Tartu Kutsehariduskeskus Kergtööstus ja kodu- ning iluteenindus **** **** **** ÄKSI KIHELKONNA RAHVARIIDED Referaat Juhendaja: *** *** Tartu 2017 SISUKORD ÄKSI KIHELKOND 2 ÄKSI NAISE RAHVARÕIVAD 3 Särk 3 Seelik 4 Vöö 4 Põll 5 Kampsun 5 Õlakatted 5 Pealisrõivad 6 Peakatted 6 Ehted 7 Aksessuaarid ...
Rahvarõivad. Taive Särg Kaarma, Melanie. Voolmaa, Aino. Eesti rahvarõivad. Tallinn 1981 Värv, Ellen 1998. Riietumine ja rahvarõivad. Eesti rahvakultuur. Tallinn, lk. 367396. http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/Li/Rahvaroivad http://www.estonica.org/et/Kultuur/Rahvakultuur/Rahvariided/ Rahvarõivad on seisuslikule ühiskonnale iseloomulikud talupojarõivad. Eestis tähistasid rahvarõivad ühtaegu seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust talupojaseisust ja maarahvast, sest valitsevad klassid kuulusid saksa rahvusse. Nimetus rahvarõivad (rahvariided) tuli tarvitusele ärkamisajal, mil C. R. Jakobson jt.
Tütarlapsed pidid vööd kandma juba lapseeas, et nad kasvaksid peenepihalised. Jalatsiteks olid pastlad ja kingad mõne määral ka säärsaapad, tööl puukoorest viisud. Tingimata pidid abielunaised kandma tanu ja põlle. Rõivastust täiendasid ehted milleks olid sõled preesid, hõbekeed ja helmed. Tavaliselt olid need tehtud pronksist (eriti sõled). Rahvariideid kanti kui mindi kirikusse peole, kiigele või pulmapeole. Kuna Eestis on mitmeid maakondi on ka rahvarõivad jaotatud maakondade kaupa ära. Saarde mees kandis kaapkübarat, pikka kuube ja säärsaapaid. Tõstamaa mees kandis vesti, vatti, kintspükse, säärepaelu ja viiske. Põhja-Eesti mees kandis nokkmütsi ehk venemütsi, saterkuuba ja säärsaapaid. Jämaja mees kandis sukkmütsi, vatti, sukki ja viiske. Virumaa naine kandis pottmütsi, õlaräti ning kaapkleiti. Kadrina naine kandis tanu käiseid ning põlle. Emmaste pruut kandis seppelit, rõhke ning põlle
On ka kultuuritegelaste- kirjanike nimelisi uulitsaid, kuigi vähe, nt Pukini, Tolstoi, Tavaini tn. Marilased kaunistavad oma rõivaid rikkalike taime- ja linnumotiividest mustritega. Lemmikvärviks on punane, lisaks kollane ja sinine. Väga huvipakkuvad on ersa naiste riietuses tagapõlled - pulai'd. Mordvalastele ja teistele volga rahvastele on iseloomulikud hobusekujude, päikeseketta ja pardilestadega ripatsid, vähem esines karu- ja linnukujulisi ehteid. Mäemari rahvarõivad Niidumari rahvarõivad Idamari rahvarõivad
Lisa nr.3 Nuku rahvuslike riiete lõiked Lisa nr.4 ERM A 565:25 Lisa nr.5 Neiu seeliku triibustik 2 1. PÕLVAMAA RAHVARIIDED 1.1 Rahvariiete ajaloost Ammustel aegadel olid meie esivanemad paiksed. Põhjust kodust kaugele minna oli vähe, eriti naistel. Kokku saadi enamasti kiriku juures. Nii kujunesid välja kohalikud tavad ja rõivamood (Vill, R; Põlvamaa rahvarõivad,lk.3). Rahvarõivad on peamiselt feodaalaegsed talupojarõivad, mis hiljem on paljudel maadel muutunud rahvuslikeks peorõivasteks. Eesti rahvarõivast tuntakse paremini 19. Sajandi omi, mida on kogutud muuseumidesse. Need kajastavad nii perekonna seisu ja vanuse rühma (neiu, pruut, noorik, abielunaine) kui ka muud seisundit :näiteks leinaja (Kaarma, M; Voolmaa, A; Eesti rahvarõivad,Tallinn1981,lk14). Etnoloogilises rõivauurimises on Eesti jagatud neljaks suureks rühmaks: Lõuna-Eesti;
rändhõimude laastamistest puutumata ja seepärast arenes sealmail edukalt kunstkäsitöö. XVIII sajandist alates ei tekkinud sinna kanti ka suuri tööstuskeskusi, niisiis säilisid rahvale omane eluolu ja kultuuri terviklikkus. Just sellepärast jäi püsima põhjapiirkondade rõivastele omane rahvuslik eripära: seal puudusid välised mõjutused. Lõunapoolsete alade (Rjazan, Tuula, Tambov, Voronez, Penza, Orjol, Kaluuga) rahvarõivad seevastu olid oma olemuselt mitmekesisemad. Elanike sunnitud ümberasumine vallutuste tõttu, Moskva riigi kujunemine, naaberrahvaste mõju kõik see jättis oma jälje rõivastuse muutumisse ja mitmekesistumisse. Peale põhja- ja lõunapiirkondade rõivaste üldiste erinevuste olid omad erinevused veel kubermangude, maakondade (kreiside) ja isegi külade rõivaste vahel. Rahvarõivad erinesid suunitluselt (igapäevane, pidulik, pulma-, matuserõivas) ning kandja vanusest ja
Ruhnu naise tanu Marit Nõmmik KUKKB-2 2016 Ruhnu naiste rahvarõivad Rootsi asustusega Ruhnu saare naised ja neiud kandsid pikkade varrukatega särki ning triibulist liistikut. Seelik tehti mustast täis- või poolvillasest riidest. Piduliku ülikonna uhkuseks olid suuremustrilised sitspõlled ning sitsist või siidist õlarätid. Vöö Ruhnu naisterõivastusest puudus. Tütarlapsed ja naised kandsid tanu. Ehteks olid väikesed preesid ja vitssõled, rikkalikult kantihelmeid. Jalas olid tumesinised valge roositud kirjaga sukad
