Vabadussõda 1917-1920 (3)

Vabadussõda 1917- 1920 RAUNO MARAN
Eesti Maapäev
15. novembril 1917 otsustas Eesti maanõukogu (Maapäev), asuda Eesti maa ja rahva täieliku iseseisvuse teele ning lüüa lahku hukkuvast Vene riigist. 27.veebruaril kukutati poliitilistele uuendustele vastu seisvad tsaar, tema nõuandjad ja kogu ise-valitsuslik kord ning riigis sai võimule riigiduuma moodustatud Ajutine Valitsus. Uus valitsus oli sunnitud tegelema ka rahvusküsimustega, kuigi sellega taheti viivitada kuni Asutava Koguni. Eesti poliitikute esimene mure pärast riigipööret oli organiseerumine.
9.märtsil loodi Tallinnas kõigi eesti seltside esindajate osalusel Eesti liit, mille esimehe koostatud programm nägi ette Eesti autonoomia . Analoogilised Eesti liidud tekkisid üle maa. Lõuna-Eestis võtsid rahva esindamise ülesanded enda peale Põhja-Balti sõja-põgenike abiandmise komiteed. Komiteede esimees Jaan Tõnisson oli veebruari-revolutsiooni järel saanud Ajutise Valitsuse juhi vürst Lvovi käest lubaduse toetada Eesti omavalitsuse seadust. Maal korra tagamiseks otsustati luua demokraatlikel alustel maa- omavalitsused senise rüütelkonna valitsuse asemele.
Enamlastel polnud Eestit vaja
Tallinlased soovisid ühendada Põhja- ja Lõuna-Eesti, tartlased pooldasid kahte kubermangu.Lõpuks saavutati kompromiss: ühise maavalitsuse juures jääb Põhja- Liivimaa ajutiselt administratiivselt iseseisvaks oma kubermangu abikomissariga.Eelnõu aidati läbi suruda “revolutsioonilisel teel” kuni 40 000 eestlase paari versta pikkuse rong -käiguga läbi Petrogradi 26. märtsil. Rongkäigus marssis 12 000 – 15 000 eesti sõjaväelast 30 orkestriga. Ametlikult korraldati rongkäik Eesti talurahva vabastamise mälestuseks. Sellest eestlaste ühisüritusest ei võtnud osa enamlased , kes rongkäigu ettevalmistus-koosolekul teatasid: “Meile pole Eestit vaja! Meie ei taha temast midagi teada!”
Kinnitati Eesti autonoomia seadus
30. märtsil oli valitsus sunnitud kinnitama Eesti autonoomia seaduseelnõu (määruse). Selle seadusega ühendati Eesti rahvuslik maa-ala üheks kubermanguks . Kubermangu asjaajamine anti valitsuse määratava komissari kätte, kellele nähti ette kaks abi.Ette nähtud oli Eestimaa kubermangu maanõukogu moodustamine nõuandva organina kubermangukomissari juures. Maakondades oli ette nähtud luua maakondade maanõu-kogud. Omavalitsusorganite valimised olid mitmeastmelised, valdades valiti valijamehed. Maanõukogu liikmed valiti maakondade valijameeste koosolekutel, linnades tulevaste linnavolikogude liikmete hulgast. Reeglina valiti üks saadik iga 20 000 elaniku kohta.
Uute parteide sünd
Toimunud Maanõukogu valimistele töötasid vastu Tallinna tööliste ja soldatite saadikute nõukogu ning siinsed venelastest võimumehed ja ametnikud, kes tajusid oma tähtsuse kaotust. Ka Ajutine Valitsus kartis anda maanõukogule liiga suurt võimu, sest see võinuks olla eeskujuks muudele liikumistele . Vastukaaluks püüti anda suuremat võimu kubermangu komissaridele. Pärast täiendavate määruste kinnitamist toimusid 1917. aasta juunis maanõukogu valimised ja 1.juulil tuli Toompeal kokku maanõukogu, et lõpuks võtta üle asjaajamine nii kubermanguvalitsuselt kui rüütelkonna omavalitsusasutustelt. Enne valimisi suudeti asutada rida parteisid. Siiani oli olnud ainsaks erakonnaks Eesti Rahvameelne Eduerakond, mis nüüd võttis uueks nimeks Eesti Demokraatlik Erakond. Lõuna-Eestis loodi Eesti Maarahva Liit ja Põhja-Eestis Eesti Talurahva Liit. Tallinnas loodi Radikaal -Demokraatlik Partei ja ka Eesti Radikaal-Sotsialistlik Partei, mis hiljem nimetati Eesti Tööerakonnaks. Eesti menševikud lõid Eestimaa Sotsiaaldemokraatliku Ühenduse ja esseerid Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Eesti Osakondade Keskkomitee .
