Antiikaja naine (2)

Antiikaja naine

Amatsioonid ja märtrid müütides

Müüdid käsitlevad inimese põhiprobleeme ja inimlikke põhiolukordi.
Vahemere piirkondades on leitud naiste juhitud ühiskondi.
Amatsoone on eriti tähtsaks peetud just sellepärast, et nende juhul pole tegemis lihtsalt ühe naise eeskujuga vaid terve ühiskonnaga. Legend järgi oli amatsioonid Kaukaasias elanud sõjakas naisterahvas . Kujutatakse neid tihti ratsutamas seljas aasia rõivastust, relvadeks vibu ja nooled, sageli ka väike kirves ja kaksikkirves.
Müüdis käsitlevad naise suhet mehega, abielu ja emadust. Kreeka mehed tunnistasid naiste keskset positsioni ühiskonnas ja kujutasid seda sümpaatselt. Naiste juures hinnati algatusvõimet ja mõistust.
Naise aktiivsem osa tuleb esile märtrite kujtamisel. Enese ohvriks toomist võib pidada üheks naiste vahendiks näidata oma julgust ja usaldusväärsust. Valiku ees nad valivad meelsamini surma kui näiteks orjuse.
Kreeklased ei alistanud naisi, vaid kaitsesid neid siis, kui naiste elus puudus turvalisus.
Kreeklaste jaoks ei teinud naist külgetõmbavaks, ihaldusväärseks ja ohtlikuks tema ilu või seksuaalsus vaid tema arukus.

Kreeta ühiskond

Kreeta ehk minoa kultuur. Minoa kultuuris olid naised silmapaistvalt esil. Näiteks ühes käsitööloetelus on toodud kaks korda rohkem naisi kui mehi. Mehed olid peamiselt sõdurid ja sõudjad. Oli ka preestrinnasid, kelle ühiskondlik staatus oli suhteliselt kõrge. Mõned olid jõukad maaomanikud ja juriidiliselt sõltumatud. Eriti suurt huvi on pakkunud Kreeta naisjumalad. Jumalanna esindas viljakust ja kasvujõudu. Näiteks Maojumalanna. Kreeta saarel oli kõikjal näha naiste kujusid , kellest paljudel olid käed tõstetud õnnistuseks ja kellest mõned hoidis käes Jumalanna kujusid, madusid ja kaksikirveid. Kreetlased kummardasid naisjumalust. Kreeta kuntstis kujutatakse naiste vestlusi , neid nimetati klatšiks või seltskonnaskandaalideks.

Kreeta arhitektuuri on kujutatud naiselikuks: mugavaöt sisustayud maja ümbritsetud aiad, mis võiks näidata seda, et elu koondunud naiste ümber. Ruumid olid suured ja püsivad, meeste ruumid seevastu väiksemad.

Homerose naistegelased

Homerose luules on alati nähtud naiste ideoloogilist väärtustamist ja abielu romantiseerimist. Tuleb välja, et naistel oli palju iseseisvat võimu ehk koduse majapidamise valdkonnas. Ollakse arvamusel, et kogu antiikaja vältel oli naiste puudus (mehi rohkem). Ja et naisi kõigile ei jätkunud, siis neid väärtustati ja nad said ka võimu. Homerose tekstides rõhutatakse naiste kohalolekut ühiskonnas.
Draamade naised
Teater oli üks polise ehk linnriigi keskseid institusioone.
Teatristes etendasid ainult mehed. Tekib küsimus, et kas naised üldse viibisid etendustel. Arvatakse, et ainult Ateenas ei lubatud naisi teatrisse. Igal juhul lugesid naised näidendeid. Naisi ei peetud kirjalikult harimatuteks. Naise ohtlikkus oli Ateena mehe õudusunenägu. Mehel oli kergem õudust välja kannatada, kui naisi juures ei polnud. On täiesti võimalik, et naised viibisid teatrietendustel.
Draamad , kus naised on olulised, tunduvad käsitlevat: abielu ja seksuaalsust, järglaste saamine ning sugupõlvede jätkuvust. Abielu ja sugupõlvede edasikandjatena oli naistel tähtis osa. Näidendites on naised kirglikumad kui mehed ja toovad kaasa emotsionaalset pinget, naised on vajalikud kui traagika vahendid.
Pärast 451. aastal eKr koostatud kodanikuõiguse seaduse vastuvõtmist hakati naisi üha sagedamini näidendeis käsiltema.