Rahvarõivad jagunevad üldiselt nelja suurde rühma: ¤ Lõuna-Eesti ¤ Põhja-Eesti ¤ Lääne-Eesti ¤ Saared KIHELKONNAD Kihelkonnad on tänini piirkondliku tunnuse aluseks. Kogu meie vanem ajalooline kultuur rahvaluule, rahvariided, keelemurded jne. jagunevad kihelkondade järgi. Kui lauldakse rahvalaule, siis on see mingi kindla kihelkonna rahvalaul, kui kantakse rahvarõivaid, siis on need mingi kindla kihelkonna rahvarõivad. Tänini maetakse inimesed kihelkonna surnuaeda. Vanad kihelkondade piirid taasmärgistati Eesti Rahva Muuseumi algatusel ja selle sajandaks sünnipäevaks. Projekt toimus koostöös Maanteametiga. Sildid on kavandatud nii, et kohalikel teedel liiklevatel inimestel tekiks ettekujutus, kuidas kihelkonnapiir maastikus kulgeb. MULGIMAA Mina valisin Mulgimaa ja selle piirkonna rahvariiete kirjeldamise sellepärast, et mu esivanemad on
Sellele piirkonnale nagu Lõuna-Eestile üldse oli iseloomulik geomeetriline kiri. Mulgi rahvarõivaid eristavad teistest rahvarõivastest järgnevad iseloomulikud osad: · must punaste paeltega pikk-kuub ehk mulgikuub · ühevärviline seelik (hõlmikseelik või umbseelik ehk sõuke) · puusapõll (keskajast pärit mustritega) · pearätt ehk mulgi tanu Mulgimaal kanti eri piirkondades erinevaid rahvarõivaid. Seega jagunesid rahvarõivad järgnevalt: Halliste, Karksi, Tarvastu, Paistu ja Helme rahvarõivad. Näiteid rahvarõivastest saab vaadata lisa 1. Meeldiv on näha, et Eesti Presidendi Proua Evelin Ilves soovib säilitada piirkonna traditsioone kandes tihtipeale ametlikel vastuvõttudel moodsaid kostüüme, millele on lisatud Mulgi kultuuri iseloomustavaid elemente (pilt 3 ja 4). Stiliseeritud Halliste kihelkonna kuube kannab juba mitmendat aastat esindusrüüna ka Eesti Vabariigi President.
lavakostüüme kasutati Vanemuise 1949. aasta lavastustes "Põikpead" ja "Nahkhiir", Estonia 1950. aasta lavastuses "Traviata" ja 1963. aasta lavastuses "Minu veetlev leedi". Tema rahvarõiva motiivides kostüümides on laulupidudel esinenud mitmed koorid ja koorijuhid. Kaarma oli hinnatud rahvarõivaste restaureerija, kelle teeneid kasutasid nii Eesti, Soome kui ka Venemaa etnograafiamuuseumi d. Paljud tema restaureeritud rahvarõivad ja loodud kostüümid on tänapäeval hoiul Eesti Rahva Muuseumis, Eesti Kunstimuuseumis ning Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis. Koos Aino Voolmaaga oli Melanie Kaarma 1981. aastal ilmunud ja tänaseni nõutud teatmeteose "Eesti rahvarõivad" autor. Samuti osales ta Eesti entsüklopeedia rahvarõivaid ja ajaloolisi kostüüme kujutavate värvitahvlite kujundamisel. Ta suri 26. augustil 2009 ja maeti sama aasta 28
Kihnu rahvarõivastest Pärnu lahe suudmes asteseva Kihnu saare rahvarõivad moodustasid väikse omaette rühma. Põhitüübilt kuulusid Kihnu rahvarõivad küll Lääne-Eestiga kokku, kuid neil oli mitmeid kohalikke erijooni. Kihnu naise ülikonna põhiosad 19.sajandil olid särk, käised, seelik, vöö, õlarätt, vammus, abielunaistel põll. Särk: See tehti kahekorra kokkumurtud valgest jämedamakoelisest linasest kangalaiast, millele lõigati kolmnurkne kaelaauk ning lisati külgedel laiust siiludega. Käised: Need tehti valgest linasest. 19. sajandi teiselpoolel jäi kurrutamine ära, kui see
Eesti rahvariided Referaat Sisukord Rahvarõivad Rahvarõivastega on meist kokku puutunud peaaegu igaüks kas neid ise laulupidudel kandes või kandjate pakutud vaatepilti nautides. Tänapäeval mõistetakse rahvariiete sõna all eelkõige 19. sajandil kantud pidulikku talupojarõivast. Rahvarõivad näitasid vanasti seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust ning need pandi selga peole, kirikusse või külla minekuks. Pidurõivaste juurde kuulusid ka ehted. Rõivaid õmmeldi linasest ja villasest riidest ning neid hoiti hoolega. Linasest riidest esemed olid valged, tihti pleegitati kangast kevadpäikese käes. Villased riided olid naturaalse lambavilla tooni valged, pruunid ja mustad, muid värvitoone saadi taimedega värvimisel. Hiljem tulid kasutusele vabrikuvärvid ja riided muutusid
Sukad valged peenest villasest, seurte ka linasest või puuvillasest lõngast koekirjalised vikkelsukad. Jalanõud on pastlad. Eheteks kuhiksõlg ja helmed. Krae kinnituseks punane siidist pael. Taskurätt materjaliks valge labane linane riie, 36*60 cm, otstel 3 cm laiune pilupalistus, piki külgedel lihtpalistus, otstel punane kiri madalpistes tikitud, igas nurgas 3 tutti. Kasutatud kirjandus Kaarma, K ; Voolmaa, A ; Eesti rahvarõivad. Rahvarõivaste valmistamise juhend . Tln. Eesti raamat, 1981, lk 45 Nõukogude naine, - 1968, Nr 5
