Referaat Kihnust ja selle ajaloost. (0)

Tallinna Lilleküla Gümnaasium

Kihnu

Referaat
Autor: Marek ****
Juhendaja : Miki Hiir
2011
Sisukord
Kihnu 1
Sissejuhatus 3
Ajaloost 4
Varasem ajalugu 5
16. sajandist Põhjasõjani 6
Kultuur ja traditsioonid 7
Rahvarõivad 7
Kihnu murrak 9
Vapp ja lipp 10
Vapp 10
Lipp 10
Mitmekesine loodus 10
Huvitavad paigad 11
Kihnu kirik 11
Kihnu tuletorn 11
Kokkuvõte. 12
Kasutatud kirjandus. 13

Sissejuhatus

Ma tegin töö Kihnust ja selle ajaloost. Ma tegin selle töö sellepärast, kuna see teema tundus huvitav. Ma uurisin Kihnu kultuuri ja traditsiooni, keele, rahvarõivastste, lippu ja vapi, mitmekesise looduse, huvitavate paikade kohta. Mind huvitas kõige rohkem Kihnu keel ja ajalugu.

Ajaloost

Kirjalikes allikates mainitakse saart esimest korda 1386. aastal (Kyne), asustust 1518 . aastal. Viimastel aastatel tehtud väljakaevamiste tulemusel on aga selgunud , et esimesed inimasutuse jäljed Kihnu saarel ulatuvad 3000 aasta taha. Leiuainese vähesus osutab asustuse lühiajalisusele, võimalik, et tegemist oli hooajalise hülgeküttide või kalurite laagripaigaga.
Halduslikult kuulus Kihnu keskajal Saare-Lääne piiskopkonda. 16. sajandi teisel poolel toimunud Liivi sõjas käis Kihnu sõdivate riikide vahel käest kätte. 1562 -1565 kuulus see Taanile , 1565- 1575 ja 1582-1600 Poolale, 1575-1582 Venemaale.
1600-1710 oli saar nagu teisedki Eesti alad Rootsi Kuningriigi koosseisus, olles 1627 kuni 1680 algul von Thuri ja seejärel de la Gardie eravaldus. Saarele jõudis luteri usk.
Halduslikku kuuluvusse tõi muutuse Põhjasõda, mille tulemusel Kihnu koos teiste Eesti aladega ühendati Vene impeeriumiga. Puhkenud katk jättis ellu umbes 60 inimest.
1819. aastal vabastati talupojad pärisorjusest ja neile anti perekonnanimed.
Foto 1: Pulmarong
1846-1847. aastatel toimus saarel usuvahetus, enamik kihnlasi siirdus õigeusku lootes saada tsaari käest maad.
19. sajandi II poolel elavnes saarel purjelaevandus. Hakati soetama kiviveolaevu, tulusaks veoartikliks kujunes ehituskivide transport Pärnu ja Riiga . Moodustati laevaseltse ja kaubeldi laevameistrid. Purjelaevu osteti ja ehitati ise, nii et I maailasõja eel oli kihnlastel umbes 60 laeva.
Mehed sõitsid merd nii Kihnu kui ka välislaevadel. 1930-ndatel oli saarel kõige suurem elanikkond ulatudes enam kui 1200 inimeseni. Esimeses maailmasõjas enamik kihnlaste laevu hävitati.
Foto 2: Kivilaev
1937. aastal valmis Kihnul kivimuul.
Pärast II maailmasõda elas saarel 600 inimest, 378 saare elanikku oli Läände põgenenud. Loodi kalurikolhoos "Nõukogude Partisan ". 70ndatel moodustati kalurikolhoos "Pärnu Kalur ". 1973. aastal ühendati "Nõukogude Partisan" "Pärnu Kaluriga" ja kihnlaste oma kolhoosist sai "Pärnu Kaluri" Kihnu osakond . 1991. aastal lõpetas kolhoos tegevuse, 21. mail 1992.a. sai Kihnu omavalitsuse staatuse.
Kihnu elanikkond kujunes Saare- ja Läänemaalt ning Muhust tulnud eestlastest. Saarel on elanud ka liivlasi ja rootslasi.

