Aktiivsünnitus, Mis see on? (0)

Mis on aktiivsünnitus?
Inglise aktiivsünnituse aktivist Janet Balaskas on öelnud: ”Aktiivsünnitus pole mingi uus leiutis , see on lihtsalt sobiv viis kirjeldada normaalset sünnitust ja sündi ning viisi, kuidas naine käitub, kui ta järgib oma instinkte ning keha füsioloogilist loogikat. See on viis öelda, et ta ise kontrollib oma keha, mitte pole aktiivselt juhitud sünnituse passiivne vastuvõtja.”
Ennevanasti sünnitasid kõik naised aktiivselt. 1930. aastatest hakati sünnitust järk-järgult haiglatesse koondama. Kujunes välja rutiinne rasedate ning sünnituste jälgimine ja juhtimine ning tekkis olukord, kus sünnitav naine kaotas õiguse olla oma sünnituse peremees ja kogu vastutuse võttis endale süsteem, millesse ta sattus – meditsiin . Sellest ajast juurdunud stamp valitseb siiani.
Arenenud maades hakati 1960-ndatel rääkima naiste õigusest võidelda tagasi enda sünnitusel otsustav hääl. Ameerikas moodustas suur hulk hipiperekondi kommuuni , kus üksteist abistades sünnitati kodus. Inglismaal aga ilmus nn. “Aktiivsünnituse Manifest” nõudmaks naise vabadust liikuda sünnitusel ning valida sünnitusasendit. Igal naisel peaks olema õigus teha valikuid , teades talle pakutavate erinevate protseduuride eeliseid , aga ka võimalikke tüsistusi. Samal ajal peaks talle ka kättesaadav olema info normaalse sünnituse füsioloogiast ning eneseabist, et juba raseduse ajal teha kõik selle õnnestumiseks. Ettevalmistus peaks sisaldama võimlemisharjutusi, mis aitaksid naisel tundma õppida just sünnituseks olulisi lihaseid , eesmärgiga kontrollida nende lõõgastumist. Oluline on õige, kontrollitud hingamine. Ka seda saab õppida eelnevalt, nii et see sünnitusel toimiks automaatselt.
Tähtsaimad eeldused aktiivsünnituse võimalikuks saamisel on naise tugev tahe, lõõgastunud keha ning avatud meel. Selleks omakorda on vajalik põhjalik ettevalmistus ja hea informeeritus oma raseduse ning sünnitusel toimuva kohta. On kuulda olnud ka mõtteavaldusi, et ”Aga mulle aktiiv = loomulik sünnitus ei sobi!” Vaevalt on kedagi, kellele sobiks ebaloomulik! Läbi aastatuhandete on lapsed alati teadnud , kuidas sündida. Vaid nende emad kipuvad unustama , kuidas ise sünnitada! Mõistes, kuidas sünnitusmehhanism töötab, saab naine teha enda jaoks parimaid otsuseid. Sinna hulka kuulub ka äratundmine, kui vajalikuks osutub kõrvaline ehk meditsiiniline sünnitusabi. Nii võib ka epiduraaliga sünnitus või keisrilõige olla aktiivne, kui see on naisele mõistetavate protsesside tulem.
Aktiivsünnitus julgustab sünnitajat minema oma kehas toimuvaga kaasa – liikuma ja vahetama asendeid intuitiivselt , vastavalt sellel, mis tundub mugav. Selle saavutamiseks peab sünnitaja tundma end privaatselt ja turvaliselt – ümbritsetuna tuttavatest inimestest, ruumis, mis ei suru end peale, hämaruses, milles ta ei karda olla tema ise. Aktiivne sünnitaja ei jää voodisse, sest seal on naise liikumisvabadus piiratud. Istuda, kõndida, ettepoole toetuda, neljakäpukil olla, end õõtsutada, puusi keerutada, edasi-tagasi kiikuda – need on võimalused liikumise kaudu endas toimuvat kergendada ja edasi viia. Samal ajal võib naine vastu võtta abilise julgustavaid puudutusi – massaashi ja silitust, mis aktiviseerivad hormoone. Mõnikord aga eelistab naine süüvida täiesti enesesse , ei taha puudutusi eha kõnelemist. Naisel peaks olema õigus valida talle sobiv ja sellistel puhkudel peaks tugiisik talle selle eraldatuse võimaldama.
Sünnitust on võrreldud armastusaktiga ning see võrdlus on õigustatud ka kehakeemia vaatekohast. Nimelt juhivad sünnitust naise ajus samad hormoonid, mis teevad võimalikuks ka seksuaalvahekorra. Mõtle sellele, mida vajavad armastajad enda ümber – vaikust , soojust, hämarust, kaitstuse tunnet , õrnust. Just sellises keskkonnas sujub ka sünnitus. Sünnitushormoonide loomulik kõrge tase mõjutab ka peale sünnitust ema-lapse vahelist kiindumuslikku käitumist.
