Rahvusvahelised suhted pärast I Maailmasõda (3)

Põhikool - Ajalugu - Ajalugu

1 HALB

III. RAHVUSVAHELISED SUHTED KAHE MAAILMASÕJA VAHEL:

I maailmasõja tulemusena:

said Keskriigid Antanti riikide käest sõjaliselt lüüa; sellele aitas kaasa ka Novembrirevolutsioon Saksamaal ja rahvuslikud vastuolud paljurahvuselises Austria-Ungaris.
lagunesid impeeriumid (vt.ka muutused poliitilisel kaardil).
muutusid riikide senised rollid rahvusvahelistes suhetes.
kasvas USA rahvusvaheline tähtsus maailmas ja majanduslik roll Euroopas.
Inglise impeerium saavutas ajutiselt oma suurima ulatuse .
Saksamaa kaotas kümnekonnaks aastaks mõjuvõimu.
Nõukogude Venemaa sattus välispoliitilisse isolatsiooni jne.

1. Muudatused poliitilisel kaartil pärast I maailmasõda:

I maailmasõja järgset perioodi iseloomustas osade impeeriumite lagunemine ja uute riikide teke. Osa poliitilise kaarti muutustest kinnitati / seadustati Pariisi rahukonverentsil; osa toimus impeeriumite sisemise arengu tulemusena (näiteks Venemaaga seonduv).
Venemaa- I maailmasõja tulemusena toimus isevalitsusliku Tsaari-Venemaa nõrgenemine, mis viis Veebruarirevolutsiooniga 1917.a. Nikolai II kukutamiseni ning Ajutise Valitsuse võimulepääsuni. Riigi jätkuv osalemine sõjas ja enamlaste Ajutist Valitsust õõnestav tegevus viisid enamlaste võimuhaaramisele 1917.a. oktoobris. Enamlaste poliitikast tingitud sisesegadused ja Saksamaa edukas pealetung 1918.a. alguses viis riigi jätkuva nõrgenemise ja lagunemiseni. Vene impeeriumist eraldusid:

Soome
Eesti
Läti
Leedu
Poola
Kõigi viie Venemaast eraldunud riigi puhul tuli iseseisvumist kaitsta ka relvajõul (näiteks Eesti Vabadussõda 1918-1920, teistel analoogne sündmustik).

Austria- Ungari: oli sõjaliselt nõrk kogu I maailmasõja jooksul. Riigis domineerisid poliitiliselt austerlased (e. sakslased ), samal ajal moodustasid valdava osa elanikkonnast hoopis slaavi päritolu rahvad . See viis rahvuslike vastuolude kasvuni riigis ja lõppkokkuvõttes kaotuseni sõjas, keisri kukutamiseni ja vabariigi väljakuulutamiseni, mis aga ei hoidnud ära riigi lagunemist:

Austria jäänukriik (pärast I maailmasõda üritati küll liituda Saksamaaga, kuid võitjariigid keelasid selle Saksamaa liigse tugevnemise kartuses . Austria ühendati Saksamaaga ajutiselt 1938-1945).
Tšehhoslovakkia
Ungari
Jugoslaavia (moodustati Serbia -Horvaatia- Sloveenia riikidest).

NB! Vt.ka Euroopa poliitilist kaarti kahe maailmasõja vahel õpik lk.91.
Türgi- kaotas valdused Lähis-Idas (kaotsi läksid Palestiina , Liibanon , Süüria, Iraak - need territooriumid anti Suurbritannia ja Prantsusmaa kontrolli ja valitsemise alla).
Muutused toimusid ka koloniaalvaldustes- Saksamaa kaotas juba I maailmasõja alguses oma meretagused kolooniad Aafrikas (läksid Suurbritanniale), Okeaanias (läks Austraaliale), Aasias (läks Jaapanile).

2. Pariisi rahukonverents 1919-1920 (Vt. ka õpik lk.88-92):

Konverentsi eesmärgiks oli võitjariikide soov leppida kokku sõjajärgses korralduses ja seada tingimused sõja kaotanud Keskriikidele. Osalema kutsuti vaid võitjariigid, kaotajad jäeti kuni rahulepete lõpliku allakirjutamiseni kõrvale (selleks, et need ei kasutaks ära võitjariikide omavahelisi vastuolusid).
Versailles `i rahulepe (1919):

Sellega määrati kindlaks lõplikud rahutingimused Saksamaaga:

Saksamaad sunniti loovutama mitmesuguseid alasid (Elsass- Lotring Prantsusmaale; väiksemaid alasid ka Belgiale, Taanile , Poolale, Tšehhoslovakkiale).
Määratleti Saksa armee lubatud suurus-100tuhat meest.
Saksamaa ei võinud omada lennuväge, allveelaevu ja suuri pealvee-sõjalaevu.
Reini jõe vasak kallas pidi jääma desarmeerituks- seal ei tohtinud viibida Saksa üksused ja sinna ei tohtinud ehitada kaitseehitisi.
Ajutiselt eraldati Saksamaast Saarimaa, Danzig (vabalinn) ning Memeli ( Klaipeda ) piirkond.
Saksamaad sunniti maksma võitjariikidele reparatsioone-nende suurus jäi täpselt määratlemata.

