Portreemaal (1)

Portreekunst
Kujutavas kunstis on portree inimest või inimeste rühma kujutav kunstiteos. Inimese sisemaailma avab psühholoogiline portree, tema välist isikupära vahendab karakterportree. Portreele võib jäädvustada inimese täies pikkuses või ainult tema näo. Eristatakse otse-, külg- ja poolkülgvaates portreid.
PORTREEKUNSTI KUJUNEMINE.
Portreekunst oli populaarne juba väga ammu , Antiik-Roomas ja Antiik-Kreekas. Roomlased armastasid kujutada iseennast ja enda valitsejaid, kreeklased aga rohkem jumalaid. Keisrite ajal oli portree valitseja võimu kindlustamise vahendiks , neist tehti hulgaliselt koopiaid, nii et igasse riigi ossa sattus mõni, mis tuletas neile meelde, kes on nende tõeline valitseja. Portreekunsti õitsengule nendes riikides aitasid kaasa inimeste vanad kombed. Austati endi esivanemaid ja oli tavaks eksponeerida nende kujusid oma elamistes. Neid kujusid iseloomustab realistlik kujutlusviis, suurema loomutruuduse saavutamiseks kasutati vahast surimaske. Paljude keisrite valitsusajal on portrees eelistatud idealiseeriv käsitluslaad, mis on näha keisrite endi autoportreedelt.
Renessanssi ajal (15.-16.sajand), hakkas portree muutuma inimestele väga lähedaseks. Paljud kunstnikud hakkasid sellest huvituma ning nende poolt maalitud portreed on väga kuulsad ja hinnatud terves maailmas. Näiteks veneetslase Tiziani portreedel on soojade, elavate värvidega edasi antud rikkust ja külluslikku elulaadi.
Alates 18. sajandi keskpaigast, valgustusajastul , sai portreekunst väga populaarseks ning juhtivaks kunstižanriks. Barokkportrees domineerinud sotsiaalse positsiooni eksponeerimise asemel hakati nüüd enam rõhutama inimese sisemisi, vaimseid väärtusi. Ühelt poolt käsitleti portreteeritavat ainulaadse isiksusena, samas üritati teda näidata üldinimlike väärtuste kandjana . Seni valitsenud täisfiguurportree asendus intiimsema poolfiguur- ja rindportreega, seisuslikult atribuutikalt kandus peatähelepanu inimese näole.
Barokiajastu portreekunstnikud, Diego Velazquez ja hollandlane Frans Hals , on ühed suurimad portreemeistrid läbi ajaloo.
Frans Hals – „Isabella Coymans“
(1650- 1652 ).
AUTOPORTREED.
Autoportree on portreekunsti alaliik , mille kunstnik on loonud iseendast. Varasemad autoportreed pärinevad 8.-9. sajandi Itaalia miniatuuridelt ja reljeefidelt. Iseseisvaks žanriks arenes autoportree Lääne-Euroopas 15.-16. sajandil. Žanri esmaviljelejaks peetakse Albrecht Dürerit.
Kunstnikud kasutasid ennast kui käepäraseid modelle, et uurida näoilmeid ja valgusefekte või üldiselt täiustada oma kunstiannet. Autoportree põhjused ulatuvad aga kaugemale mugavusest. Enesereklaam on pikka aega olnud tähtis impulss, ja autoportreed võimaldavad kunstnikel reklaamida oma osavust ja on sageli enese esitamise vahendid. Võimaldavad teatud määral soovide täitumist, selle tulemusel on kunstnikud sageli kujutanud end pigem nii, nagu nad sooviksid olla, kui nii, nagu nad tegelikult välja nägid. Autoportreed kuulutavad sageli kunstnike ilmalikku edu või oletavad sotsiaalseid ja intellektuaalseid pretensioone, kuid üllatavalt vähe vihjavad need maalimise tegevusele.
Autoportreesid oleks maalitud palju vähem, kui nende jaoks poleks olnud turgu. Renessansist alates on huvi isiku saavutuste vastu julgustanud kuulsate ja suurepäraste portreede kogumist. Eduka kunstniku autoportree näol oli kollektsionääril midagi kahekordselt väärtuslikku: kunstniku portree ja näide tööst, millega kunstnik on saavutanud kuulsuse.
