Regionaalne kihistumine taasiseseisvunud Eestis (0)

TallinnaÜlikool
Ühiskonnateaduste instituut
Regionaalne kihistumine taasiseseisvunud Eestis
Eesti ühiskond ja poliitika
Riho Kirsipuu
2015

Sisukord

1Sissejuhatus 3
2. Tööturu olukord viimase 25 aasta jooksul 4
2.1 Tööturg ja tööhõive 4
4
2.2 Brutopalk 6
2.3 Vaesus 7
3.Hariduse kättesaadavus ja tase 8
3.1 Tasemevahed 9
3.2 Kättesaadavus 10
4. Kultuuritarbimise erinevused piirkonniti 11
5.Kokkuvõte ja järeldus 13
6.Kasutatud kirjandus 15
7.Lisa 1. Üldhariduskoolid ja päevaõppe klassikomplektid maakonna järgi 17

Sissejuhatus

Selle essee pealkiri on „Regionaalne kihistumine taasiseseisvunud Eestis“. Regionaalne kihistumine on üks sotsiaalse kihistumise alaliike. Sotsiaalne kihistumine on olukord või protsess, mille tulemusena inimesed ei ole võrdsed vaid grupeeruvad hierahiliselt paiknevatesse klassidesse erinevate näitajate alusel.(Aimre, 1995). Regionaalne kihistumine on elukoha järgi ja piirkonniti ebavõrdsuse olukord või protsess.
Autor analüüsib essees, kui palju erinevad näitajad maal ning linnas elavate inimeste vahel. Ajavahemik on alates 1991 aastast kuni tänapäevani. Ajavahemiku valimisel sai määravaks, et võrreldes 90-ndatega peaks olema olnud teha lihtne muudatusi regionaalse kihistumise parandmisel. Autor võrdleb palju on muutunud selle ajaga ning kas regionaalarengu strateegiad on õnnestunud ka praktikas.
Uurimus küsimusteks on, et kui palju erineb elu linnades elust maal, kas on toimunud suuri muudatusi viimase ligi 25 aastaga ning kas elukoht on olulise tähtsusega majandusliku turvalisuse seisukohast ?
Põhjuseks, miks autor selle teema valis on, et Eestis on suureks probleemiks linnastumine ning maa piirkondadest väljaränne . Lisaks on elu jõudnud punkti, kus maal elamine osutub lõpuks kallimaks kui linnades. Autor soovib ka analüüsida, kas regonaalarengu strateegiad on olnud edukad .
Autor alustab tööturu analüüsiga, millele on ta kõige rohkem rõhku pannud , sest see mõjutab inimese elu ja heaolu kõige enam. Selles osas võrdleb töötasusi ning töötute arvu piirkonniti. Lisab juurde ka nii absoluutse vaesuse kui ka suhtelise vaesuse näitaja. Autor üritab leida põhjuseid, miks on erinevused nii suured.
Edasi uurib autor hariduse kättesaadavust ning taset Eesti eri paigus . Haridus on tihedalt seotud palkadega ja vaesusega. Autor analüüsib ja võrdleb, kas ja kui palju on maa piirkondades hariduse omandamine raskem kui linna piirkondades.
Viimaseks uurib autor kultuuri kättesaadavust ning tarbimist nii maa kui linna piirkondades. Kuna kultuur on oluline osa meie elust ning pakub inimestele rahulolu on see inimese heaolu perspektiivist oluline valdkond . Lisaks on kultuuri tarbimine seotud nii töötasude kui ka vaesuse määraga, siis üritab leida ka nende vahel seoseid .

2. Tööturu olukord viimase 25 aasta jooksul

Pärast taasiseseisvumist muutus tööturg Eestis suurel määral. Plaanimajandus asendus turumajandusega , tekkis konkurents ning muutusid ametid ja töökohad , mis olid tulutoovamad ning nendega kaasnevad probleemid, mis pingestasid tööturgu.(Raska ja Raitviir, 2005). Kui nõukogudeajal ametlik tööpuudus ei eksisteerinud ning kõigile oli tagatud mingisugune töökoht, siis 90-ndatel hakkasid rollimängima erinevad tegurid mis tagasid majanduslik turvalisuse. 1990 aastate muutuste keerises osutusid tähtsateks teguriteks ühiskonna hierarhias tõusmise või langemise puhul haridustase, omandatud eriala ja kvalifikatsioon, samuti töövõime ja elukoht.(Saar, 2002). Sel ajal hakkas elu aina rohkem keerlema suuremate linnade ümber. Asutati ettevõtteid ning Eestisse jõudsid maailma tuntud kaubamärgid, mis soovisid kanda kinnitada linnades. Kuna põllumajandus ja metsandus oli nõukogudeajal eestlastele põhitegevuseks, siis nüüd sooviti arendada ka muid valdkondi, et suunata riigi areng rohkem läände. Selle tulemuseks oli see, et maa piirkondadele jäi vähem tähelepanu ning see ei meeldinud paljudele . Maaelu kiratsemise üheks põhjuseks peeti seda, et võimul olevad grupid ei olegi huvitatud, et maal midagi toimuks , ja et põllumajandus annaks toodangut vaid vastupidi, et vahendajad elaksid -need, kes importivad.(Saar, 2002).