Varasem ajalugu

Inimasustuse vanimaks jäljeks on juhuleid - silmaga kivikirves, mis kuulub nooremasse kiviaega ning viitab sellele, et Kihnut kasutati juba sel ajal arvatavasti tolleaegsete kalurite (meresõitjate) peatuspaigana.
Arvatakse, et püsiasustus tekkis peale 1343. a Jüriöö ülestõusu, mil põgeneti siia ülestõusudele järgnenud karistusretkede eest. Vanimate asukate juured olid tõenäoliselt Saare- ja Läänemaal, millele viitavad kihnlaste murraku sarnasus nimetatud paikkondade murdega ning mitmed teised etnograafilised elemendid.
Esimeste asukate seas on olnud tõenäoliselt ka rootslasi (sellele viitb roosiküla nimi) ja liivlasi, keda leidus saarel veel 16. Sajandil.
Kihnu saart on esmakordselt kirjalikes allikates mainitud 1386.a. (Kyne). Kihnu saare asustamise aja kohta puuduvad seni täpsemad andmed. Veel XIII sajandi algul oli Kihnu, nagu paljud teisedki väiksemad saared, asustamata. Esimesed teadaolevad andmed Kihnu asustuse kohta pärinevad alles XVI sajandi esimesest poolest (1518.a.), millle kohaselt oli Kihnu saarel 5 küla: Sääre-, Leppiste- (hilisem Lemsi), Rootsi-, Lina- ja Metsküla (kahe perega kääbusküla, mis hiljem (1610) liideti Rootsikülaga), kokku 19,5 adramaad 58 leibkonnaga.
Et asustus XVI sajandi alguses oli juba põlisilmeline, on Kihnu ajaloovanema perioodi uurijad (L. Leesment , P. Nurmekund jt) oletanud selle vanust paarisajale aastale ning püsiasustuse tekke paigutanud XIII sajandi lõppu või XIV sajandi esimesse poolde.

16. sajandist Põhjasõjani

16.saj. kuulus Kihnu Saare-Lääne piiskopkonna Audru ametkonna rannavakusse. Maksud õiendati Audru piiskopimõisa kaudu. Kohustuste täitmise järele valvas kubjas. 1530 a pantis piiskop saare Riia doomdekaanile. Pärast orduriigi langemist kuulus Kihnu algul Taanile, siis vaheldumisi Poolale, Venemaale, Rootsile. Liivi sõja lõppedes kehtestasid rootslased saarel luteri usu ja likvideerisid katoliiklikud piiskopkonnad .
Kiriklikult kuulus saar eelneval ajastul Vana-Pärnu, hiljem Audru kihelkonda. Kirikut ja preestrit saarel ei olnud, kirderannas paiknes vaid köstri teenindav kabel (selle asupaigas täna kohanimi Vanakiriku). 17.saj. siirdub Kihnu Tõstamaa kihelkonna koosseisu ja 1642 a ehitatakse saarele Tõstamaa abikirik. 1680 a saab Kihnu jälle alalise vaimuliku - kaplani, kuid juba 1689 a jääb saarele jälle vaid köster. 1624 a revisjoni järgi kuulub Kihnu koos Tõstamaa mõisaga Rootsi riigile kui endise piiskopi õiguste pärijale, otsealluvusega Pärnu lossile. Revisjonis on märgitud neli küla - Sukrekill, Lemstikill, Rohtsekill ja Linakill. Mainitakse 45 talu 83 meeshingega.
1627 a moodustati Pärnu krahvkond, mis hõlmas ka Kihnu ning mille valdajaks sai krahv von Thurn ning järgnevalt tema pärijad. 1661. aasatl läks Kihnu saar kui Pärnu krahvkonna osa Rootsi riigimehele Magnus De la Gardiele vastutasuks temalt äravõetud Kuressaare eest.
1680 a tagastati Kihnu reduktsioniseaduse kohaselt taas Rootsi riigi alluvusse. Seega oli saar 53 aastat eravalduses. Esimesed teated Kihnu (Kühno) kroonumõisast, mis asus saare loodepoolses osas, on pärit 1684 aastast. See oli väike riigimõis, mida haldasid rentnikud- reservohvitserid või Pärnu kaupmehed . Esimeseks rentnikuks oli leitnant Karl Friedrich Lilienfeld, viimasteks rentnikeks olid Graebnerid.
Algul väikest mõisa suurendati järk-järgult kuni selle käes oli ligi 200 ha. Mõisa maad harisid kihnlased (sel ajal umbes 400) teokohustuse korras, mis oli siiski väiksem, kui mandrimõisates. Peale selle tuli püüda mõisale kalu ja küttida hülgeid. Elanikkonna elatisallikaks olidki põlluharimine, kalapüük ja hülgeküttimine.