Holland kunstnik Vincent van Gogh maalis autoportreesid kogu oma lühikese, kümne aasta pikkuse karjääri jooksul. Pilt pärineb tema kõige kurikuulsama eluhetke järgsest ajast, kui ta 1888. aastal, pärast tülitsemist oma kaaskunstniku Gauguiniga lõikas ära osa oma paremast kõrvast. Sellel maalil, mis arvatavasti oli üks esimesi pärast haiglast lahkumist , peab ta tähtsaks oma seotud haava. Kui teised kunstnikud püüdlesid suursugususe poole, kannab van Gogh talupojarõivaid ja viitab otseselt maalitegevusele, lisades enda kujutise taha tühja lõuendi.
V. van Gogh – “Autoportree
seotud kõrvaga”
(1889).
Teisi autoportree kunstnikke: Peter Paul Rubens , Parmigianino, Elisabeth Vigee- Lebrun , Max Beckmann , Chuck Close , Rembrandt.
KAKSIKPORTREED.
Tunnistusi kaksikportreedest on säilinud juba 14. sajandist. Alati on olnud abielupaaride portreed kõige rohkem levinud. Tihti olid need maalitud, et ülistada abiellumist ennast, tehtud samal ajal või veidi pärast seda.
Kaht sõpra koos kujutavad portreed on alati olnud vähem levinud kui need, mis kujutavad perekonnasidemeid, kuid siin on näiteid 16. sajandist, nende seas ka Raffaelilt ja Holbeinilt. Ei ole üllatav, et Raffaeli portreed sõpradest kujutasid tema enda ringkonna humanistlikke õpetlasi ja poeete, kes hindasid kõrgelt platoonilisi ideaale, kaasa arvatud sõprust.
Kaksikportreede võlu seisnebki kõige sagedamini suhetes, mida nad kujutavad. Üksikfiguuri maalides peab kunstnik piirduma mängimisega modelli ja vaataja suhtel, kuid kaksikportreed võimaldavad uurida seoseid ja kontraste modellide enda vahel. Tegelikult olid mõned modellide suhtelised positsioonid kaksikportreedel stiliseeritud. Alates renessansist kuni 19. sajandini oli abielupaaride portreedel tavaline asetada mees „auväärsemale“ kohale vasakul (oma naise paremal käel) ja naise suhtes kergelt kõrgemale. Seda positsioonihierarhiat järgiti samuti tihti vendade -õdede ja sõprade portreedes: vanemad või kõrgema ühiskondliku positsiooniga figuurid asetati kõrgemale.
Kaksikportreed ei edasta oma tähendust mitte ainult positsiooniliste suhete abil; samuti kasutavad paljud kunstnikud modellide iseloomustamiseks nendevahelisi erinevusi või ka sarnasusi . Iseloomu nüansse on sageli kõige mõjukamalt võimalik edasi anda, kasutades nende kõrval vastanduvaid väärtusi.
Kaasaegse briti kunstniku David Hockney portreel oma vanematest on kunstniku ema näiliselt neutraalne ilme ja asend erakordselt paljuütlevad, võrreldes raamatu kohale kummardunud abikaasaga. Naise nägu muutub tähendusrikkaks tänu sellele, et nüüd võime nähe, mida ta ei tee: ta ei vaata ei raamatusse ega ka oma partneri poole. Kontrast Hockney isaga toob samuti esile selle, mida naine teeb (ja mees mitte): istudes peenutsevalt sirge seljaga , on ta pööranud näo väljapoole ja tema jalad on kindlalt maas. Samuti on tema pilk suunatud vaataja ja loomulikult oma kunstnikust poja poole.
David Hockney – „Minu vanemad“
(1977).
Teisi kaksikportree harrastajaid: Anthonis van Dyck, Lorenzo Lotto , Egon Sciele.
GRUPIPORTREED.
Vähesed grupiportreed 14. ja 15. sajandist on säilinud, kuid on palju tõendeid, et neid on maalitud 14. sajandist saadik. Grupiportreesid võib olla vähem säilinud, kuna sageli olid need suuremõõtmelised ja kogukad ning nende omanikud võisid olla huvitatud ainult ühest või kahest seal kujutatud inimestest, kuna aga individuaalportreesid võisid modelli järeltulijad kõrgelt hinnata.
