Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Muhu rahvariided (2)

5 VÄGA HEA
Punktid

SISSEJUHATUS
Esiajaloolistest rõivastest on üldiselt vähe teada. Arvata võib, et nende tegemiseks kasutati villa ja nõgest, hiljem ka lina.
Rauaaja algusest on leitud särke ja umbkuubi. Naiste ja meeste pealisrõivastel polnud erilist vahet.
Keskmisel rauaajal oli arvatavasti tarvitusel samasugune riietus. Täienes vaid kudumistehnika.
Noorem rauaaeg tõi vööd ja põlled. Peakatteks olid linikud, seelikuääri kaunistati pronkstraadist spiraalidega. Jalas kanti sääremähiseid, viiske, pastlaid ja kingi. Ehted olid enamjagu pronksist, aga ka hõbedast. Noorem rauaaeg tõi ka taimevärvid - madarapunase, samblarohelise.
Keskajal kehtinud eeskirjad säilitasid rõivastuse üsna muutumatuna. Tulid rõhud nahksete "vaskvöödega". Lõuna-Eestis säilis rättseelik, kuna Põhja-Eestis ja saartel tuli orduaja lõpul kasutusele juba umbseelik. Keskaja lõpul tuli jõukamate eestlaste riietusse välismaine kangas. Katoliku usk tõi tarvitusele ristid ja palvekeed. Ilmusid rõngassõled, hõbekrõllid jm. Rootsi-Poola ajal (1561-1710) kujunes naistel valdavaks umbseelik. Meeste säärekatteina said üldiseks põlvpüksid. Rootsi aja lõpul hakkasid Tallinna ümbruskonnas levima pikitriibulised seelikud. Samuti tuli Rootsist seeliku kurrutamise ehk plisseerimise mood.
XVIII sajand tõi suure ja lopsaka lillkirja.
XIX sajandil hakati kandma lühikesi villaseid kampsuneid ja vatte. Lääne-Euroopast tuli suurmood - varrukateta liistik.
XIX sajandil lõppeski rahvarõiva võidukäik. Kirik keelas värviküllaste ja elurõõmsate riiete kandmise. Lõpliku hoobi rahvarõivastele andsid XIX saj teisel poolel toimunud suured talurahvaelu uuendused. Valdavaks sai linnamood.
Muhu on saar Saare maakonnas ning on suuruselt kolmas saar Eestis. Muhu saar kuulub koos teda ümbritsevate laidudega Muhu valla koosseisu.
Muhus on elav rahvakunstiga tegelev kogukond . Muhu rahvariiete valmistamine, kudumine , puidunikerdamine, rahvatantsu ja rahvamuusika viljelemine on suur osa muhulase igapäevasest elust. Sajandeid vanad traditsioonid on ajatud, elujõulised ja muhu elanike hulgas populaarsed . Muhu saare tuntumad traditsioonid on kangastelgedel kudumine ja tikkimine . Kauneid rahvarõivaid kootakse ja tikitakse tänapäevani, ning kantakse tihti pidupäevadel.
Kuni 1870. -1880. aastateni kanti Muhus rõivastust, mis koosneb särgist, varem ka käistest, mustast kurrutatud seelikust-ümbrikust, põllest, argitanust, vööst, sääristest, kapetatest ja pasteldest. 19. sajandi keskpaiku oli Muhu rõivaste kaunistusele iseloomulik männamotiiviga geomeetriline ornament . Rinnaehteks, ühtlasi aga rõivaste kinnitusvahendiks olid metallist sõled ja preesid. Ülerõivasteks olid pikk- kuued ehk vammused ja kasukad. 1870. -1880. aastast alates asendab pikitriibuline punaseelik (siili) mustapõhjalist ümbrikut. Pikk särk asendub lühikese särgiga. Nii seelikus kui ka kogu Muhu tekstiilis hakkab domineerima punakasoranž põhitoon. Hakati kandma sukki, nahkrihmu, vattkampsunit ehk nipiga vatti ja heegeldatud liistikut ehk abuvesti. Pastelde asemel hakati kandma kingi ja sussi moodi riidest jalanõusid-pätte.
Muhu pruut kandis 19. sajandi lõpuni ümbrikku, käiseid, Muhu vanimaid lipulisi ehk rõhudega pulmapõlli, harjutanu.
SEELIK , SÄRK
Varasemad ühevärvilised seelikud kujunesid 19. sajandi I poolel Muhus põikitriibulisteks. Hiljem tulid moodi pikitriibulised seelikud. Muhulaste iseeneseks olemise uhkus on aga nii suur, et veel 1930ndatel toimus rahvariietes suur muutus. Küll suuresti tänu sellele, et Esimese maailmasõja ajal lasti Suures väinas põhja Vene sõjalaev Slava . Selle laeva pealt toodi ära kõik, mis teki küljest vähegi lahti andis, kaasa arvatud meremiinid. Meremiinides oleva miinikollase ehk lõhkeainega hakkasidki Muhu naised oma seelikuid värvima. Nii on sidrunkollane uskumatult töömahukas kangastelgedel kootud ,õmmeldud ja tikitud muhu seelik, mille allääres uhke tikitud ai, alles üsna uus nähtus.
Särk on linane ning seda ehib tikand. Varem kanti ka käiseid kuid 19. sajandil olid need veel vaid pruudi- ja noorikurõivastuses.
PÕLL, PEAKATE JA JALANÕUD
Oluline on jälgida, millal kantakse põlle ja pannakse pähe tanu. Põll, mis on tihti voodriga, on eeskätt abielunaise kostüümi osa ehkki Saaremaal kandsid 19. sajandi lõpul ka leeriealised neiud ees põlle. Põll on seega nii staatuse märk kui rõivast kaunistav ese. Pidulik põll oli triigitud või siis korraliku murrujoonega keskel. Põlle pikkus lähtub kandja mõõtmetest ega ole kõigi jaoks ühene. Põlle seotakse kaht moodi: põll seotakse vöö peale ja siis jäävad põllepaelad rippuma või põlle peale seotakse vöö ja põllepaelad peidetakse selle alla. Vöö on tavaliselt vaskpandlaga.
Omapärased on naiste peakatted - lõua alt mähitavad linikud, papi või vitsarao abil toestatult vormis hoitud tanud , talvemütsid. Abielunaisel või ka lesel, lahutatud naisel olgu peas ikka ka peakate. Kui mees ja naine pole abielu sõlminud, kannab naine neiu riideid .
Jalas kantakse pätte või pastlaid. Muhu päti peal peab kindlasti olema kaks roosi , üks punane, teineroosa, ees keskel valge karikakar , mis näitab kandja puhtust, ning ühel küljel maasikad ja teisel rukkililled.
SUKAD
Muhu naine oli tööinimene. Ta pidi olema tugev ja matsakas, kaasa arvatud jalasääred. Aga läbi aegade on olnud tüdrukuid, kes on olnud niisugused kleenukesed - ei ole tal puusa , ei ole tal säärt. Vaat need tahtsid ju ka mehele saada. Ja siis esmakohtumisel või kui oli karta või loota kohtumist tulevase ämmaga, siis pidi olema ette valmistatud. Ei saanud nii, et ma lihtsalt lähen ja kohtun temaga. Talvel oli lihtne. Siis pandi kaks seelikut selga , siis olid puusad olemas. Pandi kaks paari sukki jalga, siis olid jalasääred olemas. Suvel oli asi juba natukene hullem. Siis kahte seelikut selga ikka ei pane suvel. Siis seoti siia puusade ümber rätikuid ja villaste sukkade sisse pandi kas peeneid heinu või õlgi või lihtsalt rohtu.
VEEL PILTE
KASUTATUD KIRJANDUS
www. flickr .com/ photos /perignon/3448476330/
pilt.delfi.ee/ picture /365189/
www.osta.ee/6020248
www.erm.ee/vanast/naitus/ rahvariided /
katrinakaljuste.blogspot.com/2009/05/muhu-rahvariided.html
photos.visitestonia.com/yritusturism/oid-426
eppppp.tahvel.info/.../ah-et-millised-rahvariided-siis-ikkagi-muretseda- seitse - varianti /
www.kadakmari.ee/index.php/lang-et/rahvariided/muhu?
www.muhu.info/est/ front /plan/artscrafts
www. kullaketrajad .net/viewtopic.php?id=603&p=2
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=94291
Muhu rahvariided #1 Muhu rahvariided #2 Muhu rahvariided #3 Muhu rahvariided #4 Muhu rahvariided #5 Muhu rahvariided #6
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 6 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2010-11-20 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 68 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor jellybelly07 Õppematerjali autor
Lühike, kuid täpne ülevaade Muhu rahvariietest koos mitmete illustreerivate piltidega

