Rooma kunst (0)

Rooma kunst

Sissejuhatus
8. sajandil e.Kr. tekkis Itaalias seitsmel künkal asunud küladest linnriik Rooma, mis hakkas oma maa-alasid laiendama naabrite arvel. Legendid räägivad, et selle linna asutajaks oli 735. aastal e.Kr. hundiema poolt üles kasvatatud Romulus.
See umbes 1000 aastat püsinud maailmariik elas orjade tööst ja võõraste maade vallutamisest. Rooma hiigelaegadel kuulus sellele riigile kogu Vahemere ümbrus nii Euroopas, Aasias kui Aafrikas.
Sellise hiigelriigi valitsemiseks vajati karme seadusi ning tugevat sõjaväge. Ka kunsti, eriti just ehituskunsti abil püüti vallutatud rahvastele näidata riigivõimu vankumatut tugevust. Siiski olid roomlased väga vastuvõtlikud teiste rahvaste mõjudele.
Riigi südamik – praegune Itaalia – oli algselt madalamal kultuuritasemel kui mõned vallutatud alad. Palju omandati etruskidelt, kõige enam aga kreeka kultuurist. Sellega puutusid roomlased juba varakult kokku Lõuna- Itaaliasse rajatud kreeka asundustes.
Veel suuremaks paisus kreeka mõju pärast Kreeka emamaa vallutamist 2. sajandil e.m.a. Võib lausa väita, et kui roomlased vallutasid Kreeka sõjaliselt, siis kreeklased alistasid Rooma kultuuriliselt. Roomlaste üks teeneid ajaloos on just kreeka kunstipärandi säilitamine.
Suur rahvasterändamine 3.-5. sajandini m.a.j. tegi lõpu Lääne- Rooma keisririigile (aastat 476, mil kukutati viimane keiser peetakse antiikaja lõpuks ja keskaja alguseks). Sellegipoolest pani Rooma riigi rüpes sündinud ristiusk aluse keskaja kultuurile . Ligi tuhandeks aastaks jäi püsima Ida-Rooma keisririik, mida edaspidises ajaloos tuntakse Bütsantsi nime all.
Rooma kunsti mälestistel on olnud suur tähtsus hilisemate ajastute kunsti jaoks. Neist on inspiratsiooni saanud renessansiaja kunstnikud , eeskuju on neist leidnud klassitsistliku (classicus- ladina keeles 'esmajärguline') laadi harrastajad hiljemgi
Arhitektuur
Roomlased õppisid ehitama kivist kaari ning lihtsaid võlve ja kupleid ehitiste katmiseks, ka hakkasid nad kasutama mörti kivide sidumiseks. Lubjamörti saadi kiviklibu, vulkaanilise tolmu ja vee segamisel . Lubjamördi segamisel omakorda kruusaga saadi rooma betooniks kutsutud ehitusmaterjali. See betoon oli väga tugev ja piisavalt veekindel, et sajandeid vastu pidada. Taaskasutusse võeti ka Idamaades tuntud tellis , seda aga põletatud kujul. Need materjalid võimaldasid rakendada ehituste juures võlvimistehnikat. Ruumid kaeti kas silindervõlvi või ristvõlviga, mis tekib kahe silindervõlvi ristumisel. Võlvimistehnikaga kadus vahe kandvate ja kantavate osade vahel ehitustel. Nii muutusid sambad eelkõige dekoratiivelementideks, mida hakati ühendama kaartega, nõnda moodustusid kaaristud ehk arkaadid .
Kõiki neid eelmainitud uuendusi tunti küll juba Idamaade ja etruskide kunstis, kuid oma tehnilise täiuse saavutasid nad just roomlaste käte all praktilist laadi ehituste ( sillad , veejuhtmed , teed) juures ja seda eelkõige hilise vabariigi ja keisririigi perioodil.
Näiteks Rooma Panteoni – kõikidele jumalatele pühendatud templi ümara siseruumi läbimõõt ulatus üle 40 meetri. Seda kattis hiigelsuur kuppel, mis on sajandite vältel olnud eeskujuks hilisematele ehitusmeistritele ja arhitektidele.
