Eesti Vabadussõda (1)

Eesti vabadussõda
 Võnnu lahing
(23.juuni 1919)

Kokkuvõtlik hinnang seisukorrast

Vabadussõja alguseks
Välispoliitilised tegurid novembris 1918 kujunesid eestlastele soodsaks selles mõttes, et nende kaasabil kõrvaldati viimne suur takistus eestlaste iseseisvuse teel  Saksa okupatsioonivõim Baltikumis. Saksa sõjalise võimu langemisega tekkis aga ajutiselt olukord, kus eestlaste teine ajalooline vaenlane  Vene imperialism kommunistliku Venemaa näol  võis loota jälle kiskuda meid tagasi oma rüppe sõjalise vallutamise teel. Võitluses N.-Venega oli meile suureks kergenduseks Vene kodusõda, mis nõrgendas tunduvalt enamlaste sõjalist jõudu. Kallaletungi vastu idast võis Eesti loota ka vägevate liitriikide toetusele. Selle kohaleilmumine nõudis aga aega. Lähemaist naabritest võis mõnesugust hädavajalist sõjalist abi anda vaid Soome. Abi sealtki oli veel ettevalmistamata ja võis seetõttu viibida. Oodatavas võitluses N.-Venega olime seega välispoliitiliselt asetatud olukorda, kus võisime oma lootused panna eeskätt rahva oma sõjalisele jõule. Eesti saatus ja tulevik olid usaldatud kõigepealt meie endi kätesse.
Sisepoliitiliselt oli valitsus küll õnneliku käega asunud energilisele riiklikule ülesehitavale tööle kõigil aladel. Riiklik võim oli aga sõja alates alles loomisjärgus. Ka kohtadel puudus suurelt jaolt kindel võimuaparaat valitsuse korralduste elluviimiseks. Ülesehitavat tööd takistasid ka Saksa okupatsioonivõimud ja eriti suuremais linnades kiirelt leviv enamlus. Kindla riikliku korra asemel, mis ainuüksi on suuteline rakendama sõjategevusse kõik rahva eluavaldused , valitses maal kõige selle tõttu võimusegadus ning andis end tunda riikliku võimu nõrkus.
Rahvamajandus , mis peab andma ainelise aluse sõjapidamiseks, oli laostatud. Kõigepealt puudusid vajalikud leivavilja tagavarad linnade ja sõjaväe esialgsetegi tarvete rahuldamiseks. Rahvast ähvardas sõna tõsises mõttes nälg. Kuid ka üldiselt ei suutnud Eesti oma rahvamajandus üheski harus rahuldada rahva ega sõjapidamise vajadusi, ning suur osa varustust kõigilt aladelt tuli soetada välismaalt. Riigikassa oli tühi. See asjaolu ühenduses ettevalmistatud tagavarade puudumisega tegi seisukorra majanduslikult eriti raskeks ja keerukaks.
Kõige suuremaks nõrkuseks aga oli organiseeritud relvastatud jõudude puudumine alalise sõjaväe ja ettevalmistatud riigikaitseaparaadi näol. Sõjaväe lahingulise tubliduse aluseks on tema koosseisu kuuluvate väekoondiste ja väeosade sisemine kokkuliituvus, distsipliin ja hea väljaõpe ühenduses ajanõuete kõrgusel seisva juhtimise, relvastuse ja varustusega. Eestis tuli Vabadussõja alates alles asuda kõige selle organiseerimisele. Kuigi rahvuslikkude kaitsejõudude korraldus aastail 1917-1918 hõlbustas ja kiirendas seda tööd 1. Eesti diviisi ja omakaitse näol, oli tekkinud olukorra paratamatuks tagajärjeks ometi meie ajutine sõjaline nõrkus. Pole kahtlust, et Eesti sõjaline ettevalmistamatus novembris 1918 otse ahvatles vaenlast meid vallutama, lootuses vähese jõukuluga saavutada suuri poliitilisi ja majanduslikke tulemusi.
