Rahvusvahelised suhted 1930 (0)

?Eesti Vabariigi põhiseadused
1) koostas ja võttis vastu Asutav Kogu 15.06.1920, jõustus 1920 21. detsember
2) Vapside põhiseaduse projekt võitis referendumil 1933. aastal ja jõustus 1934. aastal 21. jaanuaril.
3) Rahvuskogu koostas ja võttis vastu 1937. aastal 13. augustil jõustus aga 1938. aastal 1. jaanuaril. Võimaldas Pätsil jätkata autoritaarset valitsemist.
4) Põhiseaduse projekti koostas 60-liikmeline Põhiseaduse Assamblee 1991. aasta lõpuks. 15.06.1992 referendum , jõustus 03.07.1992.
?Eesti Vabariigi sisepoliitiline areng ($30-33)
⚠️1920. aasta põhiseadus
-> Parlamentaarne demokraatlik vabariik
⚠️12. märtsi 1934. aasta Pätsi-Laidoneri sõjaline riigipööre // pätsi peamiseks tegevusmotiiviks oli võimuiha: riigipöördega kõrvaldas oma poliitilised rivaalid - vapsid ja koondas võimu tugevakäeliselt enda kätte (suure tõenäosusega oleksid vapsid tulnud võimule võites 1934. aasta aprillis valimised).
-> Autoritaarne diktatuur nn vaikiv ajastu
⚠️17.06.1940 Eesti Vabariigi lõpp
?Rahvusvahelised suhted 1930. aastatel sh 2. maailmasõja eelõhtul 1938-1939
1) Anšluss - Austria annekteerimine ehk vägivaldne liitmine Saksamaa koosseisu 1938 13. märts. Austriast sai Saksamaa üks osa - Ostmark. (Austria riik taastus 2. Maailmasõja lõpul).
2) Tšehhoslovakkia kriis - 1938 kevad kuni suvi. Hitler kasutas ettekäändena 3 miljoni sudeedisakslase nn "õigusetut" olukorda. Kriis kulmineerus septembris ja Tšehhoslovakkia valmistus sõjaks.
3) Müncheni konverents (29.09.1938) - osalesid nelja riigi poliitilised liidrid Chamberlaini initsiatiivil: Saksamaa (Hitler), Itaalia (Mussolini), Suurbritannia (Chamberlain), Prantsusmaa (Daladier). See oli lääneriikide lepitus- või rahustamispoliitika , häbiväärne kulminatsioon : Tšehhoslovakkiat kohustati loovutama Sudeedimaa oktoobri algul.
4) Tšehhoslovakkia riigi hävitamine (15.03.1939) - Tšehhoslovakkia okupeeriti saksa vägede poolt ja riik hävitati, jagades kaheks osaks:
*Tšehhimaa annekteeriti (vägivaldne liitmine) Suur-Saksamaa koosseisu.
*Slovakkiast sai Saksamaa sõltlasriik (2. Maailmasõjas Saksamaa liitlane).
5) Territoriaalsed nõudmised Poolale (22.03.1939):
* vaba pääs läbi Poola koridori ühenduse pidamiseks Ida-Preisimaaga.
* Gdanski piirkonna loovutamine.
* Hitler  allkirjastas aprillis 1939 välksõja plaani Poola vastu
6) Leedu loovutas Saksamaale Klaipeda 23. märts 1939.
?Hinnang
Sündmuste areng 1939. aasta kevadel (märtsis) näitas, et Suurbritannia juhitud lepituspoliitika oli läbikukkunud. Suurbritannia ja Prantsusmaa alustasid läbirääkimisi Nõukogude Liiduga Poola puutumatuse kaitseks ja koostööks Saksamaa vastu: kolmepoolsed kõnelused (aprill - august 1939).
?MRP sõlmimine 23. august 1939
1930 rahvusvahelised suhted
1930ndate aastate rahvusvahelised suhted
1930ndate aastate alguses toimus desarmeerimiskonverents (relvastuse vähendamine kuni sellest loobumiseni). Juba Pariisi rahukonverentsil räägiti desarmeerimisest (Prantsusmaa ja Inglismaa andsid sellest mõista, aga tegelikkuses seda ei juhtunud). 1925-30 käis koos desarmeerimiskonverentsi ettevalmistav komisjon, mis käis koos Rahvasteliidu raames. 1932 avati desarmeerimiskonverents ametlikult (2.veebruar). Sellest konverentsist võttis osa 63 riiki. Tegelikkuses hakkasid need riigid vaidlema erinevate probleemide üle: 1) kuidas defineerida mõistet agressor; vastuseni ei jõutud 2) kas läbi tuleb viia täielik või osaline desarmeerimine . Tegelikkuses suubus desarmeerimine riikidevahelistesse vaidlustesse. Desarmeerimiskonverents lõppes 1934.aastal ilma igasuguse tulemuseta .