2.1 Tööturg ja tööhõive

Üldist tööturu olukorda uurides, märkas autor, et ajavahemikus 1989-2003 vähenes tööjõus osalemise määr Eestis ligikaudu 11% ning tööhõive määr 18%. (Raska ja Raitviir, 2005). Hõive langes väga kiiresti just põllumajandussfääris, kus kukkus 15 aastaga 25%-lt 7%-ni, see omakorda põhjustas maal sotsiaalseid probleeme.(Raska ja Raitviir, 2005). Töötuse määra uurides selgus, et kui 90-ndatel oli 15-74 aastaste hulgas rohkem töötuid protsentuaalselt maa-asulates, siis pärast majandus langust aastatuhande vahetuse ajal see dentents muutus.(Tabel 1). Lisaks sellele vähenes ka linnalistes asulates elavate 15-74 aastaste inimeste arv, kuid maa-asulates see isegi kasvas kuni 2009 aastani ning vähenes pärast majanduskriisi.(Tabel 2). Linnaliste asulate all kuuluvad linnad, vallasisesed linnad ja alevid , maa-asulate hulka alevikud ja külad.( Statistikaamet , 2015). Töötuse halvad tagajärjed ilmnevad linnas otsesemalt ja kiiremini kui maal, kuid maal ja väikelinnades on tööpuudus enam levinud.(Raska ja Raitviir, 2005). See tähendab, et linnas on rohkem lühiajalist tööpuudust ning maa piirkondades pikaajalist. Järelikult on maal palju keerulisem leida uut tööd kuna töökohti on vähem ning inimesed on ühel ametikohal pikalt kinni ja nendest ei soovi ettevõtjad loobuda . Linna piirkondades vahetavad inimesed töökohti tihedamini. Nende tabelite põhjal võiks arvata 1999 aasta regionaalarengu strateegia on vilja kandnud ning maa-asulates on elu paranenud , kuigi 2002 aasta rahuloluküsitlused seda ei näidanud. Finantssfääris, ärialal ning ka kultuuri valdkonnas tegutses rohkem end edukate rühma määratlenuid, seevastu põllu- ja metsamajanduses oli väga vähe end tööalaselt edukaks pidanuid.(Saar, 2002). Kui põllu- ja metsamajandus on maalähedased valdkonnad, siis finantssfäär, ärindus , teadus, meedia ja kultuur on pigem seotud suuremate linnadega. Lisaks oli 2003. aastal kolmes maakonnas (Ida-Virumaa, Põlvamaa ja Võrumaa) töötuse määr suurem kui 135% Eesti keskmisest.( Siseministeerium , 2005). Kui mitte arvestada Ida-Virumaad, siis teises kahes maakonnas ei ole Eesti mõistes suurlinnu ning domineerivad väiksemad külad ja alevikud. Teisest küljest, kuigi edukate hulgas oli rohkem Tallinna elanikke ja ebaedukate seas alevi ja väikelinna elanikke, ei mõjutanud elukoht otseselt vastanute enesehinnangut.(Saar, 2002). Siin tekib väike vastuolu ja tekib küsimus, kas inimesed ei taha tunnistada, et nende rahulolu ja toimetulek sõltub elukohast või et rahvastik ei pea tööalaselt edukaks olemist oluliseks?
Kuigi maa-asulates on võrredles linnaliste asulatega töötuse määr vähenenud kiiremini ja suuremalt , ei ole olu kord maa piirkondades siiski kiita. Lisaks on perifeeriatest piirkondadest viimase viie aasta jooksul lahkunud protsentuaalselt rohkem inimesi kui linnadest. Järelikult ei ole seal piirkonnas nii head elu tingimused ja karjääri võimalused ning inimesed otsivad paremaid väljundeid.
Tabel 1. Linnaliste ja maa-asulate elanike töötuse määr ja töötuse lõhe vanuserühma järgi. Statistikaamet, 2015
15-74 aastased
1997
2000
2003
2006
2009
2012
2014
Töötuse määr linnalistes asulates %
9,0
14,5
11,1
5,9
14,0
10,5
7,8
Töötuse määr maa-asulates %
11,5
15,0
8,4
6,0
12,5
8,9
6,4
Töötuse lõhe %
-2,5
-0,5
2,7
-0,1
1,5
1,6
1,4
Tabel 2. Rahvastik soo, vanuse ja haldus- või asutusüksuse järgi. Statistikaamet, 2015
15-74 aastased
1997
2000
2003
2006
2009
2012
2014
Kogu elanike arv Eestis
1 055 792
1 075 140
1 065 760
1 053 880
1 034 370
1 010 792
991 349
Elanike linnalistes asulates
750 610
740 060
729 330
708 380
695 129
690 249
Elanike maa-asulates
324 530
325 700
324 550
325 990
315 663
311 100