Eestlaste vastupealetung Võnnu all 22.juunil
Ülemjuhataja käsk üldiseks vastupealetungiks ilmus 21. juunil kell 11.00, s.o. kõige raskemal hetkel Võnnu all, nimelt hetkel, kui Landeswehr oli läbi murdnud meie seisukohad. Viimastest ei olnud kindral Laidoner tol ajal aga veel teadlik. Saanud selle kohta andmeid pärastlõunal kell 16.52 Soomusrongide divisjoni staabi ülema kpt. J.  Poopuu otsekõne kaudu kindralstaabi ülema al.-polk J. Rinkiga, ei jätnud ülemjuhataja mitte ainult muutmata oma endist korraldust, vaid toonitas veel kord, et “sakslaste katsetele meie fronti läbi murda, peame mitte ainult tõkkeid panema, vaid vastupealetungile üle minema”. Selleks otstarbeks andis ta veel täiendavalt 3.diviisi juhatuse käsutusse vahepeal Valka jõudnud 1.polgu II pataljoni . Kindral J. Laidoner toimis sel korral, nagu korduvalt varemgi, kindla tahtega ning osava ja ettenägeliku kõrgema juhina. Oma väheseid varuosi ei määranud ta mitte Võnnu all tekkinud lõhe sulgemiseks, vaid vastupealetungi läbiviimiseks, s.o. aktiivseks tegevuseks, mille eesmärk oli vaenlase hävitamine.
Ülemjuhataja telegramm vastupealetungile asumise asjus sai 3. diviisi juhatusele teatavaks samal päeval kell 15.30.Kuid olukord ei võimaldanud kohe asuda saadud käsu täitmisele. Enne oli vaja sulgeda vastasele Võnnu  Volmari suund; selleks tuli Landeswehr’ilt ära võtta meile otsustava tähtsusega Skangali ja Stürzenhofi piirkond. See raske ülesanne langes Kalevlaste Malevale ltn. Otto Tiefi juhatusel ja 1. polgu II pataljonile kapten A. Scherveli juhatusel. Kalevlaste Maleva saabus rindele 22. juunil kell 3.00.Koos soomusrongi nr. 2 dessandiga asus ta paar kilomeetrit põhja pool Loode jaama otse vaguneist energiliselt vastukallaletungile Berzu kõrtsi ja Skangali mõisa suunas. Mõlemad asulad vallutati suuremate raskusteta. Kallaletungi toetas 3. suurtükiväepolgu 2. patarei .Meie kätte langes sakslaste patarei, mille hobused olid meie tulega hävitatud. Kuid mõnesuguste segaduste tõttu edu arendamisel ei asunud kalevlased kohe korraldama mõisa kaitset. Seda kasutas Landeswehr viivitamatult ning vallutas kiire vastulöögiga mõisa uuesti. Taandudes suutsid kalevlased endiga kaasa võtta vaid ühe sõjasaagiks võetud suurtüki. Umbes kella 7 paiku korraldasid kalevlased mõisast põhja pool end uueks kallaletungiks, millega tõkestasid lõplikult vastase edasitungi põhja poole 1.polgu II pataljon , kelle rindele saabumist diviisi juhatus ootas pikisilmi, jõudis polk. O. Heinze juhatusel Volmarisse 22.juunil kell 4.00 koos side - ja luurekomando ning polgu staabiga. Järgmise rongiga pidi pataljoni toetuseks kohale jõudma 1. suurtükipolgu 1.patarei.Volmari jaamas sai pataljon al.-polk. N. Reegilt korralduse Stürzenhofi ümbruse vallutamiseks. Astudes seal ühendusse Kalevlaste Malevaga, pidi pataljon looma ühtlasi side 3.polguga Smurgise juures, millega sakslaste sügav läbimurre Volmari suunas taheti täielikult sulgeda. Alles pärast Stürzenhofi vallutamist kavatses diviisi juhatus üle minna üldisele vastupealetungile. Pataljon jõudis rindele rännakukorras ja asus pealetungile, ootamata patarei saabumist, mille katteks ta jättis Volmarisse 8. roodu . Pataljon murdis soomusauto “Vanapagan” ja läti patarei toetusel keskpäeval lõplikult sakslaste vastupanu Stürzenhofi juures. Sakslaste kaotused osutusid raskeks: kohapeale jäi maha kümmekond surnut , vangi langes 21 landesveerlast, võeti kolm kuulipildujat ja muud varustust. Pealetungil andis vaenlasele otsustava löögi al.-kpt. Rudolf Roki juhatusel 5. rood , kes liikus tee suunas. Mehed otse tormasid lahingusse, osutades taltsutamatut võitlusiha. Vaenlane põgenes suures segaduses.
