Rahvariided (0)

Rahvarõivad
Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on loodud sajandite vältel vastavalt võimalustele, vajatustele ja tavadele. Selle arengus võeti eeskujuks nii naabritelt kui kõrgkihtide rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja traditsioonidega.
Rõivad valmistati telgedel kootud villasest või linasest kangast , 17. sajandil lisandus silmuskudumine. Põhiosa rõivastusest oli naturaalne -linasest esemed olid valged, villased esemed lambavalged,- pruunid ja –mustad. Muid värve saadi taimedega värvimisel. 19. sajandi alguses hakkas levima potisinine värv ( indigo ), sajandi keskpaigas aga eredad poevärvid (aniliinvärvid). 19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt.
Tänu arheloogilistele leidudele teame mõnda ka 1 aastatuhande ja 2 aastatuhande alguse riietusest. Tolleaegselt Eesti rõivastusel oli rohkesti ühisjooni teiste Baltimaadega. Naiste riiete peamised osad olid linane varukatega särk ja selle peal kantav villane varukateta umbkuub . Ristkülikukujuline riide laid keerati kas ümber puusade vaipseelikuks (sõuke, ümbrik) või kanti õlgadel sõbana.
13.-17. sajandi kohta on andmeid napilt, kuid selle aja naiserõivastusest on säilinud täielikumaid komplekte (näiteks Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted . 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi, vaipseeliku kõrval hakkas levima kokku õmmeldud ühevärviline seelik . Põhja-Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu.
18. sajandil ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (karrad, siidipaelad, nöörid jne). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistus elemendina lillkivi. 18. sajandil rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemeid, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonistused ja teadusmeeste ( J.G Georgi ja A.W. Hupeli ) avaldatud materjalid.
Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19. sajandil, omandades linnapärisusi ( puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid, moelehtedest võetud mustrid ). Uute riietusesemetena levivad meestel ja naistel vestid ning kerge ülerõivas vatt (meestel) ja kampsun (naistel). Eesti rahvarõivaste juurde on tavaliselt kantud sukapaelaga seotud villaseid sukki.
19. sajandi keskel alanud üleminek linnapärasele rõivamoele kulges eri paigus erineva kiirusega. Kohati tekkis uuendusigi ( Lihula ja Kirbla tikitud seelikud ). 20. sajandi alguses kanti rahvarõivaid Setumaal, kohati Lääne-Eestis ja saartel. Kihnu saarel veel meie päevilgi.
Rahvarõivad tänapäeval
Rahvarõivad on muutunud aasta-aastalt populaarsemaks . Neid kannavad kooliõpetajad, laulu- ja tantsupidude aegu näeme rahvarõivas ka neid, kes esinemistega seotud polegi. Üldine peorõõm ja eriline meeleolu lausa sunnivad kaasa minema. Ka presideni vastuvõtul sobib kanda rahvariideid. Kuid rahvariiete kandmisel tehakse ka vigu, mis kindlasti tulenevad vähestest teatmistest.
Rahvarõivas naisel peaksid jalas olema lihtsad kinnised mustad kingad . Sobivad ka paeltega kingad. Kontsad peavad olema madalad ja tugevad, tikk -kontsaga rahvatantsu tantsida ei saa. Lahtised kingad ei sobi villase seeliku juurde mitte mingil juhul. Lapsed võivad äärmisel juhul kanda pigem musti kingi meenutavaid tenniseid. Mehed peaksid samuti kandma lihtsaid kinniseid musti kingi, kui võimalik siis paeltega. Pastlaid on piduliku rõiva juurde kantud ainult Lõuna-Eestis.
Kaelaehted
Kaelaehted on kaela riputavad helmed ja metalliketid, mille juurde kuuluvad ripatsilustused. Eesti naiste möödunud sajandi enim levinud kaelaehted olid helmed. Klaashelmed (kohati ka kivihelmed) olid tavaliselt mõõduka suurusega ja sileda pinnaga, enamasti valged, sinised, rohelised, mustad, pruunid.