2.2 Brutopalk

Autor tõi ka välja brutopalga erinevused aastatel 2003-2014 jagades Eesti viieks osaks.(Tabel 3). Hoolimata kiirest majanduskasvust ja madalast töötuse määrast on Eesti ebavõrdseima sissetulekujaotusega riike Euroopa Liidus.( Rosenberg ,2007). Tabelist selgub , et brutopalk on selgelt olnud suurem Põhja-Eestis ning selget väikseim Kirde-Eestis. See näitab seda, et kõrgema palgaga inimesed on koondunud Tallinnasse või selle ümbrusess ning, et maa piirkonna palgatase on madalam. Kuna suurlinnades on ka rikkamad ja jõukamad ettevõtted ning tulusamad ametikohad nagu IT spetsialistid , erinevad juhid jne, siis see on põhjuseks, miks Tallinna ja teiste suurlinnade palga tase on kõrgem kui maa piirkondade omad. Lõuna-Eesti andmeid tõstab fakt, et seal asub Tartu linn, kui see välja jätta oleks arvatavasti Lõuna-Eesti palgatase kõige väiksem. Negatiivne on ka see, et palgalõhe on läinud piirkonniti suuremaks, see tähendab tulevikus veelgi enam inimeste koondumist just Tallinna ja Tartu lähedusse ning maapiirkonna rahvastik väheneb veelgi. Kahes maakonnas (Ida-Virumaa ja Jõgevamaa ) on leibkonnaliikme keskmine sissetulek madalam kui 75% Eesti keskmisest.(Siseministeerium, 2005). Jõgevamaa, kus suurememaid linnu ei asu on Ida-Virumaa järel väiksema keskmise sissetulekuga maakond Eestis. See näitab hästi regionaalset kihistumist. Maakonnas, kus on palju väiksemaid linnu, on palga tase tunduvalt madalam, kui kõrval asuvas Tartu maakonnas. Põhjus on selles, et ühes maakonnas on üks suurlinn ja teises mitte ning see mõjutab märgatavalt töötasude erinevust. Negatiivne on ka see, et vahe on iga aastaga suurenenud alates 2003-st aastast.(Statistikaamet, 2015).
Brutopalga erinevused on aastate jooksul suurenenud ning tõenäoliselt süvenevad lõhed veelgi. Kuigi riigil on keeruline sekkuda töötasude reguleerimisse, siis peaks riik suutma teha igast piirkonnast atraktiivse regiooni, kus tegeleda ettevõtlusega, mis omakorda suurendaks töötasusid. Siiamaani, aga ei ole suudetud lõhesid vähendade ning ei ole oldud väga edukad selles valdkonnas.
Tabel 3. Palgatöötaja kuuskeskmine brutotulu ja brutosaajad piirkonna/haldusüksuse, soo ja vanuserühma järgi. Statistikaamet, 2015