Kultuur ja traditsioonid

Tänapäeva Kihnu on omapärane sulam kaasajast ja minevikust. Kõrvuti isaisade aegadest pärit tarkuste, kommete, esemete ja tööriistadega kasutab kihnlane moodsat tehnikat ja hoiab end kursis mujal maailmas toimuvaga.
Eraldatus suurest maast on muutnud kihnlase vähenõudlikuks, visaks ja ettevaatlikuks väljastpoolt tuleva vastu. Ta armastab nalja, eksisteerib n.ö. sotsiaalne kontroll, mis avaldub veidi sarkastilistes hinnangutes ühele või teisele elujuhtumusele.
Tänapäeva kihnlase elu reguleerivad normid muutuvad koos aja ja inimestega, kuid paljuski järgitakse esivanemate tarkusi. Iidseimateks ja muutumatuna püsinuiks, kuid kahjuks siiski kadumas on abiellumisega seotud traditsioonid ( kosjad , nuõrikumaja, pulmad , juõdud). Säilinud on mõnede rahvakalendritähtpäevade (mardi- ja kadripäev) ja kirikupühade tähistamine (jõulud, suvistepühad, ülestõusmispühad).

Rahvarõivad

Naised kandsid Kihnus käiseid. XIX sajandi lõpust peale. Alates sitsijakkide kasutusele võtmisest, kanti käiseid põhiliselt pulmades . Seelik (kört) oli XIX sajandi esimesel poolel ühevärviline poolvillane ( linase lõime ja villase koega) valge, hall, must või sinine, allääres punastest villastest lõngadest palmitsetud kördipael. Pidulikele körtidele pressiti sisse kurrud, igapäevased võisid olla kurrutamata.
XIX sajandi teisel poolel levis pikitriibuline seelik . Kihnu naiste jõukust hinnati seelikute rohkuse järgi. Igal Kihnu naisel oli aidas keskmiselt 20 kodukootud seelikut. Neid on väga mitmesuguste triipudega, kusjuures rahvatraditsioon määrab täpselt ära, millal mis liiki seelikut kanda. Mustad seelikud punase paelaga allääres on "päris leina riie", mida kantakse kõige lähema inimese, näiteks mehe, ema või lapse surma puhul. Meest leinab naine kauem kui oma last või ema. Mehe surma puhul kannab naine musta seelikut ühe aasta, ema surma puhul aga näiteks pool aastat. Leinaseelikuks peetakse ka sellist, mille triibustikus esinevad must, valge, roheline jt. värvid, kuid puuduvad punased värvitoonid. Sellist seelikut nimetatakse "jõlma punasõta kört" ehk "sinise-riibuline kört". Seda kantakse näiteks vanaema või teiste kaugemate sugulaste leinamise puhul. Ema surma puhul hakatakse sellist seelikut kandma poole aasta pärast, mehe surma puhul aga ühe aasta möödumisel. Kui lesk hakkab kandma sellist mustatriibulist seelikut, siis öeldakse, et mure läheb juba kaugemale. Niisugust seelikut kannab lesk peaaegu elu lõpuni. Väga paljude aastate möödudes võib sinna ka ilmuda ka mõni punane või roosa triip , üldmuljelt jääb see aga ikka tumedaks.
Võõraste inimeste matusel käiakse mustatriibulise seelikuga, lesed kannavad musta.