Eesti iseseisvumiseni mindi samm-sammult
Eesti iseseisvuse mõtteni jõuti sammhaaval,algul taotleti omavalitsuslikku autonoomiat,seejärel föderatsiooni Venemaaga ja lõpuks jõuti Eesti iseseisvuse nõudmiseni.Ülesoomelisel eesti sõjaväelaste kongressil Lappeenrannas nõudis lipnik G. Kirschbaum(Utuste) Eesti osariigile oma raha ja tolle.See märgukiri aga jäi tähelepanuta ja ettepanek hääletati maha,kuid äratas tähelepanu ajakirjanduses.Maa-nõukogu kinnisel koosolekul 23.augustil arvas Jaan Tõnisson,et kuigi eestlase riiklik paleus leiaks rahuldust Venemaa rahvaste föderatsioonis,ei saa sellest nähtavasti asja, seepärast peaks katsuma koos teiste Balti- Skandinaavia rahvastega omariikluse aadet täide viia.Tõnisson tegi ettepaneku luua iseseisev Baltimaade puhverriik,kutsus kõiki poliitilisi rühmitusi ühinema üheks tugevaks rahvuslikuks jõuks ja soovitas saata välis-maale esindajad. Tõnissoni ettepanekute kohta ei teinud maanõukogu mingit otsust.Alles järgmisel istungil 25.septembril otsustati asuda Eesti Asutava Kogu valimisseadust välja töötama.
Eesti esimene välispoliitiline samm
Hävitava hoobi Vene rindele andis Eesti saarte vallutamine 29. septembrist kuni 8.oktoobrini sakslaste poolt.Vene väeosade distsipliin laostus ja need muutusid korratuiks relvastatud jõukudeks, kes röövisid ja tapsid kohalikke elanikke. Vene ametkonnad hakkasid Eestist välja vedama toiduaineid ja evakueerima muid varasid . Nüüd hakkas maanõukogu nõudma endale õigusi kaasa rääkida ka sõjalistes küsimustes Eestis. Maanõukogu võttis vastu protesti Vene vägede laastava tegevuse kohta ja esitas selle nii Vene võimule kui Briti, Prantsuse, USA ja Belgia saatkonnale Petrogradis. See oli Eesti esimene iseseisev välispoliitiline samm, mille astus Ants Piip 16.oktoobril 1917.aastal. 12.oktoobril valiti maanõukogu juhatus. Paralleelselt maanõukoguga tegutsesid ka tööliste ja soldatite nõukogud ning nende juurde moodustatud sõjarevolutsioonikomiteed. Nende eesotsas oli käputäis kohalikke eesti enamlasi, kes toetusid laostunud sõjaväemassile. Maanõukogu oli neile pinnuks silmas.
Eesti kõrgeima võimu kandjaks kuulutatakse Maapäev ja selle laiali peksmine
15.novembril tuli Maapäev erakorraliselt kokku,kus puudusid vaid enamlastest saadikud.Maapäev võttis rahvaste enesemääramise põhimõtte alusel vastu otsuse: kutsuda Eesti Asutav Kogu kokku Ülevenemaalise Asutava Kogu valimisseaduse järgi. Maapäev tunnistas end Eestimaa ainsaks kõrgema võimu kandjaks ja esindajaks ning määras endale juhatuse koos maavalitsusega.Ühel häälel võeti vastu üleskutse eesti sõjameestele: tulla Eesti polkudesse oma maad ja rahvast hävingust päästma. Maanõukogu otsus tähendas Eesti täielikku lahtilöömist Venemaast ja iseseisva riigi olemasolu konsta-teerimist. Kõik seadused ja dekreedid pidid Eestimaal kehtima vaid siis,kui need on välja kuulutanud Eesti maanõukogu.
