Eesti Rahvaarv (0)

Eesti rahvaarv vähenes mullu

16. jaanuar 2015 08:03
Esialgsetel andmetel oli 2015. aasta 1. jaanuaril Eesti rahvaarv 1 312 300, mis on 3600 inimest vähem kui aasta varem samal ajal.
Negatiivse loomuliku iibe tõttu ( surmade arv ületas sündide oma) vähenes rahvaarv 1900 inimese võrra ning negatiivse välisrändesaldo tõttu (Eestist lahkus rohkem inimesi kui siia elama saabus) 1700 võrra. Kokku vähenes Eesti rahvaarv 2014. aasta jooksul 0,3 protsenti. Paaril viimasel aastal on rahvaarvu vähenemine aeglustunud.
Esialgsetel andmetel sündis Eestis 2014. aastal ligi 13 700 last, mis on paarsada last rohkem kui aasta varem. Arvestades, et sünnitusealiste naiste arv on vähenenud, sündis 2014. aastal esialgsel hinnangul naise kohta rohkem lapsi kui aasta varem.
2014. aastal suri 15 500 inimest. Surmade arv on viiendat aastat järjest püsinud samal tasemel, kõikudes vaid +/-300 inimese võrra.
2014. aastal nii sisse- kui ka väljaränne vähenes. Eestisse saabus 2014. aastal elama 2900 inimest ja Eestist lahkus 4600 inimest. Statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt hakkab välisränne lähiaastatel vähenema seoses aktiivses rändeeas (20–39-aastased) rahvastiku vähenemisega.
POSTIMEES .ee»Eesti uudised
http://www.postimees.ee/3057909/eesti-rahvaarv-vahenes-mullu
Ekvivalentnetosissetuleku põhjal arvutatakse ka ebavõrdsuse näitajad, nagu sissetulekukvintiilide suhte kordaja ja Gini koefitsient. Sissetulekukvintiil hõlmab viiendiku aasta ekvivalentnetosissetuleku alusel järjestatud elanikkonnast. Esimesse ehk madalaimasse kvintiili kuulub kõige väiksemat ekvivalentnetosissetulekut saav viiendik elanikkonnast, teise järgmine viiendik jne. Ebavõrdsuse mõõtmiseks ühiskonnas kasutatakse kvintiilide suhte kordajat, mis leitakse kõrgeimasse kvintiili kuuluvate isikute summaarse aasta ekvivalentnetosissetuleku jagamisel madalaimasse kvintiili kuuluvate isikute omaga. Gini koefitsient näitab ekvivalentnetosissetuleku taseme järgi reastatud rahvastiku kumulatiivse osatähtsuse ja nende kumulatiivse ekvivalentnetosissetuleku seost. Gini koefitsiendi väärtus jääb nulli ja ühe vahele. Mida lähemal nullile , seda võrdsem on sissetulekute jaotus riigis, mida lähemal ühele, seda ebavõrdsem.

Suhtelises vaesuses elab iga viies Eesti elanik

29. jaanuar 2015 – pressiteade nr 13
Suhtelises vaesuses elas 2013. aastal 22,1% ja absoluutses vaesuses 8% Eesti elanikkonnast.
Siirded (riiklikud toetused ja pensionid ) aitasid vaesusesse langemist takistada, sest nende mittearvestamisel sissetulekute hulka oleks suhtelises vaesuses elanud 40,7% ja absoluutses vaesuses 32,6% elanikkonnast.
2013. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 358 eurot ja absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 205 eurot. 2013. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 6,6 korda.
Suhtelise vaesuse määr on kõrgeim vanemaealiste seas. 2013. aastal elas 32% 65- aastastest ja vanematest suhtelises vaesuses. Absoluutse vaesuse määr oli kõrgeim laste ja noorte (0–24-aastased) ning pensionieelses eas elanike (50–64-aastased) seas (mõlemas vanuserühmas 10%).
Haridustase mõjutab vaesusse jäämise riski oluliselt. Põhi- või madalama haridusega inimestest iga kolmas kuulus sissetuleku poolest vaeseimasse ja vaid iga kaheteistkümnes rikkaimasse sissetulekuviiendikku. Samal ajal kuulus kolmandik kõrgharidusega inimestest rikkaima viiendiku hulka. Seetõttu on ka kõrgemalt haritud inimeste suhtelise ja absoluutse vaesuse määr (vastavalt 14,6% ja 4,1%) üle kahe korra väiksem kui põhi- või madalama haridusega inimestel (vastavalt 33% ja 10,4%). Kõrgem haridustase on oluline vaesuse vältimise eeldus.
Eestlaste sissetulekud olid suuremad kui mitte-eestlastel ja eestlaste vaesusrisk väiksem. Eestlaste suhtelise vaesuse määr oli 2013. aastal mitte-eestlaste omast üheksa protsendipunkti madalam ja absoluutse vaesuse määr neli protsendipunkti madalam. Eestlastest elas suhtelises vaesuses 19,5% ja absoluutses vaesuses 6,8%, mitte-eestlaste samad näitajad olid 28,6% ja 11%.