2.3 Vaesus

Sissetuleku suurus määrab paratamatult ära inimeste võimalused ning on neid, kes peavad toime tulema oluliselt väiksema sissetulekuga kui äraelamiseks vajalik.(Rosenberg, 2007). Palgad ja tööpuudus on otseselt seotud vaesusega. Seal, kus pole tööd ja palgad on tunduvalt väiksemad, nendes piirkondades on ka vaeste osakaal tunduvalt suurem. Vaesus on seotud tööpuuduse, suurema laste arvu, üksikvanemaks olemise, vähese hariduse ning väikelinnas, maal või perifeerses piirkonnas elamisega.(Raska ja Raitviir, 2005). See tõttu on meil ka maa-asulates rohkem absoluutses vaesuses elavaid inimesi.(Tabel 4). Absoluutse vaesuse määr näitab, kui palju on riigis leibkondi, kelle elustandard jääb allapoole normaalseks elukorralduseks vajalikku taset.(Rosenberg, 2007). Vaesuse kohta öeldakse ka, et vaesus tekitab vaesust juurde.(Raska ja Raitviir, 2005). Seeläbi muutub elu maal veelgi raskemaks ning soov suurlinnadele lähemale kolida aina suureneb. Positiivse poole pealt märgib autor, et see väide pole paika pidanud ning linnaliste asulate ja maa-asulate absoluutse vaesuse määra vahe on vähenenud.
Tabel 4. Vaesuse ja materiaalse ilmajäetuse määr elukoha järgi. Statistikaamet 2015
Absoluutse vaesuse määr %
1997
2000
2003
2006
2009
2012
Linnaline asula
26,8
18,9
13,3
5,3
4,8
7,8
Maa-asula
38,0
31,2
19,3
10,7
9,8
9,9
Suhtelist vaesust uurides selgub, et Põhja- Eesti on ainuke regioon, kus vaesuse määr on madalam, kui riigi üldine vaesuse määr. Maakondadest kuulub sinna hulka ainult Tartu ja Harju, kus vaesuse määr ei ületa riigi vaesuse määra. Suurim vaesuse määr on, aga Kirde-Eestis ja Jõgevamaa maakonnas. Suurimad vaesuse määrad on täpselt nendes piirkondades, kus oli kõige väiksem brutotunni tasu leibkonna kohta. See näitab ära, et vaesus ja töötasud on otseses seoses ning tegemist on Eesti kõige vaesemate piirkondadega. Suhteline vaesus määratakse leibkondade sissetuleku võrdlemisel sama ühiskonna teatava keskmise tasemega.(Rosenberg, 2007). Kindlasti on väga suur miinus asjaolu juures, et ainult kaks maakonda on, kus vaesusemäär ei ületa riigi keskmist. See näitab, et need kaks piirkonda on selgelt jõukamad ja majanduslikult paremal järjel. See omakorda soodustab nendesse regioonidesse rändamist ning maa piirkondade rahvaarvu vähenemist. 2011 aastaks oli neid maakondi, kus suhtelise vaesuse määr oli madalam kui riigi keskmine, tõusnud viie peale.(Statistikaamet, 2011). See on positiivne areng ning näitab, et Eesti liigub selles valdkonnas õiges suunas
Kuigi üldised vaesuse näitajad on vähenenud nii linnas kui ka maal on vahed endiselt suured. Lisaks pole alates 2006 aastast absouluutse vaesuse näitaja maa asulates oluliselt langenud, vaid pigem stabiliseerunud, linnades on see suurenenud. Riik peab vaatama oma poliitikad üle ning analüüsima, miks ei ole suudetud viimase ligi kümne aasta jooksul vaesust vähendada ning kuidas parandada eelkõige maa piirkondade olukorda.

Hariduse kättesaadavus ja tase

Haridus on väga tihedalt seotud töötasu kui ka vaesusega. Eestis on selgelt kujunenud välja, et kõrgemini haritud isikud saavad paremini palka kui vähem haritud. Kõrgemad palgad on, aga linnades ning see tõttu suureneb väljaränne maapiirkondadest veelgi. See omakorda viib selleni , et maal suletakse koole ning kohalikud noored peavad kodukohast kaugemalt koolis käima. Leibkondadele on, aga see täiendav kulu ning võib sillutada teed vaesuse süvenemisel. Kuna gümnaasiume Eesti on vähme kui põhikoole, siis paljudel noortel puudub ka võimalus, minna edasi õppima, sest selleks puuduvad finantsilised vahendid. Madalam haridus oma korda tähendab üldjuhul ka madalamat palka ning tulevikus ei suudeta ka oma lastele paremaid tingimusi pakkuda. Kõrgemini haritud ja paremal sotsiaal-majanduslikul järjel vanemad on tõenäoliselt ka rohkem motiveeritud rutem tööellu karjääri jätkama naasma ning lapse lasteaeda panema .(Rosenberg, 2007). Kõrgemini haritud ja majanduslikult paremal järjel inimesed elavad enamasti linnades ning see tõttu võib eeldada, et linnalapsed käivad rohkem lasteaias. Statistikaameti uuringu(2015) kohaselt on viimase kümne aasta jooksul Harjumaal lasteaias käivate laste arv suurenenud üle kümne tuhande võrra, aga muudes maakondades on number jäänud küllaltki sarnaseks.

3.1 Tasemevahed

Hariduse tee algab juba tavaliselt lasteaiast või sõimest ning see loob eeldused koolis paremini toime tulla. See sünnitab juba varases eas ebavõrdsust maa ja linna laste vahel. Linnas on paremad võimalused vanematel karjääri teha ning perekonna majanduslikku seisu parandada, mis oma korda võimaldab lapsi ka lasteaedadesse panna.
Suuremad erinevused tekivad, aga põhihariduse omandamisel. Kuigi põhiharidus on kohustuslik kõigile lastele, kipub omandatud hariduse kvaliteet ja teadmiste tase siiski varieeruma.(Rosenberg, 2007). Maa piirkondade inimeste vähesus tingib selle, et koolides on puudus nii õpetajatest kui ka õpilastest, mis sunnib koole sulgema. Maa piirkonna koolid on tasemelt nõrgmad kui suuremate linnade koolid, kuigi Eestis on kehtestatud riiklik õppekava . Väikesed erinevused linna- ja maakoolide õpilaste tulemustes linnalaste kasuks ilmnevad juba kolmanda klassi emakeele ja matemaatika tasemetöödes (Pandis ja Jukk, 2006). Iga aastaga taseme erinevused ka suurenevad ja põhikooli lõpuks on vahed väga suured.(Rosenberg, 2007).
Tasemevahed, aga tingivad probleemi, et maa lastel ei ole nii lihtne minna edasi õppima, kuna gümnaasiumidesse sisseastumisel on tugev konkurents ning katsed, mis võivad osutuda liiga keerulisteks. Kodukoha lähedal, aga keskhariduse omandamine on raskendatud, sest puudub selleks võimalus nii kooli kui ka õpetajate näol. Selle tingib jällegi inimeste vähesus maa piirkondades.

