TALUTÖÖD Eesti talurahva olukord polnud 19. sajandi keskel kerge. Lisaks kohustustele käia saksa mõisniku juures orjamas tuli teha ka oma talu tööd, mida jätkus aastaringselt. Talutööde alustamisel ja lõpetamisel jälgiti hoolega loodusmärke ja rahvakalendri tähtpäevi. Kevadel olid peamisteks põllutöödeks kündmine, äestamine ja külvamine. Künti puust adraga, mille otsas olid rauast sahaterad. Atra vedasid härjad. Pärast kündi põld äestati ja siis võis juba seemne mulda külvata. Külvati käsitsi ja väga hoolikalt. Kasvatati rukist, otra, nisu ja kaera. Kevadel veeti laudad sõnnikust puhtaks, see sai väetiseks kesapõllule, mis järgneval sügisel üles künti. Pärast jaanipäeva, kui ilm vähegi lubas, tuli alustada heinateoga. Sageli asusid heinamaad talust kaugel metsade ja soode keskel. Heina niideti vikatiga hommikul vara, kui kaste oli veel maas. Keskpäevapalavuses muutus niitmine väga vaevaliseks. Kuiv h
Muistsed eestlased RIIETUS Tänapäevast erinev oli ka talurahva riietus. Meile on see tuntud rahvar õivaste ni me all. Igal Eesti kihelkonnal olid o ma rõivad. Meestel oli suviseks tööriietuseks linasest riidest valge särk ja püksid. Naised kandsid suvel pikka valget särki, mis oli kivivöö ga kinni tõm matud. Jalas kanti õhukesest nahast pastlaid, aga ka palju nahast või niinekoest punutud viiske. Saapad ja kingi hakati rohke m kand ma alles m ö ödunud sajandil.
Eesti talurahva eluolu XIX sajandil 1 Eesti talurahva eluolu XIX sajandil ELAMU Eesti talurahvas elas palkidest ehitatud rehielamutes, mis koosnesid kahest suuremast osast: rehetoast ja rehealusest. Katused olid roost või õlgedest, hiljem lisandusid ka laastukatused. Vanimatel rehielamutel polnud aknaid ega korstnaid seetõttu olid toa seinad nõgised ja tahmased ning reheahju kütmisel tuli tuba paksult suitsu täis. See lasti toast välja ukse või väikese suitsuaugu kaudu. Reheahjus küpsetas perenaine leiba ja talvel külmaga toodi isegi
Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa. Munatoidud olid haruldased, munapuder ja keedetud munad olid pühapäevaroad. Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima. Lisaks hapupiimale tarvitati joogiks kalja, pühade puhul õlut. Liha polnud talurahva laual väga sagedane. Loomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära rupskid, liha säilitati soolatult ja suitsutatult. Seapeast ja -jalgadest keedeti pidurooga sülti, mis sellise valmistusviisiga on maailmas ainulaadne ja mida eestlased tänini söövad. Pühaderoaks olid ka vorstid, mille tangupudrust täidisele lisati vaid veidi liha; tänini on püsinud komme süüa jõuluks verivorsti. 19. sajandi teisel poolel hakkasid Eestis koos omandisuhete ja majandusoludega muutuma ka toitumistavad
Andrea Ainjärv Talurahva elu-olu 19. saj. talurahvamuuseumi materjali põhjal Sajandi algupoolel võeti vastu seadused, millega eesti talurahvas vabastati pärisorjusest. Maa jäi aga endiselt mõisnike omandiks ja selle kasutamise eest tuli mõisale tööd teha. Elu oli raske, kuid inimesed võisid ise otsustada kus tahavad elada või millega tegeleda. Kuni pärisorjusest vabastamiseni ei olnud eestlastel perekonnanimesid. Inimesi kutsuti talu nime järgi. Kuid nüüd vabad talupojad vajasid perekonnanimesid
Oletatakse, et nad on saabunud lõuna poolt ehk siis Euroopast. Oletuse aluseks on Pulli asulast leitud mustast tulekivist leid: taolist tulekivi Eestis looduslikult ei esine, kuid sellise tulekivi leiukohad asuvad ka Lõuna-Leedus ja Valgevenes. Asustuste kujunemine Eestis Keskaegse Eesti asulad Esimesed linnataolised asulad ehk muinaslinnad Otepää, Tartu, Viljandi, Tallinn, Lihula jt. hakkasid Eestimaal kujunema juba X - XIII sajandil. Selleks ajaks oli asustatud praktiliselt kogu Eesti territoorium. Koos Eesti ala jõukuse kasvuga hakkas Eesti pakkuma üha suuremat huvi võõrvallutajatele. Kaitsmaks ennast vallutajate eest hakati rajama linnuseid. 13. sajandil kattis Eestit enam kui sajast linnusest koosnev võrk. Linnuseid ehitati põllumajanduslikult jõukamatesse piirkondadesse, samuti maismaa ja veeteede sõlmpunktidesse. Lisaks olid asukoha valikul äärmiselt olulised kaitserajatiste ehitamise võimalused
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
Kõik kommentaarid