Suhtelises vaesuses elas 2013. aastal iga viies elanik

Posted on jaanuar 29, 2015
Suurim on vanima vanuserühma ehk vähemalt 65- aastaste suhtelise vaesuse määr. 2013. aastal oli vähemalt 65-aastaste suhtelise vaesuse määr 31,8%. Keskmine vanaduspension on suhtelise vaesuse piirile lähedal ja seetõttu ei ole pensionäride vaesus sügav. Vanemaealiste sügava ehk absoluutse vaesuse määr oli 2,2%.
Laste (0–17-aastased) suhtelise vaesuse määr oli 2013. aastal 20,2%. Lapsed elavad võrreldes vanemaealistega sügavamas vaesuses – nende absoluutse vaesuse määr oli 10,1%. Laste vaesus on seda suurem ja sügavam, mida rohkem lapsi on peres – kui pere ainukese lapsena kasvavatest  lastest elas suhtelises vaesuses 21% ja absoluutses vaesuses 9%, siis vähemalt kolme lapsega peredes kasvavate laste samad näitajad olid vastavalt 28% ja 16%.
Vaesusest on rohkem ohustatud töötud inimesed, kuna töö puudumine on kõige suurem vaesusriski tekitaja . 2013. aastal elas 59% töötutest suhtelises vaesuses ja 39% absoluutses vaesuses. Töötavate inimeste samad näitajad on tunduvalt madalamad (vastavalt 12,1% ja 5%).
Kõige kõrgem oli suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus Ida-Viru maakonnas (33,7%) ja kõige madalam Harju maakonnas (17,4%). Absoluutses vaesuse määr oli kõrgeim Ida-Viru ja Võru maakonnas (14%) ning madalaim Järva, Saare ja Harju maakonnas (kõigis 6%).
Madalaim sissetulek on Kirde-Eestis
2013. aastal oli Eesti elaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga) 731 eurot kuus. Leibkonnaliikme kuukeskmine netosissetulek oli 508 eurot. Linnaelaniku kuukeskmine ekvivalentnetosissetulek oli 743 eurot ja maaelanikul 705 eurot, vahe on 38 eurot.
Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili – esimeses on madalaima sissetulekuga inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga. Piirkonniti oli rikkamate inimeste kontsentratsioon kõrgem Põhja-Eestis, kus 51% elanikest kuulus kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Kirde-Eestis kuulus aga 55% elanikest madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus.
Mehi on suhtelises vaesuses vähem, kuid nende vaesus on sügavam
2013. aastal oli meeste suhtelise vaesuse määr 20,6% ja naiste 23,5%, absoluutse vaesuse määr vastavalt 8,9% ja 7,3%. Seega on suhtelises vaesuses rohkem naisi, kuid absoluutses vaesuses rohkem mehi, mis näitab, et meeste vaesus on sügavam. Ka suhtelise vaesuse süvik (suhtelises vaesuses olevate isikute mediaansissetuleku kaugus vaesuse piirist protsentides) on meeste puhul suurem – meestel 30,2%, naistel 17,7%.
Suuremas vaesuses on üksikvanemad ja üksi elavad inimesed
Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Mida rohkem on leibkonnas sissetulekutoojaid ja mida vähem ülalpeetavaid, seda kergem on leibkonnal majanduslikult hakkama saada. Suuremas leibkonnas on võimalik ka teatud kulutustelt kokku hoida. Nii on näiteks kahel töötaval või vanaduspensioni saaval inimesel kasulikum elada ühise leibkonnana kui mõlemal eraldi, sest paljud väljaminekud ei sõltu leibkonnaliikmete arvust, vaid tehakse kogu leibkonna peale. Seega on üksi elavate või üksi lapsi kasvatavate inimeste vaesuse määr võrreldes teistega kõrgem – üksiku vanemaealisega üheliikmelistest leibkondadest elas suhtelises vaesuses kaks kolmandikku, samas ei olnud nende vaesus nii sügav, et ulatuks absoluutse vaesuseni. Sügavam on aga vaesus üksikvanemaga leibkondade liikmete puhul, kellest elas suhtelises vaesuses 36% ja absoluutses vaesuses 16%.
Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et kindel töökoht ja hea haridus annavad parema garantii vaesusesse sattumise vältimiseks, kuna kindlustavad suurema sissetuleku. Kuid suuremas vaesusriskis on ka näiteks üksikvanemaga ja paljulapselised pered, mitte-eestlased ja Kirde-Eesti elanikud. Vaesust ja ebavõrdsust esineb ühiskonnas alati. Ebavõrdsuse suurus ja vaesuse sügavus aga peegeldavad inimeste heaolu ja ühiskonna väärtusi.