Euroopa õukondade printse ja lorde maaliti sageli ümbritsetuna õukonnast ja teenritest mingis iseloomulikus tegevuses.
16. sajandist alates hakkasid kunstnikud maalima iseseisvaid perekonnaportreesid, nagu kuulus Holbeini kadunud maal sir Thomas More’ist koos perekonnaga, mida tuntakse ettevalmistavate joonistuste ja hilisemate koopiate järgi.
Vajadus pildi huvitavuse, mitmekesisuse ja iseloomustamise järele julgustas grupiportreesid maalivaid kunstnikke sageli kujutama oma modelle mingisuguses jutustavas kontekstis. Vastandina üksikportreedele (ja isegi enamikule kaksikportreedest) kujutavad sellised portreed tihti modelle üksteisega seonduvas tegevuses, et viidata grupisisestel hierarhiatele, truudusekohustustele ja jagunemistele. Kusagil pole seda selgemini esile toodud kui 17. sajandi Põhja-Hollandis maalitud grupiportreedel. Hollandlased leiutasid ja arendasid välja suuremõõtmelise grupiportree , mis näitas gildi liikmeid, asutuste juhatust või laskurite roodu (rahvarahutuste ajaks kokku kutsutud relvastatud kodanike rühma).
Üks lääne kunsti ülimaid saavutusi kuulub samuti grupiportreede hulka. Tänapäeval tuntakse seda nime all „Las Meninas“ („Õuedaamid“) ja selle maalis Velazquez oma karjääri lõpupoole, aastal 1656. Pilt on üheaegselt nii õukonnastseen kui portree noorest Hispaania printsessist, kes ümbritsetuna oma õuedaamidest, teenijatest ja kääbustest külastab Velazquezt tema Hispaania kuningalossis asuvas stuudios. Samuti on see pilt aga maalikunstist ja vaatamisest. Velazquez ise on maalitud vasakul, näiliselt töötamas suure lõuendi kallal. Ta vaatleb tähelepanelikult meid, justkui oleksime meie need, keda ta oma maalil kujutab, kuid tagaseina rippuvas peeglis näeme kuningas Felipe IV ja tema naise ähmast kujutist.
Diego Velazquez – “Õuedaamid”
(1656).
Teisi grupiportree maalijaid: Rembrandt, Frans Hals, John Singer Sargent.
VALITSEJATE PORTREED.
Minevikus valitsenud kuningad, kuningannad ja printsid vajasid portreesid. Portree andis valitseja alamatele teada, milline ta välja nägi, ja ringiliikuvad saadikud kandsid sageli kaasas nende portreesid, keda nad teenisid. Dünastilised sidemed võõrvõimudega põhjustasid kuninglike perekondade laialihajutamist üle kogu Euroopa, kuid portreed võimaldasid sugulastel näha, kuidas perekonnaliikmed välja nägid, või isegi seda, millise tervise juures nad olid.
Portreed on harva lihtsalt sarnased pildid. Nende esitatav kujutis on sageli paljastav ja selsamal põhjusel on valitsejad pikka aega tähtsaks pidanud oma väljanägemise kontrollimist. Valitseja on avaliku isikuna oluline, ja nii olid „ ametlikud pildid“ sageli toeks imidži hoidmisel. Valitsejad võisid samuti lasta end kujutada ainult ühel portreekunstnikul, nagu tegi Hispaania kuningas Felipe IV Velazquezega.
Valitsejate portreed teevad tihti enamat kui lihtsalt esitavad ametlikku sarnasust: neid võib kasutada propagandana, et esitada sellist kujutist, mis rõhutab voorusi nagu tarkus, majesteetlikkus ja sõjaline võimsus.
Valitsejaid pole alati esitatud ainult enesekindlal moel, ega ole ka iga kuninglik portree maalitud propagandistliku mõttega. 18. sajandist saadik on vestlusmaali arengu tulemusena tehtud kuninglikest perekondadest ka mitteametlikke portreesid. See vorm meenutab varasemaid grupiportreesid, mis kujutavad printse ja nende õukondi jahis või teiste suursuguste toimingutega tegelemas.