3.2 Kättesaadavus

Hariduse kättesaadavus on viimasel ajal kerkinud tõsiseks probleemiks just maa piirkondade peredele . Inimeste vähesus sunnib sulgema koole või liitma neid naaber valla või maakonna koolidega. See tähendab, aga üldjuhul vanematele lisakulu.
Autor analüüsis tabelit(vt lisa 1) maakondade järgi koolide olemas olu viimase 20 aasta jooksul võib näha, et kõikides maakondades on üldhariduskoolide arv vähenenud. Kui Harju ja Tartu maakonnas ei ole see nii suureks probleemiks, siis väiksemates ja Tallinnast ja Tartust kaugemal asuvate piirkonde jaoks on kindlasti tegemist suure probleemiga. 2004 aastal tuli UNESCO välja tegevuskavaga „Haridus kõigile“. Eesti tegevuskavas oli eesmärk, et kindlustada aastaks 2015 kõikidel lastele, võimalus juurde pääseda heakvaliteedilisele kohustuslikule tasuta algharidusele. Kui vaadata Statistikaameti uuringut (2015), siis kindlasti ei ole seda eesmärki suudetud täita kuna üldhariduskoolide arv on vähenenud. Noored on just need, kes hakkavad tulevikus juhtima meie riiki ning sellepärast peaks riik pakkuma kodukoha lähedal kättesaadavat ja kvaliteetset haridust. Edukas on riik, mis suudab pakkuda kättesaadavat ja kvaliteetset haridust algkoolist kõrgkoolini ja kus heast haridusest ei jää ilma mitte keegi, olgu ta pärit Tallinnast, Tartust, meie kõige väiksemast linnast Mõisakülast või mis tahes muust piirkonnast.( Sibul , 2012). Haridus mõjutab ka oluliselt inimeste osalemist erinevates kodanikühendustes ja ka poliitikas. Haridus annab lastele, noortele ja täiskasvanutele teadmisi ja oskusi, et olla aktiivne kodanik ja teostada end isiksusena.(Gil ja Claros, 2015). Riik soovib kodanikke ja eriti just noori, kes oleksid aktiivsed ja sooviksid ennast teostada, sellepärast peaks riik ka pakkuma korralikku võimalust ennast arendada ükskõik, mis regioonis.
Hariduse kättesaadavus on suureks probleemiks Eestis, aga sellega ka tegeletakse. Järk-järgult ehitatakse Riigigümnaasiume maa piirkondadesse, mis parandab oluliselt nende regioonide hariduse kättesaadavust ja kvaliteeti. Kuigi palju on veel minna, et kõik noored saaksid kodukoha lähedal ennast arendada, aga sellega on tehtud algust.

