestikku nimetatakse ka viikingiajastu kiirkirjaks või stenograafiaks. Kuusteist ruunimärki ei olnud piisav kõikide kasutuses olnud häälikute tähistamiseks ja seepärast pidid mõned märgid mitme hääliku eest seisma. 
Viikingite ruune on leitud graffitina puust siltidelt, mida kasutasid kaupmehed, või relvadel ja hauakividel. Ruunide nurgeline kuju teeb nende kivisse graveerimise lihtsamaks. Norra legendi järgi oli Odin see, kes sai läbi eneseohverduse ruunidest teada. Havamal (üks Luulelise Edda luuletus ) kirjeldab Odini leidu: „Ma tean, et rippusin tuulisel puul / tervelt üheksa ööd, / odaga haavatud ja Odinile antuna, / iseendalt iseendale, / sellel puul, mille kohta ei tea keegi, kust ta juured tulevad / Nad ei andnud mulle leiba ega juua sarve seest, / veeresin allapoole, / võtsin ruunid, / karjudes võtsin nad, / ja kukkusin sealt tagasi” Mõned õpetlased usuvad, et viikingiaja šamaanid või Odini järgijad kasutasid ruune jumalikustamiseks või üleloomulike võimete näitamiseks.
Esimene runoloog ehk ruuni tähestiku õppija oli Rootsi õpetlane Johannes Bureus (1568 – 1652), kes oli Rootsi kuninga nõuandja. Tänapäeva runoloogid uurivad enam kui 6000 ruuni, mis on säilinud, alguses neid vana norra keelde ja seejärel inglise keelde tõlkides. Runoloogide töö on aidanud meil viikingeid ja nende ajalugu palju paremini mõista.
2.2 Viikingite laulud
Viikingite meelelahutajad olid skaldid ( luuletajad ). Neid kutsuti laule laulma, sõdalaste tegudest lugusid jutustama ning nad olid hinnatud oskuse poolest meeles pidada sõdalaste uhkemaid hetki . Vahel skaldid liialdasid, aga harva uhkustasid viikingite saavutustega ülearu, sest siis loobiti neid vihase rahva poolt nõude, luude ja muude asjadega. Skaldid jätsid lood meelde ega kirjutanud üles, tehes praktiliselt võimatuks nendest tänapäeval midagi teada. Enamik viikingi saagades leiduvatest lauludest on üles kirjutatud kümneid aastaid hiljem ajast, mil neid esmakordselt esitati, ja sõnu on aja jooksul muudetud.
2.3 Kenningid
Poeetilise eneseväljenduse tõttu on viikingite tekstid teinekord raskesti mõistetavad. Skaldid suurustasid omapärase poeetilise sõnavaraga igapäevastest asjadest rääkimisel, eriti kui jutt käis lahingutest, mis muidu oleksid muutunud igavaks nimekirjaks pussitamistest ja surmadest. „Mõõkade tants” viitas lahingule, „kaan” oli mõõk ning „kaelakee regi ” naine (nimetati ehte järgi, mida ta kandis ).
Mõningaid viikingite kaudseid väljendeid on praktiliselt võimatu mõista:
„Säravad peegelduse omanikud tumedusest, tormis osav hobune luige voodist” Inimesed, kellel on säravad asjad ja kes on liikumisvahendil, mis hõljub veel (sõdalased)
„Tihti öösel reisiv Yggi naise hobune või jõeluu” Elukas, millega ratsutas legendaarne Yggi naine (hunt)
Enamus viikingite säilinud värssidest ülistab kas lahinguid või jumalaid. Hästi säilinud viikingite luuletus on leitud Islandilt, kus luulearmastus oli kahjuks ebaseaduslik, sest kohalikud kartsid, et luulet kasutati needuste varjamiseks.
2.4 Ruunide maagia
Viikingid ja teised germaani hõimud ennustasid saatust ruunitähestiku sümbolite abil. Ruunitähestikku kasutab ennustamiseks enamik tänapäeva ennustajaid. On olemas mitu meetodit, kuidas neid ruune (või vähemal või rohkemal arvul ruunisümboleid) ennustamiseks kasutada. Tundub, et ruunisümboolika kõneleb ennustaja teadvusega mingil väga sügaval tasandil. Tuleb siiski tunnistada, et ükski olemasolevatest meetoditest ei ole päriselt traditsiooniline. On teada, et vanad germaani ja skandinaavia hõimud kasutasid ruune ennustamiseks, kuid ükski teadlane ei tea täpselt, kuidas seda tehti või milline tähendus ruunidele kas üksikult või teistega ühenduses anti. Tegelikult on asi nii, et mõned tänapäeva okultistid kasutavad ruune meetodil, mille nad on oma väite kohaselt tuletanud iidsest salajasest traditsioonist, mille ainsad pärijad nad on, kuid säärased väited on juba oma olemuselt tõestamata ja tõestamatud. Teised tänapäevased ruunide abil ennustajad on ausalt tunnistanud, et nad andsid ruunidele sümboolsed tähendused, mis on tuletatud nende sümbolite nimedest ning mis toimivad praktikas suurepäraselt, ning lõid ruunide kasutamise meetodid, mis küll ei ole päris traditsioonilised, kuid on see-eest äärmiselt tõhusad.
Kahjuks ei ole tänapäeval säilinud konkreetset õpetust ruunide kasutamisest. Viimased meistrid sellel alal elasid Islandil 17 sajandil.
2.5 Ruunikivid
Mälestuskirjade kivisse raiumine sai Skandinaavias suurmoeks umbes aastatel 950-1100. Arvatakse, et eeskuju andis taani kuningas Harald Sinihammas, kes laskis püstitada 960 aasta paiku oma vanemate mälestuseks suure kivi.
Ruunikivide tekstide kaudu saab aimu tolleaegsetest kultuurisuhetest, viikingiretkedest, kaubavahetusest ja kaupmeeste gildidest, vägilastest ja mütoloogiast. Lisaks mälestuskivile oli ruunikivil veel teisigi ülesandeid - nende kaudu väljendati staatust, varandust ja usku. Kivid püstitati tugevate, vaprate või heateoga hakkama saanud, aga ka võõrsil surnud sugulaste mälestuseks. Samas jätsid  kivi püstitajad tekstidesse ka enda kohta informatsiooni. Mida suurem ja rikkalikuma mustriga kivi, seda suuremast rikkusest see jutustas. Leidub ka ruunikive, mis on püstitatud iseenda kiituseks ja mälestuseks.
Mälestuskirjad raiuti püsti asetatud kividele, aga ka suurtele kivilahmakatele või kaljudele. Need asetsesid peamiselt teede ja sildade juures ning teiste käidavate kohtade läheduses. Alguses olid kividel lihtsad ornamendid. 11. sajandil aga hakkasid levima keeruliste mustritega ja kunstiliselt kujundatud ruunikivid. Säilinud fragmentide põhjal on kindlaks tehtud, et kivid olid algselt rikkalikult värvitud. Kasutati looduslikke värvipigmente, mida segati loomarasvaga. Praegu on ruunikividel kokkuleppeliselt nende paremaks jälgimiseks raudoksiidiga punaseks värvitud vaid ruunimärkide ja ornamentide vaod , sest üksikute säilmete järele ei ole võimalik rekonstrueerida kõikide ruunikivide värvilahendusi.
1100 aastate paiku hakati surnuid matma kirikuaedadesse ja ruunikivid kujunesid hauakivideks. Vanu ja unarusse jäetud ruunikive kasutati materjalina kirikute ehitamisel .
Juba 17. sajandi algul mõisteti, et ruunikividel on Põhjamaade ajaloos väga tähtis osa. Sellest ajast alates on ruunikive kaitstud ja hooldatud ning tänu sellele on neid ka palju säilinud. Rootsis arvestatakse praegu üle 3000 ruunikivi ja kolmandik nendest asuvad Uppsala läänis.
3 Viikingite laevad
Suured purjelaevad pärinevad Atlandi ookeani Euroopa rannikult. Kui Vahemeremaadel olid tänu odavale orjatööle väga kaua kasutusel aerulaevad, siis põhjapoolsetel aladel arenes kiiresti purjelaevandus. Põhjuseks oli ühelt poolt orjade vähesus ja nende pidamise kulukus, teiselt poolt ka põhjamaade karm meri, mis raskendas aerude kasutamist.
Viikingid olid väga head meresõitjad. Nad said algteadmised turvalisel Balti merel ja täiendasid neid Atlandi ookeani ohtlikes vetes. Viikingite laevad olid kergemad kui teiste rahvaste omad. Nad olid madala ehitusega, mis lubas viikingitel seilata kitsastel jõgedel ja mööda järvesid. Samas olid laevad ka kerged, neid võis vajadusel kogu meeskonna abiga veest välja tõsta. See oli kasulik, sest nii said nad vedada laeva kaldale, et seal seda parandada, ning viia laeva ühest järvest või jõest teise. Tänu sellele võimalusele said viikingid purjetada ka kaugemale Euroopa sisemaale.
Norras ja Taanis leitud võrdlemisi hästi säilinud laevade jäänuste põhjal teame, et viikingilaevad olid umbes 20 - 24 m pikkused ja 3 - 5 m laiused. Nad kaalusid tühjalt umbes 8,5 tonni, meeskonna ja varustusega ulatus veeväljasurve aga 18 - 20 tonnini. Iga laev mahutas 20 - 50 meest ja 8 – 14 hobust.
