RAHA JA RAHAGA SEOTUD TERMINID (0)

RAHA JA RAHAGA SEOTUD TERMINID
Referaat
SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
RAHA JA SELLE OMADUSED 4
EESTI RAHA AJALUGU 5
INTRESS 7
KURSS 8
INFLATSIOON JA DEFLATSIOON 9
KASUTATUD KIRJANDUS: 10
SISSEJUHATUS 3
RAHA JA SELLE OMADUSED 4
EESTI RAHA AJALUGU 5
INTRESS 7
KURSS 8
INFLATSIOON JA DEFLATSIOON 9
KASUTATUD KIRJANDUS 10

SISSEJUHATUS

Raha on tekkinud tänu kaubavahetusele. Ühtede hüviste ülejääk ja vajadus teiste järele tingis vahetuse tekke.Vahetus toimus esialgu kaup kauba vastu. Sellise olukorra probleemiks oli aga sobiva vahetuskauba puudumine. See lõigi eelduse üldkasutatava hüvise kasutuselevõtuks. See pidi olema hüvis , mida paljud aksepteeriksid ja kasutaksid. Selleks sai raha.

RAHA JA SELLE OMADUSED

Raha on hüviste vastu vahetamiseks mõeldud korduvkasutatav ja üldtunnustatud instrument Rahaks on olnud karusnahad, kivid, loomad, ehted, metall jne. Esimesed mündid võeti kasutusele 600 a, eKr. Ees-Aasias. Esialgu tehti münte väärismetallist. Hiljem hakati selleks kasutama odavamaid metalle nagu alumiinium ja vask. Sellele järgnes paberraha kasutuselevõtt. Kaasajal on kasutusel elektrooniline raha ja plastraha (deebetkaart ja krediitkaart ).
Raha täidab majanduses järgmisi funktsioone:
arvestusühik - võimaldab määrata ja võrrelda erinevate kaupade ja teenuste väärtust
vahetusvahend - on vahetatav kõigi teiste kaupade ja teenuste vastu ning asendab ostu-müügi tehingutes barterit (kaup kauba vastu vahetust)
maksevahend - võimaldab maksta kaupade ja teenuste eest, tasuda laene , maksta makse jm.
hoiustamise (akumulatsiooni) ja laenamise vahend - võimaldab tarbimise aega valida ning tulusid - kulusid paremini planeerida . Kui soovitakse raha koguda ja tulevikus tarbida, on võimalik raha hoiustada. Kui aga soovitakse osta midagi, milleks hetkel raha ei jätku , on võimalik laenata.
kaup - rahal on hind, mis sõltub turusituatsioonist ning raha emiteeriva panga baasintressist (n. laenamise või valuutavahetuse korral)

