10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 13 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-05-03
Kuupäev, millal dokument üles laeti
24 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Marek963
Õppematerjali autor
päriselu majapidamisi kui ka turismiatraktsioone, näiteks saab külastada Kunstitalli. Nii Muhu saarel kui ka paljudes teistes Eesti käsitööpoodidest võib leida musta värvi riidest ja muhu tikandiga kaunistatud käsitööesemeid. 11. Saaremaal: Mihkli talumuuseum see on näide päris talust, st kõik eksponeeritav on olnud selle talupere omand (pole kokku kogutud eri paigust) Selle rajamiseks ei ole olnud vaja teha kogumistööd: lisaks täielikule hoonetekompleksile oli kohapeal säilinud rikkalik tarbeesemete kogu. Eksponeeritud esemed ja tööriistad on valdavalt valmistatud või kasutamist leidnud selle talu elanike poolt. 12. Lääne-Virumaal: Altja küla (seal on ka kõrtsihoone) Mõisa tuluallika ehk kange alkoholi/piirituse müük ja nende turustamise koht oli kõrts
Viru-Jaagupi, Viru-Nigula, Väike-Maarja. Põhja-Eesti oli piirkond, mis võttis kõige kergemini uuendused omaks ning sealt edasi levisid uuendused ka ülejäänud Eestisse. Tallinna ümbruses levisid üle maa mitmed Euroopa moerõivastega seotud nähtused: meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond ning naistel pikitriibuline seelik ja indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad. Põhja-Eesti rahvariiete kõige iseloomulikum joon oli, et naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varrukatega pihakatet (käiseid). Käiste ja abielunaiste iseloomuliku tanu geomeetriline ornament asendati alates 18. sajandi lõpust lillkirjaga ja see omandas eripära eriti Virumaal. 19. sajandi alguseks oli Põhja-Eestis tavapärane naiste peakate pottmüts. Nagu ka Lõuna-Eestis esines ka Põhja-Eesti piirkonna siseselt erinevusi. Rannaalade rahvariided olid Soome mõjuga, Peipsi põhjarannikul võis leida vene- ja vadjapäraseid jooni.
.....................12 2.1 Loomingutee algus.............................................................................................12 2.2 Loomingu lühitutvustus......................................................................................13 2.2.1 Lasteraamatud loodusest.............................................................................13 2.2.2 Harri Jõgisalu ja Lembit Tihkani kahasse kirjutatud raamatud:.................15 2.2.3 Raamatud Kihnu loodusest ja kultuurist:....................................................16 2.2.4 Koduloolised raamatud................................................................................17 2.2.5 Mälestusteraamatud.....................................................................................18 3. ARVUSTUSED........................................................................................................20 3.1 Metsade ja merelaidude mees ..........................
KUTSEÕPE PÕHIKOOLIS JA GÜMNAASIUMIS VALDKOND: LAEVA TEKIMEESKOND ERIALA: MADRUS VALIKAINE MEREKULTUUR JA ETIKETT KOOSTAS: PAUL KOOSER 2012/2013 Õ.A. AINEKAVA 1. Õppeaine nimetus: Merekultuur ja etikett 2. Õpperühmad: merendusklassid 3. Üldmaht: 40 tundi 4. Õppeesmärk: Õpetusega taotletakse, et õppija teab merekultuuri ja selle mõju kutselise meresõidu arengule. Tunneb laevadel kehtivat etiketti ja oskab käituda vastavalt etiketinõuetele. 5. Õppesisu ja õppeaine temaatiline plaan: Õppesisu(käsitletavad teemad ja alateemad) Tundide arv 1.MEREKULTUUR 1.1Merekultuuri mõiste 1.2Meresõidu ajalugu. Foniiklased ja nende peamised 8