Viikingite laevameistrid kasutasid laeva ehitamisel klinkerit (tuntud ka kui ülekattega laudis ) – ehitusstiili, mille puhul löödi lauad kinni nii, et üks laud kattis teise ülemist serva. See andis laevale metsikutes vetes parema paindlikkuse. Pardaplangud olid omavahel ühendatud raudneetidega. Viikingite laevad olid tavaliselt mõlemalt poolt ühesuguste otstega ning tänu sellele said nad kiiresti sõidusuunda muuta. Tüür kanti lihtsalt laeva teise otsa ja kinnitati alati laeva paremale poolele. Pikkadel ulgumerereisidel kasutati rooli asemel ahtri lähedal paremasse pardasse kinnitatud aeru . Sellest pärinevad ka laevandusega soetud mõisted tüürpoord (sõnast styra) parema poole ja pakpoord vasaku jaoks. Kummaski pardas oli kuni 16 aeru ja parda serval olid reas kilbid .
Kaunistatud vöör- ja ahtertääv tõusid kõrgele. Vöörtääv lõppes tavaliselt lohe- või ka lõvipea kujutisega, mida kasutati viikingilaevadel mõnikord hirmutavate kaunistustena. Hiljem muudeti lohepead eemaldatavateks. Kui kristlus muutus juhtivaks usunduks, keelasid mõned viikingitega muidu sõbralikult läbi saanud kogukonnad nii hirmutavate paganlike esemetega oma sadamates randuda.
Sõdimiseks ja reisimiseks ehitatud pikklaevad ei olnud kaugeltki ainsad viikingite alused. Sama tähtsad olid ka knarrid – laiemad kaubalaevad, mille pikkuse ja laiuse suhe oli mitte 7:1 nagu sõjalaevadel, vaid 4:1. See täiendav laius lubas ehitada laeva keskpaika süvatrümmi kaupade vedamiseks. Knarrid olid esmajoones kindlalt kohale kinnitatud mastidega purjelaevad, kuigi vööris ja ahtris olid mõlemas pardas ka mõned avaused aerude jaoks.
Sõjalaevade maste oli võimalik hõlpsasti langetada, et vähendada aerude jõul liikumise ajal aluse õhutakistust ja suurendada stabiilsust või siis üllatusrünnaku ajal ennast märkamatuks muuta. Puri oli tavaline edasiviiv jõud merel, jõgedel ja kaldavees aga sõuti aerudega. Viikingilaeval lehvis nelinurkne raapuri. Säilinud purjeriidetükkidest saame teada, et laevapurjed olid tehtud villasest kangast , mitte linasest. Viikingid said tugeva veekindla villa Skandinaavia lammastelt ja see andis nende laevadele vastupidavad ja painduvad purjed .
Viikingilaevade edu saladus peituski purje ja aerude ühendamises. See muutis laevad ka harukordselt kohanemisvõimeliseks. Veesõidukite kõrge masti ja sellele vastava tugeva kiiluga varustamise kunsti olid Põhjala laevameistrid saanud selgeks alles vahetult enne viikingiaja algust. Kiil oligi suurel määral viikingilaevade selgrooks. Kiilust ülespoole minnes ehitati õhukestest kuivatamata radiaallaudadest laevakere. Selle töö juures peeti eriti hoolikalt silmas puu toimsust. Kiil valmistati ühestainsast sirgest tüvest, kaared aga vormiti sellistest puuharudest, mis olid juba looduslikult enam-vähem vajaliku kumerusega. Eesmärgiks oli nõtkus ja kergus. Suuremõõtmelise sõjalaeva ehitamisele kulus tosinkonna tamme puit (kuigi eriti põhja pool valmistati mõnikord laevad ka männipuust).
4 Maadeavastused ja suhted teiste rahvastega
Varakeskaja lõpupoole tegid viikingid suurimaid maadeavastusi. Maapuudus ja ka teised põhjused viisid neid kaugemale põhja. Esimeseks peatuspunktiks seal sai Island . Norra kolonisatsioon Islandil algas umbes 874. aastal, mil loodi esimene Põhja-Euroopa vabariik. Sealse ennenägematu valitsemissüsteemi eesotsas ei olnud mitte ainuvalitseja, vaid 36 kohalikku vanemat, kes esindasid igaüks oma kodukohta ja kogunesid kord aastas vabaõhukärajatele, mida nimetati Althingiks.
Viikingiretked jagunesid üldjoontes Lääne- ja Idateeks. Lääneteel liikusid peamiselt hilisemate taanlaste ja norralaste esivanemad , Idateel hilisemad rootslased . Just Lääneteel seiklevad viikingid jõudsid oma laevastikuga Inglismaa rannikule ja hiljem vallutasid osa Inglismaast. Sellepärast on Inglismaal ka tänapäeval veel üht-teist viikingitest pärinevat. Seal on säilinud viikingite päritolu kohanimed . Oma võimu kindlustamiseks lõid viikingid praeguse Iirimaa pealinna Dublini. Nende rajatud on ka Wexford, Waterford ja Limerick. Ühtlasi seadsid nad ennast sisse rannikulähedaste saartel, mille hulka kuulusid näiteks Man ning Orkney ja Shetlandi saared. Nemad varustasid esimeste elanikega ka Norrast peaaegu 700 km lääne poole jäävad Fääri saared, mis olid senimaani täitnud üksnes iiri munkade suvise pelgupaiga ülesannet.
Kauges Konstantinoopolis teenisid viikingid Bütsantsi keisri ihukaitsjana.
Kui viikingid seiklesid algul  mööda ookeane, siis hiljem sai neil kombeks jõgesid mööda üles sõita, et vallutada ja rüüstata kallastel asuvaid suurlinnu. Niimoodi rüüstati Madalmaid ja sealset ilusat linna Antverpenit.
Viikingid käisid vallutusretkel ka Prantsusmaal ja Pürenee poolsaarel ning jõuti isegi Põhja-Aafrikasse. Kaugeim koht Lääneteed sõites oli Kreeka. Pireuse sadamas Ateena lähedal seisab Antiik-Kreeka lõvi, millele on raiutud skandinaavia ruunikirjad.
4.1 Vana-Vene riigi teke
Vene kroonikate andmetel tõstsid novgorodlased 859. aastal varjaagidest valitsejate vastu mässu, kuid pärast kolm aastat kestnud omavahelisi hõimusõdasid ja korratust kutsusid taas endale mere tagant valitsejad. Nii tulnudki Skandinaaviast kolm venda – Rjurik, Sineus ja Truvor. Vennad olnud pärit russide hõimust, mida peetakse Kesk-Rootsi Roslageni piirkonna viikingihõimuks. Rjurik valitsenud Novgorodis, Sineus Beloozeros ja Truvor Irboskas. Kahe noorema venna surm teinud Rjurikust Novgovorodimaa ainuvalitseja. Osade allikate järgi oli Rjurik Novgorodi linna rajaja.
Rjuriku valitsemisajal ei elanud riigis ilmselt arvestataval hulgal slaavlasi, pigem oli tegu soomeugri riigiga. Kroonika järgi suri Rjurik 879. aastal. Ta andis valitsemise üle oma kaaskondlasele Olegile, paludes ühtlasi hoolitseda oma väikese poja Igori eest. Nii muutus slaavlaste olukord 882. aastal, mil Oleg vallutas lõunas asuva rikka kaubalinna Kiievi ning tegi sellest oma riigi keskuse. Nüüd asusid valitsejad ümber slaavi aladele , ehkki slaavistumisprotsess polnud ilmselt kuigi kiire. Viikingid säilitasid veel aastakümneid ülemkihis ülekaalu ning nende slaavistumine toimus aegamööda. Ka esimesed suurvürstid polnud tegelikult slaavlased . Siiski saavutasid slaavlased tänu oma arvulisele ülekaalule viimaks ka ülemkihi sekka sulandumise. Kuigi Kiievi- Venet valitsesid Rjuriku järglased kuni 1240. aasta mongolite sissetungini. Viimane Rjurikute soost valitseja Venemaa troonil oli Vassili IV, kes suri 1612.
Tõeliseks Vana-Vene riigi loojaks võibki pidada hoopis Olegi, kes ühendas killustunud maa. Samas pole tema eksistents sugugi kindel, võimalik, et ta on poolmüütiline tegelane, kes võidi hiljem välja mõelda. Siiski olevat Olegil olnud tihedad suhted ka Skandinaaviaga. Mõnede andmete kohaselt olevat ta loobunud 912 vürstitroonist ning läinud tagasi oma kodupaika, kus ka surnud.
Tegelikult põhineb kogu selline ajalookäsitlus paljuski oletustel. Ka Rjurikut on peetud mütoloogiliseks või sümboolseks tegelaseks. Vene ajalookirjanduses on varjaagide rolli suhtes Vana-Vene riigi tekkimisel väga vastandlikke seisukohti, mis põhinevad mitte üksnes ajalooallikatel, vaid ka ajaloolaste ideoloogilisel orientatsioonil. Osade ajaloolaste arvates valitses Rjurik algul hoopis Ladogas, kust arheoloogilistel kaevamistel on leitud mitmeid 9. sajandist pärinevaid skandinaaviapäraseid leide, ja haaras 862 ise soodsas olukorras võimu Novgorodis. Müüt varjaagide valitsema kutsumisest tekkis alles 11. sajandil ning sattus 12. sajandil kroonikatesse Vene valitsejasoo päritolu seletuseks.