Eestlaste riietuskultuur läbi sajandite. Rahvarõivad on seisuslikule ühiskonnale iseloomulikud talupojarõivad, mida kanti nii argipäevadel kui pidulikel puhkudel. Eestimaal tähistasid rahvarõivad nii seisuslikku kui rahvalikku kuuluvust maarahvast ja talupoja seisust. Valitsevad klassid kuulusid sootuks teise, saksa rahvusse. Vanimad andmed eestlaste rõivastuste kohta pärinevad 11.-13. sajandist ning põhinevad arheoloogilistel leidudel. Enne seda valitsenud surnupõletamise kombe tõttu andmed puuduvad. Rohkem on teada naiste pidulike rõivaste kohta, vähem argipäeva- ja meeste rõivastest. Enim andmeid on ehetest (alats 8. sajandist e.Kr.), kuna metall säilib
meie päevilgi. Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Osalt on need väga vanad, seotud iidsete hõimuerinevustega, teised on kujunenud hilisemas ajaloolises arengus. Rahva liikumisvabadus sunnismaisena piirdus peamiselt oma kodukihelkonnaga. Põhiliseks kohtumiskohaks oli kirik, kuhu minnes pandi selga parimad rõivad. - Nimeta rahvarõiva rühmad Kõige üldisemate tunnuste järgi eraldame Eesti rahvarõivad nelja suurde rühma: * Lõuna-Eesti * Põhja-Eesti * Lääne-Eesti * Saared - Missugused esemed kuuluvad Muhu rahvarõiva komplekti ? Kuni 1870. -1880. aastateni kanti Muhus rõivastust, mis koosneb särgist, varem ka käistest, mustast kurrutatud seelikust-ümbrikust, põllest, argitanust, vööst, sääristest, kapetatest ja pasteldest. 19. sajandi keskpaiku oli Muhu rõivaste kaunistusele iseloomulik männamotiiviga geomeetriline ornament
Neid kooti enda tarbeks, aga ka jagamiseks kosjades, pulmades ja matustel Kirikinnastele olid kohased erinevad mustrid Näide kirikinda mustrist Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Kasutatud kirjandus M.Kaarma, A.Voolmaa (1981) Eesti rahvarõivad. http://www.aai.ee/~urmas/aba/abaja1a.html I.Manninen (1927) Eesti rahvariiete ajalugu. TÄNAME KUULAMAST!
20. sajandi alguses kanti rahvarõivaid Setumaal, kohati Lääne-Eestis ja saartel, Kihnu saarel veel meie päevilgi. Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Osalt on need väga vanad, seotud iidsete hõimuerinevustega, teised on kujunenud hilisemas ajaloolises arengus. Rahva liikumisvabadus sunnismaisena piirdus peamiselt oma kodukihelkonnaga. Põhiliseks kohtumiskohaks oli kirik, kuhu minnes pandi selga parimad rõivad. Kõige üldisemate tunnuste järgi eraldame Eesti rahvarõivad nelja suurde rühma: Lõuna-Eesti o Jõgevamaa Põhja-Eesti Ambla Lääne-Eesti Saared LÕUNA-EESTI Lõuna-Eesti rahvarõivad säilitasid kaua vanu jooni. Eriti paistab vanapärasustega silma Mulgimaa: särgilõige, kokkuõmblemata vaipseelikud, pearätid, arhailise taimornamendiga puusapõlled, linased ja villased õlakatted, meeste pikad püksid.
ja kampsun (naistel). Eesti rahvarõivaste juurde on tavaliselt kantud sukapaelaga seotud villaseid sukki. 19. sajandi keskel alanud üleminek linnapärasele rõivamoele kulges eri paigus erineva kiirusega. Kohati tekkis uuendusigi (Lihula ja Kirbla tikitud seelikud). 20. sajandi alguses kanti rahvarõivaid Setumaal, kohati Lääne-Eestis ja saartel. Kihnu saarel veel meie päevilgi. Rahvarõivad tänapäeval Rahvarõivad on muutunud aasta-aastalt populaarsemaks. Neid kannavad kooliõpetajad, laulu- ja tantsupidude aegu näeme rahvarõivas ka neid, kes esinemistega seotud polegi. Üldine peorõõm ja eriline meeleolu lausa sunnivad kaasa minema. Ka presideni vastuvõtul sobib kanda rahvariideid. Kuid rahvariiete kandmisel tehakse ka vigu, mis kindlasti tulenevad vähestest teatmistest. Rahvarõivas naisel peaksid jalas olema lihtsad kinnised mustad kingad
Vähemusrahvad: Ukraina rahvariided Traditsiooniline Ukraina naiste rahvariietus koosneb pikast seelikust, pluusist või tuunikast, pearätikust, sallist või muust dekoratiivsed peakattest ja vööst. Need komponendid on rikkalikult kaunistatud. Neile on tikitud traditsioonilise rahvamustri motiive. Punane on tähtsaim värv Ukraina rahvariietel. Vähemusrahvad: Ukraina rahvariided Ukraina rahvariided on piirkonniti erinevad. Tänapäeval kantakse traditsioonilisi rahvariideid peamiselt festivalidel, muudel erilistel puhkudel või pühade ajal. Ukraina talupoegade riietuses oli meestel kasutusel tikitud valge tuunika. Antud pildil on kujutatud mehel vööl tüüpiline puidust kruus, mida kasutati arvatavasti kalja (kvas) või õlle joomiseks. Vähemusrahvad: Ukraina rahvariided Bast kingi, ühtesid vanimat tüüpi jalatseid, on tehtud ja kantud sajandeid Ukrainas, Venemaal ja Ida-Euroopas. Need olid traditsiooniliselt valmistatud kase koore...