Perekonnaseis ja enimlevinud leibkonnatüübid Euroopas

Posted on jaanuar 21, 2015
Viimase rahvaloenduse andmetel on Euroopas enim levinud ühe- ja kaheliikmelised leibkonnad ning ühepereleibkondade seas abielupaarid. Registreeritud kooselu on mitmes riigis ametliku perekonnaseisuna kasutusel, ent pole laialt levinud. Eestit eristavateks märksõnadeks on vabaabielupaaride ja üksikemade suur osatähtsus.
2014. aastal diskuteeriti Eestis palju perekonna kui institutsiooni tähenduse ja samasooliste kooselu seadustamise üle. Kooseluvormide mitmekesistumisele Euroopas on kaasa aidanud vabaabielude levik viimase mõnekümne aasta jooksul. Paljud riigid tunnustavad ametlikult uusi kooseluvorme, mis on sarnaselt traditsioonilisele abielule reguleeritud ja kaitstud seadustega.
Rahvaloendusel fikseeriti seadusliku perekonnaseisuna riigiti järgmisi kooseluvorme:

• vastassooliste partnerite abielu ehk traditsiooniline abielu,
  
• samasooliste partnerite abielu,
  
• vastassooliste partnerite registreeritud kooselu,
  
• samasooliste partnerite registreeritud kooselu.
  