4. Kultuuritarbimise erinevused piirkonniti

Kultuurielamused, lugemus ja harrastused moodustavad inimese kultuurilise pagasi, mis
saab osaks inimese identiteedist, seob teda ühiskonnaga, aitab nii sotsiaalsetes suhetes kui ka tööelus edukamalt toime tulla.(Rosenberg, 2007).
Kultuuritarbmine kihistus perioodil 1993-2003 suurelmääral, süvenesid lõhed linna ja maa piirkondade vahel, kui ka Tallinna ja ülejäänud Eesti vahel.(Hansson, 2004). Kultuuritarbimine on otseselt seotud nii vaesuse määraga, sissetulekute suurusega ning ka tööpuudusega. Paremini toimetulevad inimesed osalevad kultuurielus rohkem ja ka väärtustavad seda paremini.(Rosenberg, 2007). Lisaks muudab kultuuritarbimine ka eluväärtusi ning muudab inimeste põhimõtteid ja ellusuhtumist . Tallinna elanikele on teistest piirkondadest olulisemaks saanud omaloominguga tegelemine ja hoolitsemine oma füüsilise vormisoleku eest ning vaheldusrikka elu ja kultuuri huvide rahuldamise võimalus.(Hansson, 2004). Statistikaameti 2004 aastal tehtud uuringu tulemused näitasid, et linnaliste asulate inimesed külatasid enam kino , muuseume, teatreid , näitusi ja kontserte, aga maa-asula indiviidid veetsid aega rohkem raamatukogus.(Rosenberg, 2007) Kultuuriasutuste kaugus elukohast koos halbade sõiduvõimalustega oli uuringu järgi maaelanike peamine kultuurielus osalemist pärssiv põhjus.(Rosenberg, 2007). Raamatukogu külastamise sageduse põhjuseks autori arvates on see, et mingisugune raamatukogu on peaaegu igas Eesti paigas olemas, aga teisi kultuuritarbimis võimalusi ei ole. Seda väidet kinnitab ka teine uuring, mille Statistikaamet koostas 2012 aastal.(Tabel 5). Kuigi autor arvas ning väitis eespool , et kultuuri tarbimine on otseselt seotud vaesuse määra ja töötasudega, siis kindlasti seda ta ka on, aga sama uuring peegeldeb, et põhiline probleem on kultuurikättesaadavuses. Protsentuaalselt oli hoopis linnalistes asulates elavate inimeste arvates pilet liiga kallis kultuurikülastamiseks, kuigi seda võis eeldada pigem maa-asulate puhul. Maal oli kultuuri mitte tarbimise probleemiks see, et elukoha läheduses puudub sobiv asutus või võimalus antud teenust tarbida. Vaatamata suvetuuridele ja riiklikele regionaalprogrammidele on kultuuriteenuste pakkumine linnas märksa suurem kui maal, eriti suur erinevus on Tallinna ja muu Eesti vahel.(Rosenberg, 2007). Pealinn pakub oluliselt rohkem vabaja veetmise ja kultuuritarbimise võimalusi, mõjutades seeläbi eeskätt noorte inimeste eluväärtuste kiiremat nihet heaoluühiskonnale iseloomulikus suunas.(Hansson, 2004). See tõttu, et pealinnas on parimad kultuuritarbimise võimalused Eestis, mõjutab see ka inimeste väärtusi. Seega on ühsikonna sidusust ohustavaks teguriks kujunemas erinev kultuurihuvi ning üha süvenev majanduslik ja kultuuriline erinevus Tallinna ja teiste Eestimaa piirkondade vahel.(Hansson, 2004)
Tabel 5. Vähemalt 10-aastased kultuuri-ja spordiasutustes (V.A raamatukogudes) sagedamat käimist takistavate põhjuste ja elukoha järgi. Statistikaamet, 2012
Teater, kino või
Kontsert
Muuseum või
Näitus
Sportimine
Läheduses puudub asutus
Pilet liiga kallis
Läheduses puudub asutus
Pilet liiga kallis
Läheduses puudub asutus
Pilet liiga kallis
2009-2010
Linnalised asulad %
2,5
11,4
4,4
8,5
1,3
2,9
Maa-asulad %
11,3
9,9
11,3
5,3
4,6
. . .