Roomlased võtsid üle kreeka sambad. Nad eelistasid korintose stiili kui kõige toredamat. Rooma ehituses kaotasid aga sambad oma esialgse ülesande – kanda ülal mingit ehtise osa. Nad muutsid vaid kaunistuseks, sest kaared ja võlvid seisid niigi üleval. Väga palju kasutati poolsammast. See oleks nagu pool pikuti lõhestatud sambast, mis sileda küljega vastu ehitise seina on pandud. Kui selline poolitatud sammas pole mitte ümara, vaid nelinurkse läbilõikega, siis nimetatakse seda pilastriks.
Kõige silmapaistvamad ehitusmälestised pärinevad meie ajaarvamise esimestest sajanditest. Siis polnud Rooma enam vabariik, vaid teda valitsesid keisrid .
Iga valitseja pidas silmas oma auasjaks lasta ehitada toredaid ja sammaskäikudega väljakuid, nn. foorumeid ning avalikke hooneid . Ajaarvamiste vahetusel elanud keiser Augustus tundis uhkust selle üle. et ta tellistest Rooma asemele jättis endast järele marmorist pealinna. Veel tänapäevalgi näitavad rohked varemed tolleaegsete ettevõtmiste ulatuslikkust ja julgust . Võidukate väejuhtide auks püstitati võidu- ehk triumfikaari. Kombeks oli ka ehitada tähtsatele isikutele hauakambreid, mida Halikarnassose hauakambri rajaja kuninga Mausolose nime järgi hakati nimetama mausoleumideks.
Eriti suurejoonelised olid avalikud lõbustusasutused. Rooma oli juba antiikajal miljonilinn . Tema suurim teater Colosseum mahutas 50000 pealtvaatajat. See oli kaarest tõusvate pingiridade amfiteater; samasugust põhimõtet rakendatakse tänapäeval staadionite rajamisel. Colosseumi välismüür on veidi kõrgem kui Pika Hermani torn Tallinnas- seda kõrgust jätkub aga ovaaliks mõõtudega 185*165m. Colosseumi varemed ongi suurim antiikse Rooma ehitusmälestus.
Omamoodi ajaviitekohad olid ka rooma saunad, nn termid . Need sisaldasid peale pesemis - ja riietusruumide veel ujumisbasseine, jalutusruume, spordiväljakuid, raamatukogusid jms. Kuulsad Caracalla termid pakkusid korraga puhkust mitmele tuhandele inimesele. Termide avaraid saale katsid võlvid ja kuplid , seinu ilustasid marmor ja muud kallihinnalised materjalid.
Foorumite ääres olid basiilikad. See oli avar piklik hoonetüüp, mille sambaread kolmeks või viieks lööviks jaotasid. Keskmine lööv oli sealjuures teistest laiem ja kõrgem, aknad paiknesid seinte ülaosas, külglöövide katuste kohal. Sel ajal kasutati hilisemat sakraalhoone tüüpi eelkõige kohtu- ja ärihoonena.
Suured olid roomlaste saavutused rakendusliku tähtsusega nn inseneriehituses. Rooma hiigelriigile olid majanduslikult ja sõjaliselt äärmiselt tähtsad korralikud teed ja sillad. Need rajatigi niivõrd kapitaalsed, et olid kasutusel veel kaua pärast Rooma riigi kokkuvarisemist. Kilomeetrite viisi läbisid maastike kivikaartele toetuvad veejuhtmed, nn. akveduktid . Eriti võimsa mulje jätavad nad jõgede ja orgude ületamise kohal. Kuni 50 meetrini ulatub ühe veejuhtme kõrgus Lõuna-Prantsusmaal. See on nn. Pont du Gard (Gard'i jõe sild).
Roomas oli nii valitsejate paleesid kui mitmekorruselisi üürikorteritega maju vaesemale rahvale. Tavaline roomlane elas aga majas , kus ruumid koondusid lahtise laega aatriumi ümber. Vihmavee jaoks oli aatriumi põrandas bassein. Maja taga asus sammasõu taimede ning purskkaevuga. Et kõrvuti ehitatud majadel oli aknaid vaid esiseinas ning enamik ruume sai valgust aatriumi kaudu, maaliti toaseinte elustamiseks sinna vahel aknaid-uksi koos neist paistvate vaadetega.
