Referaat, Vadja keel (2)

Vadja keel
Vadja keel kuulub koos eesti ja liivi keelega läänemeresoome keelte lõunarühma. See on eesti (põhjaeesti) keele lähim sugulaskeel (ka vadjalased on nimetanud oma keelt maakeeleks – maa tšeeli).
Vadja keeles eristatakse nelja murret: ida- ja läänemurre ning kukkusi ja kreevini murret. Viimast kõnelesid 15. sajandil Lätisse küüditatud vadjalased (kreevinid) ning see hääbus 19. sajandi keskel. Kukkusi (Kurovitsõ) külas kõneldav murre on tegelikult vadja ja isuri segamurre. Idamurret räägiti II maailmasõja ajal veel vaid ühes külas (Itšäpäivä, vene k Itsepino) ning tänaseks on alles jäänud vaid läänemurde viimased kõnelejad. Kirjakeel puudus kuni 2000. aastate alguseni, mil filoloog Mehmet Muslimov lõi läänemurdel põhineva vadja kirjakeele. Kasutatakse ladina tähestikku.
1998. aasta suvel kõneles vadja keelt emakeelena suuremal või vähemal määral umbes 30-40 inimest. Vadja keele kasutamist kõnes on toetanud eesti keeleteadlaste ja üliõpilaste igasuvised ekspeditsioonid. See on emakeele prestiiži vadjalaste silmis tõstnud ning nende keelelist assimileerumist edasi lükanud. Paraku on noorima vadja keele kõneleja sünniaastaks 1930.
Võime oletada, et nn. etnograafilisel asualal püsis vadja keel ja iseteadvus kauem, sest see territoorium asus suurtest kauba- ja liiklusteedest eemal ning oli omaaegsete keskustega majanduslikult ja poliitiliselt nõrgemalt seotud. Siiski illustreerib ümberrahvastumist sellelgi alal kujukalt statistika vadjalaste rahvaarvu kahanemise ning vadja külade venestumise kohta 19.-20. sajandi jooksul . Laastavalt mõjusid vadja keelele ja kultuurile Teise maailmasõja sündmused, kui suur osa Ingerimaa läänemeresoome keeli kõnelevast elanikkonnast (ingerisoomlased, isurid , vadjalased) "odava tööjõuna" Soome deporteeriti ning sõja lõppedes taas tagasi NLiitu toodi, kuid siis mitte enam oma koduküladesse, vaid "suure kodumaa" avarustesse. Sõjajärgsetel aastatel jõudis osa vadjalasi Ingerisse tagasi, kuid toimivat vadja külaühiskonda enam ei taastunud.
Õieti ongi küsimus vadja keele kõnelejate ning end vadjalasteks pidavate inimeste arvu katastroofilises vähenemises kahe viimase aastasaja jooksul, sest ajad ja olud pole soodustanud vadjalaste enesemääratlemist rahvusena. Vadjalastel pole olnud kunagi ei oma kirjakeelt ega omakeelset kooliõpetust. Asudes etnilisel kontaktalal pole vadjalased saanud konsolideeruda rahvaks, mistõttu on õigem kõnelda vadja hõimust ning vadja murretest.
Etnograafia ja rahvaluuleteaduse jaoks avastab vadjalased eraldiseisva etnilise rühmana Narva kirikuõpetaja Fr.L.Trefurt, kes võtab 1783. aastal ette reisi vadjalaste asualale, toonasesse Kattila kihelkonda, ning avaldab peale retke kirjutised "Von den Tschuden" ja "Fortgesetzte Nachricht von den Tschuden". Kattilas viibides kuuleb Trefurt juhuslikult talle seni täiesti tundmatut keelt ning asja kohta lähemalt selgust küsides, saab ta vastuseks , et tegemist on tšuudi keelega (die tschudische). Ülestähendatud keelenäidetest saab selgeks, et Trefurt kuulis Kattilas kindlasti vadja keelt, nii nagu ka hilisemal ajal talletatud etnograafilised materjalid kinnitavad, et esitatud kombekirjeldused käisid just vadjalaste kohta.
Nüüdseks on vadja keel ja iseteadvus aga suuresti hääbunud. Sajandi esimestel kümnenditel vadja külades viibinud uurijate sõnul kõneles juba siis vadjalaste keskealine põlvkond, noorematest generatsioonidest rääkimata, omavahel vene keelt, kasutusest olid taandunud rahvarõivad ja omakeelsed laulud. Nii nagu kirjutas 1925. aastal üks väheseid vadjalasest õpetlasi Dimitri Tsvetkov, on just kreeka-katoliku usuga ühte sulades vadjalased loobunud oma keelest ning rahvustundest. Usuühtsuse alusel on hakatud end vastupuiklemata pidama venelasteks, teisalt aga ranget vahet tegema teiseusuliste (st. luterlike) soomlaste ning eestlaste vahel, kes ometigi keeleliselt vadjalastele lähedasemad.
Siiski on viimastel aastatel Vadjamaal käies märgata ka mõnd positiivsemat muutust. Elavnenud on noorema põlvkonna huvi oma keele ja kultuuri vastu, välja on "ilmunud" inimesed, kes on hakanud väärtustama vadja keelt ja vadjalaseks olemist. Luuditsa külas on loodud esimene omaalgatuslik koduloomuuseum ning Jõgõperä koolilapsed on õpetaja juhendmisel õppinud vadjakeelseid laule. Peterburis tegutseb vadjafiilide ring, kes käivad vadja memmedelt lindistamas vanu laule ja lugusid . On ehk tegu esimese vadjalaste rahvusliku ärkamisega? Loodame, et pole veel lootusetult hilja .
Õpetus
Vadja keelt võib õppida mitmes ülikoolis:

• Helsingi Ülikool, Soome-ugri osakond : Läänemeresoome keeled
  
• Joensuu Ülikool, Soome keele ja kultuuriteaduse osakond: Läänemeresoome keeled
  
• Jyväskylä Ülikool, Keelte osakond: Läänemeresoome keeled
  
• Tartu Ülikool, Eesti ja üldkeeleteaduse instituut: Soome-ugri osakond.
  

Kirjandus

• Adler , Elna ja Merle Leppik: Vadja keele sõnaraamat. Tallinn: Signalet, 1990, 1994; Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Keele Instituut, 1996, 2000.
  
• Ariste , Paul: Wotische Sprachproben. Eesti Keele Arhiivi Toimetised 4. Tartu, 1935.
  
• Ariste, Paul: A grammar of the Votic language . Bloomington: Indiana University , The Hague, The Netherlands : Mouton & Co., 1968 (Indiana University Publications. Uralic and Altaic Series 68).
  
• Ariste, Paul: Vadjalaste laule. Emakeele Seltsi toimetised 3. Tallinn, 1960.
  
• Ariste, Paul: Vadja muinasjutte. Emakeele Seltsi toimetised 4. Tallinn, 1962.
  

Ariste, Paul: Vadja rahvakalender. Emakeele Seltsi toimetised 8. Tallinn: Valgus, 1969.