Venemaa Rahvakalendri Tähtpäevad (0)

Venemaa Rahvakalendri Tähtpäevad
Heliis  Puusep
Rahvakalender
Juba ammu enne kristluse vastuvõtmist oli venelastel 
olemas kalender. See põhines eelkõige hooajalistel 
põllutöödel, ning iga päev ja tund oli tihedalt 
seotud ümbritseva loodusega. Kõigi rituaalide 
aluseks oli viljakuse kultus. Selleks, et kindlustada 
viljasaak , kummardas  iidse  aja inimene maad, 
tuld , vett ja taimi ning esivanemaid. Kristlus tõi 
ühes oma kalendri: kirikliku ajaarvamise ja 
pühakutega  seonduva . Oma koha leidsid ka sealsed 
tavad ja  sümboolika .
Talisted
Talisted ehk talistepühad – on kõige pidulikumad ja kõige 
kaugemasse minevikku ulatuvad pühad. Päike pöörab end 
siis ringi, ja päikese uuestisünniga algab uus rahvalik 
päikeseaasta. Talisted kestsid kaksteist päeva ning jäid 
jõulude ja kolmekuningapäeva vahele (7.–19. jaanuarini, 
vana kalendri järgi 25. detsembrist 6. jaanuarini). 
Talisteid peeti eelkõige noortepühaks. Pidustused algasid 
pimeduse saabudes ja pühad olid seotud kõikvõimalike 
tavade,  maagia  ja ennustamisega. Kõikjal Venemaal oli 
talistepühade ajal kombeks rõõmsameelne  ringkäik  
mööda kogu küla. Seda tehti kolm korda: jõululaupäeval, 
vana-aastaõhtul ja kolmekuningapäeva eelõhtul.
Jõulud
Jõulud olid Venemaal olulised pühad nii kristlikus kui ka 
rahvakalendris. Vene külas peeti neid tavaliselt kolm 
päeva,  eelõhtu  kaasa arvatud. Jõulud pereringis juhatas 
sisse õhtune jumalateenistus kirikus. Need pered, kes 
kirikusse minna ei saanud, palvetasid sel ööl ikoonide 
ees kodus. 
Jõulude juurde kuulus kaks pidulikku söömaaega 
jõululaupäeval ja vahetult jõulupäeval. Jõululaupäeval 
algas pidu esimese tähe ilmumisega taevavõlvile.  
Majaperemees luges palve, kõik pereliikmed lõid risti 
ette ja pühalikus vaikuses alustati  piduliku söömaajaga.
Vastlad
Vastlaid ehk talve ärasaatmise püha peeti viimasel nädalal 
enne suurt paastu. Kui eestlased peavad vastlaid 
peamiselt vaid ühel päeval, siis venelastel kestavad need 
terve nädala. Vastlad olid au sees nii maal kui ka linnas 
üle kogu Venemaa. Sellele pühale oli iseloomulik, et 
söödi rohkesti rammusat toitu ja pruugiti joovastavaid 
jooke. Toidust eelistati koort, kohupiima, juustu, mune, 
pliine , sõrnikuid ja lepjoškasid  jookidest õlut. 
Piimatoitude ülekaal oli tingitud kiriku keelust kasutada 
paastueelsel nädalal liha. Vastlad tähendasid pidu ja 
pillerkaart, ent ühtaegu ka esivanemate mälestamist. 
Lihavõtted
Lihavõtted  ehk ülestõusmispüha on püha, millega tähistatakse 
Kristuse ülestõusmist. Lihavõtete puhul on tegu liikuva pühaga, õige 
aeg arvutatakse kuukalendri järgi. Tavaliselt langevad lihavõtted 
ajavahemikku 4. aprill / 22. märts – 8. mai / 25. aprill. Lihavõtteid 
on Venemaal ikka peetud suure rõõmu pühaks. Lihavõtte 
jumalateenistus algas laupäeva öösel vastu pühapäeva. Südaööl 
hakkasid helisema kirikukellad  ja algas ristikäik ümber kiriku. 
Vaimulik  laulis  „Kristus on surnuist üles tõusnud...“, ning avati nn 
kuninglik värav ehk  altari  peauks. See sümboliseeris 
paradiisiväravate  avamist  Kristuse poolt: teatavasti suleti need 
inimestele pärast  Aadama ja Eeva pattulangemist. Seejärel algas 
hommikupalvus, mille vahetas välja pühadeliturgia.