1930ndatel aastatel tekkisid erinevad sõjakolded. Esimene sõjakolle tekkis 1931 Kaug-Idas. Sel aastal tungis Jaapan Kirde-Hiinasse ehk Mandžuuriasse. Kuna Hiina oli kodusõjas, läks Mandžuuria vallutamine Jaapanil lihtsalt. Mandžuuriat ei liidetud otseselt Jaapangia, vaid sellest moodustati Jaapanist sõltuv Mandžuko riik. Mõnda aega valitses seal rahu. 1937 alustas Jaapan sissetungi Hiinasse ja algas Jaapani-Hiina sõda. Jaapani sissetung Hiinasse sundis erinevaid osapooli leidma kompromissi, et ühiselt Jaapani vastu võidelda. Jaapani-Hiina sõda kestis kuni 1945, II maailmasõja lõpuni. Teine sõjakolle (1935-36) tekkis Aafrikas, kus toimus Etioopia -Itaalia sõda. Etioopia oli üks vähestest iseseisvatest Aafrika riikidest, ülejäänud osa oli jagatud erinevate Euroopa riikide vahel kolooniateks. Ka Itaalial oli Aafrikas kolooniaid. Itaalia soovis oma alasid suurendada, sest ta arvas , et oli I maailmasõja järel saanud liiga vähe. Ja üks võimalik tee oma alasid laiendada oligi sõjaliselt nõrga Etioopia hõivamine. Sõja tulemusena sai Etioopiast Itaalia asumaa . Rahvasteliit arutas neid probleeme, Jaapanist ja Itaaliast said agressorid, kehtestas nende suhtes ka majandussanktsioonid, aga Itaalial oli savi, sest tema kaubanduspartneriks oli Saksamaa. Ja Rahvasteliidust lahkusid ka Itaalia ja Jaapan, ning Rahvasteliit ei saanud neid enam käsutada. Kolmas sõjakolle oli Euroopas – Hispaania . Hispaania oli kuningriik , aga 1931 kuningas Alfonso loobus troonist ja Hispaaniast sai vabariik. Hispaanias moodustati Rahvarinne, mis ühendas erinevad parteid (kommunistid, sotsialistlikud parteid, ja ka kodanlikud parteid kes toetasid vabariiki; otseselt rahvarindesse ei kuulunud, aga nende tegevust toetasid anarhistid ja separatistid – taotlevad eraldumist). 1936 parlamendivalimiste tulemusena sai võimule rahvarinde valitsus. Üks osa vasakpoolsetest hakkas panustama natsionaliseerimisele. Ühtlasi hakkasid nad moodustama oma sõjalisi grupeeringuid. Parempoolsetele jõududele oli see vastuvõtmatu ja nende juhtivaks jõuks olid sõjaväes teenivad ohvitserid . Nende ohvitseride seas kujunes välja neljaliikmeline juhtgrupp, kes otsustas läbi viia sõjalise riigipöörde. See sõjaline riigipööre ebaõnnestus, sest tööstuspiirkondades astuti riigipöörajate vastu välja ja riigipöörde asemel puhkes Hispaanias 1936 kodusõda. Ühel pool olid vabariigi pooldajad , teisel pool olid vabariigi vastased (kes ei olnud Rahvarinde tuumikuga nõus ja nad olid need kes tahtsid riigipööret). Rahvarinde vastaste juhiks kujunes Franco . 1936-39 toimuski Hispaanias kodusõda. Vabariigi pooldajad said toetust Nõukogude Liidult (kuna vabariigi pooldajate seas oli kommuniste) – rahaline ja relvastuslik abi, lisaks instruktorid kes õpetasid relvastust kasutama. Vabariigi vastaseid toetasid Itaalia ja Saksamaa – rahaline abi, relvastus ja saatsid koha peale sõdima ka oma mehi. Demokraatlikud lääneriigid ajasid mittevahelesegamise poliitikat, sest osaliselt olid asjaga seotud kommunistid ja nemad kujutasid suurt ohtu ja neid kardeti. 1939.aastaks oli kogu Hispaania vabariigi vastaste käes ja kehtestati Franco diktatuur, mis kehtis kuni 70ndate keskpaigani. Tegemist oli autoritaarse diktatuuriga. Neljandaks sõjakoldeks kujunes alates 1933 Saksamaa, kui võimule sai Hitler. 