Skulptuur
Rooma noorukid unistasid sõduriametist, kunstiga tegelemine jäi seetõttu allutatud rahvastele, eriti kreeklaste osaks. Nii juhtuski, et kui Rooma riik alistas Kreeka, vallutas kreeka kunst omakorda Rooma. Tervete laevalaadungite viisi toodi Kreekast skulptuure. Kui nende tagavarad lõppesid, hakati tegelema kopeerimisega. Just koopiate järgi tunnemegi paljusid tänaseks hävinud töid.
Siiski loodi kaks iseseisvat ja kõrgetasemelist ala rooma skulptuuris: portreed ja ajaloolised reljeefid .
Rooma skulptuurportree õitsengu aluseks on esivanemate austamine. Eriti ülikute hulgas oli kombeks, et eelmiste põlvkondade esindajate portreepüste hoiti koduses majapidamises aukohal ja mõnikord pidustuste ajal kanti neid isegi rongkäikudel kaasas.
Tol ajal loodi arvukaid mälestusmärke ehk monumente , sealhulgas ka keiser Marcus Aureliuse ratsakuju.
Reljeefidel jäädvustati tõelisi sündmusi ja võidetud lahinguid. Mööda Trajanuse sammast, mille otsas seisab keisri kuju, kulgevad spiraalselt reljeefid stseenidega võitlusest daaklaste vastu. Reljeefid kaunistasid ka triumfikaari.
Omapärased teosed on kameed - reljeefid, mis uuristati eri värvi kihtidega kivist. Veel sadu aastaid pärast Rooma riigi hävimist olid käibel rooma mündid.
Maalikunst ja käsitöö
Maalikunsti saavutustest ja arenguist saame peamiselt infot juba eelmainitud rooma kunsti varaaidast – tuha alla mattunud linnadest Pompejist, Herculaneumist ja Stabiaest. Pompeji majadest on leitud eelkõige seinamaale ja põrandamosaiike. Sealsed mosaiigid on vägagi meisterlikud, oskuslikult on edasi antud keerukaid poose, ilmekaid nägusid ning valguse ja varju mängu.
Seinamaalingud, mis Pompejis säilinud on vägagi kaunid ja annavad mõista kasvavast dekoratiivsuse püüdlusest. Iseloomulik on tolleaegsetele teostele suur illusionism, looduse jäljendamise meisterlikkus . Tihti eristatakse nelja erinevat stiili, mis ei järgnenud üksteisele kindlas kronoloogilises järgnevuses, vaid eksisteerisid sageli üheaegselt.
Inkrustatsioonistiili ajal kaeti sein reljeefsete stukk -kaunistustega, mis imiteerisid värvilist marmorit , stiili süvendas värviline mosaiikpõrand. Selle stiili vahetas välja arhitektuuristiil, kus arhitektuuriosad ja konstruktsioonid maaliti siledale seinale perspektiivses lühenduses. Tekkisid ruumilised silmapetted.
Arhitektuuristiili taandudes jõuti tagasi stiili juurde, kus seinale anti taas ruumi piirav tähendus. Mallid ja ornamendid rõhutasid tasapinda. Rooma seinamaali viimasel arenguperioodil, mis jäi keisririigi aega kujutati seinapinnal avarduvaid vaateid ja rikkalikke arhitektuurivorme, mis olid sageli üsna fantastilised. Värvid oli väga dekoratiivsed või suisa karjuvad.
Kirjanduse kaudu on teada, et Roomas levis ka tahvelmaalikunst . Väga populaarsed olid maalitud portreed. Paraku on neid säilinud väga vähesel määral vaid Egiptuses, mis kuulus Rooma riigi koosseisu, tänu sealsele kombele kasutada portreid hauapanustena. Need portreed on tehtud enkaustikatehnikas ja oma stiililt on nad lihtsad aga realistlikud ja veenvad.
Ka Rooma hilisevabariigiaegsest kunstkäsitööst saame aimu peamiselt tänu Pompejile, kust on leitud väga huvitavaid näiteid nii kullasepakunsti, klaasi, pronksi ja ka keraamika alalt. Väga ilusad on hõbepeekrid ja klaasnõud. Eriti hinnatud on kaheliklaas, mille alumine kiht on tavaliselt sinine, pealmine valge ja lihvimisega ning graveerimisega on töödeldud valge reljeefne kujutis sinisele pinnale.