Kolmas tase Neljas tase Viies tase Särgid ja püksid õpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Kasutatud materjal Eesti rahva rõiva ilu, 2004 M.Kaarma, A.Voolmaa, Eesti Rahvarõivad, 1981 A.Pink, K.Teder, Tikkimine. Väike rahvarõivaõpetus, 2005 www.lambawark.ee
Rääkides riiete eripäradest, siis rahvariiete kaunistamisel peale värvide ja erinevate lõigete kasutatakse ornamentikat. Ornament koosneb geomeetrilistest ja loodusmotiividel ning põhineb sümmeetrial ja ka motiivide liht- ja rütmilisel kordumisel. Igal paikkonnal olid erinevad mustrid ja kirjad, millega tehti just oma rahvarõivas eriliseks. Lõuna-Eesti rahvarõivarühma kuuluvad 19. sajandi administratiivjaotuse järgi Viljandi-, Tartu- ja Võrumaal kantud rahvarõivad. Silmapaistvad on Mulgimaa, s.o. Halliste, Karksi, Tarvastu, Paistu ja osaliselt ka Helme alad, sest seal on enim säilinud vanad elemendid rahavarõivaste juures. Nii leiame Mulgi naisterõivaste kaunistustes värviliste lõngadega tikitud arhailist taimeainelist ornamentikat.(Joon 1995) Halliste rahvarõiva peamised osad Halliste neiu rahvariide peamisteks osadeks on särk, vaip-seelik, puusapõll, vöö, sukad, pastlad ning lisaks veel peapael.
tehtud rohkem keha järgi ja alt volditud; Järvamaal kinnitatakse nad mitme vaskhaagiga, 11 Tartumaal mõne haagiga, Harjumaal nööride ja väikeste Põhja-Eesti 12 Lõuna-Eesti 13 Setu rahvarõivad Lääne-Eesti 14 Saared 15 Suur tänu kuulamast! 16 Viited https://et.wikipedia.org/wiki/Rahvar%C3%B5ivad https://e-ope.khk.ee/ek/roivaajalugu/paikkondliku d_erinevused.html 17
................................................................................... 4 Minu pere sugupuu................................................................................................................. 5 Minu kodukoha kirik................................................................................................................. 6 Kuulsus minu kodukohast....................................................................................................... 7 Minu kodukoha rahvarõivad.................................................................................................... 9 Rahvakalendri tähtpäevad, mida tähistatakse minu kodukohas............................................ 10 Meie pere tava...................................................................................................................... 11 Minu kodukohas tegutsevad seltsid või ühingud.................................................................... 12 Kokkuvõte
Rahvarõivad (rahvariided) on nii argi- kui pidupäevadel kantavad talupojarõivad, mis on iseloomulikud seisuslikule ühiskonnale. Rahvariided märkisid Eestis nii seisuslikku (talupojaseisust) kui ka rahvuslikku (maarahvast) kuuluvust. Nimetust rahvarõivad (esialgsel kujul rahvariided) hakati kasutama ärkamisajal, mil hakati uhkuse rõhutamiseks jällegi taotlema traditsiooniliste talupojarõivaste kandmist pidulikel kokkutulekutel. Seoses linliku elulaadi levimisega 19. sajandi teisel poolel taandusid igapäevasest kasutusest rahvarõivad, samas hakati Eestis 19. sajandi teisel poolel propageerima rahvarõivaste kandmist rahvuslikel üritustel ja laulupidudel
TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR Noorsootöö- ja täiendõppe osakond Minu kodukoha rahvarõivad Tarvastu Referaat Anna-Christi-Karita Aruksaar NT-1 Tallinn 2008 Sisukord Sisukord.................................................................................................................................. 2 Sissejuhatus............................................................................................................................ 3 Tarvastu naise- ja neiu rõivad..................................
Lasnamäe Üldgümnaasium Viljandimaa rahvariided Referaat Henri Muldre 11A Tallinn 2011 Sisukord 1. Naise ja neiu rõivas (TAHVEL I, II, III) ...................................................................... 3 2. Mehe ülikond (TAHVEL I, III) .................................................................................... 5 3. Kasutatud allikad .......................................................................................................... 7 2 1. Naise ja neiu rõivas (TAHVEL I, II, III) Viljandi naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, kampsun või must villane pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, väike tanu, sukad, kindad ja jalanõudena pastlad, hiljem kingad. Vilja...
kodukihelkonna riideid, tema tütred aga riietusid nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas. Samuti, rõivastuse üheks funktsiooniks oli talurahvarühmade ühtekuuluvuse tähistamine, "omade" ja "võõraste" eristamine kihelkonna või maakonna tasandilt seisuse ja rahvuse tasandini välja. Just see ühtekuuluvust tähistav sümbolsisu sai rõivakandmise edaspidise väärtustamise aluseks. Seoses linliku elulaadi levimisega 19. sajandi teisel poolel taandusid igapäevasest kasutusest ka rahvarõivad, samas hakati Eestis 19. sajandi teisel poolel propageerima rahvarõivaste kandmist pidupuhkudel: rahvuslikel üritustel ja laulupidudel. Ulatuslikum rahvarõivaste taaselustamine rahvusliku peorõivana sai alguse 20. sajandi algupoolel. Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid. Rahvariided elavad meie teadvuses aga ka tänapäeva moetööstuse kaudu. Tänane kõrgmood
Tartu Ülikool Sotsiaalteaduste valdkond Haridusteaduste instituut Klassiõpetaja õppekava Kristin Liivat KIHNU RAHVARÕIVAD Referaat Tartu 2017 Sissejuhatus Kihnu kultuuri silmapaistmaimaks jooneks on rahvariiete kandmise kombe säilimine tänapäevani. Käsitöö oskused on seal väga kõrgesti hinnatud. Nimelt püüavad emad anda oma tütardele edasi teadmisi erinevate tehnikate, mustrite ja lõigete tegemiseks. Pikkadel talveõhtutel korraldatakse Ülaljõstmisõ, mil neiud ühiselt laulu ja jutu saatel kudumistöid teevad. Peamiselt kasutavad naised käsitöös villa ning selle parema kvaliteedi nimel kasvatab iga talu ise lambaid. Naistel on oskused ise lambal villa võtta, kedrata ning ka lõnga värvida. Kuna rahvariideid kantakse igapäevaselt, on keskmisel kihnu naisel riidekapis umbes kakskümmend ...