Draama naised seisid endi eest. Sealsed ametnikud väitsid, et naised ei tee midagi sõjaliste jõupinguste heaks. Kui olukord on hoopis vastupidi. Naiste panus sõja heaks on ju kahekordne. Kõigepealt sünnitavad nad pojad ja saadavad sõtta.
Klassikaline Kreeka naine – tema riik oli tema kodu
Klassikalise Ateena aega (500-300 eKr) on harjutud pidamanaise ajaloo kõige süngemaks perioodiks. Kogu naise elu möödus koduarestis. Oraator Demosthenes ütlus: “Armukesi peame lõbu jaoks, orjatare argielu vajaduste rahuldamiseks, aga ka abikaasasid selleks, et nad sünnistaksid lapsi ja juhiksid truult meie majapidamist.” Klassikalist Ateenat on kujutatud kui emakeskset ja isa vältivat kultuuri. Naiste koduaresti panek praktikas ei teostunud. Naised osalasid ikka avalikel üritustel, religioossed pidustused, atleedivõistlused, vahest teatrietendused . Naisi sunniti ka tööle väljapoole perekonda, põetajate, päevatööliste, puuviljakorjajate ja müüjatena. Linnriiki( polis ) oli mehe ja kodune majapidamine (oikos) oli naiste eluala. Naiste olukorda saab mõista ainult siis, kui jälgida polise üldist arengut. Muudatus tuli siis, kui mindi üle uue keskklassi valitsusaega. Perekonnast sai majanduslik, poliitiline, bioloogiline ja sotsiaalne üksus.Suur tähtsus oli sotsiaalsetel suhetel. Naiste produktiivsed, toodangulised toimingud olid polisele tähtsad, aga veel tähtsam oli nende reproduktiivne missioon , järglaste sünnitamine. Kreeka riigi suhtumine naistesse oli kahetine: ühelt poolt imetlev ja austav, teisalt aga tõrjuv ja halvustav. Linnades peeti juhtivaid perekondi olulisteks ja vastavalt ka emasid ka tütreid. Kuna abielu oli ühiskondlik toiming, olid ka naised tähtsad.
Ateena seaduste järgi ei saanud olla naistel omandit. Küsimus on seadustähe ja tegeliku elu vahelises erinevuses. Naistele kuulusid maa, orjad ja raha. Kaasavarast arenes naise võimalus olla mõjukas. Abielusnaist õpeatasid ema ja ka abikaasa, kelle eesmärk oli koolitada koostööpartnerit. Seda oli tarvis tõhusa majapidamise tagamiseks.
Üks põhiline erinevus naise ja mehe elukaares oli see, et tütarlapsed abiellusid alla 20 aastastena, mehed olid aga tavaliselt juba saanud kolmekümneseks. Naine sünnitas keskmiselt 21-aastaselt. Naiste keskmine eluiga oli 36 ja mehel 45 aastat. Naistes ei nähtud enam ainult laste sünnitajat vaid ka oma mehe kaaslast. Naistele püstitati toredaid hauamonumente, kus neid näidati kodu valitsejannade, tagaleinatud abikaasade ja laste emadena. Lapse saamine jäi naise elu eesmärgiks ja tema koduse positsiooni aluseks.
Sparta naised – varandus ja iseteadvus
Tütred elasid koos emadega kuni 18- 20 aastaseks saamiseni . Neil olid ühised spordi-ja võimlemistreeningud. Sparta naised liikusid ja tegutsesid väljaspool kodu, sest neil polnud tarvis teha koduseid tööd, isegi mitte kududa. Sparta naised olid füüsiliselt tugevad ja terved ning intellektuaalselt aktiivsed. Neil oli selgelt võimu just kultuurivallas. Spartas käisid õed ja vennad üheskoos tantsimas ja treeningutel, et tüdrukud olid ebatavaliselt hästi toidetud ning tüdrukud ja poisid olid perekonnas võrdväärsed.
Naise ülesanne Spartas oli sünnitada polisele terveid sõjamehi mmg õpetada oma lastele võistluste füüsilise tugevuse imetlust. Spartas polnud bioloogiline isadus ja seksuaalne truudus eriti olulised. Naisi võidi isegi laenata, nii et abielutruudusetus polnud kuritegu . Naised olid psühholoogiliselt valmis oma eesõigustest kinni hoidma, säilitama õigusi varandusele ja maaomandile.
“Sparta naised öeldakse olevat liiga ülbed ja mehelikud isegi oma abikaasade vastu ja kasutavad sõnaõigust vägagi tähtsated küsimustes.”
