NAHAST RÕIVAESEMED. NAHAST TARBEESEMED (0)

NAHAST RÕIVAESEMED.
NAHAST TARBEESEMED .
Referaat aines Rahvakunsti alused

Sisukord

Sisukord 1
Sissejuhatus 2
Nahast rõivaesemed 3
Muinasaeg 3
Tsunftiaeg Tallinnas XIV – XIX sajand 3
Talurahvakasukad 6
Mõned nahast rõivaesemete leiud   e-kultuuripärandi portaalist. 9
Jalanõud 11
Pastlad - kingad , Hiiumaal- vanukad, lõunaeesti murdes- tsuvva 11
Saapad 13
Nahast tarbeesemed 15
Tubakakotid 15
Jahikott 17
Nahast noa- ja mõõgatuped 18
Tarbeesemed, mille valmistamisel kasutati nahka 19
Kokkuvõte 21
Kasutatud kirjandus 22

Sissejuhatus

Nahk, kui materjal on teeninud inimkonda aastatuhandeid. Ta on pakkunud inimestele kehakatet ja jalavarju, olnud materjaliks söögi- ja jooginõudele, nahast on ehitatud sildu üle jõgede. Nahka on kasutatud proteesitööstuses ja temast on valmistatud kauneid kunstiteoseid, alates skulptuuridest kuni raamatuköideteni välja.
Naha laialdase kasutamise eelduseks on nahaparkimise leiutamine. Täpselt ei tea, kus ja kunas parkimist esmakordselt tundma õpiti. Nahku arvatavasti pehmendati rasvaga ja neid hoiti painduvaks muutmise eesmärgil puutüvedel ning suitsutatud või soolaga konserveeritud. On andmeid, et inimene juba V aastatuhandel e.Kr. tundis nahatöötlemise esialgseid võtteid ja oli välja töötanud olulisemad nahatöötlemisriistad. Igal juhul enne kui inimene hakkas valmistama savinõusid, kasutas ta vee hoidmiseks ja kandmiseks nahkanumaid.
Tööprotsessis õppis inimene tundma naha struktuuri muutmise võimalusi ja hakkas neid oskuslikult kasutama noatuppede, jooginõude, jalanõude jms. valmistamiseks.
On andmeid, et sumerid tundsid juba IV aastatuhandel e.Kr. maarjajääparki. Edasi hakkasid sellega tegelema egiptlased . Nende seinamaalid kujutavad nahaparkimistöökodasid. Pärsiast ja Babülooniast on I aastatuhandest e.Kr. säilinud mõned nahaparkimisretseptid. Üks neist kõneleb naha töötlemisest puhta jahuga esmaklassilises vees, õlles ja veinis. Edasi töödeldi härjarasvaga määritud nahku suures pronkskatlas maarjajää ja tammepahkadega. Teine retsept jutustab puhta loomarasvaga töödeldud kitsenaha parkimisest viinamarjamahlas lahjendatud maarjajää ja puupahkadega. Need vanad retseptid on idamaadel kasutusel tänapäevalgi.
Vanades tsivilisatsioonides tunti juba ka palju erinevaid nahakaunistamisvõtteid nagu nahalõiget ja nahavooli, aplikatsiooni, intarsiat , nahkesemete vormimist jne.
Vanimad leitud nahkehistööd arvatakse olevat pärit aastast 1050 e.Kr. Vanim säilinud nahkehistöö on pärit Egiptusest.
Minu referaat annab väikese ülevaate mõningatest nahast rõiva- ja tarbeesemetest.

Nahast rõivaesemed

Muinasaeg

Jahe kliima sundis inimesi endale loomanahku ümber siduma. Tänu sellele said nad hakata asustama ka alasid, kust seni külmaga eemale hoiti. Arvatakse siiski, et alles rooma rauaaja paiku õppisid Euroopa kesk- ja põhjapiirkondade asukad tekstiilrõivaste eeskujul õmblema kokku nahku, mida seni oli kasutatud lihtsalt kraesarnaste ülevisetena. Ajapikku tekkisid uued, liikumist vähem takistavad ülerõivad, karusnahast või karusnahkvooderdisega mantlid- kasukad .
Karusnahk oli Põhjala kuld ning kujundas püsivaid ja läbi sajandite muutumatult kestvaid majandusseoseid. Karusnaha kaubaväärtus oli läbi aegade suur Muinas- Kreekas, Egiptuses, Roomas, Harun-al-Rašidi hiilgavas Bagdadis, isegi kauges Indias, kus kärbinaha eest maksti muinasjutulist hinda. Moed võisid vahelduda, kuid üle aegade ja moevärinate püsis nõudmine karusnahkade järele.
Rahvasterändamise-eelsesse aega (4. - 6. saj. p. Kr.) on arheoloogid dateerinud ühe germaanlaste asumisalast turbasoost leitud 14-aastase tütarlapse kasuka , mis oli õmmeldud neljast kitsenahast ja mille kraelõige meenutas nüüdisaja kasukaid. Karusnahkade ulatuslik kasutamine Kesk- ja Põhja- Euroopas nõudis vaieldamatult juba varakult erialameistrite- köösnerite- töölerakendamist.
 