18.-19.sajandil rõhutati, et rahvalaule laulab lihtrahvas, Eestis tähendas see talurahvast. Sellega vastandati rahvakultuur kõrgkultuurile ja rahvalaul professionaalsele autoriloomingule. 20.sajandi esimesel poolel vaadeldi rahvalaulu ennekõike kui muusika ning luule üht ja eripärast osa. Rõhutati, et rahvalaul kuulub orgaaniliselt lauljate ellu, et laul sünnib lauldes viis, sõnad ja esitus koos ja et muudest muusikavormidest eristab rahvalaulu selle kasutusseos ja laulmistava. Pärast Teist maailmasõda süveneb Eesti rahvalaulukäsitustes huvi lauliku ja pärimusrühma vastu, varasemast rohkem süvenetakse laululoomega seotud küsimustesse. Päevakorrale tõuseb rahvalaulu seotus pärimuskultuuri teiste valdkondadega, nagu tavad ja kombed ning rahvausund. Rahvalaul on rahva varandus, meie juured on nende laulude sees. Kreeka filosoof Platon kirjutab oma ,,Riigis" juba 390.a eKr: ,,Vanad mehed ja naised
pulmapõlli, harjutanu. SEELIK, SÄRK Varasemad ühevärvilised seelikud kujunesid 19. sajandi I poolel Muhus põikitriibulisteks. Hiljem tulid moodi pikitriibulised seelikud. Muhulaste iseeneseks olemise uhkus on aga nii suur, et veel 1930ndatel toimus rahvariietes suur muutus. Küll suuresti tänu sellele, et Esimese maailmasõja ajal lasti Suures väinas põhja Vene sõjalaev Slava. Selle laeva pealt toodi ära kõik, mis teki küljest vähegi lahti andis, kaasa arvatud meremiinid. Meremiinides oleva miinikollase ehk lõhkeainega hakkasidki Muhu naised oma seelikuid värvima. Nii on sidrunkollane uskumatult töömahukas kangastelgedel kootud ,õmmeldud ja tikitud muhu seelik, mille allääres uhke tikitud ai, alles üsna uus nähtus. Särk on linane ning seda ehib tikand. Varem kanti ka käiseid kuid 19. sajandil olid need veel vaid pruudi- ja noorikurõivastuses.
Eestirootsi alade puhul on kasutatud rootsikeelseid nimesid. Erandiks on Kolk, eesti keeles Kolga, kus ma ajaloolisel phjusel olen valinud sama kohanime, mida kasutati siis, kui Stenbockide suguvõsa seal asus. Sama kehtib ka Karl XII talvelaagri kohta, mille nimi sel ajal, kui kuningas seal elas, oli Lais, mitte Laiuse. Rootsi mälestused Eestis Artikkel ajakirjast Eesti Kirjandus (1922) Läänemere tagust maad kutsume Rootsimaaks ja selle maa asunikka rootslasteks. Ei kutsu ainult me eestlased nii, vaid kõik läänesoomlased. Rootsimaa oma rahvas nimetas maad varemal ajal Sveaks ehk Svearikeks; sellest nimest tekkis praegune Rootsimaa nimetus Sverige, Sverge, niisama ka rootslase nimetus svensk. Sellel alusel seisavad muudegi rahvaste Rootsimaa nimetused Schweden, i, Sweden, la Suède j. n. e. Lääne-soomlaste antud
Karjavitsa (või üldse okste) murdmine ja lõikamine oli sel päeval keelatud, sest murdmine kandus üle loomadele. Niisiis varuti vits eelmisel päeval või paar päeva varem. Ülepea oli esimene karjavits oluline maagiline ese, millega tuli ettevaatlikult toimida, sellega ei võinud asjatult loomi lüüa jne. Maagilistest nõiakommetest oli tuntud näiteks varahommikune karja jälgede pööramine kodu poole ja leitud hundijälgede pööramine metsa suunas. Selle maagilise teoga mõjutati mõlemaid soovitud suunas liikuma. Laudaläve alla asetati mõni raudese, et loomade jalad ja nad ise püsiksid terved ja et nad oleksid kiskjate eest kaitstud. Läve alla või karjateele asetati veel mõnel pool muna, seda on koguni üle karja visatud. Muna katkiminek ennustas karjakahju. Oluline oli ümber karja käimine (ehk karja piiramine), et see püsiks suvel koos. Hunditõrje Huntide patroon on püha Jüri
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid