Teleoloogilised eetikateooriad (1)

TELEOLOOGILISED EETIKATEOORIAD
„Teleos“ – siht, eesmärk.
Hea ja halb sõltuvad kaugemast eesmärgist, mille poole püüeldakse. „Eesmärk pühitseb abinõud.“ (Jesuiitide ordu)
UTILITARISM
Utilitarism taotleb maksimaalse hüve maksimaliseerimist maksimaalsele arvule inimestele – hea on see, mis on võimalikult hea suurele inimhulgale. Utilitarism apelleerib omakasupüüdlikkusele. See, mis on ühiselt hea, seda tuleb suurendada.
Utilitarism oli algselt seotud sotsiaalpoliitikaga. See oli mõeldud vangidele, kandus edasi majandusse. Rajajaks oli Jeremy Bentham. Mõte, kuidas vähendada ühiskonnas kuritegevust. B jõuab selleni , et kurjategija peab oma karistuse saama. „Maksimaliseerime karistust.“ Leidis, et peamine eesmärk, mis paneb inimest tegutsema, on mõnutunne. Hedonism : „Inimene on olend , kes tunneb kas mõnu või kannatust.“ B arvas , et mõnutunnet on võimalik välja arvutada – 7 parameetrit. Arvas, et kannatust on ka võimalik numbrites väljendada.
John Stuart Mill asus Benthami utilitarismi reformima. Mill hakkas rääkima mõnutunde kvaliteedist. Luges esteetilisi ja intellektuaalseid kvaliteete. M ütles: „Parem on olla rahuldamatu inimolevus kui rahuldatud siga.“ M rääkis võrdsetest õigustest. „Selleks, et suurendada üldist hüve, tuleb meil austada teiste õigusi ja vabadusi sellele hüvele; teiste õigusi ja vabadusi võib piirata vaid selleks, et ära hoida üldist kahju.“
Õiglane jagamine (heaolu). Õiglane jagamine ei ole seotud kasulikkusega. Õiglane jagamine on siis, kui kõik saavad sellest kasu.
M arvas, et inimene on vaid kogemuste pundar ja inimeses puudub kestev olevus, nt. mõistus (ratio) või hing. M lähenes inimesele empiristlikult. Inimisiksuse seisukohast lähtuvalt pole meil endil mingit väärtust, vaid tähtsus on kogemustel. Mida rohkem rahulduslikke kogemusi, seda kogenenum. Inimeste tegude puhul on tähtis tagajärg, mitte motiiv.
PRAGMATISM
„Pragma“ – tegu, praktika.
Pragmatism – teooria, mis seab kõrgemaks hüveks kasulikkust kõige laiemas mõttes.
Kreeka filosoof Protagoras on öelnud, et inimene on kõikide asjade mõõt. Ütles, et tõeline on kõik, mis igale üksikule inimesele näib tõelisena. Ütles, et objektiivset tõde ei saa kogeda, vaid tuleb õppida seda, mis on kasulik.
Pragmaatiku jaoks on vajalik otsida kasulikkust.
Rajaja on Charles S. Pierce (1839-1914). Tähtsamad esindajad on veel John Dewey ja William James.
Pragmatism defineerib „tõe“ (mõistena) ümber. Pragmatism ütleb, et inimene pole esmajoones mitte mõtlemisega varustatud, vaid tahtev ja tegutsev olend. Intellekt seega on täielikult tahtmise ja tegutsemine teenistuses. „Tõe leidmine ei ole inimese ülesanne. Ülesanne on tahta ja tegutseda.“
W. James ütleb, et religioosne usk on tõeline, sest ta on praktiliselt väärtuslik.
Pragmatism on eelkõige meetod. Kõigepeale peab kaalutlema mõjusid, millised on reaktsioonid jne, ning selle järgi saab otsustada, kas miski asi on kasulik või mitte.