Tsunftiaeg Tallinnas XIV – XIX sajand

Naistemantleid ja -kasukaid on Tallinnas valmistatud hiljemalt 14. sajandil, Lääne- Euroopas varem.
Jõuka eestlanna talverõivaks oli valge parknahast, sissepoole pööratud karvapoolega lambanahkne kasukas , mille lõige jäljendas algselt oma kihelkonna pikk- kuube . Tal puudus riidekate, mis võeti kasutusele alles 19. sajandi II poolel.
Kasukaid kaunistati eri värvi naharibade- liignahkade- ning peenemast karusnahast, sageli orava - või rebasenahast ääriste- nn. puhkudega.
1310.a. mainitakse Tallinna köösnerit Conradus pellifex' i, (pellifex- lad.k. köösner). Nimede järgi otsustades olid kõnesolevad meistrid sakslased või rootslased.
1397.a. said oma tsunftipõhikirja Riia ja olevat saanud ka Tallinna köösnerid. Tallinna köösnerite tsunfti vanim skraa (põhikiri) aga on säilinud tunduvalt hilisemast ajast, nimelt aastast 1453. Erinevalt Riiast , ei seatud tollal tsunfti pääsemiseks rahvuslikke kitsendusi. Tallinnas otsustas kõik köösneri meisterlikkus .
Tallinnas kanti kõige enam oravanahka, kõige hinnalisemaks loeti talvist ehk halli nahka. Oravanahkade kõrval esines sagedamini nugise -, nirgi- ja kärbinahku. Hoopis haruldased olid sooblinahad, mida vene kaupmehed kalli raha eest sisse tõid. Nii olevatki Tallinna raehärrad pidanud nõu, kas mitte naistel sooblinahkade kandmist ära keelata, kuna muidu vene kaupmehed kõik Tallinna kulla ja hõbeda sel moel ära pidid vedama.
Nagu 1786 . ja 1811.a. eri skraadest võib järeldada, kuulus köösneritööde hulka metslooma- rebase -, karu-, hundi-, ilvese- oravanaha parkimine ja sellest karusnahatoodete valmistamine. Lambanaha parkimine ning talukasukate õmblemine tuli jätta eeslinnade elanikele ja teistele mittesakslastele.
Tsunfti pääsemise otsustas proovitöö, millega meistrikandidaat pidi tõestama oma pädevust. 1453. aasta skraas seati tingimuseks nelja köösneritoote laitmatu valmistamine, nagu kasukavooder oravanaha kõhupooltest, kasukavooder oravanaha seljapooltest, vooder hallipunakirjust oravanahast ja lõpuks lambanahkne naistekasukas linnastiilis. Oldermann või tsunft pidi meistrikandidaadile kindlustama 5 timmerit (1 timmer= 40 tk) oravanahku ja 3 dekkerit (1 dekker = 10 tk) lambanahku, kusjuures valmistöö sai sellele, kelle materjalist see oli tehtud. Töö tuli teha oldermanni majas valve all ja selleks anti aega 14 päeva. Iga enamkulutatud päeva eest tuli maksta trahvi nagu hiljemgi, kui meister ei pidanud kinni kliendile lubatud tähtajast.
1708. aasta maikuus, seega siis paar aastat enne Tallinna siirdumist vene võimu alla, otsustasid ka Tallinna mittesaksa kasuksepad ja talupojarätsepad oma ameti asutada, millega raad ka nõustus. Tegemist on viimase Tallinnas Rootsi ajal asutatud ametiga. Skraa algprotokollis selgitatakse: " Alates siit peavad kõik kasukategijad ja talurahvarätsepad, kes on ausad ja korralikud ning oma eriala hästi õppinud, nii kui meistrid olema." Meistriks saamise proovitöö- lambanahkne kasukas ja vammus, pidi valmima kolme päevaga raeliikmetest tsunftihärrade ning meistrite ees. Nagu oldermannide nimistust võib
järeldada, oli sellel erialal üllatavalt suur rootslaste ja soomlaste osatähtsus.
Köösnerite eluasemed Tallinna linnaosades ja tänavates on jälgitavad. Läbi sajandite oli mingil põhjusel nende kõige kompaktsemaks asualaks Niguliste linnakihelkond: Rataskaevu, Rüütli, Sepa , Kuninga ja Dunkri tänav. Tallinna käsitööliste vanima, 14. sajandil ehitatud maja (Raekoja pl. 12/ Apteegi tn. 2) esimeseks dokumentaalselt jälgitavaks omanikuks sai
1367. a. köösner Godekinus.
Tsunftikord hakkas lagunema 19. sajandi lõpus ja kadus lõplikult I maailmasõja puhkemisega kaasnenud ühiskonnakorra muutumisega.
Vahvad nahaparkalid Viljandist koos oma tööriistadega aastal 1910
   

Talurahvakasukad

 Lambanahkne kasukas oli Eesti kliimas ammune ja väga tarvilik kehakate. Seda kanti mihklipäevast jüripäevani välitöödel, sõitudel, kirikus ja pidudel ning mõnikord isegi kaitseks suvesooja eest. Ilmselt jälgiti riietuse rohkusega mingit moodi või rõhutati asjaomase isiku jõukust. Paistu kasukas sarnanes Tarvastu valge puusadega kasukaga, olles lõikelt pikk-kuue moodi. Kasuka õmblemisel lõigati esmalt nahast ristkülikukujuline tükk, mis vastas mõõtmetelt tellija kehakasvule, keskele lõigati peaauk ning üks pool lõigati pikuti lõhki, nii et moodustusid hõlmad. Pikenduseks lisati hõlmadele ja seljatagusele sama laiad tükid ning kasuka külgedele, pikenduste vahele, kolmnurksed siilud. Paistu kasukad käisid vöökohalt kinni ja nende rinnaesine oli avatud.
Siinsed kasukad kaunistati punaste ja rohekasmustade, pargitud nahast liignahkade ehk rihmadega . Liignahad ilustasid kasuka hõlmu, kraed , õlgu, varrukaid, külgi vöökohast allääreni ja alläärt. Varrukaotsi, hõlmade ja küljelõhandike servi ning alläärt kaunistasid peale selle veel tuhkrunahast ribad . Kasukate kaunistamisel oli kahesugune otstarve. Ühelt poolt taotleti loomulikult dekoratiivsust, teisalt sai nõnda varjata keerulisemate kohtade (voltide ühendamised, siilude kinnitused jms.) õmblemisel tekkinud vusserdusi.
Kasukaid õmblesid külarätsepad. Õmmeldi tellija pool kodus, rätsep võeti selleks ajaks toidule. Sageli peeti neid veidrateks ja kerglasteks inimesteks. Nende kohta liikus palju naljalugusid. "Kas siis mõni miis on va rätsep", räägiti Paistus või "istus laua peal, jalad istme all, limpsis niiti ja laksutas tollipulka".
Et head karusnahka saada, söödeti Paistus villalambaid kõvasti. Neile anti jahu, nende hein pidi olema leheline ja neid joodeti puhta veega. Naha saamiseks peeti taludes vanu lambaid , kelle vill lasti pikaks kasvada. Nahka pargiti enamasti talviti küünlapäeva paiku, sest siis oli nn. vaikne aeg.
Näiteks Tarvastus olid valged puusadega lambanahksed kasukad, mis olid kaunistatud punasest ja rohekasmustast pargitud nahast rihmadega ehk liignahkadega. Teade Jakob Hurda rahvaluulekogust ütleb, et naistekasukad olnud külgedel punaste- mustade nahkadega rihmutatud (Voolmaa 1990a: 31). Liignahad kaunistasid kasuka hõlmu, kraed, õlgu, varrukaid, külgi (vöökohast allääreni) ja alläärt. Varrukaotsi, hõlmade ja küljelõhandike servi ning ka alläärt kaunistasid peale nende tuhkrunahast ribad (Trees 1957: 57). Veel on Tarvastus kasukakaunistusena tuntud vorelid – värvitud lisanahast keerdelised kaunistused, mis asetsesid pihajoonel hõlmadel, aga ka seljal . Mõnikord võis neid olla kuni kaks paari. Oma lõikelt oli naistekasukas nn. pikk-kasukas: sageli suure lahtise rinnaesisega, kust jäeti välja paistma sõlg või rinnarätik. Eesti kasukaid kanti üldiselt ühtepidi – karv seespool. Kasuka kaitseks, aga ka sooja pärast aeti kasuka peale pikk- kuub . Kasuka ja pikk-kuue vahele tõmmati mõnikord veel rüü.
Ka Vabadussõjas ei tohtinud meie võitlejad külmetada, abiks jälle soojad lambanahksed kasukad!
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Kalevlaste Maleva 5. roodu pealikud teevad suitsu puhkehetkel Senno külas Irboska väeliinil 1919. aasta veebruaris .
 