traditsioonil on keskne koht eesti rahvusteadvuse kinnitamisel). 1870. aastatel lülitus rahvuslikku liikumisse uusi tegelasi, kellest väljapaistvamad olid Carl Robert Jakobson, Juhan Kurrik ja mitmed teised. Hakati koguma rahvaluulet ning ainelist vanavara, mille kogude vahendusel saame tänapäevalgi pilku heita 18.19. sajandi talupojakultuurile. 19. sajandi lõpul toimus samas traditsionaalse külaühiskonna ning rahvakultuuri märkimisväärne muutumine, rahvarõivad taandusid kasutusest, rehielamutest asuti korstna, laudpõranda ja suurte akendega elumajadesse. Ärkamisaegses eesti kirjanduses ja kunstis valitses valgustusideedest lähtuv, muinasühiskonda idealiseeriv rahvusromantiline suund. Isamaalistes luuletustes ja lauludes ülistati Eesti looduse ilu ja väljendati palavat armastust kodupinna suhtes. Üha teadlikumalt eeskujuks võetud hõimurahva soomlaste rahvapärimuse ainetel konstrueeriti "muinaseesti maailmapilt", millesse
Esimesed üles tähendused ungari keeles juba 9. ja 10. sajandil Ungaris sai ungari keel ametlikuks 1844.aastal, enne seda oli ladina keel. a á b c cs d dz dzs e é f g gy h i í j k l ly m n ny o ó ö p q r s sz t ty u ú ü v w x y z zs. 18 käänet "Demonstratio. Idioma Ungarorum et Lapponum idem esse" (Tõestus, et ungari ja lapi keel on samalaadsed). Rõivad Värvirohked ja tikitud rahvariided. Rahvarõivad erinesid paikkonniti Arhailisem rõivas koosnes pikkseelikust ühes alusseelikuga, käiseist ning liistikust, peakatted on silmatorkavad, jalas kanti punaseid või musti saapaid või lihtsalt ummiskingi Teise rõivatüübi eripära oli mitu ülestikust alusseelikut pealisseeliku all, lühikesed avara kaelusega käised liistiku ning narmasservalise sõbaga. Kolmas variant koosneb seelikust ja pihtkuuest või jakist, millele talviti lisandusid poolkasukas ja suurrätt.
Oma teed jätkas ka rahvapärane seltskonnatants, millel põhineb ka tänapäevane eesti rahvatants ja tantsupeokultuur. Kui toonased koreograafid eestlaste tantse 20. sajandi alguses üles kirjutama asusid, leidus neis ürgsemaid tantsuelemente juba üpris vähe. 20. sajandi rahvusriigis kujundati pärimuslikust rahvakultuurist rahvusromantiline, kunstiliselt korrigeeritud nähtus, millel polnud enam tegelikku sidet oma algse maarahvaliku keskkonnaga. Laulu- ja tantsupidudel kantavad rahvarõivad või seal esitatavad laulud-tantsud võisid põhineda autentsetel algetel, kuid tunnetuslikult olid nad juba midagi uut ja muud. Alles 21. sajandi hakul on noorema põlvkonna eestlastel tekkinud oma muusikaliste juurtega uue suhte otsimise soov. Rahvamuusikat õpitakse ja sellega katsetatakse mitmel moel. Põhiläteteks siin on ühelt poolt vanem laulukultuur regilaulude näol, teisalt aga ka uuemad rahvalaulud, mida 19. sajandi lõpust alatessüstemaatiliselt koguma asuti
Kunileid) · Vaimulikku repertuaari juhatas Tartu Maarja kiriku pastor Adalbert Hugo Willigerode Proov · 17. juunil · Maarja kiriku suletud ustedaga · Laulud õnnestusid kahanes korraldajate mure I päev vaimulik kontsert · Rongkäik Toomeorgu · Jumalateenistus · Õhtu Ressource'i aias kontsert · Rongkäigus koorid loositud järjekorras · Kanti kooride, kihelkondade, Eesti- ja Liivimaa lippe · Tartu riigiasutustel Vene keisririigi lipud · Kodukihelkonna rahvarõivad II päev ilmalik kontsert · Proov ülikooli maneezis · Tihe vihm, kuid palju rahvast · Kunileiu laulud läksid kordamisele · Jakob Hurda kõne eestlaste ühtekuuluvustunne rahvusliku liikumise hoogustamine · Õhtusöök Vanemuise aias III päev · Peoplatsil esinesid mõned koorid, orkestrid · Võistulaulmine Vanemuise aias (võitis meeskoor ,,Estonia") · Johann Voldemar Jannseni lõpukõne
⬜ Lina on vastupidav mikroobide suhtes ⬜ Hallitus ja seened hävitavad kiu sobival niiskus- ja soojusrežiimil. Lina kasutusvaldkonnad ⬜ Pesu: voodipesu, laudlinad, käterätid. ⬜ Pealisrõivaste valmistamisel on linakiud tihti segus polüestriga, et suurendada tema hõõrdumiskindlust ja et kangast oleks võimalik värvida erksamates värvides. ⬜ Kodutekstiilid: kardinad, madratsikatted. ⬜ Folklooritekstiil nt rahvarõivad. ⬜ Raamatute köitmisel. Ramjee ⬜ Kiud on pehme ja painduv. ⬜ Kiud on väga peen ja kallis. Laialdast kasutamist ei leia. ⬜ Tehakse õmblusniite, kalleid pitse, langevarjuriiet, vastuoidavat väärtpaberit. Puuvillakiu omadused ⬜ Imab hästi niiskust. Suure õhuniiskuse juures kuni 32% omaenese kaalust, ilma et ta tunduks veel märg. ⬜ Kortsub tugevalt. ⬜ Hea soojusjuhtivus, st. soojust ei hoia