Võitjariigid soovisid rahuleppega sundida Saksamaad korvama tekitatud sõjakahjusid; nõrgestada Saksamaad selleks, et ta ei kujutaks võitjatele edaspidi sõjalist ohtu. Rahuleppega saavutati soovitule hoopis vastupidine tulemus: reparatsioonide maksmisega nõrgestati Saksamaa niigi nõrka majandust ning viidi see kaosesse ning lõppkokkuvõttes viis see sisepoliitilise kriisini 20.ndate algul. Hiljem viis reparatsioonide maksmine Saksamaal suure majanduskriisi süvenemiseni ja aitas lõppkokkuvõttes kaasa Hitleri võimulepääsemisele. Samuti teravdasid rahvusvahelist olukorda teised rahuleppe punktid, mis tekitasid sakslastes soovi rahuleppe tingimusi revideerida ja rahvuslik uhkus taastada.
Versailles`i rahuleppe järgset olukorda Euroopas nimetatakse ka Versailles`i süsteemiks.
NB! Enam-vähem analoogilised rahulepped sõlmiti ka teiste kaotajariikidega, hõlmates seejuures ka riikide lagunemist (Vt.ka poliitilise kaardi muutumine):

1919.a. Ungariga Trianoni leping.
1919.a. Austriaga Saint-Germaini leping.
1919.a. Bulgaariaga Neuilly leping.
1920.a. Türgiga Sevresi leping.

3. Rahvasteliidu loomine 1920

Otsus Rahvasteliidu (RL) loomiseks ja organisatsiooni põhikiri võeti vastu Pariisi rahukonverentsil 1919.a., põhikiri jõustus 1920.a.
Rahvasteliidu idee pärines USA presidendilt W.Wilsonilt; organisatsiooni eesmärgina nähti riikidevaheliste tülide lahendamist rahumeelsete vahenditega ja majandusliku ning kultuurilise koostöö teostamist liikmesriikide vahel.
Rahvasteliidu ülesehitus sarnanes tänapäeva ÜRO-le (Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile):

Rahvasteliidu Täiskogu koosnes liikmesriikide delegatsioonidest; igaühel neis oli üks hääl; Täiskogu korralised nõupidamised toimusid tavaliselt kord aastas.
Rahvasteliidu Nõukogu koosnes viiest alalisest ja Täiskogu poolt valitavatest ajutistest liikmetest (alalised liikmed olid Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan, projektis ka USA). Kuna Nõukogu pidi hääletama ühehäälselt, oli võimalik mõnel sinna kuuluval suurriigil selle otsuseid blokeerida.
Organisatsiooni peakorter asus neutraalses Šveitsis, Genfi linnas.

Rahvasteliiduga liitusid algselt 44 riiki (peamiselt I maailmasõjas võitjate poolel osalenud riigid); kaotajaid esialgu liikmeteks ei võetud.
Kuigi RL-i eesmärk oli ära hoida I maailmasõjagaga sarnaseid konflikte, organisatsioon oma põhiülesannet täita ei suutnud. Selle põhjused olid:

RL-i põhikiri, mis võimaldas RL-i Nõukogusse kuuluvatel riikidel panna neile mittemeeldivatele otsustele peale veto (e. keeld)- sellega oli võimalik nurjata näiteks RL-i poolt kohaldatud sanktsioone mõne agressorriigi vastu.
Mitmed suurriigid jäid organisatsioonist kõrvale: USA Senat ei ratifitseerinud (e. ei kinnitanud) RL-i põhikirja, kuigi Wilson oli üks RL-i loomise peamisi initsiaatoreid (USA ei tahtnud loobuda isolatsionismipoliitikast ja kardeti, et selle liikmena tõmmatakse USA mõnda konflikti, milles osalemisest ise ei oldud huvitatud); Saksamaa lahkus ise 1934.a. (liikmeks sai 1926.a.); Nõukogude Liit visati välja 1939.a. agressiooni pärast Soome vastu (liige 1934.a.).
RL hõlmas peamiselt Euroopa riike; Ladina- Ameerikast liitujaid oli üksikuid ; Aasias ja Aafrikas oli iseseisvaid riike käputäis.
1930-ndatel ei suudetud aktiivselt ja tulemuslikult vastu seista diktatuuririikide agressiivsele välispoliitikale (Itaalia agressioonile Etioopia vastu; Jaapani kallaletungi vastu Hiinas; NSVL kallaletungi vastu Soomes jne.).
RL-i mannetust ja jõuetust näitas otseselt II MS-i puhkemine, mis viis organisatsiooni sisulisele lagunemisele. RL-i järglaseks sai II MS-i lõpul rajatud ÜRO.