Kui maanõukogu hakkas pärast päevakorra kiiret läbihääletamist,mis kestis vaid 25 minutit,laiali minema,olid tööliste salgad platsis ja J. Sihver pidas neile vene kiriku trepilt kõnet.Algul tormas saali umbes 20 inimest,kes nõudsid,et koosolijad mingu laiali ja ärgu edaspidi enam kokku tulgu.Kui demonstratsioonis osalenud rahvas saali tungis, nõuti, et Jüri Vilms ja Jaan Tõnisson tulgu ning lugegu rahvale ette, mida Maapäev oli otsustanud.Vilmsile toodi mingi pult või tünn jalge alla.Kaugele Vilms oma lugemisega ei jõudnud,sest talle tungiti rahvahulgast kallale. Ka Kingissepp kaotas märatseva massi üle võimu ja sai ka tümitada. Maapäeva otsuste tähtsus jäi peamiselt juriidiliseks. Maapäeva laialisaatmise vastu käisid juba sama päeva õhtul sõja-revolutsioonikomitees pro-testimas eesti ja ukrainlaste sõjaväelaste ülemkomiteed, I ja II Eesti polgu esindajad jt. Protestisid ka paljude vabrikute töölised. 20.novembril saatsid enamlased maavalitsuse laiali, mille peale selle ametnikud alustasid streiki,mis kestis enamlaste võimu langemiseni.
Eesti Vabariigi väljakuulutamine
Eesti Vabariik kuulutati 23.veebruaril 1918.aastal kell 20.00 esmakordselt välja Pärnus,kui advokaat Hugo Kuusner luges Endla teatri rõdult rahvale ette “Eesti iseseisvuse manifesti”.Veel enne manifesti ettelugemist otsustasid selle korraldanud Pärnu Postimehe toimetaja Jaan Järve koos üliõpilase,hilisema kauaaegse Pärnu linnapea Oskar Kase jt kaasvõitlejatega korraldada iseseisvuse proklameerimise auks sõjaväe- paraad , et iseseisvuse väljakuulutamist veelgi rohkem esile tõsta ja tugevamalt rõhutada.
22. veebruaril teatas Pärnus paiknenud Eesti pataljoni ülem Tannenbaum oma päeva-käsus, et pataljon võtab koos omakaitse üksustega võimu Pärnu linnas ja maakonnas üle. 23. veebruaril andis pataljoni ülem välja uue päevakäsu.Teade toimuvast paraadist levisid kiiresti kogu linnas. Järgmisel keskpäeval tuli Endla ette suur rahvahulk, kus pataljoni üksuste kõrval seisid kohalikud organisatsioonid , koolide esindused ja hulgaliselt uudishimulikke linnakodanikke. Kogu linn oli lipuehtes. Teatri rõdult kõlasid kõned, orkestri saatel lauldi hümni ning samal ajal tõusis teater Endla lipuvardasse sinimustvalge lipp . Seejärel algas kaitseväe ja teiste organisatsioonide rongikäik läbi linna. Peatus tehti raekoja ees, kus jälle kuulati päevakohaseid kõnesid. Seejärel siirduti tagasi Endla juurde. Ürituse lõpul mängiti hümni ja “Porilaste marssi”. Järgmise päeva, 25. veebruari varahommikul jõudsid Pärnusse Eesti okupeerinud Saksa väeüksused.Neile vastu läinud Maapäeva liikmed Hugo Kuusner ja J. Lasn ning staabikapten Tannenbaum deklareerisid sakslastele Eesti iseseisvust ja Eesti riigi erapooletust käimasolevas sõjas Saksamaa ja Venemaa vahel,kuid sakslased ei tunnistanud Eestit iseseisva riigina. Võim linnas võeti üle ja kõikjale pandi välja saksa valvepostid. Anti korraldus langetada Endla teatrihoonele heisatud trikoloor .Algas Saksa okupatsioon .
