Landeswehr'i sõda - kokkuvõte (0)

1918 aasta kevadel üritasid balti riigid oma iseseisvust kuidagi säilitada, aga 12. aprill 1918 tuli Lätis kokku baltisakslaste Maanõukogu, mis kuulutas välja Balti hertsogiriigi ja kogu võim pidi minema baltisakslastele. Sama aasta novembrikuus kuulutas Maanõukogu end kõrgeimaks võimuks.
Läti sisepoliitiline olukord oli 1919. a. kevadeks kujunenud äärmiselt keeruliseks. Ulmanise poolt juhitaval Läti Ajutisel Valitsusel valitsusel puudus tegelik reaalne võim seadusliku riigikorra sisseseadmiseks ja selle kaitseks. Kunagine lätlaste au ja uhkus -
I maailmasõjas sakslaste vastu vapralt võidelnud läti rahvuslikud kütipataljonid olid
üle läinud Nõukogude - Vene poolele ja seega puudus neil võimalus iseseisvalt vabaneda Lätit okupeerivatest võõrvägedest. Lõuna-Lätis peremehetsenud sakslased formeerisid enamluse vastu sõdimise vajalikkuse sildi all kohalikest- ja vabatahtlikest riigisakslastest kaks tugevat relvaüksust- Landeswehri ja nn.rauddiviisi kindral von der Goltzi juhatusel. Van der Goltz pidi ametlikult aitama Läti valitsust, aga reaalselt asus ellu viima Balti hertsogiriigi säilitamise ideed ja unistas vene enamluse lõpetamisest. 16. märtsil 1919 kukutasid sakslased neile tülikaks muutunud Ulmanise valitsuse ja Läti ajutisel valitsusel ei olnud muud võimalust, kui tunnustada Landeswehr ’i Läti riigi sõjaväena. Eestit häiris Lätis kujunenud olukord ja teades Landeswehri õigeid eesmärke, otsustas toetada seaduslikku Läti valitsust.
Läti ajutise valitsuse ja Saksa peavoliniku vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi Landeswehris olema lätlaste enamus. Kuna aga lätlasi polnud kuskilt võtta, kujunes Landeswehrist baltisaksa armee , mis oli Läti Vabariigi suhtes vaenulikult meelestatud. Nõukogude väed liikusid edasi ja jaanuaris 1919 langesid nende kätte Riia ja Jelgava.
Märtsis 1919 võttis Goltz ette kolm piiratud ulatusega pealetungioperatsiooni, mille tulemusena võeti Punaarmeelt tagasi vallutatud linnad ja Punaarmee vastupealetungikatsed tõrjuti.
Konflikti algus
Olgugi, et Saksa väejuhatus oli von der Goltzile andnud korralduse, millega keelati riigisaksa vägede nihutamine Riiast kaugemale ning Landeswehri edasiliikumine , anti 29. mail 1919 käsk pealetungi jätkamiseks põhja suunas. Landeswehri edasimarss põhja suunas algaski mai viimasel päeval. Edasise tegevuse arutamiseks lepiti kokku poolte kohtumine . Hinnates olukorda andis eesti vägede ülemjuhataja Johan Laidoner käsu Eesti vägedel võtta enda kontrolli alla Jēriki-Gulbene raudtee. Paiknemisala piiriks määrati joon Gauja jõe suudmest piki jõge Siguldani. Kokkulepitud ajaks Landeswehri esindaja Cēsisesse ei saabunud, küll saabus teateid Landeswehri vägede asetumisest rünnakusihiga Eesti vägede vastu. Sellises situatsioonis esitati Landeswehri juhatajale telegraafi teel ultimaatum sakslaste tagasitõmbumiseks. Ultimaatumi tähtaeg möödus 5. juunil ning pärast seda asusid Eesti soomusrongid teele, eesmärgiga kontrollida ultimaatumi täitmist.

Landeswehri pealetung

Läbirääkimised ebaõnnestusid ning vaherahu lõppes 19. juuni pealelõunal, mil sakslased alustasid edasitungi järgmiste linnade suunas. Tõsisem lahingutegevus algas 20. juunil, kui Rauddiviisi üksused ründasid eestlaseid. Sakslaste rünnak peatati ja eestlaste vasturünnakuga löödi nende väed tagasi. Rünnaks jätkus ida suunas, aga rindest läbi tunginud Landeswehri väed jagunesid kaheks, kellest üks osa suundus edasi põhja poole, kus ta ilma suurema vastupanuta vallutas kaks linna.
Eesti vägede pealetung
Eesti vägede vastupealetung algas 22. juunil. Kolm roodu alustasid liikumist oma positsioonidelt lõuna suunas ning surudes Rauddiviisi üksused tagasi. Ülejäänud roodud liikusid kagu suunal ning hõivasid õhtuks alad, mis ähvardasid põhjas paiknevaid Rauddiviisi jõude selja tagant. Saades päeval teada polkude edenemisest ja õhtupoolikul ka sellest, et abivägesid ei saabu, otsustati õhtul taanduda. Eestlased said sellest teada alles järgmisel hommikul jättes nii sakslastele võimaluse rahulikuks taganemiseks.
Eesti vägede võit Cesise all
Seoses Rauddiviisi taganemisega ning eestlaste eduga ka teistel rinnetel, oli Landeswehri olukord Cesises 22. juuni õhtuks muutunud üsna halvaks. Seetõttu otsustatigi taganeda ning järgmise päeva hommikul kohtasid eesti väed Võnnu piirkonnas vaid vähest, järelvägede poolt osutatud vastupanu. Seega olid Eesti väed Cesise all saavutanud võidu, ida tänapäeval tähistataksegi Võidupühana. Nähes sakslaste kiiret taandumist, asusid Eesti väed neid jälitama. 26. juuniks jõudsid Eesti väed Landeswehri lähedale, kus Landeswehr püüdis vaherahu teha, kuid eestlased ei võtnud pakkumist vastu vaid ründasid järgmise päeva hommikul surudes Landeswehri ja Rauddiviisi edasi läände, kus need õhtuks asusid headele looduslikele kaitsepositsioonidele umber Riia. Vaherahu läbirääkimised algasid 2. juuli õhtul ja see sõlmiti järgmisel päeval tingimustel, et sakslased tõmbuvad tagasi ja eestlased lõpetavad pealetungi. Sõja üheks oluliseks tagajärjeks Eesti ja Läti jaoks oli baltisakslaste rolli vähenemine äsjaloodud Eesti ja Läti vabariigis ning baltisakslaste maine teatav langus nendes riikides. Just Landesweri soda pani viimase piisa karikasse, mis põhjustas baltisaksa mõisaomanduse sedavõrd radikaalse riigistamise, nagu see läbi viidi.