Kalevlaste Maleva ründas samal ajal teist korda Skangalit ja vallutas selle. Skangali ja Starte vallutamisega oli Landeswehr’i pealetung Volmari suunas lõplikult murtud. Samal ajal olid Kuperjanovi partisanid koos soomusrongide dessantosadega surunud oma eelmise päeva edu arendades sakslased raudtee piirkonnas Rauna jõe taha.3. polk, löönud rindel tagasi kõik vaenlase ägedad kallaletungikatsed, korraldas ltn. J.Jõgevesti juhatusel julge luureretke vaenlase seljataha, tekitades sellega juba vapustatud vaenlase ridades tõsist kabuhirmu. Meie vastulöögi tulemuseks oli, et Landeswehr’i seisukord Pihkva kivitee ja Koiva jõe vahel muutus äärmiselt ohtlikuks.” Ainult suure vaevaga, ” märgib VI reservkorpuse ülem ise, ”suutsid veel mõlemad kolonnid raskeis võitlusis endid tagasi tõmmata.” 22.juuni pärastlõunal oli Võnnu all tekkinud soodne olukord vastase lõplikuks löömiseks.
Ronneburgi all võitles 3.polk 22.juunil edukalt pealetungiva vaenlasega. Ohtlik hetk tekkis 9. ja 1. roodu liitekohas, kus ühel vaenlase osal läks korda tungida Ronneburgi endise ordulossi varemeteni. Sealt ähvardas ta edasitungiga 3.polgu juhtimiskeskust. Et väeosa oli vaenlase korduvate kallaletungide tagasilöömiseks ära kasutanud kõik oma varud, siis sai jalamaakuulajate komando ülema ajutine kohustetäitja, ohvitseri asetäitja Ferdinand Silman käsu tõkestada vaenlase edasitung. F.Silman liikus meestega kiirjooksul kohale ning jõudis lossivaremetesse hetkel, mil Landerswehr’i osad olid juba mööda kõrget mäekallakut üles ronimas. Seal tabas neid meie meeskonna tabavalt juhitud tuli, mis sundis vastase suurte kaotustega taganema. Landeswehr’i põgenemise kohta toob Starte lahingust osavõtnud sakslane järgmise huvitava kirjelduse:
“Jõudnud 12 km kaugusele Volmarist, hargnesime hommikul kallaletungiks major Fletcheri ja kõrgema staabi silme all. Paarikümne minuti pärast olime korraga niisuguses tules, et sajast edasitunginust tuli tagasi vaid seitseteist. Oli selge, et olime peaaegu ümber piiratud, et meie ees seisis suur ülekaal ning et pidime ruttama, kui ei tahtnud lasta ära lõigata ka viimast taandumisteed.
Taandudes jõudsime lõpuks orgu, kus asetsevad mõned Ronneburg-Neuhoni majad. Siin peatusime, et süüa oma lõunasuppi. Vahid pandi välja ning heitsime pikali . Ent siis avati korraga oru pihta selja tagant ja tiibadelt väga tugev kuulipilduja- ja püssituli. Paanika oli kirjeldamatu. Aiad kisti maha ja voorikolonnid tormasid tuulena minema. Enamik viskas maha oma püssid ja järgnes vooridele, nii et kui astusime vastu vaenlasele, siis oli meid järele jäänud üsna vähe.
Kui jõudsime välja Wesselshofi teele, nähti meid uuesti ning võeti tule alla kahest suurtükist. Meie voorid pääsesid õnnelikult. Ka meie jooksime, mis suutsime. Iga 25-30 meetri peal vihises paar granaati pea kohal. Viskusime kraavi , kuid järgmisel hetkel tormasime jälle edasi tahapoole.”
Meie suurtükitule mõjust annab üks Landeswehr’i ridades võidelnud vabatahtlik järgmise iseloomustuse :
“Kaugel kõmiseb midagi. Suurtükid? Uludes ja vingudes lendavad mürsud õhus. Lähedal, paremal ja vasakul prahvatused. Mullatükid ja kivid katavad sekundiks taevast. Tean - eestlaste raskesuurtükid otsivad meid.
Kõike jõudu kokku võttes hüppan püsti ja jooksen. Mu ümber puurivad kuulid maanteeliivasse. Eestlaste mürsud on meid leidnud. Ümberringi granaatide lõhkemised. Eespool hobune haavatud.”
Meie võitudega Stürzenhofi juures ja Skangali juures, soomusrongide jõudmisega Rauna jõele ja 9.polgu eduga Hinzenbergi ning Roopa suunas oli sakslaste seisukord 22.juuni pärastlõunal Võnnu ja Roopa all kujunenud äärmiselt raskeks ja ohtlikuks. Ainult kiiresti kohale jõudvate tugevate varudega oleks võinud seda veel kergendada. Saksa VI reservkorpuse juhatus oligi teinud korralduse Dünaburgi suunas eraldatud Rauddiviisi pataljonide ületoomiseks Hinzenbergi alla, välja arvatud üks pataljon. Selle täitmine aga võttis aega. Et seisukord rindel nõudis kiiret lahendust , jäi ainus väljapääs - taandumine -, mis teostuski ööl vastu 23. juunit.