Sünnitusvaluga toimetulekut näeb aktiivsünnitus tervikuna , sünnituse osana , mitte seda ülejäänud protsessist välja lõigates. Siingi on ”ennetustöö” võimalused suured. Eelkõige toimib valuga toimetulek läbi mõistmise, millest tuleb valu ja milleks on see vajalik. Naisel on oluline teada, et tema hirm järgmise valu ja sünnituse ees tingib pingeid kehas, mis omakorda põhjustavad suuremat valu. See on justkui surnud ring, millest väljapääs näib raske. Keemiliste valutustamisvahendite alternatiiviks võiks pidada kehatemperatuuril veeprotseduure (vann ja dušš), juba eespool loetletud õiget hingamist ja liikumisvabadust. Sünnituse intensiivsemas faasis on oluline ka tugiisikute poolt pakutav psühholoogiline abi, kontrollimaks sünnitaja meeleolu, aidates teda üle hetkedest, kui jõud ja eneseusaldus kaovad. Tänapäeval on paljudele kättesaadav ka alternatiivmeditsiini poolt pakutav – homöopaatia, refleksoloogia, aroomiteraapia , taimeteed jm. Aktiivsünnitust planeeriv naine võiks tutvuda nende võimalustega, et oleks valik võimalikult suurest hulgast valuvaigistavatest vahenditest. Aktiivsünnitust ei tohiks võtta kui protesti tänapäevase haigla ja seal pakutava sünnitusabi suhtes. Pigem on see sobiv vorm leidmaks tasakaal naise eneseabi ja meditsiini toetava tausta vahel. Praktika näitab, et aktiivsünnitus saab kergemini teoks ämmaemanda osalusel ning sellest võib kujuneda koostöö, mille tulemuseks on ämmaemanda ettevalmistusest tulenev mõlemapoolne loomulik suhtumine sünnitusse. Eestis on naisi aktiivsünnituseks aastaid ette valmistanud Ülle Liivamägi perekool Tallinnas. Samalaadset, naisi harivat õpetust pakutakse ka ”Fertilitase” perekoolis, Tartus Mari Hansoni ja Pärnus Merje Luugi juhendamisel.
Sünnitus koosneb neljast erinevast etapist. 1) avanemisperiood ( emakakael pehmeneb ja avaneb ) 2) siirdumine e üleminekuperiood 3) väljutusperiood (laps laskub sünnitusteedesse ja sünnib) 4) väljutatakse platsenta ja lootekestad .
Sünnitus algab igalühel erinevalt. Enamasti annavad sünnitusest märku tuhud e kontraktsioonid, mis meenutavad "päevade" valusid, seljavalusid, nimmepiirkonna valusid või kubemevalusid. Valud muutuvad korrapärasemaks, tihedamaks ja nende kestus pikemaks. See on märk emakakaela avanemisest. Rütmilised emakalihaste kokkutõmbed lükkavad last alla, suruvad tema pead vastu emakakaela, mille tulemusena emakakael lüheneb, õheneb ning avaneb. Kuni valud "lubavad", tee oma igapäevaseid toimetusi edasi. Kui valud intensiivsemaks muutuvad, otsi meelepärasemaid asendeid (kummuli hernekotil või padjakuhja najal , käpuli...), liigu ringi. Valude ajal on abiks ka puusade hööritamine. Kontrolli, et sa ei tõmba oma lihaseid pingesse, et näolihased oleks lõdvad, käed poleks rusikas jne.

Kas sünnitus on valus? Miks sünnitus on valus?

Intensiivsed emakalihase kokkutõmbed ja lapse pea edasiliikumine sünnituskanalis venitavad ja rõhuvad kudesid ja organeid, mis on rohkelt valuretseptoritega varustatud. Seega ON sünnitamine valus . Valul on tähtis osa sünnituse arengus. Kui kõrvaldada valu, kipuvad sageli soikuma ka emaka kokkutõmbed. Sünnitusvalu on ainus mõtestatud valu - kannatuste tulemuseks on lapse sünd. Sünnitusvalu on väga mitmekesine oma ulatuselt ja tugevuselt. Valutada võib kogu kõht või kõhu alaosa, valu võib pesitseda ristluudes, kiirguda reite sisepindadele. On naisi, kes kogevad valu talutamatu ja piinavana ning naisi, kes tunnevad vaid ebamäärast venitustunnet ja sagenenud urineerimisvajadust.
Reaktsioon valule sõltub naise ettevalmistusest ja oskustest ennast aidata, aga ka temperamendist ja rahvusest. Kindlasti on väga oluline sünnitaja motivatsioon - naised, kes on rasedaks jäämise või raseduse säilitamisega palju vaeva näinud, on sageli väga kannatlikud sünnitajad. Äge valu kujutab endast hoiatussignaali, mis koondab organismi kaitsejõud ja sunnib inimest tegutsema. Ülitugevale valule reageerib peaaju eriliste valuvaigistavate ainete - endorfiinide tootmisega. Endorfiinide tase on kõrgem, kui naine on keskendunud sünnitusele. Kui suureneb valu intensiivsus, suureneb ka endorfiinide tase veres. Hirm ja ärevus vähendavad tunduvalt sünnitaja võimet valu taluda. Mida peaks kindlasti teadma valust sünnitusel? Kõigepealt seda, et valu tuleb ja olema valmis sellega kohtuma . Õpi hingamistehnikaid, leia endale sobivad asendeid. Selleks, et valuga paremini toime tulla, saad ennast paljuski ise aidata. Kuidas seda teha, uuri kindlasti juba enne sünnitust. Samuti peaksid teadma, et sünnitusvalu ei saa panna ühte patta jäseme amputatsioonivalu või vähivaluga, need on sootuks ise asjad, nende eesmärk ja toime organismile on erinev, ka lõpptulemus on erinev! Seega ei saa olla sarnased meetodid nende nii erinevate valudega toimetulekuks. Ja veel - ära võitle valuga, vaid püüa see omaks võtta, kohaneda, leppida, anduda. Iga valu aitab sinu last sünnile lähemale.