„Kõik, mis töötab, on tõde!“ Pragmatistilt saab küsida: „Kas tõde alati töötab?“ või „Kas ebatõed ka töötavad?“
EKSISTENTSIALISM
S. Kirkekaard ( 1813 -1855) – religioosne eksistentsialism
J-P. Sartre (1905-1984) – ateistlik eksistentsialism
S. Kirkekaard
K on mõjutanud 20. sajandi filosoofiat . Tema vaateid hakati alles pärast tema surma tundma. Ta kirjutas taani keeles. Oli pärit vagast perest. Vennastekoguduse liikumine – luteri koguduses tekkis liikumine, kus igaüks võis piiblit ette lugeda jms. Pietism – isiklik vagadus , vanemad olid sellise kasvatusega (hernhuutlased). K isa oli pärit Taanist Lääne-Jüütimaalt. K isa läks vihast ühele künkale ja needis Jumala ära, pärast sügava usklikuna arvas ta, et Jumal ei andesta talle. Isa arvas, et ta peab nüüd võimalikult vaga elu elama. Kui K isa suri, päris K varanduse , nii et ta sai vabalt filosoofiale pühenduda. Isa soovil hakkas K koolis õppima teoloogiat. Kui isa suri, lõpetas K teoloogia teaduskonna. K kihlus endast noorema Regina Olseniga. K mõistis, et ta ei saa Reginaga täisväärtuslikult suhelda. K armastus oli nii suur, et ta lõpetas kihluse. K kirjutas, et talle tundus, et ta on 1000 aastat liiga vana Regina jaoks.
K seadis jumaliku kutsumuse ülespoole. K looming on kirglik. Tema kirjutistest paistavad välja purustatud süsteemid. Püüab rõhutada üksikisiku unikaalsust.
Esimene töö „Emb- kumb “ (taani keeles „Eller-enten“). Kirjutab veel mitmeid teoseid. Suri 1855. aastal üksikuna ja olles 42-aastane.
Eksistentsialism kujunes vastureaktsioonina Hegeli idealismile. H arvas, et üksikindiviidil pole mingit tähtsust, oluline on süsteem. K leiab, et Hegeli järgi pole inimese vabal tahtel mingit rolli. K leiab, et vaba tahe on üks inimese olulisemaid omadusi üldse. K ütleb, et iga inimese ülesandeks on saada subjektiivseks. K eelistab üksikisikut grupile, sest grupp nõrgestab alati üksikisiku vastutust. K ütleb, et grupp takistab üksikindiviidil jõuda autentse (ehtsa) tõeni. „Mitte kunagi mitte keegi ei mõista nii nagu mina.“ K elu on tema filosoofiat mõjutanud. Loobus abielust , et ennast avastada . Leiab, et eksistentsi e. olemist ei saa võtta iseenesestmõistetavana. Ütleb, et suurema osa ajast inimene tegelikult ei ela. „Mitte tunnetatud ja mitte tahetud eksistents ei ole eksistents.“ Ütleb, et inimene peab olemasolemise läbi tunnetama. Senine olemasolev filosoofia pidurdab eksistentsi mõistmist. Räägib elu paradoksist (vastuoludest). Seisneb selles, et iseennast ja ümbritsevat saab mõista ainult minevikus, mitte tulevikus, samas elada tuleb ettepoole suunatult e. tulevikus. „Päriselus ei tee me igapäevavalikuid analüüsi põhjal, vaid teeme valikuid kire põhjal.“ Küsib: mis on tõde? Tõde on midagi subjektiivset ja seda pole võimalik leida filosoofias, sest filosoofia ei anna inimestele läbitunnetatud eesmärki, mille nimel elada, töötada ja surra. Kas on olemas objektiivne tõde? See on olemas, aga kui seda pole võimalik tunnetada, on see tähtsuseta. „Inimene võib tõeni jõuda läbi kirglikuima enesetunnetuse.“ Seal jõuab inimene objektiivse ebakindluseni – inimene saab aru, et tema eksistents on väga ebakindel. Ütleb, et religioosne usk on ongi teleoloogiline ebakindlus . Leiab, et ühiskond või grupp on seda tugevam, mida rohkem on seal subjektiivse tõeni jõudnud inimesi. Selleks, et inimene sinna jõuaks, peab ta läbima olemise kolm astet:

