Rooma regioonid, rahvas, eelajalugu (0)

AUDENTESE ERAKOOL
Vana- Rooma
referaat
Koostaja: Ardi Randlaht
Klass: 10.D klass
Juhedaja: Rainer Vilumaa
Sisukord
Tiitelleht ...................................................................................lk1
Sisukord....................................................................................lk2
Rooma regioonid , rahvas, eelajalugu .......................................lk3-5
Vana-Rooma arhitektuur , maalikunst ja skulptuur ………………..lk5-11
Kasutatud materjal ..........................................................................lk11
Rooma regioonid, rahvas, eelajalugu
Isegi nimel «Rooma» on huvitav ajalugu: esiteks, see pole roomlaste toponüüm, sest, nagu arvavad ajaloolased, see nimetus on antud etruski ruma sugukonna Tiberi etruskipärase nime Rumon järgi. Teiseks, juba ammu ei eksisteeri niisugune riik nagu Rooma, see tähendab, et meie loengukursuse raames sõnad «Vana-Rooma» ajalugu, kultuur, mütoloogia, kirjandus, poliitika jne on nn. pleonasmid. Kolmandaks, Rooma impeerium eksisteeris III sajandi lõpust koosnevana «kahest Roomast »: Läänest ja Idast; kui Lääne impeerium langes aastal 476, siis jäi ainult Ida-Rooma, s.o. Bütsants, kus elasid peamiselt kreeklased , kes nimetasid ennast «roomlasteks». Esialgu nimetati Itaaliaks ainult Apennini poolsaare lõunatipu, kus elasid inimesed, keda kreeklased nimetasid «hoi italiotoi», tulenes arvatavasti müütilise kuninga Italose nimest. Alates neljandast sajandist eKr. nimetasid kreeklased Itaaliaks Suur-Kreekat. Apennini poolsaart või selle osi nimetati ka Hesperiaks (Õhtumaaks), Oinotriaks ja Ausoniaks. Kreeklastelt ülevõetud nime «Itaalia» hakkasid roomlased arvatavasti juba III sajandi esimesel poolel eKr kasutama kogu nende valduses oleva poolsaare kohta.
Hõimud. Itaalikud – II aastatuhandel Apenniini poolsaarele rännanud ning seal paikseks muutunud indo-euroopa hõimud. Keelelis -etniliste tunnuste järgi eristatakse Latiumis ja Lõuna-Etruurias elanud latiine ja faliske ning Lõuna-Itaaliani rännanud umbreid, sabelle ja oske (brutid, kampaanid, lukaanid, sabiinid , samniidid). Itaalikute hõimudest olid tähtsaimad sabellid, umbrid, oskid ja latiinid.
Rooma sünd kuulub aega, mil paljud Vana- Idamaa riigid olid eksisteerinud juba mitmeid aastatuhandeid (täpsemalt: Egiptus , Sumer ja Elam – rohkem, kui kaks, Kreeta ~ kaks aastatuhat, teised aga – rohkem kui tuhat või pooltest...). Sel ajal, kui Balkani poolsaare aladel ja Väike- Aasia rannikul olid juba tekkinud kreeka linnriigid , ühendasid Tiberi jõe ääres paiknevatel küngastel elavad maaharijad ning karjused alles oma asulaid ja lõid väikese keskuse, mis sai nimeks Roma. Apenniini poolsaarel ja Sitsiilias olid tollal olemas juba kreeka kolooniad (Kyme, Naxos, Tarentum, Sybaris, Kroton, Regium, Elea, Messana, Sürakusa, Gela, jne); Vahemere lõunarannikul (Aafrika-poolsel) eksisteerisid foiniikia asulad, mis hiljem Kartaago poolt võimsaks mereriigiks ühendati. See oli Pürenee poolsaare lõunaosas asuva tugeva Tartessose riigi õitseaeg (Tartessos – linn Tartessose jõe – nüüd Guadalquivir – suudmeharude vahel). Oma varasematel arenemisastmetel polnud Rooma seotud Vahemeremaade teiste tsivilisatsiooni keskustega ega tolle aja maailma-ajalooliste sündmustega; ainult järk-järgult kasvab tema poliitiline võimsus ja tähtsus.