1934 toimus esimene katse ühendada Austria Saksamaaga. Ka Austrias oli tekkinud natslik partei, 1934 ründasid natsid Austria kantslerit, kantsler tapeti ja Saksamaa oli kohe valmis Austria sündmustesse sekkuma. Saksamaa aga ei sekkunud , sest Itaalia andis mõista, et kui Saksamaa tungib Austriasse, siis Itaalia ei jää kõrvale. Austria oli ka Itaalia huviorbiidis. Saksamaa oli sõjaliselt veel nõrk. 1938 toimus Austria liitmine Saksamaaga – Anšluss. (mingi plaan OTTO oli ka)
Tšehhoslovakkia on riik, mis tekkis Esimese maailmasõja tulemusena ja oli säilitanud demokraatia. Seal elas umbes 14 750 000 inimest, kellest oli 6,5 miljonit tšehhi ja 3 miljonit slovakki ja 3,25 miljonit sakslast. Sakslased elasid Tšehhoslovakkia riigi äärealadel ja neid nimetati sudeedisakslased . Sudeedisakslased hakkasid taotlema, et ühineda Saksamaaga. Seda sama hakkas nõudma ka Hitler. Tšehhoslovakkia oli valmis Saksamaa kallaletungi tagasi lööma. Samas Prantsusmaa ja Inglismaa ei olnud sel hetkel sugugi valmis sekkuma ja üritasid probleemi lahendada pigem läbirääkimistega. 29.september 1938 sõlmiti Müncheni kokkulepe ( sobing ) – kokku said Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia esindajad – lepiti kokku, et Sudeedimaa antakse üle Saksamaale ja nemad ise garanteerivad Tšehhoslovakkia uute tekkinud riigipiiride puutumatuse. Tšehhoslovakkia oli sunnitud Sudeedimaast loobuma , mis oli talle väga ebasoodne, sest pool tootmisaladest oli Sudeedimaal, samuti kaotas ta piirikindlustused. Lisaks ka Poola ja Ungari hõivasid alasid, kus elasid poolakad või ungarlased . Kõik kasutasid ära Müncheni lepingut.
15.03.1939 okupeeris Saksamaa kogu Tšehhoslovakkia, mis selle tagajärjel tükeldati – läänepoolne ala (tšehhid) liideti otseselt Saksamaaaga ja seda ala hakati nimetama Böömi- Määri protektoriaadiks. Idapoolne osa (slovakid) – moodustati Slovaki vabariik, mida võib nimetada Saksamaa vasallriigiks. Lisaks sellele, et endaga ühendati Tšehhide alad, ühendas 22.märtsil Saksamaa endaga ka Klaipeda ehk Memeli piirkonna (mille hõivas Leedult). Edasi hakkas Saksamaa Poolat nillima. Esitas Poolale nõudmisi, et läbi Poola koridori saaks Saksamaa puutumatud ühendusteed (maanteed, raudteed ), kus oleks võimalik liigelda ilma Poola võimu kontrollita . Kasutati taaskord seda, et Poolas kiusatakse taga seal elavaid sakslasi. Lääneriigid ei soovinud enam järeleandmisi teha ja Prantsusmaa ning Inglismaa otsisid liitlast. Kevad 1939 algasid kolmepoolsed läbirääkimised Inglismaa, Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu vahel – kuidas ohjeldada Saksamaad (sõlmida saksavastane liit). Nõukogude Liit nõudis, et ta saaks oma väed paigutada Balti riikide, Rumeenia ja Poola territorriumile, et Saksamaaga võidelda (tal endal ei olnud Saksamaaga ühist riigipiiri). Balti riikide ja Rumeenia puhul seda lubati, Poola puhul mitte. Samal ajal pidas Nõukogude Liit läbirääkimisi ka Saksamaaga. Edukalt lõppesid läbirääkimised Saksamaaga – 3.08.1939 sõlmiti mittekallaletungileping (kümneks aastaks) – Molotovi-Ribbentropi pakt. Sellel lepingul oli salajane lisaprotokoll, millega Saksamaa ja NSVL jagasid ära mõjusfäärid Ida-Euroopas. Saksamaa mõjusfääri läksid Lääne-Poola ja esialgu ka Leedu. NSVLi mõjusfääri läksid Soome, Eesti, Läti, Ida-Poola ja Besaraabia. (28.09 läks ka Leedu NSVLi mõjusfääri).
Desarmeerimiskonverentsid 1932-1934:

• Ka desarmeerimine (vägede ja relvastuse vähendamine) tõstatus rahvusvahelistes suhetes just 1920.ndate teise poole patsifismivaimustuse kõrgharjal.
  
• Desarmeerimiskonverentsi hakati ette valmistama Rahvasteliidu poolt juba 1925.a. peale Locarno lepete sõlmimist; samas oli tegemist juba laiema nähtusega, kuna konverentsist osa võtma kutsuti ka RL-i mittekuuluvad USA ja Nõukogude Liit.
  
• Esimese konverentsini jõuti alles 1932.a., mil rahvusvahelised suhted olid juba pingestumas (näiteks Jaapani-Hiina konflikt).
  
• Kohe algusest peale oli desarmeerimine mõeldud läbikukkumisele; selle põhjused olid järgmised:
  

• Suurriikide erinevad arusaamad desarmeerimisest (ühed käsitlesid ainult inimressurssi; teised relvade kogust või võimet taasrelvastuda; kolmandad pakkusid välja propagandistlikult täielikku desarmeerimist jne.).
  
• Mitmed suurriigid polnud konverentsil osalemisest ja selle tulemuslikkusest huvitatud ning lahkusid (näiteks Jaapan ja Saksamaa 1933.a.).
  

• Peale seda ei olnud ka teistel riikidel mõtet konverentsidel istuda ja 1934.a. need lõpetati. Sellega algas Euroopas taas võidurelvastumine ning osa riike hakkas tasahilju ette valmistama “suurt sõda” (Saksamaa ja NSVL; Jaapan juba sõdis).
  

8. Rahvusvaheliste suhete pingestumine 1930-ndatel aastatel:

• Rahvusvaheliste suhete pingestumisele aitas tublisti kaasa suur majanduskriis , mis puhkes 1929.a. (sai alguse USA-s börsikrahhiga, levides sealt kiiresti Euroopasse) ja lõppes 1933/1934.a.
  
• Majanduskriisi süvenemine aitas omakorda kaasa sisepoliitiliste pingete kasvule paljudes riikides; kasvas mitmesuguste äärmusparteide ja liikumiste populaarsus (näiteks kommunistide ja rahvusradikaalide oma), kes lubasid “kõva käe” poliitikaga korra majja lüüa või esinesid kõigile vastuvõetavate populistlike loosungitega, lubades kõigi elu korrapealt heaks muuta; Euroopas kasvas kriisiaastatel diktatuuride arv (näiteks Saksamaa 1933.a.; Eesti ja Läti 1934.a.). Samas on diktatuuririigid oma olemuselt demokraatlikest riikidest paju agressiivsemad (demokraatlikes riikides sõltub valitsuse püsimajäämine rahvale vastuvõetavatest otsustest-sõda nende hulka tavaliselt ei kuulu; diktatuuri tingimustes vabu valimisi ei korraldata, diktaator rahva tahtest ei sõltu ja võib sõda alustada näiteks siseriiklikult kriisilt tähelepanu kõrvale juhtimiseks .
  
• Ka ideoloogiad, mille alusel mõningaid diktatuuririike üritati üles ehitada, olid oma olemuselt sageli agressiivsed (näiteks rahvuse koondamine ühte riiki, rassipuhtuse ideed ja eluruumi laiendamine- natsionaalsotsialistlikul Saksamaal; soov levitada maailmarevolutsiooni / loosung -“kõigi maade proletaarlased ühinege” kommunistlikus Nõukogude Liidus jne.).
  
