Kooliõpilased Vabadussõjas (0)

Kool
Kooliõpilased Vabadussõjas
Koostaja :...
Juhendaja :...
2012
Sisukord
Sissejuhatus 3
Tallinna koolipoisid 3
Tartu koolipoisid 4
Võru koolipoisid 5
Vabadussõjas langenud 6
Albert Kivikas „Nimed marmortahvlil “ 6
Kasutaud kirjandus 7
Sissejuhatus
Vabadussõda oli Eesti iseseisvuse kaitseks ja kindlustamiseks 1918. aasta 28. novembrist 1920. aasta 3. jaanuariniNõukogude Venemaaga ning 1919. aasta juunis ja juulis Landeswehri vastu peetud sõda
Hoolimata tugevast venestuspoliitikast enne Esimest Maailmasõda ja sõja ajal, valitses eesti õppiva noorsoo hulgas, nii keskkoolides kui Tartu Ülikoolis tugev rahvuslik vaim. Paljudes gümnaasiumides ja teistes õppeasutustes tekkisid illegaalsed põrandaalused õpilasorganisatsioonid, kes püüdsid arendada ja süvendada rahvuslikku mõtlemisviisi ja kaasata õpilasi sellel alal tegutsema. Ülikoolis tegutsesid selles suunas eesti üliõpilasorganisatsioonid.
1917. aastal Venemaal toimunud revolutsioonis tegid meie gümnaasiumide õpilased ja üliõpilased kaasa suure aktiivsusega.
Palju õpilasi ja üliõpilasi astus vabatahtlikult võitlejate ridadesse eesti rahvuslike sõjaliste jõudude moodustamisel. Linnades, kus õpilasi oli rohkem moodustati eraldi kooliõpilaste väeüksuse
Tallinna koolipoisid
Tallinnas algas õpilaste illegaalne organiseerimine võimlemisõpetaja A. Õunapuu ja P. Kannieestvedamisel juba 1917. aastal.
11. novembril 1918, kui tegevust alustas Ajutine valitsus, astus Tallinnas otsekohe Kaitseliitu 200 kooliõpilast, asudes linna tänavatel korda pidama . Kui sõjaline olukord Narvas ohtlikuks kujunes, saadeti koos teiste väeosadega sinna ka 81 kooliõpilast, kes alates 28. novembrist tegid kaasa seal puhkenud lahingud. Osa kooliõpilasi jäidki Narvas asunud 4. polgu koosseisu, tehes koos sellega kaasa kõik hilisemad taandumislahingud.
Kui sõjategevus kandus Narva alt sisemaale, muutus rahva meeleolu enamlaste kihutustöö tulemusel Tallinnas ärevaks. Julgeoleku tagamiseks linnas oli vaja kindlameelset väeosa ja 15. detsembril 1918 asutati pea- ja sõjaministri K. Pätsi korraldusel selleks kooliõpilaste rood , kuhu olid kohustatud astuma kõigi gümnaasiumide kolme ja kaubanduskoolide kahe viimase klassi õpilased, aga samuti kõik tehnika-, põllutöö- ja kunstikoolide õpilased. Rood allutati sisekaitse ülemale kindral E. Põdderile Roodus oli formeerimise hetkel ligi 300 õppursõdurit. 23. jaanuariks 1919 oli roodus juba üle 400 õpilase ja sisekaitse ülema korraldusel moodustati sellest Tallinna Kooliõpilaste Pataljon . Pataljoni ülemaks määrati alamaleitnant E. Leithammel.
Tallinnas asudes oli õpilastel võimaldatud osavõtt koolitööst.
Lahingutegevusest võtsid Tallinna kooliõpilased-juuniorid vabatahtlikena osa rindel võidelnud väeosade koosseisus . Nii oli soomusrongil nr. 2 nelikümmend, soomusrongil nr. 3 kaheksakümmend ja meredessant- pataljonis kaheksakümmend õppursõdurit. Rohkesti teenis juuniore rindel 4. jalaväepolgu koosseisus.