EESTI RAHA AJALUGU

1918. aastal puudus Eesti Vabariigil veel oma raha. Seadusandlikult reguleeris rahakäivet Saksa okupatsioonivõimude 15. septembri 1918. aasta korraldus, mis kuulutas Eestis kehtivaks vaid Saksa marga (millega samaväärne oli nn idamark). Kuna parasjagu käis Esimene maailmasõda , käibis Eestis õige mitmesuguseid võõrriikide rahatähti. Okupatsiooniaegsele määrusele toetudes kehtestas Eesti Ajutine Valitsus 28. novembril 1918 neile kindla väärtussuhte. Kõige kallimaks hinnati sakslaste idarubla – 2 marka . Narvas samal ajal välja kuulutatud Töörahva Kommuun pani oma territooriumil kehtima Vene NFSVs käibiva rubla , kusjuures kõik erinevate võimude rublad hinnati üheväärseks. Saksa mark võrdsustati 50 kopikaga. Nendele rahasortidele lisaks tulid detsembris 1919 Eestis käibele Soomest laenuks saadud 10 miljonit Soome marka, mis pidid oma kursilt vastama idamargale. Vene rublade kurss Eestis aegamööda langes, kuid lõplikult kadusid nad ringlusest alles 1921. aastal. Kuna vabariigi algusaastatel rahamärke nappis, võtsid mitmed ettevõtted oma tarbeks käibele kohalikud maksevahendid, mida kasutati vabrikupoes ja palga maksmisel töötajatele. Sellega tegid 1918. aastal algust Port-Kunda tsemendivabrik ja Narva kalevivabrik.
Tallinna Arvekoja maksutähed - Esimesed iseseisvusaegsed omad ametlikud maksevahendid olid Tallinna Arvekoja maksutähed, mis lasti rahana käibele paar nädalat enne Eesti Vabariigi lühiajalisi viieprotsendilisi võlakohustusi.
Eesti mark – esimene eesti raha. Omariikluse rajamisele suunatud avalik tegevus sai võimalikuks pärast Saksamaa alistumist Esimese maailmasõja võitjariikidele 11. novembril 1918. Samal päeval tuli taas kokku Eesti Ajutine Valitsus, kes muude eluliselt tähtsate küsimuste kõrval pööras kohe ka suurt tähelepanu rahanduse arendamisele. Kuna Eesti rahandus põhines sel ajal Saksa okupatsioonivõimude seadusel, mis kehtestas siin Saksa markvääringu, siis võeti 30. novembril 1918 Ajutise Valitsuse istungil vastu otsus kehtestada riigi vääringuks Eesti mark (= 100 penni ). Eesti mark võrdsustati Saksa idamargaga.
Marga kiire inflatsiooni ja riigi kullavarude katastroofilise kahanemise tõttu tuli Eestis korraldada rahareform. Kehtestati uus vääring – kroon, mis vastas 100 margale. Kroone hakati 1924. aastal kasutama esmalt väliskaubanduses, kuid 1. jaanuarist 1928 ka igapäevastes tehingutes. Ulatusliku välislaenu tulemusel võrdsustati Eesti krooni väärtus 100/248 g puhta kullaga ja see seoti jäigalt Inglise naelaga. Krooni kurss lasti vabaks alles 1933. aastal üleilmse majanduskriisi ajal.
Esimest korda avaldati mõte Eesti oma raha kasutuselevõtust 1987. aasta isemajandava Eesti ehk IME projektis , mille autorid olid Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar ja Mikk Titma. Ametlikult võeti kurss oma rahale 18. mail 1989, mil allkirjastati seadus „Eesti NSV isemajandamise alused”. 15. detsembril 1989 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu otsuse taasasutada Eesti Pank 1. jaanuaril 1990.
Ülemnõukogu otsusega moodustati 27. märtsil 1991 rahareformi komitee, mille pädevuses oli kõikide rahareformiga seotud küsimuste üle otsustamine. Sinna kuulusid valitsusjuht, Eesti Panga president ja sõltumatu ekspert. Rahareformi komitee 17. juuni 1992. aasta dekreedi „Rahareformi läbiviimisest” kohaselt muutus alates sama aasta 20. juunist kella neljast hommikul ainsaks seaduslikuks maksevahendiks Eesti kroon.
1992. aastal sõlmisid Euroopa Liidu riigid Maastrichti lepingu, millega pandi alus Euroopa majandus- ja rahaliidule. Liidul on kaks peamist eesmärki: tagada ühtlane ja stabiilne majanduskasv ning hoida hindade tõus kontrolli all. Ühine raha ja intressimäärad peavad kindlustama, et kõigis liikmesriikides püsib elukalliduse tõus kontrolli all. See tähendab, et hinnad kõiguvad mõõdukalt ja nende muutused on etteaimatavad.
1. jaanuaril 2002 tuli kaheteistkümnes Euroopa Liidu riigis ( Austrias , Belgias, Hispaanias, Hollandis, Iirimaal , Itaalias, Kreekas, Luksemburgis, Portugalis, Prantsusmaal, Saksamaal ja Soomes) käibele ühisraha euro seitsme pangatähe ja kaheksa mündi kujul. Ent pangaülekandeid sai eurodes teha juba 1999. aastast.
Üheksa aastat pärast ühisraha käibeletulekut ehk 2011. aastal jõudis euro ka Eestisse.

INTRESS

Intress on laenu hind, mida tuleb pangale laenu kasutamise eest maksta. Eristada tuleb intressi ja intressimäära: intress on rahasumma , kuid intressimäära väljendatakse protsentides. Intressi mõõdetakse kapitaliga ühes mõõtühikus, milleks on vääringu ühik (Eestis euro). Intressi suurus sõltub kasutatava kapitali suurusest ja kasutusajast. Intressi eesmärk on kaitsta riigi varalisi huve ja motiveerida maksumaksjat või maksu kinnipidajat täitma oma rahalisi kohustusi riigi vastu ettenähtud tähtajaks.
Eri laenupakkujad arvestavad intressi erinevalt (näiteks laenu algsummalt, laenujäägilt), seepärast tuleks laenupakkumiste võrdlemisel vaadata laenu krediidi kulukuse määra. Kuigi laenu kulukuse hindamisel on krediidi kulukuse määr ainus objektiivne näitaja, tuleks arvestada ka teiste laenutingimustega, nagu maksepuhkuse võimalikkus, tagatise liik.
Intressi arvestatakse kogu viivitatud aja eest ehk võla tekkimisest kuni selle tasumiseni. Intressi arvutatakse kõikide võlgade ja ettemaksude kogusummalt, seega kehtib summaarne intressiarvestus .
Intressi liigid on lihtintress (konstantse või muutuva intressimääraga), liitintress , muutuv intress ja fikseeritud intress.