Kaelakee on naiste pidulik kaelaehe ; 18. ja 19 sajandil oli ühe või mitme ringina rinnal rippuvad hõbeketid talunaiste väga hinnalised ehted. Rõngaslülidest metallkette kanti juba 1 aastatuhandel pKr. Kaelaketi kuju on aegade jooksul vähe muutunud; Setu naiste keerd- ja pitsilised keed on kujunenud arvatavasti vene rahvakunsti mõjutusel.
Kaelaraha on ehtne või jäljendatud münt naise kaelakees. Väikesi münte riputati kaelaketi külge juba 2 aastatuhande alguses pKr. 16.-17. sajandil levima hakanud suuri ehk kannaga rahasid peeti 18. ja 19 sajandil väga väärikateks eheteks. Raha külge joodeti metallaas ehk kand , mille abil kaelaraha hõbeketi või helmeste külge riputati. Eriti kauniks peeti kaelarahasid, millel oli ažuurne, ratta kodaraid meenutav serv.
Kodaratega raha on naiste liuehe, mille tuumiku moodustas raha, mida suurendas hõbeplekist väljalõigatud kodaraid meenutav ažuurne äär, mis omakorda ümbritseti võruga. Kui raha ümber asetati kaks võru, mille mõlemad vahed täideti kodaratega, siis nimetati seda kahe kodaraga rahaks. Kodaratega rahasid valmistati ka nii, et kodarad lõigati hõbeplekist välja koos ümarguse keskosaga, mis sarnastati rahaga- plaadi ühele küljele uuristati hariliku inimese profiil , teisele aga mõnikord vapp , rist või nimetähed. Kõrvuti suurte kannaga rahadega kandsid vaesemad naised kuni 18. sajandi lõpuni kergeid rahakeesid, mida Setu naised tänapäevalgi kannavad. Rahakee oli väikestest hõberahadest koostatud kaelakee. Ka suuri kannaga rahasid kanti tihti mitmekaupa ühes kees , kusjuures jõukamatel oli rahadega keesid rinnal mitmes reas. Nii kanti neid 19. sajandil Kesk- ja Põhja-Eestis, Läänemaa naised ehtisid aga veel 20. sajandi alguseski oma peorõivaid peaaegu täielikult rinda katvate paatritega. Paatrid olid 18. ja 19. sajandilnaiste helmestest või hõbekettidest ja kaelarahadest kaelaehe, mis sai oma nime palvekee järgi. Lääne- Eestis nimetatakse paatriks ehet, milles oli vähemalt 12 kaelaraha, Põhja-Eestis aga ehtekomplekti kõige suuremat kaelaraha.
Sõlg
Siledaservaline metallist rõivakinnitusvahend ja rinnaehe, tuntud alates pronksiajast. Aegade jooksul muutus sõlgede kuju ja kaunistus, samuti erinesid nad piirkonniti. 1 aastatuhandel pKr kasutusele tulnud koburaudsõlgi kandis talurahvas veel 17. sajandil. Vanemad hobuserauasõled olid massiivsed, rasked, feodalismiaja lõpu poole muutusid nad õhemaks ja kergemaks. Vanemate sõlgede otsad olid rullikujulised. 12.-13. sajandi aardeleidudest esinevad juba nuppotstega hoburaudsõled. Pinnakaunistused olid neil tagasihoidlikud, koosnedes tavaliselt lihtsatest kriipsu, punktiiri ja lohu kombinatsioonidest. 13. sajandist rahvarõivaste taandumiseni kanti kogu Eesti väikesi võrukujulisi vitssõlgi nii töö- kui pidulike rõivaste juures. 13 sajandist pärit südamekujulised sõled jäid 18. sajandil Mandri-Eestis harultasteks, 19. sajandil püsisid need veel Saaremaal, kus sõle harjale oli kujundatud vastastikku seisev linnupaar ning allossa lisatud ripatsid. 16. ja 17 sajandil tuli kasutusele lame või pisut kumera keskosaga rõngassõlg millest 18. ja 19 sajandil arenes eesti naiste kõige pidulikum rinnaehe – koonusekujuline kuhiksõlg. Sõled olid enamasti hõbedast, lihtsamad ka vase ja tina, räni alumiiniumi või nikli sulamist. Kaarsõlg , prees.