Õppursõdurite peamiseks ülesandeks oli siiski sisemise julgeoleku kindlustamine Tallinnas.
Kokku käis Tallinna pataljonist läbi umbes 1000 juuniori. Neist võttis lahingutegevusest osa 300 õpilast. Lahingutes langes 25 juuniori ja kaks pataljoni ohvitseri.
Tartu koolipoisid
Tartus osalesid relvastatud üliõpilased ja kooliõpilased aktiivselt enamlaste võimu kukutamisel enne Saksa okupatsioonivägede tulekut veebruaris 1918. Sama aasta sügisel algas kooliõpilaste astumine kaitseliitu, milline otsus tehti 12. novembril. Algul astusid kooliõpilased linna kaitseliitu. Hiljem organiseerisid Treffneri gümnaasiumi ja Kommertskooli õpilased oma õpetajate-ohvitseride juhtimisel mõlemasse kooli eraldi kaitseliidu salgad. Novembri lõpul varustati kõik õpilased-kaitseliitlased Kaitseliidult saadud relvadega.
Õpilaste salku kasutati linna korravalves, väejooksikute püüdmiseks ja peidetud relvade otsimisel kohalike enamlaste juures.
1919. aasta jaanuari algul oli pataljonis 220 meest. 6. jaanuaril võttis pataljoni 1. rood koos 3. polgu osadega osa lahingust Kärstna mõisa juures.
1919. aasta 13. jaanuaril alustas pataljon pealetungi piki Võrtsjärve idakallast, vallutades 16. jaanuaril Rannu mõisa, kus kandis esimesi kaotusi. Järgnenud päevadel toimusid lahingud Valguta lähistel. Sinna toodi juurde vabatahtlikke kooliõpilasi. Jaanuarikuu lõpul oli pataljonis juba umbes 400 meest.
Kaks nädalat kestnud lahingutes langes pataljonis 6 ja said haavata 18 õppursõdurit.
Mais 1919 formeeriti sõjavägede ülemjuhataja korraldusel Tartu linna ja maakonna kooliõpilastest alamakapten Saali juhtimisel iseseisev väeosa – Tartu Kooliõpilaste Pataljon. Õpilased paigutati kasarmusse. Nad said palka ja riigilt toidu, võtsid peale koolitööd osa sõjalistest õppustest ning sise- ja garnisoniõppustest. Pataljonis oli ka oma õppekomando, kus valmistati õppursõdureist allohvitsere, kellest oli väeosades algul suur puudus. Meeste arv pataljonis oli tõusnud 1000 meheni ja lühikese ajaga kujunes pataljon ustavaks ja distsiplineeritud väeosaks, keda võidi vajaduse korral rakendada sõjategevusse.
1919. a. augustikuu keskel, kui Nõukogude Vene väed alustasid jõulist pealetungi Pihkvale, ähvardades löögiga pikki Velikaja jõge lõunast põhja ära lõigata meie Pihkvast ida pool asunud väeosad, saadeti Tartu Kooliõpilaste Pataljoni kolm roodu lõuna pool Pihkvat asunud meie vägede toetuseks. Kooliõpilastest sai surma 11 ja haavata 20 meest. Kooliõpilaste roodude tegevusega tõkestati vaenlase edasitung, millega kergendati meie vägede tagasitõmbumist Pihkva juurest. Peale neid lahinguid viidi roodud Tartu tagasi ja hiljem ei tekkinud enam vajadust nende rakendamist sõjategevusse.