Ait toiduainete jaoks Püstkoja sarnane suveköök Laut Saun Kooguga kaev Taluhooneid ümbritsev maa jagunes karja-, heina- ja põllumaaks + mets Eesti talupoja argielu ERM Kõrtsis käimine Kaks kooskäimise võimalust: kõrts ja kirik Kõrts oli omamoodi klubi --- tähtsad uudised, kokkulepped sulastega, võimalus lõõgastuda Viinaköögid – viljast viina põletamine - tulus ära mõisnikele Talurahva riietus Igal kihelkonnal omad riided – rahvarõivad Kõik tehti käsitsi ja kodus erilise hoolega Pidulikud riided ehk seisuriided --- pärandati hoolega Käimise riided ehk käimariided Tööriided ehk pidamise riided --- kanti iga päev, lihtsakoelisemad, kaunistusteta Talurahva pidulik riietus Talurahva toit Tähtsaim toit oli leib - ikalduse aastatel lisati ka tammetõrusid ja sammalt - leiba peeti pühaks - “Austa leiba, leib on vanem kui meie” (vanasõna) Leiva kõrvale soolasilk
Rocca al Mare Kool Sandra-Liis Mägi KOMID Referaat Tallinn 2016 Sissejuhatus Komid on soomeugrilaste permi rühma kuuluv rahvas. Komid jaotuvad kaheks peamiseks rühmaks: sürjakomideks ja permikomideks. Nende peamine asuala on Võtšegda ja Petšora jõgikond, Euroopa kirdenurgas. Asuala Komid asustavad hõredalt üsna suurt maa-ala Euroopa kirdenurgas. Peamiselt elavad nad Võtšegda ja Petšora jõgikonnas, aga ka Vaška ülemjooksul ning Kaama ülemjooksul. Petšora keskjooksul ning selle lisajõgede Ussa ja eelkõige Ižma kallastel elavad ižmakomid. Sürjakomidel on Venemaa Föderatsiooni koosseisus oma vabariik, mille pealinn on Sõktõvkar. Permikomidel on Permi oblasti loodenurgas autonoomne ringkond, mille keskuseks on Kudõmkar. Autonoomsest ringkonnast on on ...
keskpaiku. Selle eelduseks oli talumajanduse üha laienev ümberorienteerumine turutoodangule ja senise valdavalt isevarustava talupoja muutumine industriaalühiskonnale iseloomulikuks tootjaks ja tarbijaks. Üleminek rahvarõivailt uuele moele oli pikaldane ja järk- järguline protsess, mis kulges eri paikkondades, erineva jõukuse, kultuuritaseme ning vanusega inimeste juures erinevalt. Seoses linliku elulaadi levimisega 19. sajandi teisel poolel taandusid igapäevasest kasutusest ka rahvarõivad, samas hakati Eestis 19. sajandi teisel poolel, nn. rahvuslikul ärkamisajal, propageerima rahvarõivaste kandmist pidupuhkudel: rahvuslikel üritustel ja laulupidudel. Ulatuslikum rahvarõivaste taaselustamine rahvusliku peorõivana sai alguse 20. sajandi algupoolel. Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid.
valmistati ise. Talupojad sõid oma põllult saadud viljast valmistatud leiba, valmistasid endale ise tööriistad ja rõivad. Sidemed erinevate riikide ja ühe riigi eri piirkondade vahel olid nõrgad ja kauplemist peaaegu polnud. Raha oli käibel vähe. Talurahva riietus Riided, mida kandis talurahvas, erinevad väga nendest, mida meie praegu kanname. Igal kihelkonnal olid tavaliselt oma rahvarõivad. Rõivad olid kujunenud aegade jooksul ja nende väljanägemus mõjutasid elu-, kliima- ja töötingimused. Samas aga annavad toonased kehakatted tunnistust nende tegijate ilumeelest. Kõik rõivad valmistati käsitsi ja kodus, eriti hoolega kaunistati pidurõivaid. Üldiselt jaotati rõivad kolme suurde rühma. Pidulikke rõivaid ehk seisuriideid kanti vaid pidulikel juhtumitel, hoiti eriti hoolega ja pärandati sageli lastelegi. Tööriideid ehk pidamise
ühtekuuluvustunnet ning lisaks ei saa eelnimetataud kahe peo puhul üle ega ümber kaunitest rahvariietest. Eesti eri paikade rahvariided on kõik erinevad, näiteks Lõuna-Eesti rahvariietes kumab pea igalpool läbi venepärane joon ja seda punase lõnga näol. Põhja-Eesti rahvariided on tuntud oma triibulise mustri läbi. Mäletan isegi, kui põhikoolis rahvatantsu tundides käisin ja neid samu triibulisi seelikuid kandma pidin. Laulu ja tantsupeo ajal sulavad kõik Eesti erinevad rahvarõivad ühtseks mustriks ja juba see ühendb inimesi ja tekitab ühtekuuluvustunde. Kõik eelnimetataud pidustused ei ole mõeldud ainult eestlastele. Väga lahkelt ja sallivalt suhtutakse teiste riikide kodanikesse, samuti välis eestlastesse ning ka lihtsalt uudishimulikesse turistidesse. Mulle on jäänud mulje, et eestlased on laulu- ja tantsupeo toimumise ajal poolenisti teised inimesed – soojemad ja sallivamad. Soovides
