Tähtsad Eesti ajaloolised isikud (0)

Tähtsad ajaloolised isikud
Johan Laidoner sündis Viljandimaal , Viiratsi vallas, Raba talus Jaak Laidoneri ja tema naise, Raba talu peretütre Mari Saarseni esimese lapsena. Sealsamas Rabal sündisid ka Johan Laidoneri vennad Villem , Peeter ja Oskar . 1894. aastal asus Laidoneride pere elama Viljandisse. 1902 . aastal astus Johan Vilno sõjakooli, aasta hiljem komandeeriti ta Vilno jalaväe junkrukooli teise roodu, kus ta määrati õppima üldklassi. 1903. aastal ülendati Laidoner allohvitseriks ja 1904 . aastal vanemveebeliks. Ta lõpetas sõjakooli 5. mail 1905.a. oma kursuse parimana ja teda autasustati sel puhul riigivapiga kaunistatud taskukuldkellaga ning ülendati nooremleitnandiks. Esimese maailmasõja alates määrati III Kaukaasia armeekorpuse staapi käsundusohvitseriks, kus teenis kuni 1915.a. märtsini. Laidoneri toetusel oluline roll Konstantin Pätsi võimu järgneval kindlustamisel. 1934 teostati tema juhtimisel sõjareform, seejärel kaasajastati armee väljaõpet ja relvastust - püüti teha kaitsevõime tõstmiseks kõik, mida väikeriigi ressursid võimaldasid. Johan Laidoner suri 13. märtsil 1953 Venemaal Vladimiri vanglas . Ta maeti Vladimiri linna kalmistule.
Lydia Koidula (sünninimega Lydia Emilie Florentine Jannsen) oli eesti kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar. Ta lõpetas 1861. aastal Pärnu saksa kõrgema tütarlastekooli, pärast seda abistas isa ajalehetöös. Tartus elades võttis Koidula osa tärkavast eesti vaimuelust ning väljendas loomingus ärkamisaja vaateid. Lydiale andis lisanime "Koidula" ärkamisaja tegelane Carl Robert Jakobson , kui ta avaldas oma aabitsas Lydia kirjutusi.
21. novembril 1871 tehti avalikkusele teatavaks Lydia Koidula ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna läti rahvusest üliõpilase Eduard Michelsoni kihlus. 19. veebruaril 1873 nad abiellusid ning asusid elama Kroonlinna. Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik, tema loomingu seast leiab ka lastelaule. Samuti on ta meie rahvusliku teatri asutaja ja eesti algupärase näitekirjanduse rajajaid . Koidula suri 1886 . aastal rinnavähki ning maeti Kroonlinna. Aastal 1946 toodi tema põrm Tallinnasse ja sängitati Metsakalmistule. Luuletaja mehe ja tema noorelt surnud lapse kirstud jäid aga perekonna hauaplatsile Kroonlinna kalmistul.
August Kitzberg (kuni 1863 August Kits , vestekirjanikuna kasutas varjunime Tiibuse Jaak; 29. detsember 1855 Laatre vald, Halliste kihelkond – 10. oktoober 1927 Tartu) oli eesti kirjanik. Näitekirjanikuna kirjutas Kitzberg algul külalavade jaoks vähenõudlikke naljamänge. Pärast kutseliste teatrite tekkimist sai temast üks eesti kunstiväärtusliku draamakirjanduse rajajaid. Kitzberg on kirjutanud ka lastejutte ja -näidendeid, mälestusi ning vesteid (vestekirjanikuna kasutas ta varjunime Tiibuse Jaak Tiibus). Ta pidas mitu ametit: oli valla- ja kohtukirjutaja, "Postimehe" ärijuht, kirjutas ja lavastas näidendeid "Vanemuises", Viljandis pidas puhvetit, oli ökonoom ning Lätis tegi ta vabrikutes kirjatööd. Aastal 1927 suri August Kitzberg ja ta maeti Tartu Raadi kalmistule.
Carl Robert Jakobson (pseudonüüm C. R. Linnutaja ; 26. juuli 1841 Tartu – 19. märts 1882 Kurgja) oli eesti ühiskonnategelane, publitsist , kirjanik ja pedagoog . Aastatel 1859 – 1862 oli ta isa järglasena Torma kihelkonnakooli õpetaja. 1862 läks ta Torma mõisniku ja pastoriga vastuollu ning lahkus sellelt ametikohalt. Ta asus õpetajaks Jamburgi. Aastast 1864 töötas ta kooli- ja koduõpetajana Peterburis. 1865 omandas ta saksa keele ja kirjanduse alal gümnaasiumi ülemkooliõpetaja kutse. Jakobson liitus Peterburi patriootide ringiga ning alustas selle rühma mõjul tegevust publitsisti ja koolikirjanikuna. 1865 hakkas ta saatma kaastööd Eesti Postimehele, hiljem ka liberaalsetele vene- ja saksakeelsetele ajalehtedele. 1868 jäi rahuldamata Jakobsoni taotlus asutada Peterburis eestikeelne ajaleht.
Jakobson osales Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses. Aastast 1878 toimetas Jakobson Viljandis ajalehte Sakala. Tema lähemad abilised toimetuses olid Jaak Järv ja Jakob Kõrv. Ajaleht kritiseeris kehtivat agraarkorraldust, aadlivõimu ja seisuslikke asutusi ning taotles ajakohaseid reforme, samuti nõudis rahvakooli vabastamist kiriku hooldusest. See tõi kaasa konflikte eestlastest kirikuõpetajatega ja lõpuks rahvusliku liikumise mõõdukamate tegelaste kaugenemise Sakalast. Konflikt kandus ka suurtesse rahvuslikesse organisatsioonidesse. 1881 valiti Jakobson Jakob Hurda asemele Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks. Ta oli üks ärkamisaja tähtsamaid ühiskonnategelasi. Oma elu lõpuaastad veetis Jakobson Kurgjal , millest on praeguseks tehtud talumuuseum. Ta suri 19.03.1882.