Põll kuulus Kihnus nagu Põhja- ja Lääne-Eestiski abielunaise rõivastusse. XIX sajandi esimesel poolel olid Kihnu naistel valged linased põlled, sajandi keskel hakati pidupuhkudel kandma sitspõlle. Vöö (üe) oli korjatud kirjaga, domineerisid tumesinised ja madarapunased värvitoonid. Kihnus ei kinnitatud vööga seelikuvärvlit, vaid vöö mähiti üksteist katvateks kihtideks särgi peale. Vööd pole vahepeal ära võetud isegi öösel magades . Vöö arvati kehale tuge andvat nii otseses kui ka maagilises mõttes. Õlarätti kanti pidulikul puhul. Põlvini ulatuv kergem ülerõivas, vammus, tehti XIX sajandi algupoolel valgest , teisel poolel vesihallist villasest riidest. Kaelus kanditi kirju sitsiribaga. Kasukad (kassukad) tehti Kihnus valgest lambanahast ja kaunistati punaste liignahkade ehk rihmadega .
Kuni XIX sajandi lõpuni kandsid abielunaised tanu iga päev, XX sajandi algusest peale enamasti vaid pidulikel juhtudel. Igapäevaseks, hiljem ka pidulikuks peakatteks jäi lõua alla seotav rätik, mida varem kanti täiendavalt tanu peal. Rätikut kandsid ka tüdrukud.
Mehed kandsid Kihnus kuni 1880-ndateni, so üleminekuni linnatüüpi rõivastusele, valgest linasest või takusest riidest särki ja poolpikki valgeid värvli külge kroogitud või pikki halle pükse (uusad). Ülerõivad olid valged või helehallid. Kihnu mehe põlvini ulatuvale umbkuuele (vammusele) tõmmati peale lai vaskpandlaga nahkvöö, mille küljes rippus nahktupes nuga .
XIX sajandi teisel poolel tulid Kihnu meestel kasutusele varrastel kootud üle pea selga tõmmatavad kampsunid - troid.
Jalatsitena olid Kihnus iseloomulikud pastlad .

Kihnu murrak

Keeleliselt loetakse Kihnut saarte murde piirkonda. Ühistele murdejoontele toetudes on uurijad avaldanud arvamust, et kihnlased võivad pärineda Ida- Saaremaalt või Muhust, samas rõhutatakse ka murraku tihedaid seoseid Varbla ja Tõstamaaga vanema keelega. Kuna kihnlastele on iseloomulik ka tugev rootsimõjuline lauseintonatsioon ja Rootsiküla (Rotzkull) nimetus esineb kõikides dokumentides juba 16. sajandi esimesest poolest, on uurijad oletanud ka varasemat rootsi asustust Kihnus. Teised, kes seda seisukohta eitavad, toetuvad arhiivides leiduvatele nimiloenditele, väites, et kihnlaste esiasukad olid põlised eestlased.
Kihnu murrak on säilinud tänaseni, küll veidi moondununa sellest, mis oli aastaid tagasi. Paljud sõnad on ununenud koos vanade inimestega, mõned aga omandanud hoopis uue tähenduse, samas on uusi juurde tulnud. Kihnu murrak elab pidevalt täienedes ja muutudes .

Vapp ja lipp

Vapp

Kihnu valla vapil on hõbedasel kilbil sinine kaheksaharuline täht ja laineline must päis, milles hõbedane lamav otsevaatav hüljes. Tähe kaldharud on ristharudest lühemad.
Kilbi laineline jaotus tähistab merd. Sinine kaheksaharuline täht sümboliseerib ilmakaarte risti ja selle läbi Kihnu kuulsaid meresõitjaid ning laevaehitajaid. Täht märgib samuti põhjamaiselt karge mere keskel asuvat Kihnu saart ennast. Vapiloom viitab hülgepüügile, kihnlaste traditsioonilisele tegevusalale

Lipp

Valla lipuks on ruudukujulisel valgel põhjal asuv sinine kaheksaharuline täht. Kandelipu suurus on 105 x 105 cm.
Kihnu valla lipp heisatakse alaliselt vallavalitsuse hoonel . Ajutiselt võib Kihnu valla lipu heisata riiklikel pühadel, valla pidupäevadel, suhtlemisel teiste omavalitsusüksustega ja muudel avalikel üritustel.

