Vene aeg (4)

Vene aeg
5.1 Eesti pärast põhjasõda
Sõja jäljed
Sõja ja katku tõttu oli rahvaarv langenud u. 150 000 inimeseni. 18. sajandi lõpuks tõusus elanike arv üle 500 000. Väljastpoolt võõraid ei tulnud. Venemaa pidas lakkamatult sõdu, mis riivasid ka Eestit. 1797Aastani ei võetud eestlaseid Vene armeesse. Sõjad tõid kaasa suuremaid koormiseid, küüdikohustuse. Hiljem võeti eestlaseid nekrutiks 25 aastaks.
Balti maariigi taastamine
Kehtima jäid senised seadused ja maksud . Venemaal vastuvõetavad seadused hakkasid siin kehtima alles pärast registreerimist kohapeal. Eesti- ja Liivimaa kindralkubernerideks nimetati 18. sajandil Venemaa teenistuses olnud välismaalasi. Kehtima jäid luteri usk, saksa keel ja 18. sajandi lõpuni tollipiir Venemaaga. Baltisaksa aadli eesõiguste põlistamiseks koostati rüütelkondade liikmete nimekirjad – aadlimatriklid , kuhu lisati uusi perekondi ainult ülejäänute nõusolekul. Eestimaal võisid vaid immatrikuleeritud aadlikud omada rüütlimõisaid ja osaleda maapäeval. Kirik läks rüütelkondade kontrolli alla. Baltisakslased olid mõjukad Peterburi õukonnas. Suur osa Vene ohvitseridest olid sakslased . Vastutasuks oli baltisaksa aadel täiesti tsaaritruu.
Põllumajandus ja talurahva olukord
Peterburi läheduses ja riiklikud tellimused Vene armee varustamiseks vilja ja viinaga avasid aadlile uued võimalused. Viinaköökide jääkidega nuumati härgi, keda müüdi Peterburi. Sõnnikuga väetati põlde ja saagikus kasvas. Muutus mõisnike eluviis. Ehitati mõisahäärbereid. Aadel riietus siidi ja sametisse. Talupoegade olukord oli 1750 aastani hea. Jätkus küllalt vaba põllu-, karja- ja heinamaad. Kasvavate koormiste tõttu hakkasid talupojad põgenema Venemaale või metsa, kus elati röövimistest.
Linnad
Säilisid keskaegsed eesõigused, tsunftindus, linnu juhtisid endiselt raed. Venemaa väliskaubanduse keskusteks olid Riia ja Peterburi. Transiit vähenes ka tollipiiri tõttu Venemaaga. Tallinnast sai vene laevastiku sõjasadam. Linnaelanike osakaal rahvastikus vähenes. Tartu hakkas arenema seoses ülikooli taasavamisega 1802. Narva kuulus Peterburi kubermangu ja allus teistsugustele seadustele . Narvast sai manufaktuuritööstuse keskus. Narvas oli oluline sadam ja kaubalinn. 18. sajandil rajati postijaamade ja maanteede võrk, mille ülalpidamise kulud lasusid rüütelkondadele.
5.2 Eesti 18. sajandi teisel poolel

Esimesed reformikatsed
1760 oli pärisorjuslik mõisamajandus end ammendanud. Mõisate tulud polnud vastavuses väljaminekutega. Talupojad muutusid tõusvate koormuste tõttu rahutuks. Tugevnev Vene riik soovis kaotada Balti erikorda. Saabus valgusajastu ja moodi läksid orjusevastased ideed. Hakati propageerima pärisorjuse piiramist talupoegade laskmist raharendile ja mõisate majandamist motiveeritud palgasulaste abil.
Asehalduskord
Katariina II kehtestatud Venemaa uus halduskord laienes Baltikumile 1783. Eestimaa ja Liivimaa kubermangud ühendati Riia asehalduskonnaks. Paldiski sai linnaõigused ja ajutiselt loodi Paldiski maakond. Asutati Viljandi ja Lõuna-Tartu ehk Võru maakond. Siia laiendati Venemaa aadliomavalitsuse ja linnaseadused. Kaotati maanõunike kolleegiumid. Linnades asendati raed majaomanike poolt valitud linnaduumadega. Kehtestati Venemaa maksusüsteem. Pearahamaksu nõuti kõikidelt meestelt. Talupoegade arvates tähendas pearahamaks mõisasundusest vabanemist. 1784 toimusid talurahvarahutused ehk niinimetatud pearaharahutused.
5.3 Haridus ja vaimuelu 18. sajandil