Kindel on aga asjaolu, et Novgorod sai tähtsaks kaubapunktiks, mis kontrollis kaht suuremat lõuna poole viivat marsruuti. Üks tee kulges piki Dneprit Kiievisse, sealt edasi Mustale merele, avades seega ligipääsu Bütsantsi pealinnale Konstantinoopolile. Teine marsruut viis laevasõitjad ligikaudu 4000 km mööda Volgat allavoolu Kaspia merele, kust algasid Bagdadi viivad karavaniteed.
Viikingid kaubitsesid muuhulgas ka orjadega, kelle nad olid saanud sõjasaagi või andamina slaavi rahvastelt, kelle hulgas viikingid oma äri ajasid. Inglise keeles orja tähistav sõna salve tulenebki sõnas „slaavlane“.
4.2 Taani ala viikingite tegevus lõunapoolses piirkonnas
Taanlaste mõju oli kõige tugevamini tunda just Inglismaal ja Karl Suure Frangi riigis, kuhu tollal kuulusid lisaks Prantsusmaale ka Saksamaa ja Madalmaad. Esialgu pakkus impeeriumi võimsus küll ründajate ees kaitset, aga kui riik 840. aastal kolme rivaalitseva pärija käes üksikuteks osadeks lõhenes, kasutasid viikingid võimalust. 845. aasta ülestõusmispühal ründasid 160 km mööda Seine ´i jõge ülespoole tunginud jüütid Pariisi.
Pärast 850. aastat hakkasid taanlastest viikingid röövitavates maades ka talvituma, tegutsedes seal jõesuudmeisse rajatud poolalaliste tugipunktide najal . Järgmiseks loogiliseks sammuks oli okupeerimine ning 865. aastal jõudiski Inglismaale esimene paljudest võimsatest viikingite väesalkadest. See maa oli tollal jagunenud pooleks tosinaks üksteisega võitlevaks kuningriigiks, mis üksteise järel langesid . 880. aastal pidas vastu veel ainult Wessexi kuningriik . Wessexi väljapaistev valitseja Alfred Suur tõkestas pealetungi, kuid üle poole Inglismaast oli selleks ajaks vallutajate käes. Nad jätsid enda kontrolli all olnud alale, mida kutsuti Danelaw´ks, püsiva jälje, pärandades järeltulevatele põlvedele kirjutatud seaduste ja vandekohtu traditsiooni. Ühtlasi kinkisid nad ka midagi igikestvat inglise keelele – sellised sõnad nagu näiteks take (võtma), sky (taevas), die (surema), anger (viha), hell (põrgu) ja ugly (inetu) on kõik vanapõhja juurtega.
Danelaw muutus omakorda tugipunktiks uute rüüsteretkede sooritamisel Prantsusmaale, kuni kuningas Charles III otsustas 911. aastal röövlid ära osta ning pakkus nende juhile Rollole Seine´i suuet ümbritsevaid maid, juhul kui too tõotab, et tõrjub tagasi rivaalitsevad viikingid. Rollo pidas kokkuleppest kinni ja kõigest mõne põlvkonna pärast said viikingitest normannid , kes võtsid üle alamate keele ja ristiusu. Rollo järeltulija kuuendast põlvest, Normandia hertsog Guillaume (William Vallutaja) sooritas 1066. aastal eduka sissetungi Inglismaale ja võttis oma võimu alla kogu sealse rahva.
4.3 Skandinaavlaste asustus Gröönimaal
10. sajandi lõpust kuni 15. sajandini asustasid Gröönimaa edelarannikut Skandinaavia päritolu sisserändajad. Islandi saagade andmetel avastas Gröönimaa islandlane Gunnibjörn Ulfsson. Esimene ümberasuja oli saagade kohaselt Erikr Punane, kes purjetas sinna 981. või 982. aastal. Tihti peetaksegi just Erikr Punast Gröönimaa avastajaks. Eiríkri elu tuntakse peamiselt 13. sajandi alguses kirjutatud Erikr Punase saaga kaudu, kuid temast räägivad lühidalt ka teised Islandi allikad. Erikr jäi Gröönimaale kolmeks talveks ja uuris saare ranniku põhjalikult läbi, valides välja piirkonnad, mis olid loomakasvatuse seisukohalt soodsaimad. Eiríkr andis kirjalike allikate andmetel maale ka nime Grænland, Roheline maa, lootuses, et hea nimi meelitab sinna rohkem inimesi. 10. sajandil oli Gröönimaal kliima arvatavasti praegusest soojem ning Islandiga võrreldes olid sealsed rohumaad lopsakamad, mis tegi saare väljarändajatele ahvatlevaks. Gröönimaa edelaosa, kuhu väljarändajad saabusid, asub Islandist geograafiliselt lõuna pool. Viikingiajal oli madalaid rohumaid seal ka praegusest rohkem, maa on aja jooksul vajunud ja osa tolleaegseid rohumaid on praeguseks merre kadunud.
Aastal 985 asus Islandilt Gröönimaa poole Eiríkr Punase juhtimisel teele 25 laeva, millest 14, umbes 500 asukaga, jõudsid kohale. Teised teeleasunud hukkusid jäämägede vahel või pöördusid tagasi. Asustus koondus Gröönimaa edelarannikul kahte keskusse: Idaasula (Eystribygd) ja nüüdse Gotthabi kohale Lääneasula (Vestribygd). Skandinaavia asustuse hiilgeaegadel, 12.-13. sajandil elas seal 3000-5000 inimest.
Gröönimaa ristiti umbes aastal 1000. aastal 1125 loodi ka Gröönimaa piiskopkond . Saarel oli üle kümne kiriku. Saaga järgi olevat Erikri kristlasest naine lasknud nende talu juurde ehitada Gröönimaa esimese kiriku, mille juurest on väljakaevamistel leitud 155 hauda. Sinna võib maetud olla ka Erikr Punane ise. Gröönimaalt ei ole leitud jälgi skandinaavlaste paganlikest matustest, mistõttu arvatakse, et kristlus domineeris ümberasujate seas algusest peale.
Lisaks loomakasvatusele tegeleti Gröönimaal jahiga ning kala- ja vaalapüügiga. Gröönimaa pakutavad morsakihvad, jääkarud, polaarrebase - jt nahad olid Euroopas hinnatud luksuskaupadeks, mis võimaldasid sisse osta muid vajalikke asju. Kui Gröönimaa skandinaavlased aasta 1000 paiku Ameerika avastasid , käidi ka seal puid toomas, Gröönimaal kohapeal võis leida vaid ajupuud. Gröönimaa skandinaavlastest elanikkond oli sõltuv kaubandusest Euroopaga ja esimestel sajanditel suheldigi Lääne-Euroopaga küllalt tihedalt. Mingil määral suheldi ja kaubeldi ka inuittidega.
15. sajandil Gröönimaal Skandinaavia asustus hääbus. Viimased arheoloogilised leiud , mis tunnistavad skandinaavlaste asustusest Idaasulas, pärinevad 15. sajandi lõpust. Asustuse kadumise põhjused ei ole päriselt selged. Selles võis oma osa olla kliima jahenemisel, mis tõi kaasa ikaldusi, põhjustas inuitide liikumise lõuna poole ja raskendas laevaühenduse pidamist Euroopaga. Inimesed haigestusid näiteks rahhiiti ja skorbuuti. Võimalik, et mingi osa inimesi rändas Gröönimaalt uuesti välja. Umbes 1500 asukat võis lahkuda Ameerikasse.
4.4 Viikingite seos Ameerikaga
Ameerika asub Gröönimaale võrdlemisi lähedal. Piisas vaid õnnelikust juhusest, et toimuks avastus. Seda ei tulnud kaua oodata. 986 aastal sõitis norralane Bjarni Herjulfsson Islandile sugulastele külla. Seal sai ta teada, et need on Erik Punasega Gröönimaale läinud. Bjarni otsustas sugulastele järele sõita, ent ilm oli halb ja ta eksis teelt.
Tuuled kandsid norralase Gröönimaast edelasse. Ühel päikesepaistelisel päeval nägi ta metsaga kaetud künklikku maad. Islandlaste jutustuse järgi oli teada, et Gröönimaal pole metsa, seepärast pööras Björn oma laeva põhja poole ning jõudiski peatselt Gröönimaale.
Gröönimaa asukad tundsid suurt puudust puidu järele. Seetõttu huvitas neid Bjarni nähtud metsane maa. Erik punase poeg Leif ostis Bjarni laeva ning sõitis umbes aastal 1000 koos kaaslastega seda maad otsima .
Mõnepäevase sõidu järel jõudsid nad kivisele paljale rannikule, praegusele Baffini maale. Meremehed arvasid, et on jõudnud teise ilma, seepärast nimetasid nad avastatud maa Hellulandiks (Hel - germaani mütoloogias algselt surnute asupaik , hiljem surnute jumalanna). Teine tõlgendus Hellulandile on „lamedate kivide maa“. Edasi purjetades leiti madal valge liivarannaga maismaa, kus maabuti ning mis sai nimeks Markland, Metsamaa . See on tänapäeval Labradori poolsaar. Veel 2 ööpäeva liikusid nad edasi lõuna suunas, kuni avastasid suure jõe suudme . Sõideti mööda jõge üles ja jõuti järveni, mille kaldaid kattis suurepärane mets. Seal oli palju loomi ja järves kala. Järve läheduses nähti metsiku riisi põlde, metsast aga metsviinamarju. Seetõttu sai maa nimeks Vinland. Tõenäoliselt on see ala tänapäeva Newfoundland , kuigi arvatakse ka, et selline avastus tehti kusagil Massachusettsis, kus metsviinapuu tõepoolest kasvab.