4. Saksamaa reparatsioonide küsimus

Versailles`I rahulepingus ei sätestatud Saksamaa reparatsioonide suurust võitjariikidele (peamiselt Prantsusmaale ja Inglismaale ).
Samal ajal olid Prantsusmaa ja Inglismaa võlgu USA-le (võlad olid tekkinud I maailmasõja aegsest abist). Kuna aga mõlemad riigid olid sõja tõttu majanduslikult nõrgenenud, ei suutnud nad võlgu USA-le tasuda. Seda oleks suudetud teha vaid juhul, kui Saksamaa tasub neile õigeaegselt reparatsioonid .
1922.a. määrati lõpuks kindlaks ka Saksamaa reparatsioonide suurus (132 miljardit kuldmarka), kuid sakslased polnud võimeliselt tähtaegselt osamakse tasuma ja hakkasid nendega viivitama ning suuruse üle vaidlema .
Kindlustamaks reparatsioonide kättesaamist, okupeerisid Prantsuse ja Belgia väed 1923.a. Ruhri piirkonna Saksamaal (Ruhri kriis), üritades vägivallaga reparatsioonivarad (mitmesugused kaubad ja kivisüsi) kätte saada.
Sakslased, kes polnud võimelised sõjaliselt vastu seisma, alustasid passiivset vastupanu ( streigid , keeldumine koostööst okupantidega, raha juurdetrükk streikivatele töölistele toetuse maksmisest jne.). See omakorda viis Saksamaa majanduse veelgi suuremale langusele-algas hüperinflatsioon, majanduslangus tekitas sisepingeid, äärmuslased korraldasid vastuhakke (näiteks kommunistide võimuhaaramise katse Hamburgis; A.Hitleri ja NSDAP õlleputš Münchenis), sõjaväelased üritasid korraldada riigipööret jne.
Saksamaa mõjul süvenes majanduskriis omakorda Antanti riikides. Nõukogude Liit omakorda üritas soodsat olukorda kasutades eksportida maailmarevolutsiooni, andes toetust kommunistidele riigipööreteks Euroopa riikides (näiteks 1.detsembri mäss Tallinnas 1924.a.) ja plaanis isegi sissetungi Saksamaale.
Kujunenud olukorras saadi aru, et hoidmaks ära võimalikku uut sõda Euroopas, tuleb midagi ette võtta. Sellises situatsioonis võeti 1924.a. vastu Dawes `i plaan (nimi USA riigi- ja pangandustegelase järgi): Saksamaa reparatsioonide suurust vähendati ja nende tähtaegu pikendati; Saksa majanduse jaluleseadmiseks anti talle laene .
Dawes`i plaan rahuldas Saksamaad (Weimari vabariiki), aitas leevendada majanduskriisi, viis Prantsuse okupatsioonivägede väljaviimiseni Ruhri piirkonnast ja lõppkokkuvõttes vähendas sõjaohtu Euroopas.

5. Locarno konverents / lepped 1925 (Vt.ka õpik lk. 118):

Majanduslike suhete parandamine Saksamaaga oli eelduseks ka poliitiliste suhete parandamisele; seda tehti Locarno konverentsil , kus esmakordselt võrdsetel alustel teistega osales ka Saksamaa.
Locarno konverentsi tähtsaim tulemus oli nn. Reini tagatispakti sõlmimine. Sellega kohustusid Saksamaa ühelt poolt ja Prantsusmaa ning Belgia teiselt poolt säilitama piiride puutumatuse Versailles`i rahulepingus sätestatud tingimustel. Samuti kohustus Saksamaa hoida Reini vasak kallas demilitariseerituna. Lepingut pidid garanteerima Inglismaa ja Itaalia, kes pidid leppe rikkumise korral sekkuma ohustatud riigi poolel.

Analoogse leppe sõlmis Saksamaa ka Poola ja Tšehhoslovakkiaga; garandiks oli siin ainult Prantsusmaa.

6. Briand - Kelloggi pakt 1928 (

Locarno leppega alanud etappi Euroopa ajaloos on nimetatud ka patsifismi ajastuks ( patsifism - maailmavaateline seisukoht, mis eitab igasuguseid (“õiglaseid” ja “ebaõiglaseid”) sõdu ja propageerib rahu säilitamise passiivseid vahendeid).
Maailma poliitikud lootsid nüüd, et sõjad on jäänud minevikku ning on leitud tõhusad vahendid omavaheliste tüliküsimuste lahendamiseks.
Patsifistlike arusaamade/lootuste kõrgpunktiks oli Briand (Prantsuse välisminister)-Kelloggi (USA riigisekretär) pakti sõlmimine 1928.a.
Selle kohaselt lubasid allakirjutanud riigid loobuda sõjapidamisest kui rahvusliku poliitika vahendist ja lahendama kõik konfliktid rahumeelsel teel. Paktile kirjutasid alguses alla 15, hiljem veel 48 maad (ka Eesti, NSVL , Saksamaa).
Samas jäi pakt deklaratiivseks / üldsõnaliseks ning nagu Euroopa lähiajalugu õige pea näitas, liitusid osad riigid sellega kõigest propagandistlikel eesmärkidel (näiteks Saksamaa ja Nõukogude Liit).

7. Desarmeerimiskonverentsid 1932-1934:

Ka desarmeerimine (vägede ja relvastuse vähendamine) tõstatus rahvusvahelistes suhetes just 1920.ndate teise poole patsifismivaimustuse kõrgharjal.
Desarmeerimiskonverentsi hakati ette valmistama Rahvasteliidu poolt juba 1925.a. peale Locarno lepete sõlmimist; samas oli tegemist juba laiema nähtusega, kuna konverentsist osa võtma kutsuti ka RL-i mittekuuluvad USA ja Nõukogude Liit.
Esimese konverentsini jõuti alles 1932.a., mil rahvusvahelised suhted olid juba pingestumas (näiteks Jaapani-Hiina konflikt).
Kohe algusest peale oli desarmeerimine mõeldud läbikukkumisele; selle põhjused olid järgmised:

Suurriikide erinevad arusaamad desarmeerimisest (ühed käsitlesid ainult inimressurssi; teised relvade kogust või võimet taasrelvastuda; kolmandad pakkusid välja propagandistlikult täielikku desarmeerimist jne.).
Mitmed suurriigid polnud konverentsil osalemisest ja selle tulemuslikkusest huvitatud ning lahkusid (näiteks Jaapan ja Saksamaa 1933.a.).

