Keskaja naine (2)

Tartu Ülikool
Haridusteaduskond
Pedagoogika aluste seminar
Keskaja Naine
Referaat
Katrina Viirma
BA VI rühm
Tartu, 2009

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 2
Naise elu keskajal 3
Haridus 4
Haritud naised 6
Perekond 6
Töö 7
Kokkuvõte 8
Kasutatud kirjandus 9

Sissejuhatus

Võrreldes keskajaga on tänapäeva ühiskonnas naiste õigused ja kohustused vägagi palju muutunud. Keskajal ei võidelnud naised selle eest, et olla meestega võrdsed ja, et saada samu õigusi, mis meestelgi. See kõik teeb tänapäeval naiste õiguste ja võrdsuse teema väga päevakajaliseks.
Antud referaat annab ülevaate keskaja naise kohta. Naise elust keskajal, abielust , perekonnast, haridusest, millisel positsioonil seisis keskaja naine ja millised olid tema kohustused ja õigused.
Ma valisin selle teeema just sellepärast, et teada saada milline oli keskaja naise elu ja kuidas see võrreldes tänapäevaga muutunud on.
Referaadi eesmärgiks on anda kokkuvõtlik ülevaade keskaja naise elust, millised olid tema kohustused, kust said naised haridust, millistel ametialadel töötasid, millised olid nende perekonna suhted.

Naise elu keskajal

Keskaeg on ligikaudu tuhande aasta pikkune ajalõik Euroopa ajaloos vanaaja ja uusaja vahel. Tavaliselt paigutatakse keskaeg ajavahemikku 5. sajandist 15. sajandini. Keskaeg jaotatakse kitsamateks ajalisteks perioodideks: varakeskaeg (5.-11. sajand), kõrgkeskaeg (11.-14. sajandi lõpp), hiliskeskaeg (15. sajand-16. sajandi algus).
Kuni 20.sajandini elas 90 protsenti Euroopa inimestest maal. Naine sünnitas keskajal keskmiselt 5-7 last, mis tähendas, et naine oli rase ja hoidis lapsi kogu oma täisealiseks olemise aja.
Naise elu määras tsiviilseisus: ta oli kas neitsi, lesk või abielunaine . Neitsi positsiooni oli usulisest seisukohast kõrgeim ja turvalisim aste, madalaim oli abielu ja lese seisus nende vahepeal . Eri gruppi kuuluvatel naistel olid erinevad kohustused. Naise elu mõjutas ka ühiskondlik positsioon ja kodukoha geograafiline asend. Naine oli ebatäiuslik mees. Teda iseloomustati epiteetidega nõrk, kirglik, ebatäiuslik, habras, irratsionaalne ja emotsionaalne.
Kuigi abielus oli naise positsioon mehe omast nõrgem, ei olnud naine keskajal siiski ka päris ilma õigusteta. Kui Rooma õigus 12. Sajandil taasavastati, siis paranes ka naise õiguslik positsioon. Germaani hommikuand asendati kaasavaraga, millele valdamisele teatud olukordades oli ka naisel õigus. Kaasavara käsutamisõigust oli naisel võimalik kohtu kaudu nõuda.
14. sajandi keskel hakati kõrgelt hindama naise mitmekesiseid majapidamistöid perekonnas, kuna 14. Sajandi keskel möllas must surm, mis tappis umbes kolmandiku Euroopa elanikkonnast. Leiti, et naised rikastavad ja säilitavad kultuuritraditsiooni, nii et nende töö koduses majapidamises on väga tähtis.
Naised ei kaitsnud ennast eriti üksikisikuna, nad olid pigem pere heaolu eest väljas. Naise õlul oli suurelt osalt kodune majapidamine .