Koht meeldis ja sinna ehitati talvitamiseks puumajad. Talv tundus viikingitele soojana. Kevadel pöördus Leif karusnaha - ja viinamarjalaadungiga tagasi Gröönimaale. Aastail 1004-1008 jätkasid Leifi vennad Thorvald ja Thorstein Põhja-Ameerika ranniku uurimist , randudes mitmel pool sellel alal, mida tänapäeval nimetatakse Uus-Inglismaaks. Ajavahemikul 1010 -1013 külastas Põhja-Ameerika rannikut Islandi kaupmees Thorfinn Karlsefni. Vastavalt Islandi saagadele leidis viimane teadaolev skandinaavlaste reis Uude Maailma aset aastail 1014-1015. Rasket mereretke juhtisid Erikri tütar Freydis ja Thorfinn. 1015. aastal sündis Vinlandis Straumfjordis Erikr Punase ühe poja lesel Gudridil ja tema uuel abikaasal Thorfinnil poeg, kellele pandi nimeks Snorro. Tema on ka esimene valge inimene, kes sündis Uues Maailmas. Hiljem oli Snorro tähtis mees Gröönimaa asundustes.
Viikingite retked Põhja-Ameerikasse olid teada ka mujal Euroopas. Bremeni Aadama kroonikas aastast 1075 leiame ka Vinlandi nime. Ometi ei jäänud need retklejad Ameerikasse pidama ega jätnud oma külaskäigust maha ka märgatavaid jälgi. Lisaks algasid kokkupõrked indiaanlastega ning viikingid olid sunnitud oma Ameerika asunduse maha jätma. Need, kes olid jäänud elama Ameerikasse, segunesid põliselanikega. Kui Ameerika uuesti avastati, leiti Põhja- Ameerikast ka heleda nahaga ja blonde indiaanlasi .
1960. aastal kaevati muistne viikingite asula välja L´Anse aux Meadowsis Newfoundlandis, mis on oluline kinnitus , et viikingid käisid Ameerika mandril kaua enne Kolumbust. 1958. aasta suvel sooritasid Leifr Erikssoni marsuudil reisi Bergenist New Yorki seitse norralast, kellest ainult kaks olid meremehed. Nende väike laev oli täpne viikingilaeva koopia. Reis kestis 22 päeva.
4.5 Viikingid Eesti alal
Tõendeid eestlaste sidemetest viikingitega võib leida Skandinaavia ehetest ja relvadest , aga peamine allikas on siiski Skandinaavia ja Islandi folkloor. Selles on nimetatud idas paiknevat maad, mida kutsutakse Idateeks, Austrvegir´iks või Austriki´ks ja ka Svitoid´iks. Eistland või Esthland on vanast germaani keelest ja viitab maale, mis asub Läänemere idakallastel. Praeguse Eesti riigi maa-ala nimetati aga 8. sajandi Ynlinga saaga järgi hoopis Adalsyssla.
Rootslaste saagad räägivad meile kunagistest Rootsi kuningatest ning nendega peetud veristest lahingutest. Kõige tuntum on kindlasti lugu kuningas Ingvarist, kes olevat oma otsa leidnud just Eestimaal. Rootslased, kes said lüüa, levitasid teavet, millest tekkisid mitmed laulud.
Viikingid üritasid korduvalt tungida Eestimaale, kuid eestlased olid tol ajal sõjaliselt arvestatav jõud, keda pidasid silmas kõik naaberrahvad. Mõningate rootslaste arvates loodi Stockholm just selleks, et kaitsta end Eesti viikingite rünnakute eest.
Viikingiajal loodi Eestis hulgaliselt alalisi kauplemispunkte, aga tänaseks päevaks pole kellelgi aimugi kus nad võisid paikneda.
Eestlased olevat muiste ka orje pidanud ning nendega kaubelnud. Seda kinnitab Snorri Sturlusoni saaga. Üks lugu räägib, et 967. aastal, 3 aasta vanusena, rändas Norra tulevane kuningas Olaf koos ema Estridiga tolle venna Sigurdi juurde Novgorodi. See oli tegelikult põgenemine, kuna eelmine kuningas oli surnud ja poisi elu ohus. Merel sattusid nad eesti mereröövlite kätte, kes osa seltskonnast tapnud , osa jaganud omavahel. Olaf´i koos kasvataja ja kaaslasega sai eestlane Klerkon. Olafi kasvataja Torulf surmatud, kuna ta olevat olnud orjatööks liiga vana. Klerkon vahetas Olafi ja ta kaaslase Torgilsi hea kitse vastu Klerk -nimelisele eestlasele . Klerkilt ostis Olafi kalli vaiba eest kolmas eestlane Reas. Tema juures olnud Olafil hea põli. Poiss elas Rease juures 6 aastat. Kord tulnud Estridi vend Sigurd Eestisse nõudma makse vürst Vladimir Püha nimel. Kusagil laadal olevat ta näinud Olafit ja ostnud ta 12 kuldmarga eest vabaks. Ta vabastas ka Torgildi ja viis mõlemad Novgorodi.
Saarlased , keda tollal kutsuti oeselianideks ning ka kuralased olid tuntud Vana-Norra saagades ja Heimskringlas kui Víkingr frá Esthland (Eesti viikingid). Nende laevu hüüdis kristluse levitaja Liivimaa Hendrik piraadilaevadeks. Liivimaa kroonikatest on teada, et muistsetel saarlastel oli kahte tüüpi laevu: piratica ja liburna. Esimene oli sõjalaev, teine kaubanduslaev. Piratica suutis kanda kuni 30 meest, laeva ninal oli tihtipeale mao või lohe kujutis, purjed olid nelinurksed. Viikingiaegsed aarded olid enamasti hõbemündid ja -baarid. Võrreldes lähedaste naabritega on Saaremaal rikkalikumad viikingiaegsed aarded pärast Gotlandi saart Rootsimaal.
Eestlased tundsid ruunikirja samamoodi nagu ka skandinaavlased. Meie esivanemad tundsid ka hulgaliselt loodustarkusi, lisaks astronoomiat nii palju, et meremehed suutsid tähtede järgi navigeerida nagu seda tegid teisedki viikingid.
5 Snorri Sturluson ja viikingite uskumused
Viikingid olid ohvrite jaoks müstilised, metsikud vaenlased, kes ei hoolinud kristlusest põrmugi. Aga viikingitel olid omad jumalad, kellest rääkisid mitmed legendid ja müüdid ning kellelt nad lootsid saada kaitset kurja eest ning õnnistust lahingus. Viikingite usk oli segu esivanemate jumaldamisest ja ebausust. Me ei saa kunagi teada kogu tõde Skandinaavia jumalatest ja müütidest. Viikingid vältisid lugusid ja tegelasi, kes neid ei huvitanud, ning jätsid meile vaid napid teadmised jumalatest, naistest, talunikest ja kalameestest.
5.1 Viikingi müütide eelkäija
Suurem osa sellest, mida me tänapäeval viikingite mütoloogiast teame, pärineb ühest suurest allikast, mille on kirjutanud keskajal elanud Snorri Sturluson (1179 – 1241), kes kahjuks sündis liiga hilja , et olla tunnistajaks viikingiajale. Ta oli pärit ühest keskaja kuulsaimast Islandi perest ja töötas kolm ametiaega saare seadusekuulutajana – kõrgeima poliitilise võimuga ametikohal tollal. Snorri oli kristlane , aga tundis suurt huvi eelkäijate uskumuste vastu ning kirjutas lõpuks „Noorema Edda”, mis kirjeldas meile viikingite mütoloogiat. Snorri mainis ettevaatlukult, et ta ei uskunud vanu lugusid, ning tuli välja märkimisväärselt tänapäevase arvamusega, et enamik lugusid viikingite jumalatest on tegelikult lood pooleldi unustatud esivanematest. Snorri väitis, et kultused arenesid kuulsate ja austatud esivanemate haudade ääres ning kui järeltulijad nõudsid lahingus eelkäijate abi ja võitsid, tekkisid sellest uued lootused ja ümberkorraldused. Need eelkäijad, kes „ebaõnnestusid” ega suutnud õnne tuua, vajusid ajapikku unustusse. Need esivanemad, keda paludes saavutati võit võidu järel, jäid pikaks ajaks meelde ning usuti , et neil kaua aega tagasi lahkunud sõdalastel on suured võimed, mis tõstis nad lõpuks jumala staatusesse.
Snorri ei olnud ainus kirjanik, kes uskus, et viikingite jumalad olid moonutatud ettekujutus reaalselt elanud inimestest. Keskaja Norra ajaloos märgitakse ära kaks jumalat, kes pärinevad reaalselt eksisteerinud perekonna nimekirjast.
Snorri kirjutas ka mahuka Heimskringla („Maailma ring“), mis hõlmab endas Norra kuningate ajalugu alates viikingiajast. Sinna kuuluvad naljad, luuletused, laulud ja jutud. Mõned lood sai ta teada oma esivanematelt, kuna osa neist nägi viikingite ajaloo suuri sündmusi oma silmaga.
Oma hilisematel eluaastatel oli Snorri seotud Islandit Norra võimu alt päästa üritava vastuhakuga ning tapeti oma kodus Reykholt´is. Tema viimaseks lauseks peeti argpükslikku „Ära torka !”, kuid hiljem leiti, et need sõnad olid pigem „Sina ei tohi tappa”, seega suri kristlasest ajaloolane nii, nagu oli ka elanud.