Kokkuvõte ja järeldus

Selles essees uuris ja analüüsis autor regionaalset kihistumist Eestis alates 1991 aastast. Ta kasutas sellesk kolme alateemat. Tööturu olurkord ja vaesus, hariduse kätte saadavus ja tase ning kultuuri kättesaadavus. Põhjus, miks need teemad autor valis on see, et need on omavahel seotud ning saab leida seoseid.
Tööturgu ja vaesust analüüsidest selgus, et maa ja linnaliste asulate vaheline tööpuuduse erinevus on vähenenud, selle üheks põhjuseks on maa asulatest suurem inimeste protsenutaalne vähenemine kui linna asulatest. Vaadates brutopalga erinevust erinevates regioonides märkis autor, et lõhed töötasude erinevustes on maa ja linna piirkondade vahel suurenenud. Selle põhjuseks on see, et põllumajandus ja metsandus ei ole enam nii tulutoovad kui varem ning uued kõrgema palgaga ametid on koondunud linnadesse. Praegusel ajal on ka raske näha, et see võiks lähiajal muutud arvestades seisu põllunduses ja eriti piimandus sektoris. Selles valdkonnas pole riik suutnud ka ellu viia oma plaane ega täita regionaal arengu strateegiatesse kirjapandud eesmärke. Vaesus on tihdalt seotud sissetulekutega. Sellepärast ongi nii absouluutse kui ka suhtelise vaesuse määr maapiirkondades suurem kui linnades. Positiivsest küljest on vaesuse lõhed märgatavalt vähenenud viimase 20 aastaga, aga teisest küljest ei ole arengut olnud viimase kümne aasta jooksul. Sellest aspektist lähtudes on riigil mõtlemist ainest küll ning ka arenguruumi. Lisaks on 2011 aasta seisuga ainult kolmadik maakondes suhtelise vaesuse määr riigi keskmisest madalam. See soodustab nendesse piirkondadess rändamist, eelkõige just linnadesse, mis oma korda vähendab veelgi maa piirkondade rahvastiku arvu ja mõjub ka negatiivselt töötasude lõhe suurenemisse.
Haridus on tihedalt seotud töötasude suuruse ja töötuks ja vaeseks jäämise riskiga . Autor analüüsis hariduse kättesaadavust ja ka taseme erinevusi regiooniti. Selgus, et taasiseseisvumise perioodil on kogu aeg vähenenud üldhariduskoolide arv igas maakonnas. Kui linna piirkodnades, kus transpordi ühendus on hea ja koole palju, ei ole see probleemiks, siis maa-asualtes on tegemist lahendmist vajava probleemiga. Ühe kooli sulgemine tähendab selles koolis õppinutele suuremat ajakulu ja vanematele ka täiendavat finantsilist kulu, kuna uus kool jääb kodukohast kaugele. Ka on maa noortel raskendatud gümnaasiumi hariduse omandamine, kuna need jäävad kodukohast veelgi kaugemale kui põhikoolid ning nõuavad vanematelt suuri väljaminekuid. Teine aspektiks on, et maa piirkondade koolide tase jääb selgelt all linna koolide omale. Kuigi õppekavad on põhikooli astmes üleriigiliselt samad, siis esimesed erinevused tasemete vahel tekivad juba kolmanda klassi tasemetöödes ning vanemaks saades vahed aina suurenevad. Selle põhjuseks on maa piirkondades õpetajate puudus, mis tõttu tuleb ühel õpetajal anda mitut ainet, ning puuduvad omaala spetsialistid. Taseme erinevused tingivad jällegi selle, et maapiirkondade lastel on raskem pääseda gümnaasiumitesse kuna katsed on rasked ning konkurents tugev. Need kaks eelnevat aspekti viivad selleni, et palgavahed regooniti suurenevad veelgi, kuna maa piirkondade haridustase pole nii kõrge kui linnades. Lisaks soodustab, see linna lähedatesse piirkondadesse kolimist ja maapiirkondade rahvaarvu vähenemist. Positiivne on see, et riik rajab Riigigümnaasiume just maaregioonidesse, pakkudes seeläbi seal elavatele noortele kättesaadavamat ja kvalitseetsemat gümnaasiumiharidust.
Viimases alapeatükis käsitles autor kultuurikättesaadavust. Kultuur on oluline osa inimese arengus ning heaolu tekkel ja ka väärtushinnangute kujunemisel, siis pidas autor seda oluliseks teemaks. Kui võiks arvata, et maal elavad inimesed ei külasta kultuurisündmusi sellepärast, et piletid on liiga kallid, siis selgus et tegelikult peavad pigem linna inimesed pileteid liiga kalliteks. Maainimestel on probleemiks, see et elukoha lähedal ei toimu nii palju kultuurisündmusi ning puudvad asutused, kus kultuuri nautida.
Kokkuvõtteks tõdeb autor, et Eestis esineb regionaalset kihistumist ning seda on tunda igas eluvaldkonnas. Taasiseseisvumise perioodil on lõhed maa ja linna piirkondadega kasvanud kogu aeg. See on probleemiks, mis vajab lahendamist. Vastasel juhul väheneb maa piirkondade rahvastik veelgi ning kihistumine suureneb. Poliitikutel on millega tegeleda ning kuhu poole püüelda .