Haridus

Keskajal said naised peamise hariduse kloostritest. Kloostrielu jagunes tööks, palveks ja lugemiseks. Mõned nunnad oskasid kaunilt kopeerida antiikaja käsikirju, kuna parimates kloostrites oli kirjalik kultuur juba enne karolingide aega nii arenenud.
Naistel oli kloostrites „oma tuba“, mis andis neile võimaluse lugeda, kirjutada ja õppida. Kloostrites sündis lugematul hulgal pühakute elulugusid. Nunnad kirjutasid põlvest põlve tekste puhtalt ümber, võrdlesid neid algupärastega ja joonistasid ning kogusid antiikaja kirjutisi.
Nunnad õppisid selgeks ladina keele, ning tänu sellele oskasid nad raamatuid kopeerida ja illustreerida . Juba 6. Sajandil olid nunnad kopeerinud raamatuid, ning 12. sajandi algusest teame naiskirjutajaid juba nimepidi.
Herrad von Landsberg, kes tegutses 12. sajandil Hohenbergi abtissina, kirjutas entsüklopeedilise teose „ Hortus deliciarum“, mis oli mõeldud nunnade harimiseks . Entsüklopeedia oli usuline, ning oli pühendatud nunnadele, kes aitasid teost illustreerida ja kirja panna. ( Lisa 1)
Nunnakloostrites olid koolid, mis olid eeskätt mõeldud kloostri elanikele, aga sinna võeti ka õpilasi, kes ei kavatsenud alaliselt kloostrisse jääda. Mitmed kõrgkihtide tütred õppisid kloostris kirjatarkuse algeid. Naistel oli võimalus õppida ka eraõpetaja juhatusel . Mitmed noored naised said aga õpetust oma vaimulikus seisuses olevatelt sugulastelt. Mitmetegi kõrgemat päritolu või vürstlikust soost naiste haridusest räägitakse legende. Nende naiste haridustase oli tihtipeale kõrgem kui nende meestel või vendadel.
6. sajandi kloostrikoolide õppekoormusest räägivad Arles’i Cesariuse eeskirjad nunnakloostritele. Nunnakloostritesse tuli eeskirjade järgi võtta eelistatult neid tüdrukuid, kes juba tundsid tähti ja kõik pidid lugema õppima. Alati pidi üks õdedest kõva häälega ette lugema, samal ajal kui teised töötasid kuni kolmanda kanoonilise hetkeni. Kui ei loetud, tuli vaikuses meenutada Piibli õpetust. Õdedel tuli keskenduda ka raamatute kopeerimisele psalmide ja paastude, vigiliate ja lugemise vahel. Nõudmised oli veelgi kõrgemad hilisemal keskajal. Parimates kloostrikoolides õpetati lisaks grammatikale, retoorikale ja didaktikale ka Piiblit , kirikuisasid, muusikat ja sageli ka meditsiini algeid. Õpetust jagati ka mitmetes praktilistes oskustes nagu käsitööoskus või aiapidamine.
Hrotswithat, Gandersheimi benediktiinlaste kloostri nunna , võib pidada Saksamaa naiste loova kirjandusliku kultuuri rajajaks. Ta kirjutas luuletusi ja näidendeid ning uuris ajalugu. Ta oli lugenud nii paganlikke kui ka kristlikke kirjanikke ning õppinud kirjutama ladusas, peaaegu veatus ladina keeles. Sõprus Baieri hertsogi tütrega avardas ta silmaringi ja andis talle kõrgemat kirjatarkust. Hrotswitha tekstid näitasid, et ta tundis suuri klassikuid ja usulisi autoreid. Tema teoseid tõlgiti mitmesse keelde ja neid loetakse veel tänapäevalgi. (Lisa 2)

Haritud naised

Hildegard von Bingen (1098-1179)
Hildegard von Bingen oli saksa nunn, abtiss , usuliste teadmiste uuendaja ja teaduslik vestleja. Tema kirjutatud teosed avaldasid mõju kaasajal ning ka aastasadu pärast tema surma. Hildegard lõi naisele uue avaliku rolli ühendades vaimsuse, moraalse väärikuse ja avaliku aktiivsuse. Hildegard oli mõjuvõimas naine, kes pidas aru nii paavstide kui keisritega.
Christine de Pisan (1365-umbes 1430)
Christine de Pisan oli luuletaja, kirjanik ja ajaloolane . Ta oli esimene naine, kes suutis ennast ja oma peret elatada sulega . Ta näitas oma tööga seda, et ka teised, peale vaimulike võivad kirjutada.
Ta sai erakordselt mitmekülgse hariduse. Muude ainete hulgas õppis ta retoorikat, dialektikat, grammatikat, filosoofiat , loodusteadusi ja ka ladina keelt. Õppimisele innustas teda isa, ema oleks soovinud, et Christine oleks õppinud koduseid majapidamistöid.
Mitmel korral astus Christine kirjalikes väitlustes üles naissoo kaitseks. Ta tahtis näidata, et naistel on ka minevikus olnud suur võim. Ta kirjutas, et naist tuleb pidada oma abikaasa nõustajaks ja vaimseks juhiks pääsmisse. Peale selle kirjutas Christine oma teostes näpunäiteid naistele, kuidas tulla toime majandusasjadega.