Hea on juua lonkshaaval nõmmeliivateed või raudrohuteed. Paljudele on meeldinud valu ajal jääkuubikut või külmutatud maasikat imeda. Homöopaadi käest varu arnikateri, need on igale sünnitajale abiks. Sidruni lõhn aitab konsentreeruda, lavendel rahustab. Kui sünnitus ei taha edeneda, võib aidata kadakalõhn. Inimene on "keemia-füüsika labor ". Sünnitus algab eelkõige peast - mõtetest, ajuimpulssidest ja ajukeemiast.
Kui lootekestad rebenevad, hakkab nirisema vett. Lootevesi võib tulla ka tilkhaaval või vastupidi, tulla järsu tulvana. Nüüd on infektsioonioht ja mida vähem emakakaela kontrollimist, seda parem. Sünnitaja meeltetaju on tervanenud. Sünnituse juures mängib väga suurt rolli õigesti valitud keskkond. Oluline on, millised inimesed sünnitaja juures on, sama olulised on lõhnad, helid, valgus, temperatuur jne, ka puudutused . Üleminekufaasis on tavaline, et sünnitaja tahaks jätta kõik sinnapaika ja minema kõndida: "Mulle aitab, mina lähen nüüd minema, vaadake ise, kuidas edasi saate!" Sel ajal on oluline, kuidas käituvad isikud, kes sünnitaja juures on. Tähtis on, et nad julgustaks sest nüüd on sünnituse lõpp lähedal ;). Sünnitajal on õige aeg oma jõutagavarad ( ja uskumatu, neid on!!!) üles otsida ning enamasti läheb see neil korda.
Raamat "Rasedus Lapse sünd Vastsündinu" võrdleb emakat suure elastse lihaselise kotiga , milles on loode ja mis lõpeb allosas emakakaelaga. Läbi emakakaela läheb kanal (kotisuu). Emakakael avaneb tuppe. Kui lapse pea on vaagnapõhjani jõudnud, algab väljutusperiood. Algavad pressid. Püstistes asendites: püsti, põlvili, toetatud täiskükis, järil on kõige parem, kui hingad sügavalt ja rahulikult diafragmaga. Jälle kontrolli pidevalt, et kõik lihased näos oleks lõdvestunud (palu ka tugiisikul kontrollida), ka käed hoia lõdvalt. Kui sünnitus on tormiline, võib olla tarvis seda pisut pidurdada . Selleks ole käpuli, käed küünarnukkidel, pea ning rindkere all ja pepu püsti. Kui valid järi, ära jää sellele kauaks istuma. Pressi ajal istu, jalad toetatud täistallale. Vahepeal aga tõuse ja vaheta asendit sest muidu tekivad tursed ja on suur tõenäosus rebenditeks. Ka sünnitus võib pidurduda, kuna tursunud kudedest ei mahu laps läbi. Hinga! Sügavalt ja rahulikult... Ole võimalikult lõdvestunud, puhka presside vahel. Peagi sünnib su pisike ime! Tuleb nagu kruvi, keerates end sünnitusteedest väljapoole. Algul sünnib pea, siis õlad ja seejärel libiseb ülejäänud keha välja. Palju õnne!
Pehmelt sündinud laps ei pea hakkama karjuma. Ta võib magada või uudishimulikult oma vanemaid uurida. See on ajast ja arust, kui löödi peale sündi laks , et kõvemini röögiks. Kui laps on tõmmanud hingamisteedesse vett või lima, imeb ema suuga või ämmaemand torukesega ninast ja suust vedeliku välja. Vahel piisab aga ka paarist turtsatusest.
Kui nabanöör on lõpetanud pulsseerimise, paneb ämmaemand sellele kaks klambrit ja selle võib läbi lõigata. Kui laps sünnib kodus, võib nabanööri siduda ka hästi tugevasti sidemega. Üks ämmaemand rääkis loo, kuidas kord vanematel polnud midagi nabanööri sidumiseks käepärast ja issi arutas maha kingapaelad. Oluline on, et nabanöör saaks seotud kindlalt. Kui seal midagi siiski välja immitseb, seo tita naba poolt veelkord ka teise sidemega. Kohe peale sündi tõsta pisike oma rinnale . Oluline on nahk-naha kontakt. Paku talle tissi, ta saab sealt enesele elu alguseks vajaliku ja väga olulise, kuigi piim tuleb rinda alles mõne aja pärast.