6 Viikingite kunst
Luuletamise kõrval väljendus viikingite loomevõime ka selles valdkonnas, mida tänapäeval nimetatakse tarbekunstiks. Rahvas kasutas röövretkede ja kaubitsemise tagajärjel Skandinaaviasse kokkuvoolanud rikkusi mitte „puhta kunsti“, vaid ilusate ja samas ka praktiliste tarbeesemete ostmiseks . Nende loojaks olid peaaegu alati kuningate ja pealike juures töötanud anonüümsed käsitöölised. Alles viikingiajastu lõpus lisasid taidurid mõnele ruunikivile ka omaenda nime ja sedagi ainuüksi Kesk-Rootsis.
Ilmselt valmistati palju esemeid riidest ja puidust, kuid näiteid nende kohta on säilinud vähe. Nõrgalt on esindatud ka kivinikerdused, vähemalt varasest perioodist. Vähe on leitud ka keraamikat. Kuid see-eest on säilinud väga suurel hulgal metallitöötlemise näidiseid, sest sellel alal olid Skandinaavias olemas juba ammused traditsioonid. Põhjala käsitöölised kuulusid Euroopa kõige oskuslikumate pronksiseppade hulka koguni nii varakult kui teisel aastatuhandel eKr. Nende meistriteoseks on näiteks lurideks kutsutud kõverad tseremoniaalpasunad, mis tõusid kassitapuna vääneldes pillimehe huultelt 1,5 meetri kõrgusele.
Seppade toodangut kasutati viikingiajal lugematutel otstarvetel. Sepiste hulka kuulusid sõled ja mustrilised ilunõelad, millega kinnitati mitmeid erineva otstarbega esemeid riietest hobuserakmete ja laevadeni.
Viikingite maitsele vastavad jõulised, silmatorkavad ja keerukad , paljude läbipõimimistega ilustused. Põhimotiivid võeti kogu kõnesoleva aja jooksul loodusest. Tihtipeale muudeti aluseks võetud looma motiiv stiliseerimisel peaaegu täielikult abstraktseks. Alles kümnenda sajandi keskpaigast hakkasid regulaarselt mängu tulema ka taimed. Inimeste kujutisi esines suhteliselt harva. Motiivides vaheldumise järgi jagavad kunstiajaloolased viikingite kunsti ka kuueks ajajärguks.
7 Viikingite mütoloogia
Viikingite mütoloogia ei ole üks jätkuv lugu; selle asemel on tegemist lugude – tihti väga heade – kogumiga, mis on üksteisega vaid raskesti seostatavad. Viikingite mütoloogia annab meile võimaluse taibata, kuidas nägid nad iseendid, tunnetasid maailma, kuidas nad mõtlesid. See näitab meile, et viikingid nägid maailma pideva sõjana, mis on sündinud kaosest ning neetud lõppema hävinguga.
7.1 Maailma loomine
Oli Aja hommik, / Kui ei olnud midagi; / Ei liiva, ei merd , / Ei jahutavat tuult . / Maad ei olnud, / Ega taevast üleval. / Ginnungagap oli, / Aga muru ei kusagil. / -Vanem Edda
Maailm kasvas müütide väitel välja hiigelsuurest kuristikust Ginnungagapist ehk haigutavast tühjusest. Alguses ei olnud universumis midagi peale kahe äärmuse. Lõunakaares oli tohutu, talumatu kuumus, kus pidas vahti leegitseva mõõgaga tulehiid Surt. Põhja poole jäi tappev, jäine külmus, millest sai pärastpoole surnute maa. Hvergelmeri nimelisest vulkaanilisest katlast pulbitses välja 12 jõge, mis viisid oma veed Ginnungagapi. Need külmusid selle mõõtmatutes sügavikes jääks ja täitsid tasapisi vägeva lõhandiku. Jää sai kerkides kokku teisal valitseva lõõsaga ja sellest kohtumisest sündinud niiskus moondus kuidagiviisi saviks.
Lõpuks tuli savisse elu, millest moodustusid esimesed olendid esimene härmahiiglane Ymir ja lehm Audhumla. Lehm lakkus soolast jääd ning sulatas üles veel mõned olendid, ka esimese jumala Buri. Buri ja hiiglane said Bori vanemateks, kes oli Odini ja tema kahe venna Vili ja Ve isa (Will ja Voe). Kolm venda tapsid hiiglase Ymiri ning kasutasid tema keha, et luua meie maailma. Tema veri leotas läbi terve universumi ja uputas kõik peale kahe hiiglase. Verest sai ookeanide ja järvede vesi, Ymiri kontidest moodustusid mäed ja lihast pinnas. Tema kolp moodustas taevakupli ning iidset tuled muutusid päikeseks ja tähtedeks. Taevavõlvi nurki seati üles hoidma neli tugevat kääbust –Põhi, Lõuna, Ida ja Lääs -, tähtedeks aga puistasid jumalad sellele kuplile tulemaa Muspelli sädemeid. Päike ja Kuu pandi kaarikuisse, et nad lakkamatult teineteise järel üle taeva sõidaksid, kannul hirmuäratavad hundid Skoll („Vastikus“) ja Hate („Vihkamine“), kes olid määratud aegade lõpus taevased valgusallikad nahka pistma.
Odin ja tema kaks venda jagasid universumi kolmeks. Jääkülmast Jotunheimist sai hiiglaste uus kodumaa. Asgard muutus jumalate riigiks. Keskele jäi Midgard . Rannikult leitud jugapuust ja jalakast lõid jumalad ka esimese mehe Ask´i ning esimese naise Embla.
7.2 Maailma puu
Yggdrasil , maailma puu, hoidis taevast üleval. Tema juured olid Asgardis, Jotunheimis ja Niflheimis, surnute külmas maailmas. Jumalad kohtusid iga päev nõupidamisel selle puu all, Saatuse kaevu lähedal.
Yggdrasilist ja maailma puust rääkivad lood on seotud taeva jumaldamisega varasemates uskumustes . Öeldakse, et vanad saksid jumaldasid Irminsuli, „sammast, mis hoidis taevast üleval”, soome mütoloogias viiteid Sampole, mis oli arvatavasti sarnane „taeva puuga”. Yggdrasil võis olla ka viide taevale – tema „saba” ehk Linnutee oli öises taevas näha. Viikingitel on legende, mille kohaselt saatsid puuokstel elav kotkas ning juurtel pesitsev madu üksteisele jutuka orava vahendusel solvanguid. Sellised lood võisid algselt olla ehk viikingitele abiks taevatähtede seletamisel ning on siiani säilinud nii arusaamatute märkidena ruunikividel kui ka Lapimaa šamaanide trummidel.
7.3 Nornid
Asgardis, puu juurte lähedal, asus Saatuse kaev , mis oli koduks kolmele nornile: Urdile, Skuldile ja Verdandile. Neid on nimetatud nii Saatuse, Olemuse ja Vajaduse hingedeks kui ka Minevikuks, Olevikuks ja Tulevikuks. Need kolm müstilist naist valmistasid kogu elu kangast. Iga inimese elu on nornide poolt kangas kasutatav niit – me sünnime, kui nad lisavad meid kangale, ning sureme, kui niit kinni seotakse ja ära lõigatakse. Öeldi, et nornid külastasid iga vastsündinut, et otsustada tema saatuse üle.
Nii, nagu nornid otsustavad inimsaatuse üle, on nende kohuseks hoolitseda Yggdrasili eest: nemad peavad puud kastma , määrima tema vana koort leevendava mudaga ja hirmutama eemale loomad, kes püüavad puud näksida.
7.4 Ajaloost müüdiks
Viikingiaja lõpul hakkasid, eriti Islandil, viikingite kristlasteks muutunud järeltulijad legende lahti seletama ja neile igapäevaelulisi seoseid otsima. Snorri Sturluson pakkus, et Aesir (Odini pere) ja Vanir ( iidsed viljakusjumalad) ei olnud üldse jumalad, vaid rändhõimud Aasiast, kes olid kunagi Skandianaaviasse jõudnud ja siinsed inimesed endale allutanud. Lõkkeäärsed jutud nende seiklustest aeti sajandite jooksul segamini ning neist said uskumatud lood ülivõimekatest jumalatest, kes elasid ebakindlas rahus koos teiste üleloomulike tegelastega nagu hiiglased, kääbused ja haldjad.
7.5 Hiiglased
Hiiglased olid maailma esimesed asukad ning elasid Jotunheimis või „hiiglase kodus”. Jotunheim on tänapäeva Norra piirkond, mis on saanud omale nime alles hiljuti . Seega ei saa me teada, kus oi hiiglase ajalooline kodu. Sõna Jotun ( mitmuses Jotnar) ei tähendanud alguses „hiiglast”, vaid oli nende nimi, keda seostati jäiste, ohtlike mäetippudega. Paljude jumalate naised või emad olid „hiiglannad”.
7.6 Haldjad
Viikingite müüdid ei ole nii täpsed „haldjate” suhtes, kes jagasid mõnikord voodit viikingite jumalatega . Haldjad jagati kaheks: „kerged” ehk heledad haldjad olid sarnased jumalatele, „ tumedad ” haldjad olid sarnased kääbustele ning elasid mäekurudes. Alfheim („Haldjatekodu”) on arvatavasti tänapäeva Oslo põhjaala piirkond.