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

Rahvarõivad ja Muhu tikand
4
doc

Rahvarõivad ja Muhu tikand

Osalt on need väga vanad, seotud iidsete hõimuerinevustega, teised on kujunenud hilisemas ajaloolises arengus. Rahva liikumisvabadus sunnismaisena piirdus peamiselt oma kodukihelkonnaga. Põhiliseks kohtumiskohaks oli kirik, kuhu minnes pandi selga parimad rõivad. - Nimeta rahvarõiva rühmad Kõige üldisemate tunnuste järgi eraldame Eesti rahvarõivad nelja suurde rühma: * Lõuna-Eesti * Põhja-Eesti * Lääne-Eesti * Saared - Missugused esemed kuuluvad Muhu rahvarõiva komplekti ? Kuni 1870. -1880. aastateni kanti Muhus rõivastust, mis koosneb särgist, varem ka käistest, mustast kurrutatud seelikust-ümbrikust, põllest, argitanust, vööst, sääristest, kapetatest ja pasteldest. 19. sajandi keskpaiku oli Muhu rõivaste kaunistusele iseloomulik männamotiiviga geomeetriline ornament. Rinnaehteks, ühtlasi aga rõivaste kinnitusvahendiks olid metallist sõled ja preesid. Ülerõivasteks olid pikk-kuued ehk vammused ja kasukad. 1870. -1880