Võru koolipoisid
Võrus asus gümnaasiumi võimlemisõpetaja alamkapten F. Vreeman juba Saksa okupatsiooni ajal vanemate klasside õpilaste organiseerimisele. Eesti Ajutise Valitsuse tööle asumisel määrati F. Vreeman Võru linna ja maakonna kaitseliidu ülemaks. Esimesteks ja kõige distsiplineeritumateks kaitseliitlasteks osutusid varem organiseeritud kooliõpilased. Umbes 30 – 40 õpilast astus vabatahtlikult Võrus formeeritavasse 3. polku. Võru kaitseliidu taandumisel linnast jäid osa kooliõpilasi, kes olid läinud koju vanematelt sõjategevusse astumiseks luba küsima, teistest maha. 1919. aasta jaanuari algul määrati F. Vreeman 2. diviisi staabi komandandiks. Komandandi roodu tuli ka üle 100 tema poolt varem organiseeritud kooliõpilase. Märtsis, kui vaenlane oli alustanud Võrule lõuna poolt ägedat pealetungi, sai alamkapten Vreeman diviisiülemalt loa, minna oma roodu vabatahtlikega Võru rindele. Nursi-Sänna ja Rõuge-Viitina suunal 20. kuni 23. märtsini peetud lahingud olid vabatahtlikest koolipoistele edukad , kandes samal ajal ka kaotusi. Langes alamkapten Vreeman ja kaks õppursõdurit. Kaks ohvitseri ja kuus õppursõdurit said haavata.
Peale lühikest puhkust saadeti rood uuesti rindele, kus nad vahetasid Pangevitsa juures välja soome Põhja Poegade pataljoni.
Aprilli lõpul, kui vaenlane ähvardas vallutada Võru ja oli juba tunginud Võru raudteejaamani, saadeti 2. diviisi staabi komandandi rood koos Tartu koolipoiste reservrooduga uuesti rindele. Rood võttis osa raskeist lahinguist Kasaritsa piirkonnas, kus vaenlane tagasi löödi.
Tartu Koolipoiste Pataljoni formeerimisega koondusid sinna ka Võru õppursõdurid, moodustades Võru õppurite roodu. Sügisel, kui algas koolitöö, viidi rood tagasi Võrru, et võimaldada õpilastel jätkata õppetööd.
Vabadussõjas langenud
Vabadussõja võidu eest jätsid oma elu kümned Tallinna koolipoisid. 1927. aasta 13. novembriks, mil nende mälestuseks avati Reaalkooli ees skulptor Ferdi Sannamehe loodud „Poiss“, oli teada 22 langenud õppursõduri ja 5 õpetaja nimed. Teiste seas hukkus ka Anton Õunapuu. Vabadussõja rindel surnud Tallinna õpilaste tegelik arv on aga vähemalt 35.
Albert Kivikas „Nimed marmortahvlil“
"Nimed marmortahvlil" on eesti kirjaniku Albert Kivika 1936. aastal ilmunud Vabadussõja-teemaline romaan.
Teos kajastab Tartu kommertskooli õpilaste osalemist Eesti Vabadussõjas. Romaanil on kolm osa. Neist esimene keskendub Eestis1918. aasta lõpuks välja kujunenud sõjalis-poliitilisele olukorrale ja annab edasi Tartu noorte meeleolusid. Teises osas kirjeldab autor vabatahtliku õpilaspataljoni sõjategevust. Kolmas osa keskendub sõjategevuse lõppjärgule ja poiste tagasijõudmisele Tartusse .
Neljas osa jätkab valdavalt kolmanda osa teemakäsitlust, kuid keskendub varasemast veelgi enam maailmavaadete põrkumisele.
Aastal 2002 valmis film „Nimed marmortahvlil“.
Kasutatud kirjandus
http://www.vanaraamat.ee/index.php?page=25&t_id=31
http://www.hot.ee/vabadussoda/oppursodur.ht m
http://lood.wordpress.com/vabadusmonument/
http://pilt.delfi.ee/album/31231/?view=blog&page=3
http://www.taska.ee/nimedmarmortahvlil/
http://et.wikipedia.org/wiki/Nimed_marmortahvlil
http://www.vanaraamat.ee/index.php?page=1&t_id=115
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Vabaduss%C3%B5da