kinnitamisel). 1870. aastatel lülitus rahvuslikku liikumisse uusi tegelasi, kellest väljapaistvamad olid Carl Robert Jakobson, Juhan Kurrik ja mitmed teised. Hakati koguma rahvaluulet ning ainelist vanavara, mille kogude vahendusel saame tänapäevalgi pilku heita 18.–19. sajandi talupojakultuurile. 19. sajandi lõpul toimus samas traditsionaalse külaühiskonna ning rahvakultuuri märkimisväärne muutumine, rahvarõivad taandusid kasutusest, rehielamutest asuti korstna, laudpõranda ja suurte akendega elumajadesse. Ärkamisaegses eesti kirjanduses ja kunstis valitses valgustusideedest lähtuv, muinasühiskonda idealiseeriv rahvusromantiline suund. Isamaalistes luuletustes ja lauludes ülistati Eesti looduse ilu ja väljendati palavat armastust kodupinna suhtes. Üha teadlikumalt eeskujuks võetud hõimurahva soomlaste rahvapärimuse ainetel konstrueeriti "muinaseesti maailmapilt", millesse kuuluvate rohkete
talletatud etnograafilised materjalid kinnitavad, et esitatud kombekirjeldused käisid just vadjalaste kohta. Nüüdseks on vadja keel ja iseteadvus aga suuresti hääbunud. Sajandi esimestel kümnenditel vadja külades viibinud uurijate sõnul kõneles juba siis vadjalaste keskealine põlvkond, noorematest generatsioonidest rääkimata, omavahel vene keelt, kasutusest olid taandunud rahvarõivad ja omakeelsed laulud. Nii nagu kirjutas 1925. aastal üks väheseid vadjalasest õpetlasi Dimitri Tsvetkov, on just kreeka-katoliku usuga ühte sulades vadjalased loobunud oma keelest ning rahvustundest. Usuühtsuse alusel on hakatud end vastupuiklemata pidama venelasteks, teisalt aga ranget vahet tegema teiseusuliste (st. luterlike) soomlaste ning eestlaste vahel, kes ometigi keeleliselt vadjalastele lähedasemad.
Joonis 2 Keel Vadja keel kuulub koos eesti ja liivi keelega läänemeresoome keelte lõunarühma. See on eesti (põhjaeesti) keele lähim sugulaskeel. Käesoleva aastasaja alguseks oli vadja keel ja iseteadvus suuresti hääbunud. Sajandi esimestel kümnenditel vadja külades viibinud uurijate sõnul kõneles juba siis vadjalaste keskealine põlvkond, noorematest generatsioonidest rääkimata, omavahel vene keelt, kasutusest olid taandunud rahvarõivad ja omakeelsed laulud. Vadja keeles eristatakse nelja murret: ida- ja läänemurre ning kukkusi ja kreevini murret. Viimast kõnelesid 15. sajandil Lätisse küüditatud vadjalased (kreevinid) ning see hääbus 19. sajandi keskel. Kukkusi (Kurovitsõ) külas kõneldav murre on tegelikult vadja ja isuri segamurre. Idamurret räägiti II maailmasõja ajal veel vaid Itsäpäivä külas ning tänaseks on alles jäänud vaid läänemurde viimased kõnelejad
vormide ülekuhjamine ja nende moonutamine ilmekuse rõhutamise otstarbel, raskepärasus ja mõõtmete kolossaalsus.maaliline. Sageli kavandati isegi ehitiste põhiplaanid kõverjoonelised. Hoonete fassaadid muutusid omaette kunstiteosteks, kuhu rajati kõikmõeldavaid kaunistuselemente. detailid: sambad, poolsambad ja pilastrid antiigipäraste kapiteelide ja baasidega, ümarkaared ja rahvalikkus.konservatiivsus,arukus,narrus.elementidega rahvarõivad Kirjuta lahti. Lk: 112-115 Prantsuse arhitektuur 17.sajandil. Louvre`i loss,3korrust,1.korrusele toetusid võimsad paarissambad,fassaadi keskel katusega paviljon.(claude perrault) Versailles` loss.nimi tuleb ümbritsevast linnast.J.H.Mansart,580m,lossijuurest lähtuvad 3 teed,pariisi suunas.stiil barokilik klassitsismLk:147-152 Kunst Prantsusmaal 18.sajandil. Rokokoo iseloomulikud tunnused.rokokookunst kergem, õrnem,mänglevam, Kõige ilmekamalt avaldub rokokoostiil sisekujunduses ja
Ettevalmistus kontrolltööks Vene aeg 2 Ajaloolised isikud 1. Adam Peterson oli Holstre taluperemees. Ta alustas Köleriga palvekirjade kampaaniat. 2. Johann Köler oli Peterburi mainekas kunstnik ning alustas koos Petersoniga palvekirjade kampaaniat. 3. Johan Voldemar Jannsen alustas 1857 "Perno Postimehe" ning 1864 "Eesti Postimehe". Lisaks on ta kirjutanud hümni sõnad. Asutas ka 1865. aastal "Vanemuise". Korraldas koos oma tütrega Lydia Koidulaga 1869 esimese üldlaulupeo. 4. Jakob Hurt oli Vanemuise seltsi liige. Ta pidas kõne "Saada suureks vaimult". Kirjutas "Eesti Postimehe" lisalehte. Oli kirikuõpetaja Otepääl ning kutsus üles rahvast koguma vanaaja muistendeid, vanasõnu ja legende. Tema auks ehitati Eesti Rahvamuuseum Raadil. 5. Jaan Adamson oli Holstre Pulleritsu külakooli õpetaja. Osales Aleksandri kooli asutamisel. 6. Carl Robert Jakobson pidas 3 isamaali...