Rooma eelajalugu.Arheoloogilised kaevamised annavad tunnistust sellest, et paleoliitikumi hilisel perioodil maeti surnud madalatesse haudadesse; laibad värviti punase värviga, pandi neile hauda kaasa relvi ja tööriistu. Arvatakse, et neoliitikumi periood Itaalias oli lühike ja neoliitilise kultuuri mälestusmärke on vähe säilinud. Arheoloogilised andmed räägivad sellest, et kolmanda aastatuhande teisest poolest algab üleminek eneoliitikumile: kivi kõrval algab vase kasutamine esemete valmistamiseks; vask jääb veel luksusajaks, tarvitusele tuleb ka kuld ja hõbe. Kõige täielikumalt on esindatud eneoliitilised asulad Põhja-Itaalias (Liguurias), kuid nende jälgi leidub ka Umbrias, Põhja-Laatsiumis ja teistes kohtades. Küttimise ja kalapüügi kõrval tegelesid elanikud ka karjakasvatusega. Elati koobastes, ent ka ümmargustes, ovaalsetes ja ristkülikukujulistes hüttides, mis tehti puust ja määriti saviga üle. Laibad maeti maa sisse, kusjuures nad enne matmist ookriga üle värviti ja võib-olla ka balsameeriti, hauda pandi kaasa mitmesuguseid esemeid: relvi, ehteid ; on viiteid sellele, e t surnu auks korraldati mõnikord matusetuleriit. Vase- ja pronksiaega üleminekut võib jälgida Itaalia mitmesugustes piirkondades. Apuulias toimus see protsess Sitsiilia mõju all. Varajase pronksikultuuri jälgi on leitud samuti Kalaabrias ja Türreni mere kallastel.
Pronksiaja uurimiseks on eriti huvitav Põhja Itaalia, kuhu umbes 1800. aasta paiku ilmusid uued asukad . Nad püstitasid oma ehitused vaiadele ja elutsesid algul ainult jõgedel ja järvedel, hiljem aga püstitati vaiehitusi ka kuival maal. Nende asulate jäänuseid nimetavad tänapäeva itaallased terramaareks, millest pärineb - ka kogu kultuurinimetus. Terramaare elanikud põletasid laibad ja matsid surnute tuha eriliste nõude sees maha. Terramaare kultuur arenes peamiselt Põhja-Itaalias, kuid avaldas mõju ka Itaalia teiste piirkondade asukaile, eriti Laatsiumi omadele. Võib-olla, terramare kultuuri esindajateks olid itaalikud.
X sajandil eKr ilmuvad Põhja-Itaaliasse uued ümberasujad, kes toovad Itaaliasse omapärase kultuuri, mida Villanova (Bologna lähedal Põhja-Itaalias) asulast saadud arheoloogiliste leidude järgi kutsutakse villanoova kultuuriks . Selle kultuuri asulad levisid ka Kesk-Itaalias. Raudesemed etendavad villanoova tüüpi asulates suuremat osa kui teistes piirkondades. Pronks-ja savinõud on kaunistatud keerulise geomeetrilise ornamendiga. Ka villanova kultuuri kandjatele on iseloomustav põletusmatus: tuhk koguti erilistesse kaksikkoonilistesse nõudesse ja maeti nn šahthaudadesse. Villanoova kultuur eksisteeris umbes ajavahemikus 900-700 aastat eKr. Võib-olla, villanova kultuuri esindajad, kes tulid põhjast, Alpide eest, olid viimaseks itaalikute laineks.
Vanimad ajalooandmed on Itaalias Latiumi maakonnas asunud Rooma linna kohta. Arheoloogilistest kaevamistest on selgunud, et vanimad latiinide ja sabiinide asulad paiknesid X. ja IX. sajandil eKr Palatinuse ja Kvirinaali künkal, hiljem tekkisid nende asulad Esquilinuse ja Viminalise künkale. Pärimuse järgi rajas linna 753 Romulus . Esquilinuse ja Palatinuse külad oletatavasti ühinesid. Hiljem, VII sajandil, etruskide mõjul liitusid nendega ka teiste küngaste kogukonnad , keisriajal tekkis 7 künka linn (Septimontium): Capitolium,Aventinus, Palatinus , Quirinalis, Viminalis, Esquilinus ja Caelius. Latiinide ja sabiinide külad moodustasid Rooma tuumiku, mille poliitikas ja kultuuris oli valdav kreeka ja etruski mõju.