Hellenistliku ajastu naine
Hellenistlikul ajal kadus kuristik naise ja mehe vahelt. Abielu mõte ei olnud laste tootmine vaid jagatud ühine elu, kaaslaseks olemine ning ühtekuuluvus. Hakati sõlmima abielulepinguid, mis tagas mõlemale osapoolele turvalisuse tagatise . Abikaasad sõlmisid ise lepingu, millega lahutuse korral tagatakse kummalegi osapoolele ühesugused õigused ja kohustused. Kaasavara läks tagasi naisele ja laste ülalpidamine oli mehe kanda.
Naistel oli oma osa ni koduses majapidamises kui ka avalikus elus. Naised said varandust nii kaasavarana kui ka pärandusena kas vanemate või abikaasa käest. Kodune majapidamine kannatas välja mehe eemalviibimise, mitte aga naise äraolekut. Kaasavarana said naised vallasvara, mitte maad. Naistele kuulus ka maju ja kortereid, mida võis välja uurida, aga ka müüa.
Naised tegutsesid ka ametites, eeskätt kudujatena, toiduvalmistajatena, lapsehoidjate ja ammedena. Samuti oli naisi baari-ja kõrtsipidajate hulgas.
Kui kasvas perekeskus ja perekond läks üle avalikku ellu, muutus naisele kuuluv kodune majapidamine tähelepanu objektiks. Naised säilitasid väga kaua oma kultuuri oma kommete ja riietustega.
Hellenism tunneb ka õpetatud naisi. Neil kõigil oli haritud isa, nii et isa mõjutas tütarde karjääri rohkem kui nende abikaasad.Naised olid professionaalid kuntsi, luule ja muusika vallas. Hellenismi aeg oli antiigi naisluuletejate renessansiaeg .Rühma mille nimi oli Üheksa maist muusat , kuulusid naised, keda peeti oma aja parimateks poeetideks. Näiteks: Moerot, Anytet, Nossist ja Erinnat.
Naised ja religioon
Naiste usuline tegevus keskendus perekonna sünni ja surmaga
seotud riitustele. Naised võtsid innukalt osa nn. Müsteeriumkultustest. Näiteks: Dionysose ja Isise kultus . Need olid pidustused, kuhu mehi ei lubatud. Pidustuste eesmärk oli viljakuse parandamine, see oli võimalus eemal olla igapäevasest elurutiinist. Ühiskond väärtustas naist ema ja abikaasana. Kultused rõhutasid neid naise rolle, aitasid neid täita. Püütia( mitmetähenduslikud oraaklivastused, mida preestrid tõlgendasid) pidi olema täiesti puutumatu, ei seksuaalsuhteid, ei ühiskondlikke sidemied ega korralikku koolitust. Ta pidi olema harimatu ja üksildane. Tuleb tähele panna, et kreeka arstid ei pidanud igavest neitsilikkust tervislikuks ja mõttekaks: terve naine oli viljakas ja sai emaks .
Kreekas oli vaikimine naisele auasjaks. Ta võiks rääkida ainult oma mehega. Naine ilma meheta oli tumm . Arvati, et mees pidi viljastama nii naise kui ka hinge.
Vestaneitsid
Vesta oli kodu ja abielu kaitsja. Vestaneitsid hoolitsesid igavese tule eest, mida säilitati kodukolde, põllunduse ja viljakuse auks. Neilt eeldati neitsillikust, puhtust ja siirust . Nad eraldati omaperekondadest. Neitsid valiti välja juba lastena ja teensid riiki 30 aastat.
Rooma perekond
Roomas oli kaks ühiskonnanägemust: meeste kodanikuühiskond ja meestevahelisel lojaalsusel põhinev ühiskond. Seadustes või kommetes polnud selget jaotust avaliku ja eraelu vahel. Iga linn oli jagunenud kaheks kihiks: ülemkiht, kes andis, ja rahvas, kes võttis vastu. Rooma linn oli jõudeinimste, mittetöötava klassi ja kõrgete isikute elupaik. Roomas räägiti palju sõprusest. Arvati, et armastus on orjus, aga sõprus on vabadus ja võrdväärsus. Perekond on antiikaja suguvõsadele ülesehitatud ühiskondades alati tähtis olnud.