Mõned nahast rõivaesemete leiud   e-kultuuripärandi portaalist.

Eesti ala etnograafilised esemed
Audru mehe rahvariided ERM-i püsinäitusel. Nahkpüksid eest täispikkuses.
Haljala mehe rahvariided ERM-i püsinäitusel. Nahkpüksid eestvaates.
Tuletõrjuja kiiver . Nahk. Läänemaa Muuseum

Jalanõud

Pastlad- kingad, Hiiumaal- vanukad, lõunaeesti murdes- tsuvva

Ühest nahatükist valmistatud kerged kontsata jalanõud, mis seotakse jalga nende serva tehtud tärkmeist läbiaetud paelaga. Pastlad on vanad Ida-, Kesk- ja Põhja- Euroopa talurahvajalatsid, mida Ida-Euroopas kasutati laialdaselt kuni 20.sajandi alguseni. Eestis kanti neid hiljemalt II aastatuhande algusest alates. Pastlad tehti pargitud, tööpastlad parkimata veisenahast, Kihnus ka hülgenahast ja –loibadest. Vormsi ja Pakri rootslaste alal, Muhus ning paiguti mujalgi kanti kroogitud pastlaid( nt. Kuusalu kerikingad). Pastlapaelad keerutati linadest, Kihnus punasest villasest lõngast; kohati kasutati nahkrihmu. Paelu seoti mitmel viisil ümber sääre kuni põlveni või kinnitati pahkluu kohal. Veel 20.sajandi algupoolel olid pastlad Mandri-Eesti tööjalatsitena üldised. Saaremaal olid need juba kasutuselt kadunud 18.sajandi lõpul. Kirde-Eestis ja Hiiumaal lõpetati kandmine 19.sajandi jooksul.
Kuivõrd hinnalised ja lugupeetud jalanõud pastlad meie esivanematel on olnud, tõendab ilmekalt P.Johannsoni kirjapanek Suure- Jaanist : Kirikupastlad olid parknahast, mida kõige pikem tee käeotsas kanti ja alles kirikulepikus jalga pandi, näpuvahel jälle koju viidi ning kulumise eest kirstukapis hoiti (Voolmaa 1990a,34). Ka Ida Aua (sünd 1892) Olustvere valla Tääksi külast mäletas, et pastlad olid emal sellal, kui ta õisiliste sukkadega kirikukooris laulmas käis(1870.a.paiku) kollasest pargitud nahast –need olid pidupastlad (ERM EA 110:139).
Pastlad: Eesti Põllumajandusmuuseum
Pastlad: ERM
Pastlad: ERM
Huvitav on siiski see asjaolu, et mõnel pool jäid pastlad piduliku jalatsina kasutusele kuni rahvarõiva taandumiseni. Kihnus kuuluvad aga pastlad praegugi naiste täieliku rahvarõivakomplekti juurde.
Põhja- Viljandimaal , Suure-Jaani kihelkonnas kandsid naised juba 17. ja 18. sajandil osaliselt ka kingi. ( Kaarma & Voolmaa 1981, 109). Naiste kingad olid igal pool kinnise ninaga, siit ka nimetus ummiskingad.

Saapad

Pastlaid hakati hiljemalt 18.sajandist alates asendama kingadega, mehed ka säärsaabastega.
Saaremaal mehed kandsid lühema säärega saapaid, Tallinna lähedal Jõelähtme kihelkonnas aga uhkemad mehed kandsid poolde säärde ulatuvaid nn. ratsasaapaid.. Säärsaapad muutusid pikapeale meeste ihaldatud pidulikuks jalavarjuks, mida kanti rohkesti ka linna tüüpi ülikondadega.
Alates 19.sajandi II veerandist hakkasid Suure-Jaani mehed püha- ja pidupäeviti üha enam kandma pikkade säärtega saapaid ja pastlad jäid sajandi teisel poolel juba põhiliselt tööjalanõudeks.
saapad, naiste (ERM A 640:59//ab)
Saapad, ERM 8341/1-2
Saapad, säärega (ERM A 604:235//ab)
ERM: Eesti ala etnograafilised esemed