Mitmekesine loodus

Kuna Kihnu saart ümbritsev meri on madal ja kivine, on saare ümber rohkesti väikeseid laide ja madalaid seljandikke. saart ümbritseb 56 asustamatu laidu. Eriti laiduderikas ja käänuline on rannajoon saare lääneosas Linaküla juures ja saare põhjaosas.
Nii Kihnu saar, ümbritsev meri kui ka laiud on paljude lindude pesitsusalaks. Kihnu väin, mis jääb Kihnu saare ja mandri vahele, on rahvusvahelise tähtsusega linnuala - üle-Euroopalise tähtsusega lindude koondumispaik ja Euroopas ohustatud lindude pesitsusala.
Kihnu on suhteliselt madal ja tasane saar. Suur osatähtsus on rannaniitudel ja liigirikkastel aru-puisniitudel. Kihnu randa palistavad karjamaad , kus kasvab rohkesti kadakaid, eriti saare lõunaosas ja looderannikul Linaküla all. Liivastel rannavallidel leidub Eestis haruldast rand-ogaputke ja rand-kirburohtu.Piki saart kulgevat seljakut ja sellest läände jäävat liivikut katavad nõmme- ja palumännikud, mis meenutavad pigem parki kui metsa.
Saarel ei ole palju püsielukaid. Varem hulgaliselt esinenud jäneste asemel on nüüd koha sisse seadnud rebased .
Kauni looduse ja Kihnu kultuuripärandi hoidmiseks ja säilitamiseks on loomisel esialgu programmialana Kihnu Väina Merepark.

Huvitavad paigad

Kihnu kirik

Kiriku sisemusKihnu Püha Nikolai kirik on Kihnu saarel Lemsi külas paiknev kivikirik, mis ehitati 1786. aastal. Seal tegutseb Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Kihnu Nikolaose kogudus.
Kirik on ehitusstiililt historitsistlik ning olemuselt lihtne ja kesktelje suhtes sümmeetriline valgeks krohvitud maakivihoone. Läänepoolses küljes paiknev neljatahuline kellatorn on pealt telkkiivriga ning sellel on kõrgust 20 meetrit. Kirikul on pikkust 23 ja laiust 11 meetrit. Ikonostaas on lihtne.

Kihnu tuletorn

Kihnu tuletorn, 2010Kihnu tuletorn on 28 meetri kõrgune valget värvi kooniline tuletorn, mis pärineb aastast 1865.
Malmist tuletorn on valge laternaruumi ja rõduga ning punase kuppelkatusega. Tuli paikneb merepinnast 29 meetri kõrgusel ning plingib pimedal ajal aastaringselt .

Kokkuvõte.

Ma tegin töö Kihnust ja selle ajaloost. Ma tegin selle töö sellepärast, kuna minu juured on pärit Kihnust. Ma uurisin Kihnu kultuuri ja traditsiooni, keele, rahvarõivastste, lippu ja vapi, mitmekesise looduse, huvitavate paikade kohta. Mind huvitas kõige rohkem Kihnu keel ja ajalugu. Ajaloost sain teada paar huvitavat fakti. Leidsin Kihnu loodusest palju huvitavaid taimi.

Kasutatud kirjandus.

Kihnu saarest , autor puudub http://www.kihnu.ee/index.php?id=69 30.03.2012

Kihnu kirik, autor puudub http://et.wikipedia.org/wiki/Kihnu_kirik 30.03.2012

Kihnu tuletorn, autor puudub http://et.wikipedia.org/wiki/Kihnu_tuletorn 30.03.2012