7.7 Loodusvaimud
Skandinaavia maastikku asustavad ka paljud loodusvaimud. Need vaimud möllasid mägedes ja liustikel hirmuäratavate härma-, tormi- ja tulihiidudena, kehastades salapäraseid ja ohtlikke loodusjõude. Raske jää ja lõõmav tuli olid nii kohutavad, et põhjamaade müütides möllasid hiiud kurjade ja halvaendeliste jõududena. Kuid teised vähem dramaatilised, aga sama tähtsad vaimud olid landvaettir ehk maavaimud, kes täitsid maad ja kaitsesid selle heaolu. Abivalmid ja pelglikud maavaimud ehmusid kergesti ning põgenesid viikingilaevade eest. Maa-alustest koobastest kaevandasid sünged kääbused kiiskavaid kalliskive ja metalle, rõõmsameelsed haldjad aga elutsesid metsades ja järvedes.
7.8 Maod ja lohed
Maod ei ole Skandinaavias just väga tavalised loomad, nii et müütides on nad sagedased tegelased mitte tänu igapäevastele kohtumistele nendega, vaid ülemaailmse muinasjututraditsiooni mõjul. Neid aeti müütides tihtipeale segi lohedega. Viikingitest rändröövlite laevu nimetati küll drakariteks – lohelaevadeks -, kuid kõige vägevam alus, mis ehitati 998. aastal, Norra kuningale Olav Tryggvasonile, sai endale nimeks Pikk Madu.
Põhjala müütides kannavad maod peaaegu eranditult negatiivset tähendust. Neist seostati ka surnutega. Lohede roll oli üldiselt mitmekesisem. Nad tekitasid siiski hirmu nagu maodki. Lohede tuline hingus võis kilbi ainsa silmapilguga tuhaks põletada ning oda nende soomusest läbi ei tunginud. Ja nad elasid madude kombel maa all, sageli kääbaskalmetes, mida leidus Põhjala maastikus küllaga. Lohed said oma urgudest väljuda alles pärast päikeseloojangut.
Germaani ja Skandinaavia mütoloogias oli lohede ülesandeks valvata maetud aarteid. Kirjanduses näevad nad vahel koguni välja nagu kullahimu kehastused. Kõige kohutavam Põhjala müütide siug oli kahtlemata ilmamadu Jormundgand.
7.9 Päike
Päikese vormisid ühes müüdis jumalad eredast tulesädemest. Selle hiilgav kera asetati kaarikusse, mida vedasid kaks valget ratsut ja mida juhtis päikeseneitsi Sol. Kartes, et päikese kuumus võiks kahjulik olla, asetasid jumalad selle kuldse sõiduki ette kilbi Svalinni ehk Jahutaja . Teises müüdis andsid jumalad hiid Päevale kaariku ja hobused , et ta korra 24 tunni jooksul ümber maa sõidaks.
7.10 Aarded ja talismanid
Põhjala kõige tunnustatumad meistrimehed olid targad ja andekad härjapõlvlased, kes nägid vaeva maa- alustes kalliskividega ülekülvatud käikudes. Oma üliinimliku osavuse ja tarkusega lõid nad jumalatele suurepäraseid aardeid ja talismane. Osa nende loomingust oli oivaliselt kaunis, nagu näiteks Brisingrite kee; teine osa jälle üleloomulikult võimas, nagu siidköidik, mis kammitses metsikut hunti Fenriri. Kõige hädavajalikumad olid jumalate imelised relvad – Thori bumerangisarnane haamer Mjöllnir ja Odini eksimatu oda Gungnirr. Väsimatud härjapõlvlased olid ka innovaatsed kavandajad, kes meisterdasid Freyle kokkukäiva lendava laeva ja mõõga, mis pärast tupest väljatõmbamist võitles omapäi. Vahest olid kõige imelisemad nende elavad aarded: kuldsete harjastega metskult Gullinbrusti, ja jumalanna Sifi kuldsed juuksed, mis kasvasid loomulikult. Mõned väärtuslikud imed lõi loodus, nagu näiteks kuldsed nooruseõunad. Surelike seast suutis vaid sepp Völundr olla härjapõlvlaste kunstiosavuse ja vilumuse vääriline.
7.11 Asgard
Asgard oli jumalate kodu. Selle ehitas väga ammusel ajal Odin koos teiste jumalate ja jumalannadega. Surelikud seda maailma ei näinud, sest Idawoldi väli, millel see paiknes, hõljus kõrgel Maa kohal. Ifingi jõgi eraldas Idawoli ülejäänud maailmast: selle vood ei jäätunud kunagi.
Siiski oli olemas ühendus sureliku Maa ja Asgardi vahel – võlusild nimega Bifröst, mida samastatakse vikerkaarega: selle värvid olid sündinud tulest , veest ja õhust. Jumalad võisid kasutada seda silda rändamiseks inimeste maailma Midgardri ja tagasi. Üheks jumalate probleemiks oli asjaolu, et Bifröst võis nende raskuse all puruneda: seepärast vältis jumal Thor silda üldse, teised aga astusid ettevaatlikult.
Asgardis paiknes mitu koda, mis kuulusid peamistele jumalatele ja jumalannadele. Näiteks Freyja koja nimeks oli Folkvangr; Forseti koda oli Glitnir; Odini üheks kojaks oli Gladsheimr, kus asusid kaksteist trooni , millel istus jumalate nõukogu.
8 Jumalad ja nendega seotud müüdid
Ajal, mil Snorri Sturluson oma viikingite lood kirja pani, mõtles ta viikingite jumalatest kui kaheteistkümneliikmelisest nõukogust, nii nagu oli Kreeka- Rooma jumalate panteonis või Islandil, kus tegutses seadusandlusega tegelev kaheteistkümnepealine kohus. Sellegipoolest on keeruline öelda, missugune jumal tegeles millega. Nende töökirjeldused ja võimed ei jagune selgelt ning tundub tõenäoline, et viikingite „ panteon ” on viimase aja väljamõeldis.
Viikingieelsetel aegadel olid erinevatel küladel, hõimudel ja peredel kindlad jumalad ning igaüks pidas oma jumalat võimsaimaks. Odin oli eriti levinud Taanis, Rootsis ja Norras Trondheimis, jättes välivaatlejatele mulje, et ta on tähtsaim jumal. Thori austati igal pool mujal Norras ja samuti Islandil, mis tegi ta panteonis tähtsaks jumalaks, samaväärseks Odini või tema armastatud pojaga. Odini ja Thori jumaldajateks olid viikingid, kes seilasid välismaale. Kohanimed ja esemed viitavad sellele, et paljud varajased jumalad jäid Thori ja Odini austajate poolt nendele alla. Viikingite mütoloogias on näiteks vanemad, erru läinud sõjajumalad ka pooleldi viljakusjumalad ja kohalikud kangelased. Neid kujutleti tavaliselt haavatutena. Kui kristlus viikingiaja lõppaastatel võimust võttis, hakati isegi Odini kirjeldama kui vana, vigastatud meest, kelle võimed olid kadumas .
8.1 Odin
Skandinaavia sõdalaste soositud jumal Odinil oli maailma loomisel tähtis osa. Paljud Odini loo seigad tunduvad rajanevat surmarituaalidel ning inimohverdustel. Odin torkas endal ühe silma välja, et saada teadmisi. Ta riputas end maailmapuu okstelt alla, et saada teadmisi ruunidest. Tema hobune, Sleipnir, suutis joosta nii taevas kui merel sama kergelt kui maa peal. Tal oli kaheksa jalga, mis pani inimesi arvama , et „Odini kaheksajalgne hobune” oli poeetiline väljend, mis viitas kirstule, mida kandsid neli meest.
Kuigi Odinil oli ainult üks silm, teadis ja nägi ta kõike. Tema kaksikutest kaarnad Hugin (Mõte) ja Munin (Mälu) lendasid inimeste maailma ning kandsid tagasi tulles ette vapratest lahingutest ja argpükslikest tegudest.
Odini relvaks oli maagiline oda Gungir (Mõjuvõimas), mille olid talle valmistanud härjapõlvlastest meistrid. Oda oli lahingus alati täpne ja arvati, et selle vari viitab järgmistele ohvritele. Sellest uskumusest sai alguse viikingite tava enne lahingut vaenlaste peade kohal odadega viibutada, et saada Odinilt algavaks lahinguks toetust.
Skaldide poeetiliste vihjete, legendide ja naljade tõttu on viikingitel Odinile üle saja nime ja tiitli . Teda teati nimede all Inimeste isa, Kõige isa, Võimas jumal, Pime, Võidu looja, Oda kuningas, Leegitsev silm, Lahinguhüüdja ja Rändaja. Mõnikord teati teda kui Jolniri ehk „Jõulu kuju” – vana habetunud meest, kes võis saabuda kodudesse kesktalvel ning paluda peavarju. Talvehingele toidu ja majutuse pakkumine võis kohalikele tuua suure õnne, võõra ärasaatmisel võis neid aga oodata hirmuäratav õnnetus. See on võimalik eelkäija hilisema aja jõuluvanale. Odini nimi viitab tema seisusele nii jumala, sõdalase kui targa juhina, aga mõnikord ka kavalpea või jumalana, kes nõudis inimohvreid. Teda kutsutakse ka Kummituste või Kalmu isandaks . Odin, mis on saksi keeles Woden, andis inglise keeles nime kolmapäevale (Wednesday).