Peale seda ei olnud ka teistel riikidel mõtet konverentsidel istuda ja 1934.a. need lõpetati. Sellega algas Euroopas taas võidurelvastumine ning osa riike hakkas tasahilju ette valmistama “suurt sõda” (Saksamaa ja NSVL; Jaapan juba sõdis).

8. Rahvusvaheliste suhete pingestumine 1930-ndatel aastatel:

Rahvusvaheliste suhete pingestumisele aitas tublisti kaasa suur majanduskriis, mis puhkes 1929.a. (sai alguse USA-s börsikrahhiga, levides sealt kiiresti Euroopasse) ja lõppes 1933/1934.a.
Majanduskriisi süvenemine aitas omakorda kaasa sisepoliitiliste pingete kasvule paljudes riikides; kasvas mitmesuguste äärmusparteide ja liikumiste populaarsus (näiteks kommunistide ja rahvusradikaalide oma), kes lubasid “kõva käe” poliitikaga korra majja lüüa või esinesid kõigile vastuvõetavate populistlike loosungitega, lubades kõigi elu korrapealt heaks muuta; Euroopas kasvas kriisiaastatel diktatuuride arv (näiteks Saksamaa 1933.a.; Eesti ja Läti 1934.a.). Samas on diktatuuririigid oma olemuselt demokraatlikest riikidest paju agressiivsemad (demokraatlikes riikides sõltub valitsuse püsimajäämine rahvale vastuvõetavatest otsustest-sõda nende hulka tavaliselt ei kuulu; diktatuuri tingimustes vabu valimisi ei korraldata, diktaator rahva tahtest ei sõltu ja võib sõda alustada näiteks siseriiklikult kriisilt tähelepanu kõrvale juhtimiseks .
Ka ideoloogiad, mille alusel mõningaid diktatuuririike üritati üles ehitada, olid oma olemuselt sageli agressiivsed (näiteks rahvuse koondamine ühte riiki, rassipuhtuse ideed ja eluruumi laiendamine- natsionaalsotsialistlikul Saksamaal; soov levitada maailmarevolutsiooni / loosung -“kõigi maade proletaarlased ühinege” kommunistlikus Nõukogude Liidus jne.).
Vt.ka Euroopa kaarti (demokraatlikud- ja diktatuuririigid) õpik lk.161.

9. Versailles`i süsteemi lammutamine Saksamaa poolt (Vt. ka õpik lk.160-163):

1933.a. alguses sai Saksamaal kantsleriks A. Hitler , kes samal aastal kehtestas järk-järgult NSDAP (Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei) diktatuuri ühiskonnas ja sai ise Saksamaa ainujuhiks (füüreriks).
Natside võimuletulekuga Saksamaal võeti suund Saksamaa endise võimsuse taastamisele, seda aga segasid Versailles`i rahulepingu sätted ning mitmed teised rahvusvahelised lepingud . Kasutades ära soodsaid rahvusvahelisi olusid ja demokraatlike riikide suutmatust Saksamaad takistada, alustas A.Hitler Versailles`i süsteemi lammutamist. See väljendus järgmistes sammudes:

1932.a.- Saksamaa keeldus maksmast võitjariikidele reparatsioone, viidates süvenenud majandusraskustele “suure majanduskriisi” tingimusis (NB! Seda tehti juba enne Hitleri võimulepääsu).
1935.a.- Saksamaal kehtestati üldine sõjaväekohustus ja senise 100-tuhandelise armee asemele hakati looma üle miljoni-mehelist Wehrmacht `i.
1935.a.- sõlmiti Inglise- Saksa mereväekokkulepe. Sellega lubas Inglismaa alustada Saksamaal allveelaevade ja suurte pealveelaevade ehitamist; seejuures määrati kindlaks ka suhe Inglise laevastikku (ehk palju sakslased neid rajada võivad). Inglismaa lootis selle leppega pidurdada Saksamaa relvastumist ( salaja oli nii-kui-nii relvi toodetud); väikeseid järeleandmisi tehes üritati sakslasi n.ö. maha rahustada. Tegelikult lükkas Inglismaa poliitika A.Hitlerit edasistele Versailles`i rahulepingu rikkumistele (karistust ju ei järgnenud) ja aitas sel moel tegelikult kaasa II maailmasõja puhkemisele.
1935.a. rahvahääletuse tulemusena ühendati Saarimaa taas Saksamaaga.
1936.a.- A.Hitler saatis Wehrmacht`i üksused Reini demilitariseeritud tsooni. Hitler kasutas ära selle, et maailma tähelepanu oli Itaalia agressioonil Etioopia vastu. Samas ei olnud ka Inglismaal ja Prantsusmaal enam midagi teha; suure armeega taasrelvastatud Saksamaad ei saanud enam selliselt kohelda, nagu seda tehti Ruhri kriisi ajal 1923.a. ja õige aeg Saksamaa korralekutsumiseks oli maha magatud.
Versailles`i ja Locarno lepingute rikkumisena saab vaadelda ka Müncheni konverentsi (1938) otsuseid Tšehhoslovakkia suhtes; Austria liitmist Saksamaaga (1938) ja A.Hitleri nõudmisi revideerida piire ka teiste naaberriikidega.