Naise õiguslik seisund
“Naine on pärija, tal on isaga võrdne õigus laste lugupidamisele, ta võib teha testamenti, kaasavara abil pääseb ta abielu sundusest; ta võib abielu lahutada ja oma meele järgi uuesti abielluda.Kuid naine iseseisvub üksnes negatiivses mõttes, sest tema võimetele ei pakuta mingit tegelikku rakendust. Tema majandusulik sõltumatus jääb abstraktseks, kuna see ei talle mingit poliitilist õigust..” nii väidab Simone de Beauvoir . Juriidiliselt kestis perekonnapea võim kuni tema surmani. Tegelikus elus olid naised ja täiskasvanud laosed iseseisvad.Seaduslikud lapsed kuulusid isa suguvõssa, sest tähtis oli perekonna järjepidevus. Rooma perekond oli väike ja nõnda pakkus see võimaluse lähedaste suhete tekkimiseks. Märgid naise majanduslikust iseseisvusest pärinevad juba Rooma vabariigi ajast. Naiste kätte oli kogunenud juba rohkesti varandust. Kaasavara oli algselt mehele antud abieluga seotud kulude katteks. Teisalt püüti kindlustada naise toimetulekut juhul, kui abielu peaks lõppema. Rooma abielu polnud juriidiline suhe ning ühiskonda ei huvitanud teiste eraelu. Ka lahutus oli igaühe eraasi. Kumbki abikaasa säilitas õigused oma varanduse üle ja kumbki vastutas eraldi oma võlgade eest.
Keisriaja naised pärisid ja pärandasid varandust, kontrollisid oma kaasavara, vabastasid orje, müüsid ja ostsid maad ning jagasid rikkalikuly ja vabalt annetusi.
Lastele kehtestati seaduslik pärandiosa. Sama seadust kasutati ka emapoolse pärandi puhul. Lapsed kuulusid mehe perekonnale , sest neil oli isa nimi. Poegade ja tütarde võrdõiguslikkus pärijatena tõstis naiste majanduslikku iseseisvust. Roomlased hakkasid lisama oma nimele ema nime, selleks, et rõhutada oma sidet emaga. Naised käisid oma varandusega ümber nagu tahtsid. Lapsed olid kõige tähtsamad pärijad. Tekib küsimus, et mille või kelle heaks naised oma varandust kasutasid. Naised nagu mehedki seisid esmalt oma suguvõsa ja perekonna asjade ja au eest.
Abielu ja lahutus
Abielu sõlmimist vanust peab oletama. Kõrgklassi tütarlapsed abiellusid 11-17 aastaselt. Alamkihi tüdrukud abiellusid 12-18 aastaselt ja poisid 19-21 aastaselt.
Tavaliselt kestsid antiikaja abielud 10-15 aastat.
Lahutamine ja laste adopteerimine oli antiikses Roomas palju kergem kui keskajal või Euroopas. Rooma ühiskond pidas abielulahutust kurvaks paratamatuseks. Protsess kohtles karmimalt naist,eriti varanduseta naist.
Uuesti abiellumine oli tulenes lühikesest elueast, et mehed abiellusid vanemalt kui naised ja sünitusel suremustest. P
Pereliidud olid tähtsad, muutus tavaliseks laste adopteerimine. See toiming polnud suunatud bioloogilise järglase ega lahutus abielu vastu, vaid adopteerimine oli nii nime kui ka varanduse edasiandmiseks.
Naised kaitsesid lahutuse puhul perekondlikku privaatsust riigi sekkumise eest. Kahjuks, lahutuses ei tuntud elatusabi naisele, ta ei kuulunud mehe perekonda. VI sajandil esitati koodeksis,et lahutuses süütu pool sai lapsed enda hoole alla, aga kulud maksis alati isa, v.a. siis, kui tal oli vähe vara ja naine oli jõukam.
Roomas eksisteeris ka vabaabielu. See sõlmiti siis, kui naise ühiskondlik positsioon oli madalam kui mehel või kui ei saadud hoolitseda naise kaasavara eest.
Ema
Emad olid tähelapanuväärsed oma distsipliini ja rangusega, mitte oma leebuse ja kannatlikkuse poolest. Kui naine sünnitusel ellu jäi, elas ta sageli kauem kui mees. Näiteks Ophiliuse naine Clodia 115-aastaselt, kes sünnitas 15 last. Väikeste laste surma leinati. Lapse surma enne vanemaid peeti ebaloomulikuks. Taolised tunded on ka praegusel ajal. Emaarmastust peeti ema tähtsaimaks vooruseks ja loomulikuks nähtuseks. Ema põhikohustusi täitsid nii ema ise kui ka maja teenijaskond.
Lapsed
Tavaliselt oli perekonnas 1-3 last. Ühiskonna kõrgema klassi peres oli vaevalt 1 laps. Laste surevus oli tõsiasi. Madalaid sündivusnäitajaid korvasid adopteerimised. Rasestumist välditi ja aborte tehti kõigis ühiskonnakihtides. Lapsed olid poliitilisest perekonna nime kandjad. Laste töö kasutamine oli levinud ühiskonna madalamates kihtides, seega lõppes lapsepõlv varakult. Kõrgklassi lapsi ei pandud tööle, sest töö ei sobinud ühiskondliku positsiooniga. Lastel oli silmapaistev ja keskne positsioon.