Järvakandi Gümnaasium Saara Kuum Kihelkonna rahvariided Referaat Juhendaja: Iivi Sark Järvakandi 2014 SISUKORD 1.Saaremaa...................................................................................3 2.Kihelkonna kihelkond...............................................................4 3.Kihelkonna rahvariided............................................................5 3.1 Särk........................................................................................5 3.2 Seelik.....................................................................................5 3.3 Põll.........................................................................................6 3.4 Vöö........................................................................................6 3.5 Liistik.....................................................................................6 3.6 ...
........................................................4 Varasem ajalugu...............................................................................................................................5 16. sajandist Põhjasõjani..................................................................................................................6 Kultuur ja traditsioonid.........................................................................................................................7 Rahvarõivad.....................................................................................................................................7 Kihnu murrak...................................................................................................................................9 Vapp ja lipp.........................................................................................................................................10 Vapp...........................................................
· Peakatetes oli kihelkonniti suuri erinevusi: lõunaosas kanti eriilmelisi tanusid, põhjapool pott- ja kabimütse · Mehed kandsid põlvpükstest ja vatist koosnevat ülikonda, mis Läänemaal tehti sarnaselt Põhja-Eestiga potisinisest, Pärnumaal aga lambapruunist või -mustast villasest riidest. Viimaste omapäraks olid vasknööpidest hõlmakaunistused. · Ala lõunaosas püsisid meestel vanatüübilised pikad püksid. Saared (Saare-, Muhu- ja Hiiumaa) · Saarte rahvarõivad olid igal saarel, Saaremaal koguni igas kihelkonnas mõneti erinevad · Varasemad ühevärvilised seelikud kujunesid 19. sajandil põikitriibuliseks, hiljem pikitriibuliseks · Hiiumaal kandsid naised käiseid, Saaremaal aga pikkade varrukatega särke ja liistikuid (abusid). Käiseid kanti varem ka Muhus, kuid 19. sajandil püsisid need seal vaid traditsioonilises pruudi- ja noorikurõivastuses. Jalas kanti kingi, ainult Muhus pastlaid.
Erinevused Eestis ei esine ainult erinevate rahvuste vahel vaid ka erinevate piirkondade vahel, kus on säilinud erinevad traditsioonid, kombed ja omalaadne keelepruuk. Siinkohal Eestis võib esile 3 tuua setod, saarlased, hiidlased ja mulgid. Nende keelepruuk on juba omapärane ja erinev Põhja- Eesti keelepruugist. Näitena setodel on õnnestunud säilitada oma keel, kombed ja rahvarõivad. Suhtlemine nendega on raske, sest nende oma keelest ja murrakust on vahetavahel raske aru saada, neil on palju tavasid ja kombeid, millele on antud eraldi nimetused. Saarlaste näite puhul ei erista õige saarlane ,,õ" ja ,,ö" tähte, sellest tulenevalt on saarlasi kohati raske mõista mandrilt pärist inimesel. Mitte ainult kõnepruuk ei ole erinev, vaid ka suhtumine on erinev. Kombed ja traditsioonid mõjutavad ka ellusuhtumist ja hoiakuid, kui juba arvestada seda, et kohalikud erinevad
TORI kihelkonna RAHVARÕIVAD UULU PÕHIKOOL KOOSTAS: MARILIIS ALLIKVEE Tori kihelkonna rahvarõivad 19. sajandil 19.saj teisel poolel rõhutati sageli eesti rahvarõivaste ilu ja nende tähtsust rahvuslikust seisukohast vaadates. Tolleaegne kirjandus propageeris rahvarõivaste kandmist kui eestlaste enesemääratluse ühte võimalust. Vähe oli tol ajal eesti rahval seda, mida ta kultuuri alal võis põris omaks pidada. Samaselt meelestatud oli ka Pärnumaa oma mees C.R. Jakobson, kelle arvates olevat rahvuslikud riided "mitu sada korda mõnusamad, kui muud, moodu järele riided".
rüütelkondade kontrolli all. Saksamaalt tuli uus usuvool pietism, mis kutsus üles meeleparandusele, jumalakartlikumale ja kõlbelisemale elule. Vennastekogudused Lihtrahva hulka jõudsid pietismi ideed vennastekoguduste kaudu. Kutsuti rahvast üles jumalakartlikule elule, võrdsusele, vendlusele ja koostööle inimeste vahel. Pandi rõhku lugemis- ja kirjutamisoskude levitamisele. Tõlgiti usulist kirjandust. Võideldi vanade kommete, uskumuste ja tavade vastu. Põllu alla pandi ehted, rahvarõivad, rahvalaulud ja muusika. Eestikeelne kirjasõna Anti välja usulist ja moraliseerivat kirjandust. 18. sajandil hakkas ilmuma maarahva kalender. Esimeseks eestikeelseks ajakirjaks oli Põltsamaal ilmunud ,,Lühhike õppetus...", mida andsid välja arst Peter Ernst Wilde ja pastor August Wilhelm Hupel. 1739 ilmus Anton Thor Helle tõlgitud eestikeelne Piibel. 5.4 Pärisorjuse kaotamine Eellugu Adel oli võlgades
vähemusrühm, kes asustavad Kagu- Eesti ja Loode-Venemaa alasid. Nende piiriala staatus on andnud setodele võimaluse säilitada oma keel, elustiil, toit ja omanäolised rahvarõivad. Originaalne seto kultuur arenes välja seguna Ida ja Lääne kultuuridest. Eestis elab umbes 10000-13000 setot, kellest 3000-4000 elab oma põlismaadel. Setode elustiil Setod on äärmiselt usklikud inimesed
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