Saksamaa lähenemine Itaaliale ja Jaapanile algas 1930-ndatel aastatel (I maailmasõjas olid nad olnud vaenlased). Lähenemisele aitas kaasa ideoloogiate sarnasus Saksamaa ja Itaalia puhul; Jaapani kartus sattuda rahvusvahelisel tasandil isolatsiooni ning kõigi kolme puhul soov ajada agressiivset välispoliitikat (selle teostamiseks vajati teistelt riikidelt tuge või mittevahelesegamist).

10. Itaalia agressioon Etioopia vastu 1935-1936:

Sõja põhjuseks olid piiritülid Etioopia ja Itaalia vahel viimasele kuuluva Eritrea piiril . Rahvasteliidu vahendusel oli üritatud kriisi lahendada rahumeelselt, kuid ebaõnnestunult.
1935.a. alustas Mussolini avalikku agressiooni Etioopia vastu ning vallutas kiiresti suurema osa selle territooriumist; Rahvasteliit sõda ära hoida ja Itaalia vastaseid sanktsioone kehtestada ei suutnud (Etioopia oli ka RL-I liige), näidates sellega üles täielikku saamatust ning võimaldades likvideerida esimene RL-I liikmesriik.
Saksamaale oli Itaalia agressioon ja maailma tähelepanu sellel soodne- see võimaldas viia ilma suurema kärata Saksa üksused Reini demilitariseeritud tsooni.

11. Hispaania kodusõda 1936-1939 (Vt. ka õpik lk.155-159):

Kodusõda puhkes parempoolselt meelestatud sõjaväe e. frankistide (F.Franko) ja vabariiklaste (vasakpoolselt meelestatud Hispaania valitsus, kommunistid jt.) vahel.
Kui teised Euroopa riigid teatasid oma mittevahelesegamispoliitikast Hispaania sündmuste suhtes, siis Saksamaa ja Itaalia toetasid relvade ja vabatahtlike üksustega Frankot ning Nõukogude Liit raha, relvade ja nõustajatega vabariiklasi. (Vt. ka õpik lk.157).
Hispaania kodusõda võib pidada ka II maailmasõja eelprooviks:

Saksamaa ja Itaalia said võimaluse katsetada sõjatingimusis relvastust ja uut taktikat; samas aitas see kaasa mõlema riigi lähenemisele.
NSVL üritas läbi sõjalise ja majandusliku abi aidata kaasa kommunismi levikule ja võimulepääsule Hispaanias.
Hispaania sündmused on seotud tihedalt ka 1939.a. alanud Saksamaa ja Nõukogude Liidu lähenemisega, mis viis nõukogude sõjalise abi lõppemiseni ning vabariiklaste täieliku kaotuseni Franko vägede käest.

12. Jaapani agressioon Hiina vastu:

Jaapani kallaletung oli alanud tegelikult juba 1931.a., kui kasutades sisesegadusi Hiinas hõivasid Jaapani väed Mandžuuria (Kirde-Hiina) ja kuulutasid seal välja Mandžukuo nukuriigi (keegi peale jaapanlaste seda ei tunnustanud; vormiliselt oli iseseisev, tegelikult Jaapani kontrolli all).
1937.a. takkinud piirikonflikti ärakasutades alustasid jaapanlased otsest sõda Hiina vastu (1937-1945; alates 1941.aastast ka osa II maailmasõjast).
Jaapani agressiivne tegevus tõmbas enesele ka USA tähelepanu, sundides viimast pöörama vähem tähelepanu sündmustele Euroopas.

13. Austria liitmine Saksamaaga e. Anschluss 1938: (Vt. ka õpik lk.165):

Austria oli ise taotlenud Saksamaaga ühinemist juba Austria-Ungari lagunemisel 1918.a., aga siis keelasid lääneriigid selle Versailles`i rahuleppega.
Uuesti tõstatus Austria küsimus A.Hitleri saamisega Saksamaa juhiks (Hitler oli ise austerlane; Suur-Saksamaa loomise ideed ning kõigi sakslaste koondamine ühte riiki; tugeva natsipartei olemasolu Austrias ).
Üritades saavutada rahva toetust Austria iseseisvuse säilitamiseks proovis sealne autoritaarselt valitsev kantsler läbi viia referendumit iseseisvuse küsimuses.
Ootamata ära referendumi tulemust teostasid Austria natsid riigipöörde ja kutsusid appi Saksa armee. Uuel rahvahääletusel toetas rahva enamus ühinemist Saksamaaga.
Lääneriigid (Inglismaa ja Prantsusmaa) kriisi ei sekkunud . Saksamaa ja Itaalia lähenemine 1930.aastate teisel poolel aitas omakorda kaasa ka sellele, et Itaalia oli loobunud oma senisest poliitikast Austria iseseisvuse toetamisel. Austria inimressurss ja majandus võimaldas Saksamaal efektiivsemalt valmistuda II maailmasõjaks.