Nahast tarbeesemed

Tubakakotid

Mehed kandsid nahast lahttaskuid 19. sajandil Lõuna-Viljandi ja Lõuna-Pärnumaal, hilisem näide on ka Läänemaalt. Taskuid kanti rihmaga pükste peale kinnitatuna ees (kõhu otsas). Tavaliselt tehti taskud paksemast pargitud nahatükist. Taskus kanti piipu , piibunõela, raha või väikest rahakotti, tulerauda, naasklit, nõela nuga . Taskute kõrgus oli ca 18 cm ja laius 23 cm.
Nahast tubakakotid tehti lihtsamal juhul looma põiest, jäära kotist. Põis kuivatati ja hõõruti jahuga pehmeks , kott pargiti koos nahkadega. Pael või nahariba aeti äärest läbi ja tõmmati kotisuu kokku.
Üldlevinud olid pruuniks pargitud või mustjaspruuniks pargitud paksemast ja keerulisema lõikega tubakakotid ( lõõtsaga tubakakotid). Kotte kaunistati sissepressitud ornamentidega, vaskrõngastega, aplikatsioonidega. Rikkalikuma kaunistusega tubakakotid olid eriti iseloomulikud Saaremaale ja Muhule.
Tubakakoti nahkrihma küljes oli ka piibu puhastamiseks piibunõel ja tuleraud.
Ilusamaid lõõtsaga tubakakotte tegid enamasti elukutselised käsitöölised, sealhulgas sadulsepad . Tubakakottide kõrgus oli tavaliselt 15-16 cm ja laius 10 cm.
Tubakakott piibunõelaga. ERM A
195:16, 17. Paistu khk.
Tubakakott. ERM A 290:257. Muhu
Nahast rahakottidel tõmmati kotisuu ühtlaselt kokku. Rahakottide kõrgus oli 20.25 cm ja laius 12-15 cm.

Jahikott

Jahitarvete (püssirohusarv, haavlikott, peibutusviled jm.) ja väiksema jahisaagi kandmise kott. Klappkaanega ja üle õla käiva kanderihmaga jahikott valmistati harilikult pargitud nahast, mõnikord ka karusnahast(metssea), kott kaunistati aplikatsioonide, narmaste ja tuttidega.
Jahikott
Materjal nahk; tekstiil; nöör; võrkriie
Püssikott (ERM A 509:5875)

Nahast noa- ja mõõgatuped

Tarbeesemed, mille valmistamisel kasutati nahka

Mesilaste lõõts (ERM A 558:255)
Materjal nahk (hülge); linane (vooder); papp
Ratsapiits. Ilunaeltega (lilled)

Kokkuvõte

Käesolev referaat on väike kokkuvõte naha kasutamise võimalustest muinasajast kuni 19.sajandi II pooleni. Nahk on olnud juba aegade algusest saati üks põhiline toore nii rõivaesemete kui ka tarbeesemete valmistamisel.
Referaadi pildilise materjali kokkupanekul oli suureks abiks e-kultuuripärandi portaal .

Kasutatud kirjandus

1. Eesti rahvakultuur . 1998, 2008
2. M. Mägi. Eesti aastal 1200. 2003
3. I. Manninen. Eesti rahvariiete ajalugu. 1927
4. Väike käsiraamat: parkimine, viltimine ja taimedega värvimine. 2002
5. I. Teder . Naha- ja köitekunsti ajalugu. 2004
6. A. Viires. Vana Eesti rahvaelu. 2004
7. A. Viires. Kultuur ja traditsioon. 2001
8. A. Viires. Rahvakultuuri leksikon . 2007
9. I.Tõnurist. Rahvarõivakandja abiline. 2003
10. E.Astel. Taskud vööle, kotid kätte rahvariideid kandes. 2006
11. Ajaloost : http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:-RO5Xcao-z0J:www.furs.ee/ajaloost+karusnaha+ajalugu&cd=1&hl=et&ct=clnk&gl=ee 08.01.2013
12. E-kultuuripärand : http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:QE_CNe12Tm4J:www.e-kultuur.ee/+e-kultuurip%C3%A4rand&cd=1&hl=et&ct=clnk&gl=ee 25.01.-29.01.2013
0