Vabadussõja algus
Kaitseväe taastamine
Kui enamlased 1918.a.novembris alustasid pealetungi Narvale,ei olnud äsja-moodustatud Kaitseliit suuteline neid piiril kinni pidama .Järjest ähvardavamaks muutuva olukorra tõttu otsustas Eesti Ajutine Valitsus kiiresti taastada kaitseväe. Kaitsevägi otsustati luua vabatahtlike värbamise teel. Sundmobilisatsioon kehtis ohvitseride ja sõjaväeametnike suhtes,kes pidid ilmuma oma endistesse väeosadesse ja Tallinnas asunud ohvitseride reservi. Täie hooga alustas staap tegevust alles peale alampolkovnik Joh. Laidoner kodumaale saabumist, kelle Ajutine Valitsus nimetas 23. detsembril Vabariigi sõjavägede ülemjuhatajaks. Ka soomusrongide meeskonnad, nii ohvitserid kui sõdurid, olid moodustatud vabatahtlikest, kus ohvitserid olid arvulises ülekaalus.Sellest ka sõja algusest peale soomusrongide edukas sõjaline tegevus.Võib julgesti öelda, et soomusrongid olid Eesti Vabadusõja edu pant . Samaaegselt kaitseväe moodustamisega toimus ka välisabi taotlemine . Välisdelegatsioonide tegevus ei seisnenud mitte ainult memorandumi esitamises Eesti iseseisvuse väljakuulutamise kohta, vaid ka abi taotlemises sõjalise toetuse saamiseks.Esimesed välisdelegatsioonid otsustas Maanõukogu 1918. aasta jaanuaris saata Inglismaale , Prantsusmaale, Rootsi, Saksamaale ja Itaaliasse. Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia valitsused tunnustasid Eesti Vabariiki de fakto, olgugi, et algul vaid ajutiselt, juba 1918. aasta mais. Eesti tutvustamine lääne-riikidele oli siis äärmiselt vajalik, seda enam, et maa oli veel Saksa sõjaväe poolt okupeeritud.
Sakslased Narvas punavägede vastas ja punaväeosade mäss
Nõukogude Vene väejuhatus,olles informeeritud Saksa vägede peatsest evakueerimisest Narvast ja arvates,et Saksa üksused on oma revolutsioonist samal määral lagunenud ja võitlusvõimetuks muutunud kui Vene väeosad 1917. aastal, andis 6. jalaväediviisi üksustele käsu Narva ründamiseks. 18.novembril alustas Vene põhjarinde juhatus pealetungi eeltöid. 21.-22. novembril märkasid Saksa valvepostid, et venelaste väesalgad on tulnud rindejoone erapooletule joonele. 22.novembril kella 6.30 paiku alustasid Narvale rünnakut Vene kütirügemendid ja Viljandi kommunistliku kütirügemendi pataljoni osad.Lahing lõppes kella 11.00 paiku.Eestlased sellest lahingust osa ei võtnud.Sakslaste vastupanuvõime ja nende meelekindlus olid Vene kütipolkudele ebameeldivaks üllatuseks. Olude sunnil pidi uus pealetung Narvale viibima. Seda põhjustasid kaks asjaolu: rahutused Vene kütirügementides ning värskete jõudude juurdetoomine Narva rindele, millele kulus aega. Oldi vihased väejuhatusele, kes neile maalinud pettepildi hädaohutust „jalutuskäigust sakslastelt mahajäetud Narva linna”. Öösel vastu 25. novembrit hakkasid rügemendid mässama. Osa komissare poodi üles, osa pääses pimeduse katte all põgenema Jamburgi.
Enamlased alustavad pealetungi
1918. aasta 28. novembri varahommikul algas ägeda suurtükitule toetusel punaarmee rünnak Narvale.See toimus eesti poole kindlustatud kaitseliini vastu.See rünnak tõrjuti saksa ja eesti üksuste poolt edukalt tagasi, kuid enamlased ei leppinud veel kaotusega. Eesti Vabadussõda oli alanud meile edutult. Narvast väljas aga ilmnes kurb tõde – enamus polgus olnud sõdureid oli laiali jooksnud. Järele oli jäänud vaid umbes 350 meest,neist pooled olid ohvitserid. Kuid ka punaste edasitung takerdus. Punaüksuste moraal polnud kuigi hea ja seda eriti vene polkudes. Eesti kommunistlikud polgud oleksid tahtnud küll heameelega edasi liikuda , kuid kaotusrohked lahingud pidurdasid ka neid. 29. novembril 1918 kuulutati Narvas “Eesti Töökommuuni” nime all välja Eesti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik. Sellega taheti välismaailmale näidata punaste vallutussõda kodusõjana.1.detsembril alustasid punaüksused edasitungi. Eesti polgud taandusid järjest ja 24.detsembril vallutati vaenlaste poolt juba Tapa .