KURSS

Valuutakurss on hind, mida ollakse nõus maksma ühe riigi rahaühiku eest teise riigi rahas e. valuutas. Valuutakurss peegeldab oma emiteerijariigi majanduslikke näitajaid (n. tootmise ja kaubanduse areng, intressimäärad, majanduse reguleeritus).
Vabalt ujuv valuutakurss tähendab, et riik ei sekku valuuta väärtuse kujunemisse. Turg e. nõudmise ja pakkumise suhe viib valuutakursi sellisele tasemele , mis on tegelikkusele vastav.
Fikseeritud valuutakurss tähendab, et kurss on seotud mõne teise valuuta või kindla väärismetalli kogusega. Fikseeritud valuutakurssi kasutatakse ebastabiilsetes majandustingimustes raha usaldusväärsuse tagamiseks.
1973 aastal läks enamik maailma juhtivatest riikidest üle reguleeritult ujuvale valuutakursside süsteemile.
valuutakomitee on fikseeritud kursi süsteem, mille puhul ringlev paberraha on täielikult kaetud kulla, konverteeritava valuuta vm varaga.

INFLATSIOON JA DEFLATSIOON

Inflatsioon on kaupade või teenuste hinnataseme tõus. Hinnataseme tõus näitab raha reaalse ostujõu vähenemist. Peamine inflatsiooni mõõtmise vahend on inflatsioonimäär, mis mõõdab aasta jooksul hinnaindeksis toimunud muutust protsentides. Eestis mõõdab tarbijahindade inflatsiooni Statistikaamet , kes avaldab igakuiselt andmed tarbijahinnaindeksi ning selle osakomponentide muutuste kohta. Lühiajaline hinnataseme muutuse mõju varahindadele ei ole üheselt määratav, sest varade hinnad sõltuvad paljudest teguritest peale hinnataseme. Pikaajalise ning kõrge inflatsiooni korral on mõju varahindadele negatiivne.
Kuigi lühiajaliselt võivad hinnataset mõjutada mitmed tegurid, on pikas perspektiivis kõige olulisem hinnataseme determinant rahapakkumine . Rahapakkumine ja intressimäärade reguleerimine võimaldab keskpangal mõjutada majanduses toimuvat. Rahapakkumise suurendamisega ärgitatakse inimesi kulutama ning investeerima, rahapakkumise vähendamisel on vastupidine mõju. Tänapäeval on majandusteadlaste seas levinud arusaam, et stabiilse majanduskeskkonna tagamiseks on kestev kuid madal hinnataseme tõus vajalik. Inflatsioonimäära langemise eest soovitud vahemikku vastutavad üldiselt keskpangad . Nii Euroopa Keskpank kui ka Ühendriikide Föderaalreserv on seadnud eesmärgiks 2% inflatsioonimäära.
Deflatsioon on inflatsiooni vastandprotsess. Selle käigus raha väärtus suureneb, mis väljendub hindade alanemises. Seetõttu saab sama rahakoguse eest rohkem osta.
Deflatsiooni ei tohi segi ajada disinflatsiooniga, mille käigus raha väärtus langeb endistviisi, ainult väiksema kiirusega.
Harilikult eelistavad valitsused deflatsioonile kerget inflatsiooni. Deflatsioon paneb raskemasse olukorda laenuvõtjad, kellel tuleb tagasi maksta reaalhindades rohkem, ja soosib raha väljalaenajaid. Kuna ka sukasääres seisva raha väärtus suureneb, siis ei soosi deflatsioon majanduse arengut ning tekitab töötust.
Deflatsiooni saab valitsus tekitada, korjates raha käibelt ära, ja pidurdada , lastes käibele katteta raha.
Erinevalt hüperinflatsioonist ei ole maailmas kunagi esinenud hüperdeflatsiooni. Põhjuseks on näiteks asjaolu, et käibiva raha kogust on raske vähendada, kui sellega ei kaasne töötajate palkade vähenemine, aga palku vähendada on keeruline.

KASUTATUD KIRJANDUS:

http://www.rak.edu.ee/opiobjektid/raha/valuutakurss.html (22.10. 2017 )
https://www.syg.edu.ee/oppematerjalid/majandus/raha_pangandus.html (22.10. 2017 )
https://et.wikipedia.org/wiki/Intress (22.10.2017)
https://www.minuraha.ee/intress/ (22.10.2017)
http://www.rak.edu.ee/opiobjektid/raha/funktsioonid.html (22.10.2017)
https://muuseum.eestipank.ee/et/eesti-raha-ajalugu (22.10.2017)
https://et.wikipedia.org/wiki/Inflatsioon (22.10.2017)
https://et.wikipedia.org/wiki/Deflatsioon (22.10.2017)