Tuumperekond
Roomlases ei väärtustanud eraelu nii kõrgelt kui meie. Võis juhtuda, et perekonnas olid lapsed ja varandus hinnatumad kui naised. Väärtustati alati kõrgelt isadust. Suguvõsa vanu naisi austati ja mitmeski asjus küsiti nende arvamust. Omad sugulased olid tähtsad ja nendega oldi pidevas läbikäimises. Rooma perekonnas olid tütred ja pojad võrdväärsed. Roomlased hindasid perekonda ja suguvõsa, nende traditsioone ja rituaale. Tuumperekond oli tavaliselt väike ja naised tähelepanuväärselt iseseisvad. Naiste moraalsuse kaitsmine oli pandud Rooma seadusse.
Nii roomlased kui kreeklased nõudsid meestele ja naistele erinevaid moraalinorme.Neitsilikkuse säilitamine kuni abiellumiseni oli tähtis.
Tuumperekond, kuhu kuuluvad isa, ema ja lapsed, oli Roomas põhikohustuse keskus.
Tuumperekond oli Roomas tugev ja aina ka tugevnes .
Naise elu Pompejis
Antiikaja kõige enamm uuritud linn on Pompeji, kus elas 10 000 inimest.
Kõige silmapaistvam isiksus oli Eumachia. Ta oli mitmekülgne ärinaine ja tegutses ka preestrinnana. Ta oli villavanutajate kaitsja. Tema eesmärk oli tuua oma kodulinna rooma arhitektuuri värskeid tuuli .
Pompeji naised olid väga aktiivsed. Naised võisid osaleda valimis- ja seadusettepanekute koosolekutel , naised võtsid seal jõudsasti sõna. Osalesid tekstiilitootmises ja- müügis, üürisid kortereid ja laenasid raha. Nad töötasid kõrtsides, baarides, pandimajades ja müüjatena ja ka avalikel oksjonitel ilma eestkostjata. Pomeji naised andsid mõista, et nõrgema soo esindajad polnud kaugeltki kuuldamatud ja nähtamatud.
Naised majanduse mõjutajatena
Mitmes keiserliku perekonna naised mõjutasid majanduselu maaomanikena. Ema varanduse pärandamine tütardele näitab, et ema majanduslik vastutus on suur. Kuna naised elasid kauem, siis nad pärisid nende tellisemaad tOlemas oli 150 tellisemaa omanikku, kellest umbes kolmandik oli naised.
Naised ametis
Isegi reljeefidel on kujutatud naisi peamiselt müüjatena või muu teendinda amet. Naised olid eeskätt õmblejad, lapsehoidjad, ettekandjad ja teenijad . Mehi kujutatakse tootjatena, naisi seevastu toodete müüjad ja säilitajad. Avastatud on ka järgmisi ameteid: sekretär, kiirkirjutaja ja õpetaja. Nad olid ämmaemandad ja ammed, juurvilja-, siidi -ja lihamüüjad. Arsti või ämmaemandana oli naine ühiskonna lugpeetud liige. Kangaste ja rõivaste valmistamine oli tüüpiline naiste töö. Lapsehoidjad olid enamasti orjad või vabakslastud naised. Maalt linna kolinud naistest said prostituudid. Näitlejad , muusikud ja teised lõbustajad Roomas koguaeg antiikaja vältel ihaldatud, samas ka halvustatud.
Naistööliste vooruseks peeti usinust ja tagasihoidlikkust.
Kirikuemad
Kirikuemad olid naisaskeedid, kes asutasid Rooma, Petlemma ja Jeruusalemma kloostriühendusi. Naiskloostrid tekkisid varem kui meestekloostrid. Kloostri päevakavas oli palvetamine , pühakirjade uurimine , käsikirjade kopeerimine ja palju muid.
Vallaline naine oli hilisantiigist alates sotsiaalselt tunnustatud isik.Elades vooruslikku ja neitsilikku elu, vabanes naine oma naiseksolemisest ja sai vaimult mehe sarnaseks. Usk andis naisele võimaluse oma riituste loomiseks ja alternatiivkultuuri
arendamiseks . See oli “põgenemine” argipäevast pidupäeva.
Naised võtsid innukalt osa hilisanteegi vaimsetest kõnelustest nii kristlikes kui ka paganlikes ringkondades.
Naised valisid ristiusu kergemini kui mehed.