(---)Diviisi staabi ülem ja Võnnu grupi juht al.polk. N. Reek luges juba 22 juunil kell 14.00 olukorra küpseks üldiseks vastupealetungiks. Selle läbiviimiseks esines ta Volmarist vastava ettepanekuga diviisiülemale kindral E.Põdderile, kes asus Valgas. Saanud nõusoleku ja läbi rääkinud Soomusrongide divisjoni ülema kpt. K. Partsiga, kes asus ka Volmaris, andis al.-polk. N.Reek diviisiülema nimel kell 14.52 käsu 3.polgule ja 1.polgu II pataljonile vaenlane tagasi lüüa ja ühes soomusrongidega Võnnu ära võtta, misjuures 2.ratsapolk pidi julge löögiga vaenlasel seljataguse ära lõikama. Pealetungiva koondise üldjuhiks jäi 1.polgu ülema polk. O.Heinze. Eelmainitud korraldust peamegi lugema meie võiduka pealetungi alguseks Võnnu all. Siin oli aga ette nähtud vaid osaline vastupealetung. Käsk üldisele vastupealetungile asumiseks , mille alusel Võnnu tegelikult vallutati, ilmus 22.juuni õhtul kell 23.17 diviisiülema kindral E.Põdderi ja diviisi staabi ülema al.-polk N.Reegi allkirjaga.

Vaenlase jälitamine Riia suunas 23.juunil

Kui meie väed Stolbeni ja Võnnu all 23.juuni varahommikul asusid diviisiülema käsku täitma, selgus, et vaenlane oli öö jooksul kogu rindel tagasi tõmbunud. Võnnu linn vallutati soomusrongi nr.3 dessantpataljoni poolt, keda juhtis ltn. Peeter Asmus, kella 6.30 paiku pärast lühikest pooletunnist lahingut Landeswehr’i järelväe osadega, kes ühe soomusrongi toetusel püüdsid kaitsta linna loode- ja põhjapoolset serva. Meie siimusrongi nr.3. dessantmeeskonnale järgnes kohe soomusrongi “Kapten Irv” dessant . Paari tunni pärast jõudis Võndu ka üks rood Läti 2. Võnnu polgust. Võnnu vallutamisel saadi rikkalikku sõjasaaki - uus vedur , ümmarguselt sada vagunit, autosid, relvi ja muud sõjavarustust. Võnnust lõuna poole algas vaenlase energiline jälitamine, mille diviisi juhatus oma käsuga 23. juunist kell 10.00 suunas kindlaisse raamesse. Käsus rõhutatakse kõigepealt raugematu jälitamise vajadust. Diviisiülem kindral E.Põdder märgib: “Meie ei tohi vaenlasele anda võimalust end vastupealetungimiseks koguda.” Jälitamiseks suunas diviisi juhatus Hinzenbergi peale 9. polgu ning 6.polgu I ja II polgu, 2.ratsapolgu ja 1.polgu II pataljoni. Seejuures pidi 2.ratsapolk enda alla võtma Ramotskojest 15 km lõuna pool asetseva Nitau teedesõlme.
Kui meie väed asusid rindel vaenlast jälitama, oli viimane juba teinud suure hüppe tagasi Riia suunas. Uueks kaitsepositsiooniks valis vastase väejuhatus Hinzenbergi ümbruse, mis on 40 km Võnnust ja 30 km Stolbenist.
Hoolimata tehnilisest paremusest osutusid aga eriti Rauddiviisi osad võimetuks täitma väejuhatuse kavatsusi. See selgus 23.juuni õhtul, mil Engelhardshofi alla jõudsid meie 9.polgu osad. Järelejätmatu energiaga jätkas see väeosa 23.juunil edasitungi lõunasse, kuigi ta kaks roodu al.-kpt. Peeter Koltsi juhatusel olid pöördunud Roopa peale ning seepärast polgust maha jäänud. Ootamata terve väeosa koondumist, otsustas polguülem sama päeva õhtul rünnata viie rooduga Rauddiviisi kindlustatud positsioone Engelshardshofi juures. Et sakslaste kaevikud olid rindelt kaitstud traattõketega, siis tõkestati meie kallaletung selles suunas esialgu sakslaste suurtüki- ja kuulipildujatulega. Erilist vaprust osutas selles lahingus n.-allohv. Herman Klaasen, kes luurepatrulli juhina sai ülesande hiilida vaenlase kaitsepositsiooni lähedusse ja hankida selle kohta võimalikult täpseid andmeid. Osavalt maastikku kasutades roomas luurepatrull sakslaste kaevikuteni, kus hoolsa vaatlusega kogus kõik vajalikud teated .
