Setud ja setude kultuur (0)

Setud ja setude kultuur
Setod on etniline ja lingvistiline vähemusrühm, kes asustavad Kagu-Eesti ja Loode-Venemaa alasid. Nende piiriala staatus on andnud setodele võimaluse säilitada oma keel, elustiil, toit ja omanäolised rahvarõivad .
Originaalne seto kultuur arenes välja seguna Ida ja Lääne kultuuridest. Eestis elab umbes 10000- 13000 setot, kellest 3000-4000 elab oma põlismaadel.
Setode elustiil
Setod on äärmiselt usklikud inimesed. Igas majapidamises on ikooninurk (pühäsenulk) ja peaaegu igas külas on väike pühakoda (tsässon). Reeglina on kabeli uks lukus ning võtit hoiab enda käes külavanem või pühakoja perenaine või peremees. Ainult kirikupühade ajal kogunevad inimesed oma esivanemate hingi austama. Hommikul peetakse jumalateenistus, millele järgneb ristikäik ümber kiriku. Pärast seda külastatakse omaste haudu, kus kinnitatakse keha. Sageli jäetakse osa toitu lahkunute hingedele. (Setode pidupäevad: Kirmask, Setu Kuningriigi päevad, Seto Leelo päevad, munadepühad ja kirikupühad.)
Setomaa kinnised sumbkülad on ehitatud nii, et naabri aeda piiluda ei saa. Tüüpilisel seto talukohal on kinnine sisehoov, mida ümbritsevad majad, kõrged aiad ja väravad , moodustades nii kindlustalu.
Setumaa pakub palju neile, keda huvitavad erinevad kultuurid, religioonid ja traditsioonid. Samas on ka Setomaa ilus loodus külastamist ja imetlemist väärt.
seto keel
Seto keel kuulub läänemeresoome keelte hulka. Seto keelt on erinevates käsitlustes nimetatud lõunaeesti keele (Mulgi, Tartu, Võro , Seto) murdeks, aga ka lihtsalt eesti keele murdeks või murrakuks. Setodele endile on olnud kõige omasem nimetada oma keelt seto keeleks . Nii on tänaseks juba ametlikeski tekstides hakatud seto keelt omaette keelena käsitlema.
Kaasaegne seto keel, tulenevalt kõnelejate oskustest, on enim mõjutatud nüüdisaegsest elukorraldusest, väärtushinnangutest, kirjakeelest jms. Seto keele kui emakeele kasutajaskond on vähenemas, eriti noorte hulgas. Suurem osa kõnelejaid kasutab igapäevaste asjaajamiste juures peamiselt lihtsamat sõnavara, mis on otseselt eesti keelest lähtuv, selle keeleloogikatest tugevalt mõjutatud.
Vanema seto keele kohta saame aimu peamiselt rikkalikust lauluvarast. Sealne keel (eriti vanemat tüüpi lauludes) on arhailine ja viitab väga ammustele algetele ning pikale kujunemisloole. Arvatakse, et soome-ugri keelte ühtsest algkeelest lahknemine algas kuskil 12 000 aastat tagasi (nooremast kiviajast alates). Seto rahva ja keele eraldumine jääb seejuures lahknemise viimasesse järku, mil Lõuna-Eesti hõimud (seto, võro, mulgi, tartu) jagunesid selgemalt eristatavateks oma keelega (või murretega, murrakutega) piirkondadeks. Paljude erinevuste kõrval võib leida mitmeid sarnasusi , mis viitavad ühisele kultuuritaustale. Seega võime väga tinglikult viia seto vanemad laulud ja sellega ka laulukeele arenguloo soome-ugri alghõimu aegadesse.
Seto keele elujõulisust nõrgestas peamiselt 20. sajand, mil elukorralduses muutus palju. Setode sulandamine eestlaste hulka 1920.-1930. aastatel, rahva teadlik laiali pillutamine ja kohalike keelte põlgamine nõukogude ajal olid peamised põhjused, miks seto keele kõnelejate hulk 20. sajandi vältel tohutult langes. Teiste halvakspanu sünnitas oma keele häbenemise laine, millest kõik üle saada ei suudagi. Huvi suurenemist seto keele vastu võib märgata alates 1990. aastatest, mil hakkas tasapisi hoogustuma kõik omakultuuriga seonduv . Kui soovid kuulda arhailist seto keelt, leia võimalus, et kuulata laulmas seto leelokoori. Leelo on seto regivärsiline rahvalaul , kus eeslaulja improviseerib sõnad, mida koor järele kordab .