Tööõpetus
Eesti rahvariided
4
doc

Eesti rahvariided

Laialdaselt levisid eelmisel sajandil alguse saanud uuendused ­ pikitriibuline seelik, pottmüts. Moerõivastuse eeskujul hakati naiste kampsuneid ja liistikuid tegema liibuva piha ja seesidega (üleni või rühmiti volti seatud riideriba kampsuni allääres). Meeste rõivastusse tulid vatid ja vestid. Koos uut tüüpi ülerõivastega tuli kasutusele poevärv ­ potisinine (indigo). Rahvarõivad igapäevaelus püsisid kauem ääremaadel ja tegid läbi ka moearenguid, nt Muhu kollasetriibuline suht lühike seelik. Rahvarõivad on igapäevaelus tänini kasutusel Kihnus. Rõivad valmistati valdavalt kodukootud kangast: linasest särgid ja abielunaiste peakatted, villasest pealisrõivad, samuti kindad, sukad ja sokid. Põhiosa rõivastusest oli kaua aega värvimata: linased pleegitati valgeks, villased pealisrõivad valdavalt lambapruunid või -mustad. Seelikukanga kudumiseks värviti lõngad taimevärvidega. Eriti tuntud oli madarajuur, millest saadi punast värvi

Kultuur
Eestlaste riietuskultuur läbi sajandite
6
doc

Eestlaste riietuskultuur läbi sajandite

Eestlaste riietuskultuur läbi sajandite. Rahvarõivad on seisuslikule ühiskonnale iseloomulikud talupojarõivad, mida kanti nii argipäevadel kui pidulikel puhkudel. Eestimaal tähistasid rahvarõivad nii seisuslikku kui rahvalikku kuuluvust ­ maarahvast ja talupoja seisust. Valitsevad klassid kuulusid sootuks teise, saksa rahvusse. Vanimad andmed eestlaste rõivastuste kohta pärinevad 11.-13. sajandist ning põhinevad arheoloogilistel leidudel. Enne seda valitsenud surnupõletamise kombe tõttu andmed puuduvad. Rohkem on teada naiste pidulike rõivaste kohta, vähem argipäeva- ja meeste rõivastest. Enim andmeid on ehetest (alats 8. sajandist e.Kr.), kuna metall säilib maapõues riidest kordi paremini. Olemasolevate leidude põhjal arvatakse, et muinasaja naiste põhiliseks rõivaks oli linane särk selle peal kantava villase varrukateta umbkuuega või ümber puusade mähitud villane või linane vaipseelik, mis kinnitati vööga. Arvatakse, et ülerõivaks oli tol ajal var

Kultuurilood
Soome-ugri rahvakultuur
87
docx

Soome-ugri rahvakultuur

Soome-ugri rahvakultuur Soomeugrilased ja samojeedid ehk uurali rahvad Soomeugrilasi ja samojeede, ühisnimetusega uurali rahvaid seob tänapäeval ennekõike keeleline sugulus. Traditsioonilise käsitluse järgi jagunevad uurali keeled kahte, s.o soome-ugri ja samojeedi rühma, kuigi mõned teadlased seavad selle jaotuse kahtluse alla ja on laiendanud termini ,,soome-ugri" kõigi uurali keelte kõnelejate kohta1. Enamasti on keelesidemed naabruses elavate soome-ugri keelte kõnelejate vahel tuntavad. Näiteks eesti keele kõnelejad mõistavad eelneva õppimiseta kuigipalju vadja, liivi, soome ja isuri keelt. Need keeled erinevad seevastu tugevasti - suurest hulgast laensõnadest hoolimata - teistest indoeuroopa naaberrahvaste nagu vene või läti keelest. See-eest ungari, mari või neenetsi keele puhul piirdub ,,mõistmine" üksikute sõnatüvede tuvastamisega. Traditsiooniline arusaam keelte sugulusest,

Kultuurid ja tavad



Meedia

Kommentaarid (2)

kylli.pallo profiilipilt
kylli.pallo: Lühike ja ülevaatlik materjal. Väga hästi koostatud :)
09:42 08-10-2012
stelstra profiilipilt
stelstra: Sain suurepärast abi.
18:42 20-11-2012



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun