Eesti rahvariided - referaat (0)

Eesti rahvariided
Referaat
Sisukord
Rahvarõivad 3
Paikkondlikud erinevused 3
Naisterõivad 4
Meesterõivad 4
Lasterõivad 5
Ehted 6
Kasutatud kirjandus 7

Rahvarõivad

Rahvarõivastega on meist kokku puutunud peaaegu igaüks kas neid ise laulupidudel kandes või kandjate pakutud vaatepilti nautides.
Tänapäeval mõistetakse rahvariiete sõna all eelkõige 19. sajandil kantud pidulikku talupojarõivast. Rahvarõivad näitasid vanasti seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust ning need pandi selga peole , kirikusse või külla minekuks . Pidurõivaste juurde kuulusid ka ehted.
Rõivaid õmmeldi linasest ja villasest riidest ning neid hoiti hoolega. Linasest riidest esemed olid valged, tihti pleegitati kangast kevadpäikese käes. Villased riided olid naturaalse lambavilla tooni valged, pruunid ja mustad, muid värvitoone saadi taimedega värvimisel. Hiljem tulid kasutusele vabrikuvärvid ja riided muutusid erksavärvilisteks.

Paikkondlikud erinevused

Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Vahel oli isegi naaberkülade rõivastus erinev. Oluliste erinevuste põhjal võib Eesti rahvariietes eristada nelja suuremat rühma: Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti, Lääne-Eesti ja saared.
Põhja-Eestis ja kohati ka saartel kandsid naised käisteta pikka särki ka selle peal käiseid, mis olid kaunistatud kardlõnga, lilltikandi või pitsidega. Kõige uhkemaid tikandeid sai tellida kohalikult väljaõmblejalt. Mujal Eestis kanti pikkavarrukalist särki, millel olid kaunistatud varrukaotsad, õlad ja kaelused.
Naiste seelikud erinesid paikkonniti valmistamisviisi ja värvilahenduste poolest. Põhja-Eestis olid seelikud enamasti pikitriibulised, Lõuna-Eestis kohati ühevärvilised. Saaremaa seelikud olid valdavalt põikitriibulised ning Lääne-Eestis vahel ruudulised.

Naisterõivad

Tänapäeva mõistes aluspesu talurahvas ei tundnud. Valge linane särk oli otse ihul. Särgile mähiti peale vöö. Jalga pandi põlvini ulatuvad villased sukad ja nende peale pastlad, mille valgeks pleegitatud paelad ristati mööda sääri põlvede alla. Paelte kinnitamise koht seoti üle värvilistest lõngadest sukapaelaga.
Pandi selga alusseelik, mis andis sooja, aga tegi naisterahva ka kopsakamaks. Ümber keha seoti paelaga tasku , nii et taskukoht jääks pealmise seeliku ava alla. Pealmise seeliku peale panid abielunaised põlle ning ilu pärast mähiti ümber ka vöö. Pähe pandi tanu või seoti linik , kuidas kusagil kombeks. Neiud ehtisid pead pärja või juukselindiga. Kaela pandi kaelarätik ning peale pikk- kuub . Kui ilm oli küllalt jahe, pandi pikk-kuuele veel kasukaski alla.
Naisteriiete hulka kuulusid seelik, kirivöö, põll, jakk ja liistik , tanu, sõbe ja käised.

Meesterõivad

Meeste tähtsaim rõivaese oli valge linane särk, mis lõikeliselt naiste omast oluliselt ei erinenud. Kaeluse sulgesid nad kas niidist punutud nööri või väikese vitssõlega. Särgisaba toppisid mehed reeglina pükstesse, mõnes Kagu-Eesti paigas oli kombeks see aga pükstele jätta. Materjalilt jagunesid meestepüksid villasteks talve- ja linasteks suvepüksteks. Väga pidulikuks juhuks ja ühtlasi jõukuse tunnuseks olid kitsenahast õmmeldud põlvpüksid. Sukad seoti põlve all üles värvilistest villastest lõngadest sukapaeltega.
Särgile pandi siidihõlmadega vest , seoti tasku. Pidulikkuse näitajaks oli täisvillane pikk-kuub, mis oli paikkonniti erineva lõike ja kaunistustega. Kuuele andis värvi hõlmu kooshoidev värviline lai villane vöö. Pähe pandi kaap.
Mehed kandsid pükse, vesti , kuube, vööd, saapaid ja kaapkübarat.
Oli mitmeid esemeid, mida vajasid mõlemad: särgid, villased sukad, säärepaelad, kindad, mütsid, vööd, pastlad, kaelarätid ning villasest riidest pikk- kuued .

Lasterõivad

Laste riided piirdusid nii tüdrukutel kui poistel põhiliselt valge linase särgiga, millele seoti peale vöö. Jahedama ilmaga pandi peale must kuub. Riietus täienes lapse vanemaks saades .
Poisid said püksid jalga 10-11 aasta vanuselt. Tüdrukud kandsid valget vöötatud särki kuni 15. eluaastani, seeliku sai tüdruk neiuikka jõudes. Täisealiseks saamist tähistati leeriskäimisega, mil noormees ja neiu said oma esimese piduliku rõivakomplekti.

Ehted

Pidurõivaste juurde kanti ehteid . Usuti , et ehetel on maagiline mõju ja nad hoiavad kandjast kurja eemale. Pidurõivastega kantavad ehted olid enamasti hõbedast, igapäevaeheteks olid klaashelmed. Põhja-Eestis oli tavaks, et tütarlapsele pandi helmed kaela siis, kui tal tuli esimene hammas. Naised kandsid helmeid nii päeval kui öösel ning need jäid kaela ka surnule. Usuti helmeste kaitsvasse mõjusse.
Peigmees kinkis pruudile pulmadeks ehteid, näiteks rahadega kee ehk paatrid. Sageli suurendati hõberahasid äärekaunistusega. Sõrmuse kinkis peigmees pruudile juba kosja tulles. Ehted pärandati põlvest põlve, emalt tütrele. Ehete rohkuse ja kvaliteedi järgi hinnati kandja jõukust.
Vitsasõlgi, mis olid vajalikud eelkõige rõivaste kinnitamiseks, kandsid ka mehed. Preesid olid lamedad sakilise äärega mitmes suuruses rinnaehted ja kui preesi kaunistasid värvilise klaasi tükid, kutsuti seda silmadega preesiks. Sõlgi oli väga erineva suurusega, eriti suured sõled olid Setumaal.
Kuigi vanad hõbeehted olid sageli vähese hõbesisaldusega valge metalli sulamist, moodustasid need kokku varanduse.
Rahvariideid kanti piduliku riidena kuni 19. sajandi lõpuni ning 20. sajandi algul veel Lääne-Eestis ja saartel, eriti Muhumaal . Tänaseni kantakse rahvariideid Kihnu saarel. Ka on säilinud Eesti kaguosas elavate setude vanad rahvarõivad, kuid neid kantakse vaid esinemisrõivana ja mõnikord pulmades.

Kasutatud kirjandus

Tuubel, V. 2001 Eesti Rahvakultuur 19. Sajandil. Tõravere Trükikoda

Piiri, R. 2011 Ehtimine. OÜ Vali Press

Puppart, P. 2011 Eesti rahvarõivas ja mood. TEA Kirjastus