Rooma hilise vabariigi perioodi algusesse jääb ka müntide vermimise algus, mida võib samuti pidada käsitööks. Esimeste vermitud müntide ilmumisajaks loetakse ca 280. aastat e.Kr. müntide vermimistehnikagi on üks näide Kreeka mõjust Roomale, kuna just kreeklastest meistritelt õpiti toda kunsti. Esimestel Rooma hõbemüntidel on kujutatud Romulust ja Remust imetavat emahunti. Hilisematel aegadel said mündid aga omamoodi monumentideks, neil kujutati tähtsaid võite, lepingusõlmimisi ja väepealikke ning riigitegelasi.
Vanad roomlased valmistasid mööblit peale puidu pronksist ja marmorist ning pajuvitstest punutuna. Puidust valmistatud näidised ei ole meie ajani säilinud, kuid dekoratiivseid marmorist esemeid on säilinud väga palju nagu ka pronksist mööbliesemeid. Nagu teiste kunstiliikide puhul, on ka mööbli valmistamisel suurt mõju avaldanud Kreeka, Egiptus nig Idamaad . Vana-rooma mööbli üldise kuju põhijoonte elegantsi ja rafineerituse juures kannatab ta üleküllastunud ornamenteeringu ja kaunistustega liialdamise all, kusjuures tema konstruktsiooni osi maskeeritakse oskuslikult kõikvõimalike skulptuursete kaunistuste, rosettide, panustega jms.
Vanade roomlaste juures sõnaga „sella“ mõeldakse kõike mööblit, mis on mõeldud istumiseks. See on elevandiluust või metallist X tähe kujuliselt ristatud kumerate jalgadega taburett , mida nimetati curulus. Sellel võisid istuda vaid kõrgemad vana-rooma hierarhiasse kuuluvad isikud. Erilise iseloomuga mööbli hulka kuulusid kahele inimesele mõeldud järid, millel siiski istus vaid üks inimene – bizelliinium. Seljatoega tooli nimetati kateedriks ning majaperemehe istet nimetati soliumiks. See valmistati käetugedega kõrgete jalgadega ning rikkalikult kaunistatud seljatugi ulatus istuja õlgadeni. Eriline oli kokkupandav tool , mille prototüübi leiame juba Egitusest.
Tuntakse ümara ja neljakandilise kujuga laudu. Ümara kujuga lauad kinnitusid looma käppi kujutavatele kolmele jalale . Neljakandiliste laudadele valmistatijalgade asemel kinnised otsapaneelid, mis olid kaunistatud. Lauaplaate jaotati mustri järgi lainelisteks, tähnilisteks, tiigrilaigulisteks, paabulinnu sulisteks jne. Vähem rikkad inimesed rahuldusid vineeritud lauaplaatidega.
Voodite karkass tehti suuremalt osalt kilpkonna või elevandi luuga inkrusteeritud puidust. Kreeka nimetust kline kandval asemel lamati söögiaegadel. Trikliiniumiks nimetati kombinatsiooni , kus nelinurkse laua ümber kolme külge asetati asemed, neljas külg jäi avatuks toitude etteandmiseks. Trikliiniumiks nimetati ka ruumi, milles lõunatati.
Erinevatel väljakaevamistel on leitud pronksist sisustuselemente – kandelaabreid, valgusteid, kolmjalgu jne.
Vana-rooma mööbli vormid inspireerisid hilisemate aegade kunstnikke, eriti XIX saj alguse omi ning tema uurimise pinnasest võrsus ampiirstiil.
Kasutatud kirjandus
M.V. Alpatov Kunstiajalugu I
T. Viirandi “Kunstiraamat noortele”
http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/rooma.ht m
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/index.ht m
http://ehitustootlus.ttu.ee/IreneLill/lingikogu/?ID=169
http://etc.usf.edu/clipart/44900/44985/44985_colosseum.ht m
http://digitalgallery.nypl.org/nypldigital/dgtitle_tree.cfm?title_id=1761004&level=8
http://www.dl.ket.org/latin1/things/holidays/thanksgiving/cenbene.ht m
M. Sildre konspekt Mööbli ajalugu