Registreeritud kooselu sarnaneb abielule – tegemist on vabaabielu ametlikuks muutmisega, mis annab partneritele (ja nende lastele) turvalisustunde. Kooselu registreerimine, lõpetamine ning muud sisulised tingimused on tavaliselt lihtsamad kui abielul. Vabaabielu (ehk registreerimata kooselu) üheski riigis seadusliku perekonnaseisu alla ei kuulu. Need isikud loendati kas „pole seaduslikus abielus olnud“, „lahutatud“ või „lesk“ kategooriate alla vastavalt nende ametlikule perekonnaseisule.
Rahvaloendusel esitas samasooliste kooselu kohta andmeid 11 riiki: Belgia, Luksemburg , Holland, Saksamaa, Šveits, Ungari, Soome, Rootsi, Taani, Tšehhi ja Kreeka. Kõigis nimetatud riikides elab registreeritud kooselus vaid väike osa vähemalt 15-aastasest rahvastikust. Suurim on registreeritud kooselu populaarsus Belgias (2,9%), Luksemburgis (1,5%) ja Hollandis (0,8%). Olemasolevate andmete põhjal saab öelda, et arvuliselt elab samasooliste kooselus enim inimesi Šveitsis, Belgias ja Tšehhis, vastavalt 11 024, 8058 ja 2018 isikut. Luksemburgis ja Ungaris on samasooliste registreeritud kooselu vähem levinud.
Kuigi samasooliste abielu on seadusliku perekonnaseisuna mitmetes Euroopa riikides lubatud, esitasid andmeid nende leviku kohta vaid Belgia (14 930 inimest) ja Luksemburg (12 inimest).
Huvitav fakt on seegi, et kõigis riikides, kus registreeritud kooselu on ametlikult tunnustatud, on traditsioonilises abielus inimeste osatähtsus siiski suurem kui Eestis. Eestis on vaid 39% vähemalt 15-aastasest rahvastikust perekonnaseisu järgi seaduslikus abielus ja see on madalaim näitaja Euroopa Liidu ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) 32 riigi seas. Samuti asetub Eesti lahutatud isikute osatähtsuselt Läti järel teisele kohale – Eestis on rahvaloenduse andmetel 14% vähemalt 15-aastastest lahutatud ega ole uuesti abiellunud.
Millist tüüpi leibkondades elatakse ja mille poolest eristub Eesti?
Modernses ühiskonnas on muutunud ka enim levinud leibkonnatüübid. Paljudes Euroopa riikides on mitme põlvkonna kooselamine asendunud ühepereleibkondade levikuga . Üheliikmeliste leibkondade arvukust suurendavad vanematest eraldi elama kolinud täiskasvanud lapsed. Keskmise leibkonna suuruse vähenemine Euroopas on põhjustatud üheliikmeliste leibkondade ja ühepereleibkondade arvukuse suurenemisest (lisaks ka leibkonna laste arvu vähenemisest). Loenduse tulemused näitavad, et enamuses riikides on suurem osa leibkondadest ühe- või kaheliikmelised. Eesti koos Põhjamaadega kuulub esimesena nimetatute hulka. Eesti leibkondadest 40% on ühe- ja 29% kaheliikmelised, kolmeliikmelised leibkonnad moodustavad vaid 16% kõigist leibkondadest.
Suurima osa kõigist ühepereleibkondadest moodustavad kõikides riikides abielupaarid. Näiteks Küprosel, Kreekas ja Maltal on abielupaare üle 80%, Eestis ja Lätis vaid üle 50% ühepereleibkondadest. Üldiselt võibki öelda, et Lõuna-Euroopa traditsioonilisemates riikides on kõrgem abielupaaride osatähtsus ja vabaabielude ning muude kooseluvormide levik iseloomustab pigem Põhjamaid. Põhjamaid on nimetatud ka uute kooseluvormide leviku pioneermaadeks. Abielulisust seostatakse ka religiooni levikuga riigis – mida suurem osa elanikkonnast on usklikud, seda levinum ka traditsiooniline abielu ühiskonnas. Sotsiaaluuringud näitavad, et suur osa elanikkonnast tunnistab mõnda usku Maltal, Küprosel, Rumeenias, Poolas ja Kreekas.
Eesti paistab silma vabaabielus elavate paaride ja üksikemade suure osatähtsusega
Iga neljas ühepereleibkond Eestis on vabaabielupaar ning iga viies üksikema lastega. Vabaabielus elavaid paare elab veidi rohkem vaid Rootsis (27% ühepereleibkondadest) ning üksikemasid Lätis (28% ühepereleibkondadest). Ka Eestis on demograafilised protsessid, ühiskonna areng ja sellega kaasnenud väärtuste muutused toonud kaasa abielueelse kooselu muutumise tavapäraseks nähtuseks. Suurema osa paaride jaoks on vabaabielu näol tegemist abielu eeletapiga üksteise tundmaõppimiseks ning kooselu proovimiseks. Ent kooselu võib olla paari jaoks ka võrdväärne abieluga. Sellisel juhul aja möödudes abiellumist ei järgne. Niisiis ühelt poolt iseloomustab Eestit Põhjamaadega sarnane vabaabielude laialdase leviku trend. Teiselt poolt sarnaneme üksikemade suure osatähtsuse poolest Baltimaade ja teiste Ida-Euroopa riikidega nagu Sloveenia, Poola, Ungari ja Tšehhi.
Ühepereleibkond on leibkond, mis sisaldab ühte perekonnatuuma ja kus võib lisaks elada isikuid, kes ei kuulu perekonnatuuma (nn muud isikud). Tavaleibkonnad jaotati tüübi järgi kolme suurde rühma – mittepereleibkonnad, ühepereleibkonnad ja mitmepereleibkonnad. Eestis on kõigist leibkondadest 56,7% ühepereleibkonnad, 41,7% mittepereleibkonnad ja 1,6% mitmepereleibkonnad.
Euroopa riikide rahvastik vananeb
Viimase rahvaloenduse andmetel on vanadussõltuvusmäära (näitab riigi vanemaealiste (vähemalt 65-aastaste) suhet tööealistesse (15–64-aastased)) põhjal kõige halvem olukord Itaalias ja Saksamaal, kus 100 tööealise kohta elab vastavalt 32 ja 31 pensioniealist. Eesti asub 32 riigi võrdluses
10. kohal. Eestis on loenduse andmetel iga 100 tööealise kohta 27 pensioniealist, lihtsustavalt väljendudes – iga nelja tööealise kohta üks pensioniealine.
Võrreldes 2000. aasta rahvaloendusega on enamikus Euroopa riikides vanadussõltuvusmäär kasvanud. Suurimad muutused toimusid Saksamaal, Leedus, Lichtensteinis, Lätis ja Kreekas. Eestis elas 2000. aastal
22 pensioniealist 100 tööealise kohta.
Madala sündimuse ja oodatava eluea ning põlvkondade vaheldumise aja pikenemise tõttu jätkub vanadussõltuvusmäära kasvutrend Euroopas ka edaspidi. Tuginedes ÜRO rahvastikuprognoosile tuleb selleks, et kogu Euroopas säiliks vanadussõltuvusmäär alla 15%, tõsta aastaks 2025 pensionile mineku iga 70 eluaastani ning aastaks 2050 juba 75 aastani. Eestis kasvab riigi vanadussõltuvusmäär aastaks
2025 36%-ni ning aastaks 2040 47%-ni, mis tähendab üht pensioniealist kahe tööealise kohta.