Jüripäev
Jüripäevaks nimetati rahvalikus kõnepruugis päeva, mil 
meenutati püha Georgios Võidukandjat. Õigupoolest 
tähistati seda päeva kaks korda aastas: 6. mail / 23.  aprillil  
 ja 9. detsembril / 26. novembril. Traditsioonide kohaselt 
peeti Georgiost ehk Georgit, kelle nimi vene rahvakeelde 
mugandunult kõlas Jegori või Jüri, üheks peamiseks 
pühakuks. Teda võeti kui kevadekuulutajat. Kevadel lasti 
jüripäeval  kari  esimest korda välja, ühtaegu peeti seda 
karjuste pühaks. Ammustel  aegadel  kuulusid päeva juurde 
ka maaharimisega seotud tavad: ristikäigud külvatud 
põldudele, palvused, ringsõidud mööda maad.
Semik
Semik oli rahvuslik kevadpüha, mida peeti seitsmendal neljapäeval 
pärast lihavõtteid. Rahva teadvuses tähistas see üleminekut 
kevadelt  suvele . Selle päevaga käisid kaasas mitmesugused 
kombed, näiteks tütarlaste pidustused. Sel päeval meenutati ka 
surnuid. Semik oli ainuke päev aastas, kus mälestati ka elust 
mitteloomulikul teel lahkunud inimesi: näiteks enesetapjaid ja 
hukatud  kurjategijaid. Selliste inimeste haudadele viidi rituaalset 
toitu: värvitud mune, veini, pliine, saia. Päevale oli iseloomulik 
ühine söömaaeg metsas või põllul, millest võisid osa võtta nii 
mehed kui ka naised. Selle päeva juurde kuulusid tütarlaste 
traditsioonilised kogunemised: kasesalus mängiti kaskede ümber 
ringmänge, punuti pärgi ja ennustati nende pealt peigmeestega 
seonduvat.
Troitsa
Seda püha peeti seitsmendal pühapäeval pärast lihavõtteid. 
Eestis vastab troitsale ligilähedaselt suvistepühade ehk 
nelipühade esimene püha. Õigeusu kirik  meenutab siis 
Püha Vaimu laskumist  apostlite peale ja austab Püha 
Kolmainust. Rahvakalendris käsitati seda kui taimede 
püha ja selle sümboliks oli  kasepuu . Uskumuse kohaselt 
peeti  kaske  õnnepuuks, mis toob head ja kaitseb mustade 
jõudude eest. Kaseokste, aga vahel ka väikeste puukestega 
käidi läbi põllud, külad, tared. Majad kaunistati nii seest- 
kui ka väljastpoolt rohelisega. Kaski viidi ka kirikusse, 
põrand aga kaeti lõhnavate rohtudega.
Peetripäev
Peetripäeval austati apostleid Peetrust ja Paulust. Lõuna-
Venemaa külades kogunesid mehed ja naised päeva 
eelõhtul küla taha kõrgendikule päikeseloojangut ootama. 
Kogu öö istuti lõkke juures, lauldi ja lõbutseti. Seda 
kommet nimetati „päikese valvamiseks“. Püha eripäraks 
olid rituaalsed korrarikkumised ja vargused. See 
tähendas, et noored jooksid käratsedes mööda küla, 
tõkestades tänavaid naabritelt näpatud esemetega, samuti 
tungiti võõrastesse aedadesse. Erilise au sees oli päev 
kalameestel: pühadelaual pidi ilmtingimata olema 
värskest kalast tehtud toite. Kujunenud tavale vastavalt 
juhatati just sel päeval sisse  suvine  kalapüügihooaeg.
Pokrov
Seda püha tähistati 14. oktoobril. Talurahvakalendris oli 
pokrov oluline  sügisene püha, mis tähistas põllutööde 
lõpetamist ja talve algust. Öeldi, et pokrovipäeval on 
„ennelõunal sügis, pärastlõunal aga talv-talveke“. Sellest 
päevast hakkasid talupojad oma elamisi talveks ette 
valmistama: soojustati seinu,  praod ja kõikvõimalikud 
nurgakesed topiti kinni taku või samblaga. Kõikides 
majades oli kombeks panna küdema vene ahi. Sel päeval 
viidi ka loomad talveks lauta. Samuti õiendati arved 
suveks palgatud sulastega. Kuna seda päeva peeti ka 
neidude pühaks, panid tütarlapsed kirikusse küünla ja 
teenistuse ajal palvetasid selle eest, et saaksid kiiremini 
mehele. 

Document Outline