• Vt.ka Euroopa kaarti (demokraatlikud- ja diktatuuririigid) õpik lk.161.
  

9. Versailles `i süsteemi lammutamine Saksamaa poolt (Vt. ka õpik lk.160-163):

• 1933.a. alguses sai Saksamaal kantsleriks A.Hitler, kes samal aastal kehtestas järk-järgult NSDAP (Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei) diktatuuri ühiskonnas ja sai ise Saksamaa ainujuhiks (füüreriks).
  
• Natside võimuletulekuga Saksamaal võeti suund Saksamaa endise võimsuse taastamisele, seda aga segasid Versailles`i rahulepingu sätted ning mitmed teised rahvusvahelised lepingud . Kasutades ära soodsaid rahvusvahelisi olusid ja demokraatlike riikide suutmatust Saksamaad takistada, alustas A.Hitler Versailles`i süsteemi lammutamist. See väljendus järgmistes sammudes:
  

• 1932.a.- Saksamaa keeldus maksmast võitjariikidele reparatsioone, viidates süvenenud majandusraskustele “suure majanduskriisi” tingimusis (NB! Seda tehti juba enne Hitleri võimulepääsu).
  
• 1935.a.- Saksamaal kehtestati üldine sõjaväekohustus ja senise 100-tuhandelise armee asemele hakati looma üle miljoni-mehelist Wehrmacht `i.
  
• 1935.a.- sõlmiti Inglise- Saksa mereväekokkulepe. Sellega lubas Inglismaa alustada Saksamaal allveelaevade ja suurte pealveelaevade ehitamist; seejuures määrati kindlaks ka suhe Inglise laevastikku (ehk palju sakslased neid rajada võivad). Inglismaa lootis selle leppega pidurdada Saksamaa relvastumist ( salaja oli nii-kui-nii relvi toodetud); väikeseid järeleandmisi tehes üritati sakslasi n.ö. maha rahustada. Tegelikult lükkas Inglismaa poliitika A.Hitlerit edasistele Versailles`i rahulepingu rikkumistele (karistust ju ei järgnenud) ja aitas sel moel tegelikult kaasa II maailmasõja puhkemisele.
  
• 1935.a. rahvahääletuse tulemusena ühendati Saarimaa taas Saksamaaga.
  
• 1936.a.- A.Hitler saatis Wehrmacht`i üksused Reini demilitariseeritud tsooni. Hitler kasutas ära selle, et maailma tähelepanu oli Itaalia agressioonil Etioopia vastu. Samas ei olnud ka Inglismaal ja Prantsusmaal enam midagi teha; suure armeega taasrelvastatud Saksamaad ei saanud enam selliselt kohelda, nagu seda tehti Ruhri kriisi ajal 1923.a. ja õige aeg Saksamaa korralekutsumiseks oli maha magatud.
  
• Versailles`i ja Locarno lepingute rikkumisena saab vaadelda ka Müncheni konverentsi (1938) otsuseid Tšehhoslovakkia suhtes; Austria liitmist Saksamaaga (1938) ja A.Hitleri nõudmisi revideerida piire ka teiste naaberriikidega.
  

• Saksamaa lähenemine Itaaliale ja Jaapanile algas 1930-ndatel aastatel (I maailmasõjas olid nad olnud vaenlased). Lähenemisele aitas kaasa ideoloogiate sarnasus Saksamaa ja Itaalia puhul; Jaapani kartus sattuda rahvusvahelisel tasandil isolatsiooni ning kõigi kolme puhul soov ajada agressiivset välispoliitikat (selle teostamiseks vajati teistelt riikidelt tuge või mittevahelesegamist).
  

10. Itaalia agressioon Etioopia vastu 1935-1936:

• Sõja põhjuseks olid piiritülid Etioopia ja Itaalia vahel viimasele kuuluva Eritrea piiril . Rahvasteliidu vahendusel oli üritatud kriisi lahendada rahumeelselt, kuid ebaõnnestunult.
  