14. Müncheni konverents 1938: (Vt. ka õpik lk.165-167):

Kriisi põhjuseks olid Saksamaa nõuded Tšehhoslovakkias elavate sudeedisakslastest vähemusrahvuse autonoomia laiendamiseks ning hiljem nõuded nendega asustatud alade liitmiseks Saksamaaga.
Tšehhoslovakkia oli valmis oma iseseisvust kaitsma (surusid näiteks maha sudeedisakslaste mässukatse); samuti loodeti lääneriikide sekkumisele. Saksamaa omakorda ähvardas nõudmiste mittetäitmise korral alustada sõda.
Probleemi lahendamiseks kutsuti Itaalia eestvedamisel kokku Müncheni konverents (osalised-Itaalia / Mussolini; Saksamaa / Hitler; Inglismaa / Chamberlain; Prantsusmaa / Daladier).
Lääneriigid olid võimaliku sõja kartuses nõus Saksamaale järele andma (loodeti sellega Saksamaa maha rahustada; samas soosis see Saksamaad edasisi nõudmisi naabritele esitama); Tšehhoslovakkia esindajaid kohale ei kutsutud ning hiljem olid need sunnitud sakslastele järele andma. Tegemist oli ka Locarno lepingu rikkumisega (Prantsusmaa pidi olema Tšehhoslovakkiale garandiks).
Tšehhoslovakkia lõplik likvideerimine viidi lõpule 1939.a. kevadel, kui suurem osa esialgu alles jäänud territooriumist liideti Saksamaaga; ülejäänust moodustati Slovakkia nukuriik või anti jupikesi teistele naabritele.
Vt. kaart õpik lk.166.

15. Klaipeda (Memeli) liitmine Saksamaaga 1939:

Ala oli ajutiselt Saksamaast eraldatud I maailmasõja järel; Leedu kasutas ära sisesegadusi Saksamaal ja Ruhri kriisi ning liitis Klaipeda piirkonna oma riigiga 1923.a.
Natside võimulepääsedes hakati taas tungivamalt nõudma nende endiste Saksamaa alade liitmist, mis Versailles`i leppega olid eraldatud.
Sõjalise rünnaku kartuses loovutas Leedu 1939.a. märtsis Klaipeda ala Saksamaale.
NB! See sündmus pole küll seotud suurriikide kokkulepetega II MS eelõhtul, kuid on näiteks Saksamaa agressiivsuse kasvust (nii nagu ka 1939.a. aprillis Itaalia poolt Albaania okupeerimine ja annekteerimine näitas jätkuvat autoritaarse diktatuuririigi agressiivsust).

16. Molotov-Ribbentropi pakt 1939: (Vt. ka õpik lk.169-172):

1939.a. kevadel alustas Saksamaa uut väljapressimiskampaaniat nüüd juba Poola vastu, nõudes viimaselt nn. Poola koridori (mis oleks võimaldanud Saksamaal maismaaühendus saada oma Ida- Preisimaa aladega) ja nõusolekut Danzigi ühendamiseks (eraldatud Saksamaast Versailles`i rahuleppega; vabalinna staatuses ).
Nähes Saksamaa järeleandmatust edasiste nõudmiste esitamisel alustasid lääneriigid (Prantsusmaa ja Inglismaa) läbirääkimisi NSVL-ga Saksamaa võimalikuks ohjeldamiseks . NSVL aga hakkas läbirääkimisi kasutama väljapressimiseks, nõudes lääneriikidelt nõusolekut nõukogude vägede sisseviimiseks Baltikumi, Poolasse ja Rumeeniasse. Samal ajal pidas NSVL ka salajasi kontakte Saksamaaga.
Sarnased huvid (soov ajada agressiivset välispoliitikat) ja olud (diktatuur) viisidki Saksamaa ja NSVL kokkuleppe sõlmimiseni Saksa välisministri J.von Ribbentropi ja välisasjade rahvakomissari V.Molotovi vahel Moskvas, 23.augustil 1939.a.
Leppe avalik pool käsitles mittekallaletungi lepet kahe riigi vahel ja majandusalast koostööd (eeskätt tooraine ja kütuse ostmist Saksamaa poolt, mida oli vaja sõdimiseks Läänes 1939-1940) ja salajase poolega jagati mõjusfäärid Ida-Euroopas (Saksamaale Lääne-Poola ja esialgu ka Leedu; NSVL-le Soome,Eesti, Läti, hiljem ka Leedu, Bessaraabia) ning lepiti kokku septembris alustatava Poola riigi likviteerimise suhtes.
Hitler vajas lepingut alustamaks “suurt sõda” Lääne-Euroopas (plaanid selleks olid koostatud juba 1937.a.), selleks vajas ta aga seljataguse kindlustamist ( I maailmasõja ajal kogetu e. kahel rindel sõdimise tulemus oli Saksamaale juba tuttav). Stalinile polnud lääneriikidele surve avaldamine kasu toonud ning suhete parandamine Saksamaaga võimaldas tal hõivata Vene impeeriumi lagunemisel kaotsi läinud alad. MRP sõlmimine pani otsese aluse ka II maailmasõja puhkemisele.