Jahti kui ajaviidet kujutab Edwin Landseer oma maalil „ Windsori loss nüüdisajal“, kus prints Albertit ümbritsevad tema lemmikkoerad ja surnud linnud on kuidagi kohatult võõrastetuppa laiali paigutatud. Albert istub, samal ajal kui kuninganna Victoria seisab, ja see on ainus vihje naise kõrgemale seisusele. See maal ei olnud mõeldud avalikkuse silmadele, vaid riputati elutuppa Windsoris, kus see kuninganna väite kohaselt näis „täiesti meeldiv ja rõõmsameelne“.
Edwin Landseer – „ Windsori loss nüüdisajal“
(1840-1845).
Teisi valitsejate maalijaid: Tizian , Jacques -Louis David, Gilbert Stuart.
ESINDUSPORTREED.
Portreede tellimise üks peamisi impulsse on alati olnud suurustlemine. Kui paljud portreed on üksikule vaatajale, näiteks eemalviibivale sõbrale või armastatule mõeldud isiklikud teadaanded, on palju enamad neist suunatud laiemale publikule, maalitud selleks, et domineerida ruumis ja olla suunatud massidele. Vähesed portreetüübid kujutavad modelli suursugusust, glamuuri ja üleolekut mõjusamalt kui elusuurune, täispikkuses esindusportree . Samal ajal kui sellised portreed pälvivad tähelepanu, nõuavad nende suured mõõtmed ka suursugust keskkonda: need ehivad paleedes ja suursugustest kodudes ühiskondlikke ruume , mitte magamistube või kabinette.
Suurformaadilist täisfiguurportreed on sageli kasutatud kuninglike ja teiste mõjuvõimsate isikute kujutamisel, sest sellise portreteeringu peamine eesmärk oli poliitiline – et tugevdada antud momendil valitsevat seisundit. Ent mitte ainult kuninglikud isikud ei soovi ennast ülendada. Tiitlitega ja rahakad inimesed tahavad võrdsel määral esitada end võimalikult mõjukalt, isegi kui sellised kujutised võivad vaatajais tekitada vale arusaamise . Tegelikult võivad esindusportreed ka tahtlikult vingerpussi mängida, olles vastupidised oma väljanägemisele.
Täispikkuses portreed viitavad peaaegu paratamatult üleolekule. Kui elusuuruses figuur on riputatud seinale, oleme sunnitud vaatama kujutatud isiku poole alt, üles ja sageli on kunstnikud seda paratamatust ära kasutanud.
Anthonis van Dyck – „ Kuninganna
Henrietta Maria koos sir Jeffrey Hudsoniga.
(1633).
Teisi esindusportree maalijaid: Hyancinthe Rigaud, Gilbert Stuart, Thomas, Gainsborough.
Kasutatud kirjandus
Mitchell Beazley “Kuidas mõista maalikunsti”. – 2000. Lk: 148 – 157.
Kirjastus “Valgus”. Eneke MOL- Suurj 3. – 1984. Lk: 149.
Kirjastus “Valgus”. ENE A- CENT 1. – 1985. Lk: 408.
http://et.wikipedia.org/wiki/Autoportree
http://www.utlib.ee/ekollekt/bskunst/port.ht m
http://www.miksike.ee/docs/referaadid/maalikunsti_ajaloost_merle.ht m
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/
http://www.newyorksocialdiary.com/contributors/artset/images/2.27.06/portraits/06_Parents.jpg
http://www.scituate.k12.ma.us/docent/Vincent%20Van%20Gogh,%20self-portrait.jpg
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/barokk/hispaania/pilt/7_velazquez_meninas.jpg
http://www.bestpriceart.com/vault/landseer3.jpg
http://thestyleofliving.files.wordpress.com/2008/07/anthonyvandyckqueen-henrietta.jpg
http://www.theartwolf.com/imagenestAW/hals_isabella_coymans.jpg
Kärstna Põhikool
PORTREEKUNST
Koostas: Marek Ungerson
Juhendas: Õp. Merike Kiivit
Kärstna 2009