• 1935.a. alustas Mussolini avalikku agressiooni Etioopia vastu ning vallutas kiiresti suurema osa selle territooriumist; Rahvasteliit sõda ära hoida ja Itaalia vastaseid sanktsioone kehtestada ei suutnud (Etioopia oli ka RL-I liige), näidates sellega üles täielikku saamatust ning võimaldades likvideerida esimene RL-I liikmesriik.
  
• Saksamaale oli Itaalia agressioon ja maailma tähelepanu sellel soodne- see võimaldas viia ilma suurema kärata Saksa üksused Reini demilitariseeritud tsooni.
  

11. Hispaania kodusõda 1936-1939 (Vt. ka õpik lk.155-159):

• Kodusõda puhkes parempoolselt meelestatud sõjaväe e. frankistide (F.Franko) ja vabariiklaste (vasakpoolselt meelestatud Hispaania valitsus, kommunistid jt.) vahel.
  
• Kui teised Euroopa riigid teatasid oma mittevahelesegamispoliitikast Hispaania sündmuste suhtes, siis Saksamaa ja Itaalia toetasid relvade ja vabatahtlike üksustega Frankot ning Nõukogude Liit raha, relvade ja nõustajatega vabariiklasi. (Vt. ka õpik lk.157).
  
• Hispaania kodusõda võib pidada ka II maailmasõja eelprooviks:
  

• Saksamaa ja Itaalia said võimaluse katsetada sõjatingimusis relvastust ja uut taktikat; samas aitas see kaasa mõlema riigi lähenemisele.
  
• NSVL üritas läbi sõjalise ja majandusliku abi aidata kaasa kommunismi levikule ja võimulepääsule Hispaanias.
  
• Hispaania sündmused on seotud tihedalt ka 1939.a. alanud Saksamaa ja Nõukogude Liidu lähenemisega, mis viis nõukogude sõjalise abi lõppemiseni ning vabariiklaste täieliku kaotuseni Franko vägede käest.
  

Austria liitmine Saksamaaga e. Anschluss 1938: (Vt. ka õpik lk.165):

• Austria oli ise taotlenud Saksamaaga ühinemist juba Austria-Ungari lagunemisel 1918.a., aga siis keelasid lääneriigid selle Versailles`i rahuleppega.
  
• Uuesti tõstatus Austria küsimus A.Hitleri saamisega Saksamaa juhiks (Hitler oli ise austerlane; Suur-Saksamaa loomise ideed ning kõigi sakslaste koondamine ühte riiki; tugeva natsipartei olemasolu Austrias).
  
• Üritades saavutada rahva toetust Austria iseseisvuse säilitamiseks proovis sealne autoritaarselt valitsev kantsler läbi viia referendumit iseseisvuse küsimuses.
  
• Ootamata ära referendumi tulemust teostasid Austria natsid riigipöörde ja kutsusid appi Saksa armee. Uuel rahvahääletusel toetas rahva enamus ühinemist Saksamaaga.
  
• Lääneriigid (Inglismaa ja Prantsusmaa) kriisi ei sekkunud. Saksamaa ja Itaalia lähenemine 1930.aastate teisel poolel aitas omakorda kaasa ka sellele, et Itaalia oli loobunud oma senisest poliitikast Austria iseseisvuse toetamisel. Austria inimressurss ja majandus võimaldas Saksamaal efektiivsemalt valmistuda II maailmasõjaks.
  

14. Müncheni konverents 1938: (Vt. ka õpik lk.165-167):

• Kriisi põhjuseks olid Saksamaa nõuded Tšehhoslovakkias elavate sudeedisakslastest vähemusrahvuse autonoomia laiendamiseks ning hiljem nõuded nendega asustatud alade liitmiseks Saksamaaga.
  
• Tšehhoslovakkia oli valmis oma iseseisvust kaitsma (surusid näiteks maha sudeedisakslaste mässukatse); samuti loodeti lääneriikide sekkumisele. Saksamaa omakorda ähvardas nõudmiste mittetäitmise korral alustada sõda.
  
• Probleemi lahendamiseks kutsuti Itaalia eestvedamisel kokku Müncheni konverents (osalised-Itaalia / Mussolini; Saksamaa / Hitler; Inglismaa / Chamberlain; Prantsusmaa / Daladier).
  