Perekond

Perekond tähendas tervet hulka inimesi, kelle eest naisel oli vaja hoolitseda. Esikohal pidi olema mees, seejärel tulid teenijad ja samuti ka lapsed, kelle esmane kasvatamine oli vaieldamatult naise ülesanne. Kõigi nende erinevate vajadustega inimeste rahumeelse kooselu pidi tagama naine. Tema oli perekondliku rahu ja koduse korra käskijanna. Keskaegse kodu süda oli magamistuba , kus naine elas, töötas, rasestu ja sünnitas ning kus ta kord suri. Kodu oli naise riik. Hea abielunaine hoolitses majapidamise eest ja viibis kodus.
Keskajal tähendas abieluliit eelkõige „rahu sõlmimist“. Abielu oli side nii üksikisikute kui ka perekondade vahel. Suguvõsa pidi koos hoidma naine. Ta pidi kindlustama abikaasade üksmeelsuse ning hoolitsema suhte eest abikaasa perekonnaga. Konfliktide ära hoidmine kodus ja väljaspool kodu oli naise töö.
Abielu peeti keksajal väga tähtsaks. Abielu ei tohtinud lahutada, kuid pärast abikaasa surma võis uuesti abielluda . 12. sajandil sai abielust sakrament, ning ka emadus tõsteti au sisse. Kuni 12. Sajandini sõlmiti abielusid ühevanuste vahel, aga pärast seda oli naine tavaliselt mehest märksa noorem.
Rahva rikkamate kihtide ja kõrgklassi hulgas oli abielu peamiseks ülesandeks liitude kinnitamine ja vara edasi andmine. Mehel oli täielik võim naise omandi üle, ning naise õigusi ei tasunud dokumentides isegi mainida.
Abielunaise ülesanne oli armastada oma abikaasat. Naine pidi olema eeskujulik minia, truu abikaasa, arukas ema ja kokkuhoidlik perenaine. Abielumeeste ülesandeks oli oma naiste üleval pidamine, naisele tuli anda kõike, mida ta vajab.

Töö

Euroopas on naise toodanguline panus alati kõrge olnud, ilma naise tööta ei oleks lihtsalt toime tuldud . Naise tööl oli tähelepanuväärne osa arenevas linnamajanduses ning maanaisetöö oli osa perekonna sissetulekust .
Maal olid naise mureks kodus tule eest hoolitsemine, koduhoidmine, toidu valmistamine, aia korrastamine, hoolitsemine koduloomade eest ja veekandmine. Meestele jäid rasked välitööd.
Naised tegid igasugust tööd, kuna perekonna tulid pidid olema võimalikult suured. Kui naised teenisid mujal rohkem kui kodus, siis palkasid nad kellegi, kes teeks nende eest ära kodused tööd. Naised töötasid väga mitmesugustel töökohtadel. Ainult mõned kesksed ametikohad ei võtnud naisi oma liikmeteks , nagu näiteks juristid , notarid, kullassepad ja portreemaalijad.
Naiste tööd alahinnati sihipäraselt. Naistele maksti sama töö eest vähem palka kui meestele, ning nende töökohad ja ametid olid seotud põhitootmisega, samal ajal kui meestele läksid mitmed spetsialiseerumist vajavad ametid. Kuna keskaegsed peremajapidamised põhinesid abielul, siis tuli lesestunud naisel üle võtta oma lahkunud mehe tööd
Linnas oli naistel suurem võimalus valida erinevate ametikohtade vahel kui maal. Naised olid õpetajad, tegutsesid turul, olid raamatuköitjad, arstid, õmblejad ja palju muud. Naised võisid tegutseda ka investeerijana.
Linnades oli väga iseloomulikuks nähtuseks prostitutsioon. Vaeste naiste jaoks oli see peamiseks toimetuleku vahendiks . Prostitutsiooni üritati vaos hoida.
Kõige tavalisem naiste töö läbi aegade on olnud teenija amet. Ka on naiste töödeks olnud läbi aegade ketramine ja kudumine.

Kokkuvõte

Keskaja naiste elu on väga palju erinev tänapäeva naiste elust. Tol ajal oli neil tunduvalt vähem õigusi kui tänapäeval ja keskajal ei olnud naised meestega võrdsed. Naiste elu oli keskajal väga raske, kuna nende õlul oli väga palju majapidamisega seotud kohustusi.
Naistel oli keskajal võimalus töötada. Nende roll töötajana oli oluline, eriti maal. Juba tol ajal oli neil võimalus töötada enamikel ametikohtadel.
Keskajal seisnes naise peamine tähtsus selles, et ta hoolitses kodu eest, tegi ära kõik majapidamistööd, hoolitses ja kasvatas lapsi, ning kandis hoolt ka mehe ja teenijate eest.
Keskajal omandasid naised hariduse enamasti kloostritest. Neil oli kloostrites „oma tuba“, mis andis neile võimaluse õppida, lugeda ja kirjutada
Kokkuvõttes võib öelda, et keskaja naiste elu oli tänapäeva naiste eluga tunduvalt raskem. Neil oli väga palju erinevaid kohustusi ja vähe õigusi, ning nad ei olnud meestega võrdsel tasandil. See kõik muutis nende elu mingil määral raskeamaks, kuna see piiras nende vabadust, nad ei saanud teha seda, mis neile oleks meeldinud, nad tegid seda, mis neile oli ettenähtud teha.

Kasutatud kirjandus

Le Goff, J. Keskaja inimene.

http://en.wikipedia.org/wiki/Herrad_of_Landsberg

http://et.wikipedia.org/wiki/Keskaeg

http://www.letu.edu/people/annieolson/projects/hrotswitha/index.html

Setälä, P. 1999. Keskaja naine. Tallinn: Huma

http://et.wikipedia.org/wiki/Hildegard_Bingenist
Lisad
Lisa 1
Herrad von Landsberg
Lisa 2
Hrotswitha
11