Eesti naiste vööd
Rahvapärastel vöödel on rõivastuses ja rahvakunstis kindel koht. Vööga kinnitati seelikuid, särke, ülerõivaid. Vöö kandmist on põhjendatud ka maagiliste uskumustega . Rahva pärimuses on vöö pideva kandmise vajadust seletatud sellega, et vöö kinnitab keha, vöötatud keha on kõvem; vööga ei katkestanud ega venitanud end ära. Vööd hakati kandma juba lapsepõlves. Usuti, et vöötatuna kasvab tütarlaps keskelt peenemaks. Vöö oli samuti rahvatraditsioonidega seotud rituaal- ja kinkeesemeks. Igal abiellujal tütarlapsel pidi olema veimevakk ja veimevakas olid tingimata ka vööd. Vanad pulmakombed lubavad oletada , et just vööd ja paelad on kuulunud vanimate andide hulka. Jõuka pruudi veimevakas võis vööde arv ulatuda sajani. Tavaliselt oli veimevakas siiski kümme-kakskümmend vööd. Kuigi naiste vöökudumisoskus oli üldine, tellisid jõukamad pruudid vöid külakäsitöölistelt. Vöökudujate meisterlikkusest annab tunnistust viiekümne nelja erineva kirjaga kirivöö, mis on tehtud Eesti Rahva Muuseumile 1913. aastal.
Vaat mis juhtus!
Ükskord astus klassi õpetaja kellel oli käes valge paber. Alustasime tunniga. Kui kõik olid vaikseks jäänud teatas õpetaja, et haridusminister võttis vastu seaduse, mis käsib homsest alates käia koolis rahvariietes. Seda uudist kuuldes tekkis klassis suur lärm. Õpetaja aga teatas, et see on kohustuslik kõigile ja ilma õige riietuseta tundi ei võeta. Õhtul oli kodus üks suur segadus , sest ema oli pahane uue seaduse pärast, sest küll meil polnud seda ega toda, kuid lõpuks saime me õiged riided kokku. Järgmisel hommikul vedasin jalga põlvpükse, selga panin linase pluusi mille peale tõmbasin kuldnööpidega ruudulise vesti . Pähe panin uhke musta värvi kaabu , mis oli küll veidi suur ja kippus silmadele vajuma ning kõige üle tõmbasin pika musta mantli. Küll need olid rasked riided aga mõnes mõttes ka ilusad. Vast kõige ilusamad olid mu õe ehted. Läikivad hõberahad koos helmestega kõlisesid kui ta astus. Ema kinnitas veel tikitud pluusile kaks hõbedast sõlge, sest ehete puudumist loeti vaesuse märgiks. Mu õel oli pikk punane seelik, millele olid peale tikitud ilusad lilled. Pähe pani ta siidilintidega pärja. Jõudes koolimaja trepile kuulsime koolikella helinat....
Äratuskell helises . Tõmbasin pusa selga ja teksad jalga, panin koolikotti laual lebava mapi rahvariietest ja tänasin õnne, et kõik eelnev osutus uneks. Vaat mis võib juhtuda, kui teed tööd südamega.
Kokkuvõte
Rahvariideid ma kandnud pole,
Sest ilm on väljas täitsa kole .
Naistel olid tuusad vööd
ja täitsa rasked kodutööd.
Naistel suured rasked sõled,
meestel laual maitsvad õlled.
Rahvarõivastest ma rohkem ei tea,
kuid minu raamat on väga hea.
Kasutatud kirjandus
1. ajakirjad “Eesti Naine”
2. A.Valgmaa, M.Rute, T.Rummo. Koduloo töövihik II klassile. Avita 1996.
3. Arvi Ränk. Eesti entograafia sõnaraamat. 1995.
4. Targu Talita nr. 25 1989.
5. Siluett lastele 1987.
8