Rahvaarv rahvuse järgi, 1. jaanuar, aasta

10. juuni 2014
2012
2013
2014
Rahvused kokku
1 325 217
1 320 174
1 315 819
Eestlased
917 075
913 262
909 307
Venelased
335 268
333 929
332 816
Muud rahvused
66 732
66 076
65 556
.. ukrainlased
23 285
23 113
22 994
.. valgevenelased
12 956
12 763
12 575
.. soomlased
8 069
7 838
7 634
..tatarlased
2 051
2 036
2 024
..lätlased
1 904
1 892
1 884
..poolakad
1 738
1 719
1 696
.. juudid
2 109
2 099
2 074
.. leedulased
1 813
1 787
1 767
.. sakslased
1 612
1 600
1 600
Rahvus teadmata
6 142
6 907
8 140

Rahvaarv vanusrühmade järgi, 1. jaanuar 2012

Aasta
Kokku
0–14
15–64
65+
Vanus teadmata
2012
1 318 005
206 130
882 294
229 494
87
2011
1 320 976
204 308
889 289
227 285
94
2010
1 323 323
201 603
893 581
228 028
111
2009
1 324 260
199 164
896 336
228 640
120
2008
1 325 408
197 382
898 283
229 612
131
2007
1 327 484
198 335
900 773
228 220
156
2006
1 333 028
201 422
907 240
224 171
195
2005
1 339 168
207 369
909 763
221 775
261
2004
1 344 526
215 124
910 986
218 109
307
2003
1 351 527
224 321
912 171
214 679
356
2002
1 358 073
233 440
913 832
210 407
394
2001
1 365 633
242 207
915 473
207 535
418
2000
1 372 438
250 567
916 219
205 211
441
IIVE
2012. aastal registreeriti Eestis 14 056 elussündi ning 15 450 surma, loomulik iive oli seega -1394. Eesti rahvusest inimesi sündis samas 10 176 ja suri 10 058, mis tähendab, et eestlaste iive oli 118 inimesega plussis.
Aasta varem, 2011. aastal, oli eesti rahvuse loomulik iive 878, kui sündis 10 809 ja suri 9931 eestlast. Kokku registreeriti 2011. aastal Eestis sünde 14 679 ja surmasid 15 244. Loomulik iive oli seega -565.
Eestlaste iive on olnud positiivne alates aastast 2008, mil registreeriti 11 578 sündi ja 10 983 surma ehk rahvuse loomulik iive oli 595 inimesega plussis. 2009. aastal oli eestlaste loomulik iive 916, 2010. aastal 1704, 2011. aastal 878 ja 2012. aastal 118.
http://www.postimees.ee/1235496/eesti-kogurahvastiku-iive-oli-mullu-negatiivne-eestlaste-oma-positiivne

Sünnid, surmad ja loomulik iive, aasta

14. mai 2014
Elussünnid
Surmad
Loomulik iive
Sündimuse üldkordaja
Suremuse üldkordaja
Loomuliku iibe kordaja
2004
13 992
17 685
-3 693
10,27
12,98
-2,71
2005
14 350
17 316
-2 966
10,59
12,78
-2,19
2006
14 877
17 316
-2 439
11,05
12,86
-1,81
2007
15 775
17 409
-1 634
11,77
12,99
-1,22
2008
16 028
16 675
-647
11,99
12,47
-0,48
2009
15 763
16 081
-318
11,81
12,05
-0,24
2010
15 825
15 790
35
11,89
11,86
0,03
2011
14 679
15 244
-565
11,06
11,48
-0,43
2012
14 056
15 450
-1 394
10,63
11,68
-1,05
2013
13 531
15 244
-1 713
10,27
11,57
-1,30
Seega 2010 oli Eestis iive plussis.