8.2 Valküürid
Odini kuulsaimad teenijad olid tema naisrelvakandjad, surmavalijad ehk valkyrja – eesti keeles valküürid. Valküürid olid ilusad, aga iseloomult hirmuäratavad naishinged, kes ratsutasid koos Odiniga lahingusse, et leida vapraimad sõdalased. Odini käsul kandsid valküürid vapraimate lahingus langenud sõdurite hinged Valhallasse, Odini Surmasaali. Valhallas tervitasid valküürid äsjalangenud sõdalasi maitsva mõduga. Kangelased leidsid end uhkeimates piduhallides, kus katuseks olid odad ning kaunistusteks relvad ja kilbid. Nad said kindlasti endale ka mõõga, mis oli neile hauda kaasa pandud. Suur pidu algas, mõdu ja liha oli aina rohkem ning purjus sõdalasi ja nende kauneid kaaslasi lõbustas luuletuste jumal Bragi . Seejärel kogunesid sõdalased müüdi järgi Valhalla 640 ukse taga ja võitlesid üksteisega. Need, kes tapeti teist korda, toodi surnust tagasi ning nad pidid ootama maailma lõppu, et koos Odini ja tema vapraimate viikingite ja valküüridega (kes olid kilbikandjad) võidelda veel viimast korda jumalate vihavaenlaste hiiglastega.
Saagas viidatakse valküüridele enne Clontarfi lahingut kui kohutavatele, elajalikele variatsioonidele neiulikest nornidest, kes koovad saatusekangast, aga mitte niitide, vaid inimeste veriste sisikondadega.
8.3 Asgardi kuninganna
Kuigi vana- ja keskaja Skandinaavias oli mitmeid jumalannakultusi, puudub täpne teave sellest, kes need jumalannad olid. Viikingid olid enamasti huvitatud lahingujumalatest ja nendest jumalannadest, keda naised kummardasid, on teada vähe.
Frigg, keda mõnikord kutsuti Odini naiseks , valitses laste sündimise üle. Naised, kes surid last kandes või sünnitusel, olid Friggile pühad ning kutsutud tema pühadesse ruumidesse samal viisil, nagu tema abikaasa kutsus lahingus langenuid.
Frigg või tema „noorem vorm” Freya annab inglise keeles nime reedele.
8.4 Kõue jumal
Kuigi Odin oli Külaliste isand ja Jumal Isa, tundsid paljud viikingid suuremat lähedust tema kõmiseva poja Thori, Kõuejumalaga. Selline suhtumine jõudis ka kristluse aega, kus üks islandi naine oli misjonärile öelnud, et Thor, Odini poeg, kutsus Jeesuse, kristlaste Jumala poja duellile, aga Kristus ei tulnud kohale.
Jumal Thor oli vastutav hea või halva füüsilise osavuse, vannete andmise ning kõue ja välgu eest. Tema punane habe ja suur haamer võivad viidata sellele, et enne kõue ja välguga seostamist oli Thor olnud tule või seppade jumal. Arvatavasti oli Thori kujudele otsaette löödud raudnael, kust oli võimalik kiviga sädemeid lüüa, näiteks Thori auks taaselustatud müütilises lahingus või püha tule süütamiseks.
Thori kujutati mõnikord ratsutamas sõjavankril, mida vedasid kaks kitse. Ta võis kitsed toiduks tappa ning kasutada siis haamrit, et nad taas ellu äratada. Tema sõjavankri rataste mürina kohta öeldi, et see on kõue hääl taevast. On võimalik, et Thori templi juures asus pidulik sõjavanker. Selle sõjavankri lükkamine ringikujuliselt tähendas austusavaldust Thorile ning talle ustavusvande andmist. Legendid Thorist keskenduvad enamasti tema võimetele süüa ja juua. Thor jäi häbisse mitmetes võistlustes hiiglaste vastu, sest tema haamrilöögid ei suutnud vigastada hiiglast, joomine tühjendada joogisarve ega tugevus tõsta üles alandlikku kassi. Lõplikus katses ei suutnud ta alistada vana naist maadlusmatšil. Hiljem avaldati aga, et Thori võistlused olid võitmatud: tema haamrilöögid olid mägedesse kraatreid tekitanud, joomine ähvardanud merd tühjendada (ja tekitanud mõõna) ning „ kass ” oli tegelikult Midgard Serpenti – hiigelmao, kes ümbritses tervet planeeti – pea. Veelgi enam, tema vastane maadluses oli vanaaeg , mis allutas lõpuks iga vaenlase, ka jumala.
Thori vasar maaliti tihti aidaustele, et see kurje vaime eemal hoiaks. Kui viikingid hakkasid külastama võõraid maid, võtsid nad üle sealsed kombed ning hakkasid Thori vasarat kandma nadu kristlased risti.
Thori nimest on inglise keelde tulnud neljapäev.
8.5 Vikerkaare silla valvur
Heimdall oli jumalate vahimees , kel oli võime näha kaugemale kui keegi teine ja kelle kõrvad olid ka nii tundlikud, et ta suutis kuulda rohu ja lamba villa kasvamist. Heimdall elas Bifrosti, suure Vikerkaare silla ääres ja pidas vahti ründavatele hiiglastele. Häda korral puhus Heimdall Gjallari sarve („kajav sarv ”), mida ta peitis Yggdrasili, maailma puu juurte all. Gjallari sarv pidavat olema nii vali, et seda on kuulda „ igasse maailma” – see aga viitab otseselt „ viimasele trompetile”, maailmalõpu kuulutajale piibelliku Ilmutusraamatu põhjal. Kui Heimdallil oleks põhjust sarve puhuda, oleks see tähendanud jumalate ja hiiglaste vahelise viimase võitluse algust.
8.6 Jumal, kes oli teisipäev
Põhjala mütoloogia tunnistab veel üht sõjajumalat, Tyr´i, kes on germaani taevajumala Tiwaz´i paheline vorm. Viikingitele eelnenud ajal oli Tyr ainus sõjajumal, keda sai roomlaste Marsiga võrrelda. Viikingite ajaks olid tema ülistajad enamasti alistatud ning muutunud Odini kummardajateks, mis viis eksiarvamusele, et Tyr on Odini poeg.
Tyr, mis on saksi keeles Tiw, andis inglise keeles nime teisipäev.
8.7 Freya
Freya oli armastuse ja sugude jumalanna, kes rändas vankriga, mida vedasid kassid. Ta oli abielus jumalaga , keda harva mainitakse ja kelle nimeka arvatakse Od või Oth. Kuna abikaasa oli harva kohal, nuttis meeleheitel Freya kullast pisaraid. Tänu sellele võis ta algselt olla ka saagi-mõrsja, kelle „kuldsed pisarad ” olid tegelikult viljapead, mis valatud igal aastal tema saagi-peiu surma pärast.
Freya oli jumalikult kaunis ja tihti tegid armunud hiiglased talle abieluettepanekuid, kuigi ta neid kunagi vastu ei võtnud. Talle omistati mitmeid süüdistusi liiderliku käitumise pärast.
Kui Snorri viikingite uskumusi ja lugusid kirja pani, märkis ta, et Freya oli „ainus jumal, kes veel elas”, viidates sellele, et veel kaua pärast kristluse saabumist leidus Skandinaavias ikka kohti, kus teda kummardati.
8.8 Frey
Freya vend Frey oli samuti viljakusejumal, kes valitses päikese, vihma ja maa viljakandvuse üle. Ta oli ka Ynglingide müütiline esiisa – klann, mis sai lõpuks Rootsi kuninglikuks valitsejaks. Frey maagiliseks esemeks oli laev, mida sai kokku voltida nii väikeseks, et ta mahtus taskusse , ja avada nii suureks, et ta mahutaks kõik jumalad ning Gullinbursti („Kuldsed harjased ”), metsiku kuldi, kes kumas pimeduses.
8.9 Üleannetu jumal
Kõige omapärasem jumal on Loki, kes pärines Asgardist Aesiride perekonnast, kuigi tema vanemad olid hiiglased. Loki on tihti viikingite jumalate nõupidamistel soovimatu külaline ning harukordne teiste jumalatega võrreldes, sest tõenäoliselt ei kummardanud teda keegi. Kohanimed üle kogu Skandinaavia viitasid viikingite jumalate jaoks pühadele paikadele – Thori hiied , Odini metsalagendikud, Frey mäed -, aga mitte kusagil ei paista olevat templit Lokile. Selle asemel oli ta jumalate seas tuntud trikitajana ning teda võis alati pahanduste keskelt leida.
Loki on ettearvamatu ja ohtlik nagu tuli – kasulik, kui tema üle on võim, ning ohtlik, kui ta järelvalveta jääb. Loki oli vastutav, kuigi mõnikord tahtmatult, ka uute koletiste loomise eest, kes piinasid viikingite jumalaid nende kuulsaimates lahingutes.
Loki on isaks Hel´ile, Põhjala allmaailma jumalannale, kohutavale hiiglasele Fenririle ja suurele Midgard Serpentile, kes teeb kehaga tervele maakerale ringi peale, hoides oma saba suus. Loki on ka kujumuutja ning võimeline muutuma kirbuks, kui pahandused teda Freya kaelakeed varastama kutsuvad , või lõheks või hülgeks, kui on kiiresti põgeneda vaja. Loki on ootamatult ka Odini hobuse „ema”, kuna muutis end märaks, et meelitada täkk Asgardi müürehitise juurest eemale, jäi tiineks ning kandis endas kaheksajalgset Sleipniri.