9
Peep Reimer

.ODT Laadi alla originaalfail 9 lk · .odt · 304 allalaadimist

Rahvusvahelised suhted pärast I Maailmasõda #1

Rahvusvahelised suhted pärast I Maailmasõda #2

Rahvusvahelised suhted pärast I Maailmasõda #3

Rahvusvahelised suhted pärast I Maailmasõda #4

Rahvusvahelised suhted pärast I Maailmasõda #5

Rahvusvahelised suhted pärast I Maailmasõda #6

Rahvusvahelised suhted pärast I Maailmasõda #7

Rahvusvahelised suhted pärast I Maailmasõda #8

Rahvusvahelised suhted pärast I Maailmasõda #9

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 9 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-10-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti

304 laadimist Kokku alla laetud

3 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

meredith Õppematerjali autor

RAHVUSVAHELISED SUHTED KAHE MAAILMASÕJA VAHEL:

Rahvasteliidu loomine 1920
Pariisi rahukonverents 1919-1920
Saksamaa reparatsioonide küsimus
Locarno konverents / lepped 1925
Briand-Kelloggi pakt 1928 Desarmeerimiskonverentsid

ajalugu olukord pärast i maailmasõda rahvasteliit

Sarnased õppematerjalid

doc

Rahvusvahelised suhted 1930

1920. aasta põhiseadus -> Parlamentaarne demokraatlik vabariik 12. märtsi 1934. aasta Pätsi-Laidoneri sõjaline riigipööre // pätsi peamiseks tegevusmotiiviks oli võimuiha: riigipöördega kõrvaldas oma poliitilised rivaalid - vapsid ja koondas võimu tugevakäeliselt enda kätte (suure tõenäosusega oleksid vapsid tulnud võimule võites 1934. aasta aprillis valimised). -> Autoritaarne diktatuur nn vaikiv ajastu 17.06.1940 Eesti Vabariigi lõpp ?Rahvusvahelised suhted 1930. aastatel sh 2. maailmasõja eelõhtul 1938-1939 1) Ansluss - Austria annekteerimine ehk vägivaldne liitmine Saksamaa koosseisu 1938 13. märts. Austriast sai Saksamaa üks osa - Ostmark. (Austria riik taastus 2. Maailmasõja lõpul). 2) Tsehhoslovakkia kriis - 1938 kevad kuni suvi. Hitler kasutas ettekäändena 3 miljoni sudeedisakslase nn "õigusetut" olukorda. Kriis kulmineerus septembris ja Tsehhoslovakkia valmistus sõjaks. 3) Müncheni konverents (29.09

Ajalugu

docx

Demokraatia ja diktatuurid kahe maailmasõja vahel

193  Austria ühendamine Saksamaaga (Anschluss). 8  Müncheni konverents; Sudeedimaa ühendamine Saksamaaga. 193  Molotov – Ribbentropi pakti sõlmimine (23.08.). 9  Saksamaa kallaletung Poolale; Teise maailmasõja puhkemine (01.09.). Maailm kahe sõja vahelLähiajalugu I – Eesti ja maailm 20.saj esimesel poolel Koostaja: P.Reimer 3 1. Rahvusvahelised suhted kahe maailmasõja vahel: 1.1. Muutused poliitilisel kaardil pärast Esimest maailmasõda: Esimene maailmasõda tõi enesega kaasa impeeriumite lagunemise ja uute riikide tekke. Osa poliitilise kaarti muutustest seadustati Pariisi rahukonverentsil, osa toimus impeeriumite sisemise arengu tulemusena. Lagunevast Vene impeeriumist eraldusid Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola

Ajalugu

docx

Ajaloo riigieksami kordamine 2010

sajandi lõpus Saksamaa; Austria-Ungari ja Itaalia vahel sõlmitud lepingute tulemusena. 6* 1879.a.- Saksamaa- Austria-Ungari liiduleping. 7* Lepe oli suunatud Prantsusmaa ja Venemaa vastu. 8* Saksamaa eesmärgiks oli leida liitlasi võitluses oma "loomuliku vastase" Prantsusmaa vastu. 9* Austria-Ungari lähenemisele Saksamaale aitas kaasa tema konkurents Venemaaga Balkani poolsaarel mõju suurendamise pärast. 10* 1882.a.- Itaalia ühineb Saksa /Austria-Ungari liiduga. 11* Samas oli Itaalia kõikuvatel seisukohtadel ehk ebakindel partner- näiteks sõlmis Itaalia 1902.a. leppe Prantsusmaaga, et võimaliku suure sõja korral jääb ta Prantsusmaa suhtes neutraalseks. 12* ANTANT ( ENTENTE ): 13* Kujunes välja kahepoolsete lepingute sõlmimise tulemusena Prantsusmaa, Venemaa ja Inglismaa vahel 19. ja 20.sajandi vahetusel