Haridusolud pärast põhjasõda
Valitses terav puudus õppinud meestest. Vene riik ei hoolinud rahvahariduse edendamisest. 1765 kohustati aadlit Liivimaal koole rajama. Tööd jätkasid saksakeelsed linnakoolid. Kirikud olid rüütelkondade kontrolli all. Saksamaalt tuli uus usuvool – pietism, mis kutsus üles meeleparandusele, jumalakartlikumale ja kõlbelisemale elule.
Vennastekogudused
Lihtrahva hulka jõudsid pietismi ideed vennastekoguduste kaudu. Kutsuti rahvast üles jumalakartlikule elule, võrdsusele, vendlusele ja koostööle inimeste vahel. Pandi rõhku lugemis- ja kirjutamisoskude levitamisele. Tõlgiti usulist kirjandust. Võideldi vanade kommete , uskumuste ja tavade vastu. Põllu alla pandi ehted , rahvarõivad, rahvalaulud – ja muusika .
Eestikeelne kirjasõna
Anti välja usulist ja moraliseerivat kirjandust. 18. sajandil hakkas ilmuma maarahva kalender. Esimeseks eestikeelseks ajakirjaks oli Põltsamaal ilmunud „Lühhike õppetus...“, mida andsid välja arst Peter Ernst Wilde ja pastor August Wilhelm Hupel. 1739 ilmus Anton Thor Helle tõlgitud eestikeelne Piibel.
5.4 Pärisorjuse kaotamine

Eellugu
Adel oli võlgades. Mõni eesrindlikum mõisnik kehtestas oma mõisas eraseadused, millega laiendati talupoegade omavalitsust, õigust vallasvarale ja loodu talurahvakohtud. 1796 sai Venemaa troonile Paul I. Ta laiendas Baltikumile nekrutivõtmise kohustuse. 1797 – 1874 võeti Eestist nekrutiks umbes 150 000 meest. Igas mõisas asutati magasiaidad kuhu koguti viljavarusid näljahäda puhuks. 1801 Paul I tapeti ja tsaariks sai Aleksander I. 1802 võttis Eestimaa maapäeva vastu regulatiivi „Iggaüks...“ Talupoegadele lubati talude pärandatavat kasutamisõigust, õigust vallasvarale. Loodi valla- ja kihelkonnakohtud. 1804 kehtestati samasugune seadus Liivimaal. 1804 anti uus senisest tagasihoidlikum seadus välja Eestimaal. Talurahvas hakkas mässama.
Pärisorjuse kaotamine
Pärisorjus kaotati Eestimaal 1816 ja Liivimaal 1819. Talupojad vabastati ilma maata ning nad olid sunnitud sõlmima rendilepingu. Talurahvas sai omavalitsuse valla tasandile . Liikumisvabadus oli piiratud – linna või teise kubermangu minek keelatud. Vallakogukonna hooleks jäid kool, vallalaegas, magasiait , vallavaesed, teetööd ja nekrutiandmine . Eestlased said perekonnanimed .
5.5 Piiruse esimesed aastakümned
Talurahva käärimine Lõuna-Eestis
Mõisnikud vabanesid vastutusest talupoegade eest. Mõisnikud võisid rendilepingud igal ajal muuta või lõpetada. Rahvaarv kasvas ja kõigile ei jätkunud maad. Tekkisid vabadikud ehk popsid, kes elatusid juhu- ja hooajatöödest. Levisid alkoholism ja kuritegevus . Rahulolematus süvenes 1840aastatel, kui olid ikaldused, nälg, taudid ja rahutused. Tekkis väljarändamissoov. Levisid kuulujutud , et Venemaal antakse soovijaile tasuta maad. Näljahädaga seoses algas usuvahetusliikumine luteri usust õigeusku. Levisid kuuldused, et „keisri usku“ minejad saavad maad ja vabanevad teoorjusest. Võimude takistusest hoolimata vahetas usku 60 000 inimest. Paljud pettusid ja soovisid luteri usku tagasi pöörduda, kuid seda ei lubatud.
Teoorjuse kaotamine
1849 kehtestati Liivimaal talurahvaseadus , mis nägi ette järkjärgulise ülemineku rahvarendile ja eraldiasuvatest maatükkidest koosnevate talude kruntiajamise. Algas talude päriseksostmine. Mõisnikud palkasid tööle mõisamoonakad ehk palgatöölised. Murrangu tõi kartuli levik. Keiser Aleksander II ajal kuulutati 1856 välja uus Eestimaa talurahvaseadus. Talupoegadel jäi ekslik mulje, et abitegu ehk kiireloomuline hooajatöö pole enam kohustuslik. 1858 toimus talupoegade verine kokkupõrge sõduritega ehk nn. Mahtra sõda.
Väljarändamisliikumine
Pettunud talupoegi haaras väljarändamissoov. 1863 andis passiseadus talupoegadele liikumisvabaduse Venemaa piires. Ümberasujad said tasuta maad, külvivilja ja mitmeaastase maksuvabaduse. 19 sajandi lõpus ja 20. sajandi algul lahkus Eestist üle 100 000 inimese.