Vana-Rooma arhitektuur, maalikunst ja skulptuur

Arhitektuur. Just ehituskunstis tuleb kõige paremini välja Rooma kunstipärandi erilisus.
Otsustavaks ja kõige mõjuvaimaks tegureiks olid siinkohal ehitustehnilised uuendused, mis roomlased erinevatelt vallutatud rahvastelt üle võtsid. Üheks tähtsamaks selliseks uuenduseks oli nn lubjamördi kasutusele võtt. Lubjamörti, saadi kiviklibu, vulkaanilise tolmu ja vee segamisel . Lubjamördi segamisel omakorda kruusaga saadi rooma betooniks kutsutud ehitusmaterjali. See nn rooma betoon oli väga tugev ja piisavalt veekindel, et sajandeid vastu pidada. Taaskasutusse võeti ka Idamaades tuntud tellis , seda aga põletatud kujul. Need materjalid võimaldasid rakendada ehituste juures võlvimistehnikat. Ruumid kaeti kas silindervõlvi või ristvõlviga, mis tekib kahe silindervõlvi ristumisel. Võlvimistehnikaga kadus vahe kandvate ja kantavate osade vahel ehitustel. Nii muutusid sambad eelkõige dekoratiivelementideks, mida hakati ühendama kaartega, nõnda moodustusid kaaristud ehk arkaadi .
Kõiki neid eelmainitud uuendusi tunti küll juba Idamaade ja etruskide kunstis, kuid oma tehnilise täiuse saavutasid nad just roomlaste käte all praktilist laadi ehituste (sillad, veejuhtmed , teed) juures ja seda eelkõige hilise vabariigi ja keisririigi perioodil (pilt 1).
Rooma vabariigi ja keisririigi ajalgi oli Rooma arhitektuuris valitsevaks kodanlik ehk profaankultuur ja -arhitektuur (ühiskondlikud hooned, linnaväljakus, veejuhtmed, kodanike majad jne). Religioossed ehitised oli teisejärgulised.
Vabariigi ajal peeti eriti tähtsaks Rooma pealinna väljaehitamist ja arendamist . Ehitati mitmeid pidulike ehitiste ansambleid, mille seas tähtsaim keskväljak ehk foorum , mis oli kauplemise ja rahvakoosolekute toimumispaik, selline lahtiste sammaskäikude ja ühiskondlike hoonetega ümbritsetud väljak ei puudunud ühestki linnast. Rooma kõige varasem foorum on Forum Romanum, mida pole liialt säilinud. Sama lugu on enamuste varase ja ka hilise vabariigiaegse arhitektuuriga, mis on hävitatud sõdades või jäänud keisririigiaegsete ümberehituste teele ette ja see läbi hävinud. Mõned ehitusmälestised meil siiski on ka sellest ajast. Kõige parema ettekujutuse hilise vabariigiaegsest arhitektuurist , annavad meile vulkaanipurske tagajärjel 79. aastal paksu tuhakihi alla mattunud linnad Pompeji ja Herculaneum. Kuigi tuleb nentida, et sealsed varemed on eelkõige ikkagi väga suurte kreeka mõjutustega hilise vabariigi lõpuperioodi näideteks. Ja seega ei anna nad täielikku kujutluspilti enne meie aegse 3. ja 2. sajandi alguse arhitektuurist. Võime siiski arvata, et tollane arhitektuur oli lihtsalt eeletapp sellele, mis hiljem järgnes.
Vaadates Pompeji ja Herculaneumi varemeid, hakkab esmajärjekorras silma eeskujulik tänavatevõrk (pilt 2) ja kanalisatsioon. Majades oli veevärk ja keskküte (kuuma õhuga). Vaadates kodanike maju, siis elati ühepereelamutes, mis algselt olid välja kujunenud etruskide elamutest (pilt 3). Pompeji rikaste elamud on nende edasiarendused, mida on juhtinud eklektitsismi vaim, mis on ühendanud väga erisuguseid elemente ja stiile nagu näiteks itaalia aatrium ja hellenistlik peristüül kuulsas Vettiuste majas .
Ühiskondlike hoonete nagu näiteks termid, stiilimuutusi vabariigi ajast keisririigi aega vaadeldes saab kiirelt selgeks, et vabariigiperioodi ehitistes on ülekaalus klassitsistlikud ranged, selged vormid ja tasapinna rõhutatus. Mida aeg edasi, seda lopsakamaks muutusid vormid, olulisemaks said valguse kontrastid ja enam ei mänginud nii suurt rolli sisemine liigendus, mis vabariigiaedsetes hoonetes väga ratsionaalne oli.