Kuulsaimad lauljad on suutnud laulda isegi 10000-20000 värssi ning teeninud selle eest aunimetuse „Seto lauluema“.
Setode riietus
Seto rõivaste kandjad on tänapäeval peamiselt laulukooride ehk lauluansamblite ehk lauluparkide liikmed, aga ka käsitöö või seto traditsioonilise köögiga tegelejad, seto kultuurist huvitatud inimesed. Peamiselt näeme seto rõivaid kultuuriüritustel ja suurematel seto kultuuriga seonduvatel rahvakogunemistel Setomaal.
Seto rõivastusel on läbi aegade olnud kindel reeglistik: rõivakomplekt näitab selgelt ära kandja vanuse, majandusliku ja sotsiaalse positsiooni ning jutustab tema eluviisist. Neiu rõivad : hamõh ( särk ), kitasnik (pihikseelik) või sukman (pihikseelik), rüüd (kitasniku eelkäija, pikkade irdvarrukatega pihikseelik), vüü, põll, kapuda’ (sukad), pastlad või saapad , pearätt või vanik ja ehted . Abielus naine kannab peas linikut koos peavööga, millele õues seotakse peale rätt. Pidulikul juhul sõlmitakse liniku peale siidipael või helmine või kuldrätt, kuklale aga lisatakse siidilinte. Pealmiseks rõivaks on räbik, villasärk, pihtokõnõ ja kasukas. Meeste riietuseks on hamõh, vöö (vüü), püksid (kaadsa’), sukad (kapuda’) või jalarätid, saapad, viisud või pastlad, pealmisteks rõivasteks aga räbik, villasärk, härmäk, pihtokõnõ, jedronakampson, kasukas. Lapsed kandsid lihtsamaid linaseid rõivaid. Soovi ja võimaluste korral valmistati neile vahel ka täiskasvanute rõivaste eeskujul riideid , kuid see oli pigem erand. Täna näeme tihti, et kui soovitakse lapsi vanapäraselt riietada, siis püütakse seda teha suurte eeskujul. Vanasti aga ei olnud laps/lapsed perekonnas tähelepanu keskpunktis: lapsed püsisid kodu piires, pere majanduslik olukord ei lubanud laste peale raha kulutada, laste peale ei panustatud nii nagu nüüd seda tehakse. Täna on laps pere keskkunkt, kelle ümber toimetatakse, kellega käiakse igalpool ringi nagu nn iluasja ja millegi erilisega.
Seto naiste ehted, mida peetakse setode peamiseks visuaalseks sümboliks , on valmistatud hõbedast: suur sõlg, mida hakati kandma 19. sajandil (päritolu ja eeskujud pole päris täpselt teada), hõbeehted tsaari müntidest (tsäposka’: kaalakõrd, rahadsõ’, ruublitükü’, sangolitsõ’ jne), keerdketid (keerokeedi’) jm. Särgi (hammõ) rinnaesise ja kaeluse kinnitamiseks on seto mehed kandnud väikseid sõlekesi. Seto suursõlel ei ole kinnitavat funktsiooni. Arvatakse, et naisedki on varasemalt kasutanud kinnitusvahendiks väikesõlgi.
Hiliana Taarka
Setu suurlaulikute keskel oli Hilana Taarka (vallakirjas Vasila Taarka) esimesi oma huumoriküllases nalja - ja näägutuslaulus. Sellepärast esines ta isesuguse suurusena peol ja pulmas Setumaal. 2008. aastal lavastati tema elu kohta ka film nimega ,,Taarka“
Suurim au oli H. Taarkal Setu esimesel üldlaulupeol esimesena esineda tervituslauluga, mida kaasitasid saatjatena 100 üle Setumaa kokkutulnud rahvalaulikut:
    „Maa iks müras ’, täivas tõras’,
    Turutulba’ iks varisi’, Liina lipu’ iks
    libisi’, Fuulehe’ iks punõti’, Võso
    veere ’ iks vereti’, Utsu iks lei
    orasõllõ!” -
Jaanipäeval 1921. a. oli suur au H. Taarkal eeslauljana öelda tervitussõnu Helsingis Soome presidendile ja samuti esineda Soome üldlaulupeol.