• Lääneriigid olid võimaliku sõja kartuses nõus Saksamaale järele andma (loodeti sellega Saksamaa maha rahustada; samas soosis see Saksamaad edasisi nõudmisi naabritele esitama); Tšehhoslovakkia esindajaid kohale ei kutsutud ning hiljem olid need sunnitud sakslastele järele andma. Tegemist oli ka Locarno lepingu rikkumisega (Prantsusmaa pidi olema Tšehhoslovakkiale garandiks).
  
• Tšehhoslovakkia lõplik likvideerimine viidi lõpule 1939.a. kevadel, kui suurem osa esialgu alles jäänud territooriumist liideti Saksamaaga; ülejäänust moodustati Slovakkia nukuriik või anti jupikesi teistele naabritele.
  
• Vt. kaart õpik lk.166.
  

15. Klaipeda (Memeli) liitmine Saksamaaga 1939:

• Ala oli ajutiselt Saksamaast eraldatud I maailmasõja järel; Leedu kasutas ära sisesegadusi Saksamaal ja Ruhri kriisi ning liitis Klaipeda piirkonna oma riigiga 1923.a.
  
• Natside võimulepääsedes hakati taas tungivamalt nõudma nende endiste Saksamaa alade liitmist, mis Versailles`i leppega olid eraldatud.
  
• Sõjalise rünnaku kartuses loovutas Leedu 1939.a. märtsis Klaipeda ala Saksamaale.
  
• NB! See sündmus pole küll seotud suurriikide kokkulepetega II MS eelõhtul, kuid on näiteks Saksamaa agressiivsuse kasvust (nii nagu ka 1939.a. aprillis Itaalia poolt Albaania okupeerimine ja annekteerimine näitas jätkuvat autoritaarse diktatuuririigi agressiivsust).
  

16. Molotov-Ribbentropi pakt 1939: (Vt. ka õpik lk.169-172):

• 1939.a. kevadel alustas Saksamaa uut väljapressimiskampaaniat nüüd juba Poola vastu, nõudes viimaselt nn. Poola koridori (mis oleks võimaldanud Saksamaal maismaaühendus saada oma Ida- Preisimaa aladega) ja nõusolekut Danzigi ühendamiseks (eraldatud Saksamaast Versailles`i rahuleppega; vabalinna staatuses ).
  
• Nähes Saksamaa järeleandmatust edasiste nõudmiste esitamisel alustasid lääneriigid (Prantsusmaa ja Inglismaa) läbirääkimisi NSVL-ga Saksamaa võimalikuks ohjeldamiseks . NSVL aga hakkas läbirääkimisi kasutama väljapressimiseks, nõudes lääneriikidelt nõusolekut nõukogude vägede sisseviimiseks Baltikumi, Poolasse ja Rumeeniasse. Samal ajal pidas NSVL ka salajasi kontakte Saksamaaga.
  
• Sarnased huvid (soov ajada agressiivset välispoliitikat) ja olud (diktatuur) viisidki Saksamaa ja NSVL kokkuleppe sõlmimiseni Saksa välisministri J.von Ribbentropi ja välisasjade rahvakomissari V.Molotovi vahel Moskvas, 23.augustil 1939.a.
  
• Leppe avalik pool käsitles mittekallaletungi lepet kahe riigi vahel ja majandusalast koostööd (eeskätt tooraine ja kütuse ostmist Saksamaa poolt, mida oli vaja sõdimiseks Läänes 1939-1940) ja salajase poolega jagati mõjusfäärid Ida-Euroopas (Saksamaale Lääne-Poola ja esialgu ka Leedu; NSVL-le Soome,Eesti, Läti, hiljem ka Leedu, Bessaraabia) ning lepiti kokku septembris alustatava Poola riigi likviteerimise suhtes.
  
• Hitler vajas lepingut alustamaks “suurt sõda” Lääne-Euroopas (plaanid selleks olid koostatud juba 1937.a.), selleks vajas ta aga seljataguse kindlustamist ( I maailmasõja ajal kogetu e. kahel rindel sõdimise tulemus oli Saksamaale juba tuttav). Stalinile polnud lääneriikidele surve avaldamine kasu toonud ning suhete parandamine Saksamaaga võimaldas tal hõivata Vene impeeriumi lagunemisel kaotsi läinud alad. MRP sõlmimine pani otsese aluse ka II maailmasõja puhkemisele.