Võtame vaatluse alla või Pompeji linna termi (pilt 4), kus ruumide paigutus oli äärmiselt loogiline ja otstarbekohane. Laiad väravad ja arvukad sissekäigud ning garderoobid lubavad vastu võtta rohkelt inimesi. Küttesüsteemi abil oli võimalik reguleerida temperatuuri erinevates teineteise järgi asuvates ruumides, vastavalt pidevalt tõusvale soojusele.
Religioossetest vabariigiaegsetest ehitistest rääkides tuleb ka Rooma puhul mainida templeid. Vabariigi ajal võis Roomast leida vanema pärandina põhiplaanilt ringikujulisi nn itaalia poodiumile ehitatud templeid, mis olid vana pärismaalaste traditsioonide pärand, ja nelinurkse põhiplaaniga jumalakodasid, mille eeskujuks olid kreeklaste ja etruskide pühakojad. Üks hilisest vabariigiaegsest perioodist säilinud templis , mida kutsutakse Fortuna Virilise templiks (pilt 5), on viimasest templitüübist oivaline näide. Hoone paikneb kõrgel alusel, millele viib trepp ainult ühelt kitsamalt küljelt. Sammaste paigutus on kreeka peripteeli järgiv, kuid naose ette jääb sügav eeskoda ehk portikus . Naose külgedel pole enam toetavaid sambaid vaid seinaga liitunud poolsambad , millel vaid dekoratiivne ülesanne.
Hilise vabariigi ajastu arhitektuurist rääkides ei saa me mainimata jätta ka uut hoone tüüpi, mis just sel ajastul tekkis ja hilisemas maailma arhitektuuris väga suurt rolli on mänginud. Nimelt 2. sajandil e.Kr kujunes Roomas välja Basiilika . See oli avar piklik hoonetüüp, mille sambaread kolmeks või viieks lööviks jaotasid. Keskmine lööv oli sealjuures teistest laiem ja ka kõrgem, aknad paiknesid seinte ülaosas, külglöövide katuste kohal. Sel ajal kasutati hilisemat sakraalhoone tüüpi eelkõige kohtu- ja ärihoonena.
Vabariigi lõpuajastust või keisririigi esimestest aastatest pärineb ka esimene teadaolev arhitektuuritraktaat, mille kirjutas rooma arhitekt ja insenär Vitruvius 1. sajandil e.Kr. See oli esimene omalaadne arhitektuuri- ja insenäriteadmiste entsüklopeedia, mida kasutati laialdaselt veel renessansi ja klassitsismi perioodil. Selles traktaadis soovitab Vitruvius võtta rooma arhitektidel paremaid eeskujusid ja võitles mõõduka eklektitsismi programmi eest. Arhitektuur koosnes tema arust konstruktsioonist ja proportsioonidest. Arhitektuuri esteetilist printsiipi nägi ta eelkõige korraspärases süsteemis, kus konstruktsioon on seostatud sammastega. Need vaated määrasidki kindlaks rooma arhitektuuri alused, mis püsisid veel mitmeid sajandeid.
