Osalt on need väga vanad, seotud iidsete hõimuerinevustega, teised on kujunenud hilisemas ajaloolises arengus. Rahva liikumisvabadus sunnismaisena piirdus peamiselt oma kodukihelkonnaga. Põhiliseks kohtumiskohaks oli kirik, kuhu minnes pandi selga parimad rõivad. - Nimeta rahvarõiva rühmad Kõige üldisemate tunnuste järgi eraldame Eesti rahvarõivad nelja suurde rühma: * Lõuna-Eesti * Põhja-Eesti * Lääne-Eesti * Saared - Missugused esemed kuuluvad Muhu rahvarõiva komplekti ? Kuni 1870. -1880. aastateni kanti Muhus rõivastust, mis koosneb särgist, varem ka käistest, mustast kurrutatud seelikust-ümbrikust, põllest, argitanust, vööst, sääristest, kapetatest ja pasteldest. 19. sajandi keskpaiku oli Muhu rõivaste kaunistusele iseloomulik männamotiiviga geomeetriline ornament. Rinnaehteks, ühtlasi aga rõivaste kinnitusvahendiks olid metallist sõled ja preesid. Ülerõivasteks olid pikk-kuued ehk vammused ja kasukad. 1870. -1880
Laialdaselt levisid eelmisel sajandil alguse saanud uuendused pikitriibuline seelik, pottmüts. Moerõivastuse eeskujul hakati naiste kampsuneid ja liistikuid tegema liibuva piha ja seesidega (üleni või rühmiti volti seatud riideriba kampsuni allääres). Meeste rõivastusse tulid vatid ja vestid. Koos uut tüüpi ülerõivastega tuli kasutusele poevärv potisinine (indigo). Rahvarõivad igapäevaelus püsisid kauem ääremaadel ja tegid läbi ka moearenguid, nt Muhu kollasetriibuline suht lühike seelik. Rahvarõivad on igapäevaelus tänini kasutusel Kihnus. Rõivad valmistati valdavalt kodukootud kangast: linasest särgid ja abielunaiste peakatted, villasest pealisrõivad, samuti kindad, sukad ja sokid. Põhiosa rõivastusest oli kaua aega värvimata: linased pleegitati valgeks, villased pealisrõivad valdavalt lambapruunid või -mustad. Seelikukanga kudumiseks värviti lõngad taimevärvidega. Eriti tuntud oli madarajuur, millest saadi punast värvi
Eestlaste riietuskultuur läbi sajandite. Rahvarõivad on seisuslikule ühiskonnale iseloomulikud talupojarõivad, mida kanti nii argipäevadel kui pidulikel puhkudel. Eestimaal tähistasid rahvarõivad nii seisuslikku kui rahvalikku kuuluvust maarahvast ja talupoja seisust. Valitsevad klassid kuulusid sootuks teise, saksa rahvusse. Vanimad andmed eestlaste rõivastuste kohta pärinevad 11.-13. sajandist ning põhinevad arheoloogilistel leidudel. Enne seda valitsenud surnupõletamise kombe tõttu andmed puuduvad. Rohkem on teada naiste pidulike rõivaste kohta, vähem argipäeva- ja meeste rõivastest. Enim andmeid on ehetest (alats 8. sajandist e.Kr.), kuna metall säilib maapõues riidest kordi paremini. Olemasolevate leidude põhjal arvatakse, et muinasaja naiste põhiliseks rõivaks oli linane särk selle peal kantava villase varrukateta umbkuuega või ümber puusade mähitud villane või linane vaipseelik, mis kinnitati vööga. Arvatakse, et ülerõivaks oli tol ajal var
Soome-ugri rahvakultuur Soomeugrilased ja samojeedid ehk uurali rahvad Soomeugrilasi ja samojeede, ühisnimetusega uurali rahvaid seob tänapäeval ennekõike keeleline sugulus. Traditsioonilise käsitluse järgi jagunevad uurali keeled kahte, s.o soome-ugri ja samojeedi rühma, kuigi mõned teadlased seavad selle jaotuse kahtluse alla ja on laiendanud termini ,,soome-ugri" kõigi uurali keelte kõnelejate kohta1. Enamasti on keelesidemed naabruses elavate soome-ugri keelte kõnelejate vahel tuntavad. Näiteks eesti keele kõnelejad mõistavad eelneva õppimiseta kuigipalju vadja, liivi, soome ja isuri keelt. Need keeled erinevad seevastu tugevasti - suurest hulgast laensõnadest hoolimata - teistest indoeuroopa naaberrahvaste nagu vene või läti keelest. See-eest ungari, mari või neenetsi keele puhul piirdub ,,mõistmine" üksikute sõnatüvede tuvastamisega. Traditsiooniline arusaam keelte sugulusest,
Kõik kommentaarid