Lahingud Pihkva rindel
Punaarmee sissetung Eestisse toimus ka Pihkva kaudu. Pihkva linn oli saksa vägede poolt okupeeritud. Seal asus ka vene “valgestest” formeeritud Põhjakorpus, mille suuruseks arvati olevat umbes 1800 meest. 25.novembril ründasid punaarmee üksused Pihkvat, mispeale saksa väeosad lahkusid rindelt, jättes nii eesliini kui Pihkva kaitseta. Linnas hakkasid mässama kommunistid ja Põhjakorpus lahkus samuti Pihkvast. Eesti valitsuse kutsel tuli polkovnik Neff Eestisse ja sõlmis lepingu, mille põhjal Põhjakorpus asus Eesti Vabariigi teenistusse, alludes otse sõjavägede ülemjuhatajale.
1. detsembril alustas punaarmee ka Pihkvast edasitungi. Lõuna-Eesti vallutamine punaarmee poolt toimus peaaegu ilma lahinguteta. Siitpeale liikus punavägi edasi kokkuleppel sakslastega – esimene ootas seni, kuni sakslased jõudsid eest ära evakueerida. Punaste polgu üks osa jõudis tungida Viljandi suunas kuni Hallisteni, kus selle edasitung peatati.
Uue hooga rünnakule
Sõjaõnn pöördub
1919. aasta jaanurikuu esimesel nädalal olid eesti väeosad saavutanud taandumiste maksimumi. Pideva taandumise käigus olid väeosadest lahkunud ebakindel kontingent ja järele olid jäänud kõrge moraaliga ja võitlustahtelised sõdurid. Kuigi väeosade koosseisud olid tublisti kahanenud, täitsid nad edukalt oma ülesanded. Ka vaenlase väeosade moraalne tase oli tublisti langenud. Puht venelastest koosnevad üksused olid kokku kuivanud, kuna paljud olid väeosadest ära jooksnud.
Sõda alustades ei peetud Eestit tõsiselt vastupanuvõimeliseks, millist arvamust kinnitasid ka 1918.a detsembri esimestel nädalatel peetud lahingud. Oma suuremad ja võitlus-võimelisemad väed – läti punased kütid – saadeti Riia peale, soovides korraga vallutada nii Riiat kui Tallinnat . Selline punavägede poolitamine tuli meile suureks kasuks, kuna eesti üksusi ründavatest väeosadest ei piisanud Eesti vallutamiseks. Kuigi eesti üksustel tuli algul pidevalt taanduda, toimus samal ajal palavikuliselt uute väeosade formeerimine. Esimeset Maailmasõjast osa võtnud ja korraliku väljaõppe saanud mehi oli külluses ja need tuli nüüd väeosadesse koondada.
Ülemjuhataja instituudi loomine ja polkovnik Joh. Laidoneri määramine ülemjuhatajaks panid aluse meie väeosade edaspidisele edukale tegevusele.Ka kogu elanikkonna energiline kaasalöömine avaldasid tervendavat mõju üldisele olukorrale.
Uue aasta esimesel nädalal püüdis vaenlane jätkata edasitungi Tallinna suunas, kuid need rünnakud löödi soomusrongide ja nende dessantide poolt edukalt tagasi. Arudevahe talu juures peetud lahing sai pöördepunktiks Eesti Vabadussõjas. Siitpeale läks initsiatiiv täielikult eesti väeosade kätte.Eriti soomusrongid olid need, mis avasid meie võitude seeria . Samal ajal alustas aktiivselt vastase ründamist ka eesti merevägi, tehes dessant dessandi järel teed vaenlase tagalasse. Mereväe ja soomusrongide rünnakud vaenlase külgedele olid nii edukad , et Punaarmee loovutas taandumisel Rakvere lahinguteta. Eestimaa südames, Järvamaal olnud vaenlane, kartes peale tagala läbilõikamist kotti jäämist, alustas kiiresti taandumist. Viru rindel taandus rindejoon Tallinnast järjest kaugemale. Jõhvi lähistel püüdsid punased meie vägede edasitungi küll peatada, kuid Järve küla all toimunud lahingus, mis kujunes küll üsna raskeks meie noorele “Kalevi Malevale”, murti kalevlaste ja 1. polgu üksuste poolt punaste vastupanu täielikult.
Narva vabastamine. Utria lahing
Otsustav lahing Narva vabastamiseks peeti Eesti ja Soome dessantvägede poolt meie sõjalaevastiku toetusel Utria küla ja Laagna mõisa juures. Narva linna ja Narva jõe joone tagasivallutamine tähendas Eesti sõjavägede ülemjuhatuse all võitlevale kaitseväele tunnustamisväärset võitu oma vastase üle. Eesti Vabariigi territooriumi vabastamise esimene ülesanne oli täidetud. Kogu Viru rindel paisati vaenlane Eesti piiridest kiiremini välja, kui ta oli jõudnud siia sisse tungida. Rindejoon kulges nüüd Narvast mööda Narva jõge kuni Peipsi järveni, kuhu see peatuma jäi. Vastas olnud eesti punased polgud viidi tagalasse oma haavu parandama, kus need eesti punadiviisiks ümber formeeriti.
Soomusrongid olid kapten Irve juhtimisel tunginud vaenlase selja taha ja vallutanud Rakke jaama. Narva suunas ei saanud rongid enam minna, kuna punased olid kõik raudteesillad ja truubid puruks lasknud. Nüüd otsustas kapten K. Parts tungida kõigi rongidega edasi Tartu suunas.
Tartu vallutamine
Tartu vallutamiseks oli ülemjuhataja andnud 2. diviisi ülema käsutusse lisajõude Järvamaa ja Tallinna kaitsepataljonide ning Balahovitði üksuse ja saksa kooliõpilaste roodu näol, kuid diviisiülem arvas neist jõududest Tartu vallutamiseks mitte piisavat ja soovis appi veel soomlasi . Kuperjanovi partisanid valmistasid oma ootamatude rünnakutega Punaarmee tagalsse enamlastele palju tuska . Nüüd oli Kuperjanov oma paari rooduga raudteele välja jõudnud, kus ta kohtus soomusrongidega. Soomusrongidele oli tee Tartusse vaba. Linn vallutati punaüksute käest 14. jaanuaril. artus olid punased toime pannud massimõrva. Kommunistid olid arreteerinud suure hulga inimesi ja need Krediidiühisuse keldrisse viinud. Valdav osa neist tapeti enne soomusrongide Tartusse jõudmist. Samasugune mõrv oli toimunud ka Rakveres. Seal jõuti laibad maha matta, Tartus aga mitte. Soomusrongid alustasid Tartust edasitungi Elva suunas, mille desandid vallutasid 15. jaanuaril.Kuid edasi rongid ei pääsenud, kuna Elva sild oli purustatud ja asuti seda taastama . Kuperjanovi partisaniüksus oli Tartus puhanud ja oma koosseise täiendanud ning ilmus 24. jaanuaril taas lahinguväljale. Ülemjuhataja allutas nad operatiivselt Soomusrongide divisjoni ülemale. Raudteel liikudes tuli soomusrongidel võidelda põhiliselt purustatud sildadega, vaenlase soomusrongidega ning maaväe patareidega.
Otsustav pealetung
Viimased lahingud Narva all
Ajaloolisel Narval,mille müüride all on sajandite kestel toimunud ridamisi lahinguid idast peale tungivate vaenuvägedega, oli suur tähtsus ka Vabadussõjas. Sõda algas ja lõppes Narva kaitsmisega. Kogu sõjategevuse kestel oli lahingutegevus Viru rindel keskendunud Narva kaitsmisele.Narva suur tähtsus oli tingitud ka selle geograafilisest asendist. Narva tähtsust silmas pidades pööras meie väejuhatus kogu Vabadussõja kestel selle sõlme kaitsmisele tõsist tähelepanu. Sõja esimesel poolel, kuni 1919. a. keskpaigani, toimus Narva kaitsmine Narva jõe üldjoonel. Vabadussõja rängimad lahingud löödi Narva taga. Nende lahingute lõppedes lõppes ka Vabadussõda. Algasid need Loodearmee kokkuvarisemise ajal ja kestsid kuni 1919. aasta lõpuni, muutudes päev-päevalt aina ägedamaks ja verisemaks. Verisemaks peamiselt enamlastele. Eriti ägedad lahingud toimusid rahuläbirääkimiste ajal, kuna edu korral oleks neil olnud põhjust meilt soodsamaid tingimusi välja kaubelda .Sõjategevus Narva rindel oli muutunud positsioonisõjaks, kus soomusrongid said oma dessantide ning kuulipilduja - ja suurtükitulega kaasa aidata vaid oma tegevuspiirkonna ulatuses. Püsiva rinde tõttu oli soomusrongide hiilgeaeg möödunud.