9 Viikingite maailma lõpp
9.1 Ragnarök
Vennad võitlevad koos / Ja muutuvad üksteise kirstunaelteks; / Õdede lapsed / Nende side saab rikutud / Raske on maailm, / Joovastavad patud kasvavad tohututeks. / On kirve-ajad, mõõga-ajad - / Kilbid on lõhenenud pooleks - / On tuule-ajad, hundi-ajad, / Enne kui maailm langeb surma. / -Voluspa
Viikingiaega jäi kristliku kalendri järgi väga oluline sündmus – aasta 1000 saabumine, mille kohta paljud arvasid, et see kuulutab maailmalõppu. Tõesti, mõned kristlastest kirjanikud arvasid lausa, et viikingid ise on üks märk sellest, et maailmalõpp on lähedal. Maailmalõppu mainitakse peamiselt ennustaja Ettekuulutustes (Volusoa), mis on kirjutatud 1000. aasta paiku. Isegi enne seda, kui Snorri hakkas viikingite müütide raamatut koostama , olid lood viikingite maailmalõpust segunenud vanemate Vanir-jumalatele toetuvate juttudega taassünnist või isegi Piibli lugudega. Sellise paralleelse mütoloogia tõestusmaterjali võib leida üle kogu viikingimaa.
Viikingite traditsiooni kohaselt on esimene märk maailmalõpust Fimbulvintr („Suur talv”), mille korral ei tule suve kolm aastat järjest. Tohutu maavärin raputab Maailmapuud ja iga kinniseotud loom vabaneb ahelatest, nagu ka Loki, kes põgeneb oma igavesest karistusest, et luua vägev armee , ja Fenir, kes jookseb taevasse ja sööb päikese ära. Kui meretase tõuseb, lähevad kurjad härmahiiglased Loki juhtimisel purjetama laevaga Naglfariga, mis on tehtud surnukehade küüntest. Ta juhatab oma elus sõdalased allmaailmast välja ja Surtr, tulehiiglaste pealik , ründab üle Bifrosti Vikerkaare silda. Jumalate vahimees Heimdall puhub sarve ja viimane võitlus algab.
9.2 Viimane lahing
Viimases lahingus lähenevad vaenlased jumalatele igast suunast. Madu Midgard Serpent tõuseb vetest ja põhjustab rannikutel metsiku lainetuse . Tulehiiglased lähenevad lõunast ja nende pealik Surtr lehvitab leegitsevat mõõka. Loki härmahiiglased saabuvad põhjast justkui osakesed, mis lähevad neid ühendavale kitsenevale eluteele. Lahing peetakse Vigridi jäisel tasandikul. Esimesena langeb Frey, kes ründas tulehiiglast Surtri, aga hukkub, sest oli rumalast peast oma parima mõõga teenrile laenanud. Thor tapab haamriga Midgard Sperpenti, ent upub tema mürgis. Odin sureb Fenriri lõugade vahel, aga Odini poeg Vidar, kelle võimas jalanõu on tehtud kõikide meest jalanõude tükkidest, asetab jala hundi alalõuale ja tõmbab selle küljest. Ühe käega sõjajumal Tyr sureb, kuigi jõuab enne tappa põrgukoera Garmi.
Kokkuvõte
Viikingite üldist mõju meie kaasaegsele kultuurile on raske hinnata; parimal juhul on see minimaalne. Kuid mütoloogial, mille muistsed skandinaavlased on meile pärandanud – isegi juhul, kui see esineb kõige killustatumal kujul – on võimas mõju meie kujutlusvõimele. Sellele võlgneb palju J. R. R. Tolkieni „Sõrmuste isand”, nagu ka Alan Garneri „Brisingameni saatusekivi”. Jack Yeovili jutustus „Võhikute armeed ” põhineb väga otseselt Valhalla legendil. Norra mütoloogial põhineva kaasaegse kirjanduse loetelu on pikk.
Lisaks ei saa jätta mainimata seda, et mitmed tänapäeva raskemuusikaviljelejad on saanud inspiratsiooni viikingite müütidest ning nende tegemistest üldse. Sellist muusikastiili määratletakse viking metalina, mille peamisteks esitajateks on just muistselt viikingite asualalt pärit muusikud . Viikingid ja nende vägiteod on olnud aineseks ka mitmete maalide loomisel.
Muistne viikingite keel elab mingil määral edasi tänapäevases islandi keeles ning samuti on väga omapärased ning abiks ajaloo uurimisel nende ruunid ja ruunikivid.
Skandinaavlaste sõnadest on välja kasvanud paljud tänapäevased sõnad. Suuresti on vana põhjala tüvega mitmed ingliskeelsed sõnad. Viikingite tegutsemine Skandinaavia poolsaarest ida pool on ka eesti keelde toonud mõningaid sealseid mõjutusi.
Viikingid andsid oma panuse ka uute maade avastamisel, jõudes esmaasukatena nii Islandile, Gröönimaale kui ka Põhja-Ameerikasse. Kahjuks langes Uue Maailma avastamise au siiski Kolumbusele, kes jõudis sinna ligi 500 aastat hiljem.
Viikingid suutsid, hoolimata oma barbarlikkusest ja ka osalisest isoleeritusest, luua mitmekesise ja mütoloogiliselt rikka kultuuri, mis pakub tänapäevalgi palju avastamisrõõmu. Need skandinaavlased on mingil määral mõjutanud ka meie, eestlaste esivanemaid. Igal juhul rikastas nende omanäoline kultuur arvestataval määral Euroopa ja koguni maailma kultuurilugu.
Seda referaati koostades sain juurde palju teadmisi viikingitest. Mind huvitas see teema mingil määral juba enne, kuid kogu selle müstilisus tekitas veelgi rohkem küsimusi, millele tuleb edaspidi vastuseid otsida.
Viikingite uskumused ja tõekspidamised sarnanevad mõneski mõttes muistsete eestlaste maailmanägemusega. Peetakse ju näiteks tuntud eestlaste jumalat Tarapithatki laenuks Skandinaavia mütoloogiast. Teema oli igal juhul huvitav.
Kasutatud kirjandus
John B Teeple; Maailma ajalugu; Varrak , Tallinn; lk 138, 659-660
J. M. Clements; Kadunud maailm: Viikingid; Sinisukk 2008; lk 15, 27, 28, 49, 50, 52 – 63, 66- 74, 78, 80
A.Cotterell ja R. Storm; Maailma mütoloogia entsüklopeedia; Varrak; lk 188, 198
Antiikmütoloogia ja –kultuur . Entsüklopeedia; Varrak; lk 601, 641, 713
J. Bowker; Maailma usundid; Varrak; lk 16
A. Pärna; 100 laeva; „Valgus“, Tallinn 1975; lk 10, 34
T. Allan ; Viikingid. Heitlus aegade lõpus; As Kirjastus Ilo, 2004; lk 7, 10, 12, 14 - 16, 20, 22, 23, 34, 36, 58, 59, 61, 70, 71, 77
http://www.tapeedil.com/rootsi/ruunid/ruunid.ht m
http://home.hia.no/~sverrf06/images/Yggdrasil.jpg
http://nd01.blog.cz/717/266/933d32faf9_15168877_o2.jpg
http://odinic-rite.org/img/Odin3.jpg
http://interactive.usc.edu/wiki/images/f/f5/Valkyrie.gif
http://graphicworlds.files.wordpress.com/2008/08/thor.jpg
http://www.clanrealm.net/Nord/Pantheon/Heimdall.gif
http://z.about.com/d/ancienthistory/1/0/n/A/2/Freya.jpg
http://en.wikivisual.com/images/4/46/Manuscript_loki.jpg
http://cd7.e2bn.net/e2bn/leas/c99/schools/cd7/website/images/VikingShipFigurehead.jpg
http://www.miksike.ee/docs/elehed/8klass/4gloobusesunnilugu/8-4-2-3.ht m
http://i.ehow.com/images/GlobalPhoto/Articles/4601586/vikings_Full.jpg
http://media.photobucket.com/image/gripsholm%20stone/shantidove/A-RUNE-STONE-AT-GRIPSHOLM-.jpg
http://www.loitsukeller.ee/txt/ennust.htm#ruunid
http://web.zone.ee/abx/?scifi=abx/mystika/runid
http://et.wikipedia.org/wiki/Vana-Vene
http://www.miksike.ee/documents/main/elehed/3klass/6sihid/elutuba/3-6-10paev.ht m
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=74061
http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/4klass/7riik/viikingi.ht m
http://staap02.wordpress.com/uus-eesti-viikingid/
http://et.wikipedia.org/wiki/Eir%C3%ADkr_Punane
http://et.wikipedia.org/wiki/Leifr_%C3%95nnelik
http://et.wikipedia.org/wiki/Rjurik
http://et.wikipedia.org/wiki/Oleg
http://www.theoccidentalobserver.net/authors/EriksonVikingShip.jpg
http://4.bp.blogspot.com/__b8fE7BnI80/RcWrx3Vx-jI/AAAAAAAAAB4/MphC-YhaW0A/s320/rjurik.jpg
http://images.google.ee/imgres?imgurl=http://bussinessmouse.googlepages.com/793px-Viking_Expansion_svg.png/793px-Viking_Expansion_svg-full%3Binit:.png&imgrefurl=http://bussinessmouse.googlepages.com/vikingage&usg=__aZWN7MjqESWcbpQIIR13xfDyLi0=&h=521&w=793&sz=81&hl=et&start=8&tbnid=xMx7KraS6p7i6M:&tbnh=94&tbnw=143&prev=/images%3Fq%3Dvikings%2Bexpeditions%2Bmap%26gbv%3D2%26hl%3Det%26sa%3DG
http://www.gallica.co.uk/celts/music/2lur.gif
http://www.alconet.com.ar/varios/mitologia/germana/diccionario/193GINNUNGAGAP.jpg
http://www.online-literature.com/forums/picture.php?albumid=571&pictureid=4208
http://gloupide.com/NWtactics/images/nw_dragon.gif
http://www.bifrost.it/Immagini/Figure/Bifrost.JPG
33