Üheaegselt kallaletungiga rindelt saatis polguülem 3. roodu al.-ltn. Johan Tomsoni juhatusel haarama sakslaste seisukohti lääne poolt. 3.roodul õnnestus tähelepanematult hiilida sakslaste selja taha. Seal tungis ta vastase patareile ootamatult kallale, mis tekitas suurt segadust ja paanikat Rauddiviisi ridades. Varuosade kaasabil suutsid sakslased küll korra seljataguses uuesti enam - vähem jalule seada. Kuid julge kallaletung mõjus rauddiviisi vapustatud närvidele niivõrd põrutavalt, et kõik ta viis pataljoni tõmbusid veel samal ööl tagasi Koiva jõe lõunakaldale. Jõesillad hävitati. Sellega olid lõplikult luhtunud vastase väejuhatuse vastupealetungikavatsused. Kindral R. v. der Goltz ise kirjeldab seda juhtumit järgmiste sõnadega: “Kuid saatus tahtis, et 23.juuni õhtul suure tee rajoonis murti sisse surmani väsinud vägede asetusse. Rauddiviisi juht luges seda niivõrd ohtlikuks, et palus luba kogu diviisi lahinguta tagasi tõmmata Koiva jõe taha.”
Järgneva päeva lõunaks olid meie väeosad kõikjal välja jõudnud Koiva jõe põhjakaldale. Sõjasaagina oli jälitamisel võetud 3 suurtükki, miinipildujaid ja muud sõjavarustust.
9.polgu, eriti aga selle 3. roodu kallaletung 23. juuni õhtul Engelhardshofi juures on näide selle kohta, mida võivad korda saata ka arvult ja sõjatehniliselt nõrgemad väed, kui nad on vastasest moraalselt tugevamad. Et kindlustatud positsioone ei kaitse mitte traattõkked, vaid nende taga olevate vägede vankumatu tahe võidelda lõpuni, seda tõendab Rauddiviisi tegevus Engelhardshofi all. Võidelnud senini edukalt enamlaste vastu, sattus Rauddiviis Lemsalu ees ja Stolbeni all ootamatult meie vägede hoobi alla. Rasked kaotused mitmepäevastes veristes võitlustes ja väsimus viisid Rauddiviisi lõpuks seisukorrani, et see väekoondis kaotas ajutiselt oma lahinguvõime. Rauddiviisi sisemist laostumist kiirendas meie vägede äärmiselt aktiivne tegutsemisviis: energilised vastulöögid ja järelejätmatu jälitamine koos alaliste kallaletungidega tiibadele ja selja taha, mis röövisid sakslastelt täielikult julgeolekutunde ja võimaluse puhkamiseks nii päeval kui öösel. Neis tingimustes ilmnes varsti Rauddiviisi kui palgasõdurite koondist iseloomustav joon - võime tegutseda aktiivselt vaid senikaua, kuni teda saadab edu. Juba esimesele ebaedule järgneb kiire sisemine kokkuvarisemine ja lagunemine .
Rauddiviisist mitte vähemal määral oli lagunemas ka Landeswehr, keda üks ta liikmeist, nimelt krahv A. Stenbock -Fermor, iseloomustab järgmiselt:
“... Vana uhke Balti Landeswehr? Oleme katkenud, köhivad hulgused. Kärisenud saapad ja riided. Taarume norus tuhkkollaste, lõppenud nägudega, mis on määrdunud tolmust ja higist. Me silmad on maha löödud, töntsid ja lootusetud. Me väsinud, rasked sammud keerutavad tolmu üles. Nagu paks pilv hõljub see vaevlevate ja armetute inimeste karja kohal.”
Eesti ülemjuhatuse all võitlevad väed saavutasid seega 22. ja 23. juunil hiilgava võidu oma vastase üle. Saavutatud võidu puhul tervitas ülemjuhataja vägesid soojade sõnadega, kuna 3. diviisi ülem kindral E.Põdder käskis 23. juunit pühitseda rahvuspühana.
Lahinguis 9.- 23. juunini kaotasime langenuina 7 ohvitseri ja 103 sõdurit, haavatuina 9 ohvits4eri ja 270 sõdurit, kokku seega 16 ohvitseri ja 373 sõdurit.
Läti 2. Võnnu polgu kaotused olid langenuina ja haavatuina 5 ohvitseri ja 51 sõdurit.
Vabadussõja kulud (milj. kroonides (kokku 178,770 milj.kr.))