Eesti- Vene rahuleping
25. juulil 1919 tegi Venemaa Eestile ettepaneku rahuläbirääkimiste alustamiseks, millesse Eesti pool suhtus kui sõjalisse propagandasse. Kuigi Eesti valitsus nõustus hiljem läbirääkimiste pidamisega Pihkvas, ei andnud need tulemusi.Uus rahuläbi-
rääkimiste ajajärk algas uue, Jaan Tõnissoni poolt juhitava valitsuse moodustamise järel. 19. novembril sõlmiti Tartus leping pantvangide vahetamise küsimuses ning lepiti kokku vaherahu üle, mis pidi algama 24. novembril 1919. Et aga enamlastel õnnestus lüüa hävitavalt Loodearmeed, siis suure ohu möödudes ununes ka Tartus antud aumehelik kokkulepe.Mõlemapoolsed rahusaatkonnad saabusid Tartu 4. detsembril 1919. Valitsuse otsuse järgi oli rahusaatkonna esimeheks määratud J. Poska . Kuna poolte nõudmised olid väga erinevad, kujunesid läbirääkimised raskeks, ähvardades isegi katkeda. Samal ajal alustasid enamlaste väed Narva all uuesti pealetungi, et sundida meid nende nõudmisi täitma, kuid kõik nende rünnakud varisesid kokku.Sõjast kurnatud Nõukogude Liit oli isolatsioonis ja ta olukord polnud sugugi hea. Et pääseda välja suletusest ja näidata maailmale oma rahutahet, oli ta nüüd tõsiselt valmis rahulepingu sõlmimiseks. Alanud läbirääkimistel oli aga Eesti poolt esitatud tingimustele ägedalt vastu L. Krassin ja alles peal tema lahkumist ja asendamist I. Gukovskiga, kirjutas A. Joffe 31. detsembril 1919 alla vaherahu kokkuleppele, mis jõustus 3. jaanuaril 1920. a.
eejärel asuti arutama rahulepingu tingimusi ja 2. veebruaril 1920 kirjutasid Eesti ja Nõukogude Liidu esindajad rahulepingule alla.Sõlmitud rahulepinguga Venemaa Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik tunnustas "ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal olnud maksvad Eesti rahva ja maa kohta riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad ." Ka Eesti-Venemaa riigipiiri küsimustes tuli vene pool meie nõudmistele vastu.Tegelikult aga ei ole vene pool, peale 15 miljoni kuldrubla maksmise Eesti riigile ja eestlaste opteerimise kodumaale, teistest rahulepinguga antud kohustustest kinni pidanud. Võib täie õigusega väita, et juba rahulepingut sõlmides lootis Nõukogude Liit Eesti anastamisele tulevikus ning pidas Tartu rahulepingut oma esimeseks võiduks, mis aitab tal teed tasandada selle kavatsuse elluviimisel.
uigi Nõukogude Liit murdis hiljem sõlmitud rahulepingu kohustusi, ei suutnud ta hävitada kõige olulisemat - eestluse teadvust ja tungi iseseisvusele, mis järgnenud iseseisvusaastatel olid eestlase hinge juurdunud. See oli rahulepingu suurim teene ja Eesti riigi suurim saavutus.Noor Eesti kaitsevägi oli auga täitnud oma ülesande. Ta lõi enamlaste anarhistliku Punaarmee kodumaa piiridest välja ja viis kaitsevõitluse Venemaa pinnale. Eesti noor kaitsevägi vabastas Läti, põhjaosa ja aitas kaitsta selle piire . Ta andis surmava hoobi Landeswehri tagurlikele jõududele, mis olid kõrvaldanud meie naabri demokraatliku valitsuse ja tunginud meile kallale. Vabadussõja kangelaste veri ja saavutatud võit tõid meie iseseisvuse tunnustamise. Meid aidati ja tunnustati just seepärast, et olime ise endale vabaduse kätte võidelnud.