RÄNNE

Alates Eesti ühinemisest Euroopa Liiduga on inimesed hakanud rohkem liikuma: aasta-aastalt suureneb arvuliselt nii sisseränne, väljaränne kui ka Eesti kodanike tagasiränne. Analüüsimisel on selgelt näha sisserände sõltuvus Eesti geograafilisest asukohast: viimasel kuuel aastal moodustasid Soome (28% Euroopa Liidu kodanikest) ja Venemaa Föderatsiooni kodanikud (40,5% kolmandate riikide kodanikest) märkimisväärse osa Eestisse sisserändajatest ning suure tõenäosusega see nii ka jätkub.
Rändesaldo
Kuigi viimaseil aastail on sisseränne Eestisse kasvanud, on kokkuvõttes rändesaldo Eesti kahjuks, sest väljaränne ületab märgatavalt sisserännet. 2013. aastal oli rändesaldo varasemast kõrgeim, kokkuvõttes –6661 inimest (joonis 1). Maailma majanduse raskeimatel aastatel (2008–2009) sisse- ja väljaränne Eestis lähenesid arvuliselt, sest siseturul oli nõudlus välistööjõu järele vähenenud. Juba 2010. aastal hakkas väljaränne suurenema.
Riigiti vaadeldes on Eesti rändesaldo positiivne ainult Venemaa ja Ukrainaga ning Euroopa Liidu riikidest Lätiga. Sisse- ja väljarännet teiste riikidega võrreldes on Eesti rändesaldo negatiivne ning eriti märkimisväärne Soome, Suurbritannia ja väiksemal määral Saksamaa puhul – tunduvalt rohkem inimesi rändab nendesse riikidesse kui nendest riikidest Eestisse (joonis 2). Eestlaste ränne Suurbritanniasse ja Soome on seletatav kõrgemate töötasude ja sealse parema hoolekandesüsteemiga (Statistikaamet 2012).
Joonis 1. Ränne 2008–2013 
ALLIKAS: Statistikaamet.
Joonis 2. Kümme peamist sisserände lähteriiki ja rändesaldo, 2008–2012
 