Skulptuuris nagu ka muudel kunstialadel toimus hilise vabariigi ajastul erinevate traditsioonide ja stiilide segunemine. Kõige suurem mõju oli korduvalt mainitud kreeka hellenistlikul kunstipärandil, samas jäid rooma skulptorite teosed sel ajastu veel selgelt ja küllalt äratuntavalt roomalikuks. Seda on eriti märgata rooma portreeskulptuuris, mis jäi üsna pikaks ajaks hilise vabariigi ajalgi kreeka mõjudest puutumata. Kuigi tuleb nentida, et Sulla perioodil tugevnes selleski valdkonnas hellenistliku kunsti mõju, kuid juba 70.-60. aastatel e.Kr. on märgata reaktsiooni. Nii on näiteks Pompeiuse skulptuurportreele (pilt 6) eriomane hoolikas töötlemisviis ja faktuuri ja pinna suurepärane viimistletus, mis on tunnistuseks hellenistliku skulptuuri mõjudest, kuid samas on skulptor üritanud nägu kujundades rõhuda ja edasi anda rooma skulptuuri traditsiooni järgides individuaalseid jooni ja isikupära. Ta on kaugele kreekalastele omasest idealiseerimisest. Vastupidi kunstnik rõhutab oma etruski ja rooma eelkäijate vaimus kujutatava loomulikke defekte. Rooma skulptuurportree õitsengu aluseks on esivanemate austamine. Eriti ülikute hulgas oli kombeks, et eelmiste põlvkondade esindajate portreepüste hoiti koduses majapidamises aukohal ja mõnikord pidustuste ajal kanti neid isegi rongkäikudel kaasas. Selles on äratuntav neoliitilise esivanemate austamise kultuse pärandit, kuid roomlaste eripäraks oli juba eelnevalt mainitud traditsioon kujutada esivanemaid reaalselt sellistena nagu nad päriselu olid välja näinud. Nähtavasti usuti et läbi välise sarnasuse kindlustatakse esivanema vaimu kohalolek . Sarnasuse saavutamiseks kasutasid kujurid arvatavasti vahast surimaske (pilt 7). Nagu varem öeldud sai, püsis too realistliku kujutise austus ka esivanemate kultuse taandudes. Nii loodi teenekatest riigitegelastest vägagi reaalseid püste. Näitena võib siin tuua lisaks juba ülal mainitud Pompeiuse portree kõrvale Cicero püsti. Cicerot on kujutatud vana ja roidununa, avara laubaga, huulil kerge irooniline naeratus. Meie ees ei ole tavainimene vaid ergas mõtleja. Kaugeltki pole idealiseeritud ka Caesari skulptuure ega kujutamist müntidel. Seda kõike silmas pidada võime arvata, et käsitletava perioodile on iseloomulik püüe pääseda tagasi nn juurte ehk siis vanade itaalia eeskujude juurde.
Hilise vabariigi ajastul suunasid kunstnikud oma tähelepanu näo karakteriliste joonte edasiandmisele võimalikult täpselt, samas toogasse riietatud figuuri anti edasi stereotüüpselt. Meheportree kõrvale ilmub sel perioodil ka individuaalne naisakt, mille tähelend jääb aga impeeriumi aega.
Realistlik portree oli aga siiski ainult üks osake rooma tolleaegsest skulptuurist. Hilisevabariigiaegne kunstielu oli nimelt vägagi mitmekesine , sest hiigelriigi eripaikade traditsioonide segunesid. Siililegi selge, et kõige tugevamad mõjutused tulid hellenistlikust Kreekast Tõid ju roomlased sõjaretkilt saagina kunstiteoseid kaasa, õppides neid imetlema ja austama. Kreeka kunsti kogumisest sai omaette hobi ülikute seas. Nende nõudmisel hakati tegema ka kreeka skulptuuridest koopiaid , just tänu neile koopiatele, mis säilinud on, olemegi saanud nii palju teavet ja näitematerjali hellenistliku kreeka skulptuuri kohta.
Just kreeka kunsti mõjul levis Roomas realismi kõrval idealiseeriv laad, mis sai erilise populaarsuse osaliseks just keisrite valitsusajal.
Suurt edu saavutas hilisel vabariigi perioodil ka reljeef. Siingi segunesid kreeka hellenismi ja rooma tavad. Ühel madalreljeefil näiteks on ühendatud süžeedelt ja teostamistehnikalt hellenistlikmütoloogilised kujutised tsensusele järgnenud ohverdamisest Roomas, mis on antud realistlikus rooma stiilis. Üks silmapaistvamaid reljeefkunsti näiteid on aga 1. saj. e.Kr. püstitatud Rahu altar (Ara Pacis ). Kogu ehitis on 11,6 m pikk, 10,6 m lai ja 6 m kõrge. Välismüüri ülemises osas oli friis , alumist osa kaunistas rikkalik ornament . Friisil oli kujutatud jumalaid ja altari juurde suunduvat pidulikku rongkäiku (pilt 9). Too reljeef on jäägitult vaid rooma kunstiteos . Nendest tähtsalt sammuvatest senaatoritest õhkub bürokraatlikkust, nende näod on edasi antud roomlastele iseloomuliku teravusega, olles suurpärased üksikud portreed. Erinevus kreeka reljeefist torkab kohe silma: rõivas on hoolikalt volditud, katab keha, mitte ei too seda esile. Figuurid asetsevad mitmel tasapinnal, tuues reljeefi maalilisuse. Samas jääb figuuride vahel puudu valgusest, õhust ja ruumist. Reljeef koosneb nagu erinevatele tasapindadele seatud staatuatest.