Ajalugu

doc

Diktatuurid kahe maailmasõja vahel

-1945.a., ühendati vallutuste teel veel mitmeid territooriume kuni lõplikuks liiduvabariikide arvuks sai 15) Stalini ainuvõimu tekkides säilitati vormiliselt riikide liidu süsteem, kuid tegelikult vabariikidel puudus otsustamisõigus ja kõik juhtnöörid tulid Moskvast. 1.4. NSVL Stalini ajal kuni II maailmasõjani: (Vt. ka õpik lk.137-140;146-149 · Juba enne Lenini surma (1924.a.) algas võimuvõitlus liidri koha pärast NSVL-i juhtkonnas. · Peamisteks rivaalideks olid Jossif Stalin (Dzugasvili) ja Lev Trotski (Bronstein). ÜK(b)P peasekretäriks ja riigijuhiks valiti Stalin, kelle eesmärgiks oli sotsialismi ülesehitamine ühel maal, mis tähendas NSVL-i majanduse ja sõjalise taseme järk- järgulist võrdsustamist kapitalistlike tööstusriikidega ning neist lõppkokkuvõttes arengus möödumist. · Stalini ajal kujunes NSVL -is lõplikult välja kommunistlik totalitaarne diktatuur,

Ajalugu

docx

TEINE MAAILMASÕDA 1939-1945

mai – Saksamaa kapituleerumine; Teise maailmasõja lõpp Euroopas.  Juuli-august – liitlaste Potsdami konverents.  USA aatompommirünnakud Hiroshima (6.august) ja Nagasaki (9.august) linnadele.  2.september – Jaapani kapituleerumine; Teise maailmasõja lõpp. Teine maailmasõdaLähiajalugu I – Eesti ja maailm 20.saj esimesel poolel Koostaja: P.Reimer 3 1. Rahvusvahelised sündmused Teise maailmasõja eel: 1.1. Saksamaa agressiivsuse kasv ja Austria Anschluss: Hitleri ja natsionaalsotsialistide võimulepääs Saksamaal 1933 tõi enesega kaasa ka riigi välispoliitika märgatavalt agressiivsemaks muutumise. Rahvahääletuse tulemusena ühendati Saarimaa (1935), pandi alus massiarmeele – Wehrmacht`ile, alustati laevastiku taastamist (1935) ning viidi sõjavägi sisse Reini demilitariseeritud

Ajalugu

docx

Suurriigid 20. saj algul, kriisid, I maailmasõda, II maailmasõda, suur majanduskriis

o riiklikud tellimustööd (hüdroelektrijaamad, tööstusettevõtted, jõesängide süvendamine, metsaistutamine) o töötuse vähendamiseks organiseeriti ühiskondlikke töid o tööliste õiguste (streikimisõigus, vabadus luua organisatsioone ja pidada tööandjatega läbirääkimisi) o sotsiaalkindlustussüsteemi loomine (töötus-, invaliidsus-, vanadus- ja toitjakaotuspensionid) Suurbritannia 1. peale I maailmasõda demokraatia laiendamine: · üldine valimisõigus meestele 21.eluaastast (kaotati varanduslik tsensus) · naistele valimisõiguse andmine o valimisõigus jäi esialgu piiratuks (alates 30. eluaastat, naine pidi omama varandust või ülikooliharidust) o 1919 esimene naissaadik parlamendi alamkojas (leedi Nancy Astor) o 1928 naistele üldine valimisõigus 21.eluaastast o 1929 Inglismaa sai esimese naisministri 1

Ajalugu

pptx

Pariisi rahukonverents

MAAILM PÄRAST ESIMEST MAAILMASÕDA Pariisi rahukonverents. Versailles ´i rahuleping jt rahulepingud. Rahvasteliit http://www.youtube.com/watch_popup?v=hbok5tQICes&vq=medium Üldjooned http://www.youtube.com/watch?v=ShRA8HRMR4Q Saksamaa pärast Esimest maailmasõda Weimari vabariik konstitutsiooniline vabariik Saksamaal 1919-1933 3.nov. 1918 puhkes Kielis sõjalaevastikus madruste ülestõus, mässulaine rullus üle Saksamaa (samal päeval oli rahu sõlminud SM liitlane Austria-Ungari) · mässavad madrused meenutasid sakslastele ja liitlastele analoogilisi sündmusi Petrogradis, vasakradikaalide diktatuuri kehtestamise oht oli silmnähtav ning 5. nov. 1918 saadeti teele delegatsioon Pariisi lõplike vaherahutingimuste üle kokku leppima

Ajalugu

docx

2. maailmasõda vastused küsimustele

ning teisalt ka Nõukogude Liidu Punaarmee ülesehitamises. Mõlemad riigid rakendasid oma majanduse eelseisvate sõjaliste vallutuste rakkesse. 3. Ideoloogilised eeldused, mis seisnesid Hitleri põhiidees Saksa rahva eluruumi laiendamises. Stalin aga unistas kommunismi mõjuvõimu laiendamisest läände. Põhjused: II maailmasõja põhjuste suhtes ollakse erimeelt. Teist maailmasõda peetakse ka I ms. jätkuks. Kindel on aga see, et II maailmasõja vallandas Hitleri ja Stalini sobing MRP ning mõlema riigi vallutusplaanid Euroopas ning lääneriigid üritasid suurt sõda viimase hetkeni ära hoida. Ansluss 1938. aastaks oli Hitleri positsioonid sedavõrd tugevnenud, et võis hakata maailma vallutama. Esimeseks ohvriks Austria. Veebruaris Austriale ultimaatum natside vabastamine ja nende juhi määramine valitsuse etteotsa. Austria alistus

Ajalugu

Rohkem sarnaseid