Kasutatud kirjandus

Aimre, I. (1995). Sotsiaalne stratifikatsioon ja mobiilsus . Tallinn: Eesti Riigikaitse Akadeemia.
Gil, M, M & Claros, E (2015). Arenguks on oluline kvaliteetse hariduse kättesaadavus. Võrulehel https://europa.eu/eyd2015/et/eu-european-parliament/posts/access-quality-education-essential-development (22.12.2015)
Hansson, L. (2004). Valikud ja võimalused: argielu Eestis aastatel 1993-2003. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikooli Kirjastus.
Raska, E & Raitviir, T (2005). Eesti eduhind: Eesti sotsiaalne julgeolek ja rahva turvalisus. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Rosenberg, T. (2007). Sotsiaalne ebavõrdsus. Tallinn: Statistikaamet. Võrgulehel http://www.digar.ee/id/nlib-digar:26064 (21.12.2015)
Pandis, M & Jukk, H. (2006). Tasemetööd 3. klass. Riiklik eksami-ja kvalifikatsioonikeskus. Võrgulehel http://www.ekk.edu.ee/statistika/tasemetqqd/tasemetood_3kl_%20analuus.pdf (21.12.2015).
Saar, E. (2002). Trepist alla ja üles: edukad ja ebaedukad postsotsialistlikus Eestis. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus
Sibul, P. (2012 26. mai). Hariduse kättesaadavus on Eesti arengu võtmeküsimus. Pärnu Postimees . Võrgulehel http://www.parnupostimees.ee/854830/priit-sibul-hariduse-kattesaadavus-on-eesti-arengu-votmekusimus (19.12.2015)
Siseministeerium (2005). Eesti Regionaalarengu Strateegia 2005-2015. Võrgulehel http://www.entk.ee/sites/default/files/Eesti%20regionaalarengustrateegia%202005-2015.pdf (21.12.2015).
Siseministeerium (2014). Eesti Regionaalarengu Strateegia 2014-2020. Võrgulehel https://valitsus.ee/sites/default/files/contenteditors/arengukavad/eesti_regionaalarengu_strateegia_2014-2020.pdf (23.12.2015).
Statistikaamet (2015). Koolieelsetes lasteasutustes käivad lapsed maakonna, vanuse ja soo järgi. (15.12.2015)
Statistikaamet (2015). Linnaliste ja maa-asulate elanike töötuse määr ja töötuse lõhe vanuserühma järgi. (14.12.2015).
Statistikaamet (2011). Mudelipõhine suhteline vaesuse määr ja gini koefitsent haldusüksuse järgi. (14.12.2015).
Statistikaamet (2015). Palgatöötaja kuukeskmine brutotulu ja brutotulu saajad piirkonna/haldusüksuse, soo ja vanuserühma järgi. (14.12.2015).
Statistikaamet (2015). Rahvastik soo, vanuse ja haldusüksuse võu asustusüksuse liigi järgi. (14.12.2015).
Statistikaamet (2015). Vaesuse ja materiaalse ilmajäetuse määr elukoha järgi. (14.12.2015).
Statistikaamet (2012). Vähemalt 10 –aastaed kultuuri-ja spordiasutustes (V.A raamatukogudes) sagedamat käimist takistavate põhjuste ja elukoha järgi. (14.12.2015).
Statistikaamet (2015). Üldhariduskoolid ja päevaõppe klassikomplektid maakonna järgi. (15.12.2015).
UNESCO (2004). „Haridus kõigile“ Eesti tegevuskava: Tallinn-Tartu. Võrgulehel www.hm.ee/index.php?popup=download&id=5379 (20.12.2015).

Lisa 1. Üldhariduskoolid ja päevaõppe klassikomplektid maakonna järgi

Tabel 6. Üldhariduskoolid ja päevaõppe klassikomplektid maakonna järgi. Statistikaamet, 2015
 
 
Koolid kokku
1995
Harju maakond
160
 
Hiiu maakond
14
 
Ida-Viru maakond
60
 
Jõgeva maakond
32
 
Järva maakond
35
 
Lääne maakond
30
 
Lääne-Viru maakond
51
 
Põlva maakond
36
 
Pärnu maakond
64
 
Rapla maakond
36
 
Saare maakond
37
 
Tartu maakond
67
 
Valga maakond
32
 
Viljandi maakond
48
 
Võru maakond
40
1999
Harju maakond
160
 
Hiiu maakond
13
 
Ida-Viru maakond
55
 
Jõgeva maakond
31
 
Järva maakond
33
 
Lääne maakond
28
 
Lääne-Viru maakond
46
 
Põlva maakond
35
 
Pärnu maakond
61
 
Rapla maakond
33
 
Saare maakond
33
 
Tartu maakond
65
 
Valga maakond
30
 
Viljandi maakond
44
 
Võru maakond
39
2003
Harju maakond
153
 
Hiiu maakond
7
 
Ida-Viru maakond
49
 
Jõgeva maakond
29
 
Järva maakond
27
 
Lääne maakond
27
 
Lääne-Viru maakond
44
 
Põlva maakond
30
 
Pärnu maakond
54
 
Rapla maakond
29
 
Saare maakond
28
 
Tartu maakond
54
 
Valga maakond
24
 
Viljandi maakond
42
 
Võru maakond
28
2009
Harju maakond
141
 
Hiiu maakond
7
 
Ida-Viru maakond
44
 
Jõgeva maakond
26
 
Järva maakond
22
 
Lääne maakond
26
 
Lääne-Viru maakond
40
 
Põlva maakond
23
 
Pärnu maakond
50
 
Rapla maakond
24
 
Saare maakond
21
 
Tartu maakond
55
 
Valga maakond
21
 
Viljandi maakond
35
 
Võru maakond
23
2014
Harju maakond
146
 
Hiiu maakond
6
 
Ida-Viru maakond
42
 
Jõgeva maakond
24
 
Järva maakond
21
 
Lääne maakond
23
 
Lääne-Viru maakond
35
 
Põlva maakond
19
 
Pärnu maakond
46
 
Rapla maakond
20
 
Saare maakond
19
 
Tartu maakond
56
 
Valga maakond
19
 
Viljandi maakond
30
 
Võru maakond
22
18