Maalikunst ja käsitöö olid hilise vabariigiaegses Roomas hästi arenenud, kuid säilinud on sellest ajastust õige vähe. Maalikunsti saavutustest ja arenguist saame peamiselt infot juba eelmainitud rooma kunsti varaaidast – tuha alla mattunud linnadest Pompejist, Herculaneumist ja Stabiaest. Pompeji majadest on leitud eelkõige seinamaale ja põrandamosaiike. Sealsed mosaiigid on vägagi meisterlikud, oskuslikult on edasi antud keerukaid poose, ilmekaid nägusid ning valguse ja varju mängu.
Seinamaalingud, mis Pompejis säilinud on vägagi kaunid ja annavad mõista kasvavast dekoratiivsuse püüdlusest. Iseloomulik on tolleaegsetele teostele suur illusionism, looduse jäljendamise meisterlikkus . Tihti eristatakse nelja erinevat stiili, mis ei järgnenud üksteisele kindlas kronoloogilises järgnevuses, vaid eksisteerisid sageli üheaegselt.
Inkrustatsioonistiili ajal kaeti sein reljeefsete stukk -kaunistustega, mis imiteerisid värvilist marmorit , stiili süvendas värviline mosaiikpõrand. Selle stiili vahetas välja arhitektuuristiil, kus arhitektuuriosad ja konstruktsioonid maaliti siledale seinale perspektiivses lühenduses. Tekkisid ruumilised silmapetted (pilt 10). Neil maalidel esines sageli maastikke ja stseene mütoloogiast, mis polnud kreeklaste kombel tõsine religioon vaid mänglev elu ehtimisvahend.
Arhitektuuristiili taandudes jõuti tagasi stiili juurde, kus seinale anti taas ruumi piirav tähendus. Mallid ja ornamendid rõhutasid tasapinda. Rooma seinamaali viimasel arenguperioodil, mis jäi keisririigi aega kujutati seinapinnal avarduvaid vaateid ja rikkalikke arhitektuurivorme, mis olid sageli üsna fantastilised. Värvid oli väga dekoratiivsed või suisa karjuvad.
Kirjanduse kaudu on teada, et Roomas levis ka tahvelmaalikunst . Väga populaarsed olid maalitud portreed. Paraku on neid säilinud väga vähesel määral vaid Egiptuses, mis kuulus Rooma riigi koosseisu, tänu sealsele kombele kasutada portreid hauapanustena. Need portreed on tehtud enkaustikatehnikas ja oma stiililt on nad lihtsad aga realistlikud ja veenvad.
Ka Rooma hilisevabariigiaegsest kunstkäsitööst saame aimu peamiselt tänu Pompejile, kust on leitud väga huvitavaid näiteid nii kullasepakunsti, klaasi, pronksi ja ka keraamika alalt. Väga ilusad on hõbepeekrid ja klaasnõud. Eriti hinnatud on kaheliklaas, mille alumine kiht on tavaliselt sinine, pealmine valge ja lihvimisega ning graveerimisega on töödeldud valge reljeefne kujutis sinisele pinnale.
Rooma hilise vabariigi perioodi algusesse jääb ka müntide vermimise algus, mida võib samuti pidada käsitööks. Esimeste vermitud müntide ilmumisajaks loetakse ca 280. aastat e.Kr. müntide vermimistehnikagi on üks näide Kreeka mõjust Roomale, kuna just kreeklastest meistritelt õpiti toda kunsti. Esimestel Rooma hõbemüntidel on kujutatud Romulust ja Remust imetavat emahunti. Hilisematel aegadel said mündid aga omamoodi monumentideks, neil kujutati tähtsaid võite, lepingusõlmimisi ja väepealikke ning riigitegelasi.
Kasutatud kirjandus
http://lepo.it.da.ut.ee/~avramets/roomaloengud.ht m
http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/rooma.ht m
M.V. Alpatov (1973). Kunstiajalugu I. Tallinn: Kunst
N. A. Maškin (1962).Vana-Rooma ajalugu. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus
J. Kangilaski (2003). Kunstikultuuri ajalugu. Tallinn: Kunst
Page 13 of 13
5/3/2009 10:58:45 AM