Aastail 2008–2013 oma elukoha aadressi Eestisse registreerinud Euroopa Liidu kodanikest moodustasid ligikaudu kolmandiku Soome kodanikud (3839 inimest, 28%) (tabel 1), neile järgnesid Saksamaa (1545 inimest, 11%) ja Läti kodanikud (1487 inimest, 11%).
Sisserändes naiste osakaal moodustab viimase kuue aasta kokkuvõttes ligikaudu ühe kolmandiku (36%) ja mehi on ligikaudu kaks kolmandikku. Veidi üle poole (ligikaudu 56%) Euroopa Liidu kodanike sisserändest moodustavad peamiselt tööealised vanuses 25–64 eluaastat. Olulise vanuserühmana võib eraldi välja tuua 20–24-aastased noored, kes moodustavad omakorda ligi kolmandiku (30%). Need on ajutiselt Eestisse õppima asunud noored Euroopa Liidu kodanikud.
Kolmandate riikide kodanikke saabub Eestisse enim Venemaalt (2008–2013 kokku 6315 inimest; 40,5%) ja Ukrainast (3698 inimest; 23,7%) (tabel 2). Nende riikide kodanikud moodustavad väljastpoolt Euroopa Liitu tulijatest ligikaudu kaks kolmandikku. Neile järgnevad USA (6,2%), Hiina (4%) ja Türgi (3,1%) kodanikud.
Eestisse tullakse pere juurde elama või tööle: Venemaalt peamiselt perega taasühinemise tõttu, Ukraina ja USA kodanike seas on ülekaalukalt Eestisse tööle asujaid. Sisserännanud Hiina kodanike seas on märkimisväärselt nii õppureid kui ka töötajaid, kuid perega ühinejaid ja ettevõtjaid minimaalselt
Kolmandate riikide kodanike seas on soolises ja vanuselises võrdluses Euroopa Liidu kodanikega sarnased trendid: meeste osakaal sisserännanute seas ületab märkimisväärselt naiste oma (vastavalt 60% ja 40%) ning sisserännanud naiste keskmine vanus on meestega võrreldes madalam.
2013/2014. õppeaastal õpib Eesti kõrgkoolides kokku üle 3500 välistudengi, sealhulgas 2230 tasemeõppes ning üle 1200 Erasmuse vahetustudengi.
Kolmandate riikide kodanikest välisõppurite seas ei ole suuri soolisi erinevusi: meeste ja naiste osakaal on peaaegu võrdne nii tervikuna (vastavalt 52% ja 48%) kui ka riikidepõhiselt. Eranditena võib välja tuua Venemaa, kus naiste osakaal on meestega võrreldes märkimisväärselt suurem, ja Türgi, mille kodanike seas on positiivseid otsuseid tähtajaliste elamislubade andmiseks õppimise jaoks väljastatud rohkem meestele.
Kokkuvõtvalt saabub Eestisse kõige rohkem välistudengeid Soomest ja Venemaalt, vähemal määral Türgist, Lätist ja Hiinast. Välistudengite arv on suurenenud igal aastal.
Viimasel kuuel aastal väljastatud elamislubadest on 38,1 protsenti antud Eestis töötamiseks, see moodustab pererände järel (39,7% positiivsetest otsustest) teise suurema sisserändajate kategooria. Aastail 2008–2013 on kõige rohkem positiivseid elamisloa otsuseid töötamiseks tehtud Ukraina (2613), Venemaa (1561) ja USA kodanikele (493) (tabel 4). Kõik kolm riiki eristuvad töörände põhjuste poolest: Ukraina kodanikud saabuvad Eestisse peamiselt tööle (tulijate hulgas on üle 80% töötajaid või lähetatud töötajaid), Venemaa ja Valgevene kodanike seas on palju isikuid, kellele on elamisloa positiivne otsus tehtud seoses tööga ettevõtte juhtorgani liikmena. USA kodanikele on elamisloa positiivne otsus väljastatud töötamiseks järgmistel alustel: vaimulik/nunn/ munk (kokku 234 elamisluba ), õpetaja/õppejõud (67) ning sportlane/treener/ kohtunik (53).
Töörändest moodustavad lõviosa Ukraina ja Venemaa kodanikud, kelle suhtes langetati 2008–2013 kokku üle kahe kolmandiku (69,5%)
2011. aastal väljastati Euroopa Liidu sinise kaardi alusel ainult üks, 2012. aastal 16 ja 2013. aastal 12 tähtajalist elamisluba.
http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=16673

Rahvaarvu vähenemist mõjutas väljaränne

3. mai 2013 – pressiteade nr 54
1. jaanuaril 2013 elas Eesti 1286000 inimest, teatab Statistikaamet. Välisrände tõttu vähenes elanikkond üle 6600, loomuliku iibe tõttu 1400 inimese võrra.
Täpsustatud rahvaarv seisuga 1. jaanuar 2013 oli 1286479, mis on 8007 inimese võrra väiksem kui aasta varem. Loomulik iive oli 2012. aastal negatiivne (-1378): sündis 14056 ja suri 15434 inimest. Välisrände saldo oli samuti negatiivne, välja rändas 6629 inimest rohkem kui riiki sisenes. Sisserändajaid oli 4244, väljarändajaid 10873, mis on 4659 inimest rohkem kui aasta varem.
Maakondadest võitis rahvastikku ainsana Harju maakond (2626 inimest), kaotas kõige rohkem Ida-Viru maakond (-2891 inimest). Suhteliselt kõige rohkem elanikke kaotasid Jõgeva ja Valga maakond. Loomulik iive oli positiivne Harju maakonnas ja kahes suuremas linnas: Tallinnas ja Tartus. Sisseränne ületas väljarände ainult Tallinnas. Harju maakonnas, Tallinna arvestamata, oli rändesaldo negatiivne. Silmatorkavalt kasvas Tallinnasse sisserände registreerimine 2012. aasta detsembris. Seda võib seostada Tallinna elanikele tasuta ühistranspordi võimaldamisega. Koos loomuliku iibega kasvas tallinlaste arv 2012. aasta jooksul 2160 inimese võrra.
15