Olemine esteetilisel tasandil – inimese eesmärgiks on pidev nauding ; inimene ei märka, et ta on olemas ega tea, et ta on oma meelte ja ihade vang; K ütleb, et inimesed ei mõtesta oma ihasid sügavalt

Olemine eetiliselt tasandil – inimene püüab otsida tasakaalu kõikides elu nähtustes ja püüab saavutada enesega rahulolu ühiskonna poolt tunnustatud standarditest lähtuvalt

Olemine religioossel tasandil – inimene jõuab enda tegeliku minani ja võib saada autentseks; selleks on vaja usku ja mitte lihtsalt usku, vaid usku, mis vaatab otsa ebakindlusele ning vaid selles vaatab inimene näkku iseendale ; näiteks toodi Abraham, kui ta hakkas oma poega Iisakut ohverdama; usk paneb inimest käituma seletamatult
Tõeline kindlustunne saab välja kasvada vaid täielikust Jumala peale lootmisest. Selleks, et jõuda tõeni, läheb vaja kannatust.
K arvab , et kannatus on eeltingimus, et see on loomulik, kui inimene leiab end läbi kannatuse. Inimene tahab eneseleidmist teostada vallutuse kaudu.
K mõju tänapäevale: lääne inimese mõtlemine 20. sajandil; üksikindiviidi tähtsustamine; aitab inimesel toime tulla otsustega, mis lähevad vastuollu muu ühiskonnaga; inimene peab talitama isiklikult läbi tunnetatud tõe kohaselt.
J-P. Sartre
Prantslane . Eetika põhiküsimus S’i puhul: Mis annab elule tähenduse ja teeb selle elamisväärseks? S ütleb, et elamine on nagu maalimine, kus on oluline, et iga pintslitõmme seostub teistega ja kus puuduvad reeglid. Eetika on subjektiivne. Ütleb, et on olemas õige vale, kui on suhteline/varieeruv inimestele. Valikute õigsus sõltub sellest rollist, mille inimene valib. Moraalsete otsuste ja valikute taga on see, et oleme osa sellest eksistentsist. Eksistents ei anna vastust küsimusele, mida isiksus/isiklikus peaks tegema. Ütleb, et eetika põhiküsimusele vastust pole. On võimatu teise inimese kõlbluse üle objektiivselt otsustada. Me saame teist inimest õigeks mõista, mitte hukka mõista. „Ole aus, ole iseendale truu, tegutse vabaduse nimel!“ Kõige hullem asi, mis saab juhtuda: kui inimene langeb enesepettusesse või halba usku (selguse puudus, tahtlik eksitus  inimene mängib oma elus valet rolli teadlikult). Oleme piiratud ja kammitsetud, kammitsejaks on tsivilisatsioon . Tuleneb sellest, et oleme omaks võtnud eesmärgid. Kurjast ja enesepettusest saab üle ennast uurides. Eneseuurimine on filosoofiline . Filosoofiaga võib jõuda enese tõsise arusaamani. Enda kohta on vaja uut subjektiivset infot. Vaja on filosoofilist infot/meeleavaldust enese kohta. Hea usk on ausus iseenda vastu, väljendab selles, et inimene saab aru, et ei saa luua endas kindlat olemist. Osaleme asjade tähenduseta ja juhuslikus eksisteerimises, tänu kehalisele olekule. Eesmärk on kuidagi kõikidest jamadest välja tulla. Kuidas ennast määratleda? Inimene saab rolli ise valida. Võib end mõelda juhuslikuks objektiks või täiuse esindajaks . Rõhutab vabadust. Hea usu tunnus – minu ja mu vabaduse vahel on jaotamatu konflikt. Halva usu tunnus – eitamine hea usu vastu. Ütleb, et tõeline moraal peab olema spontaanne – tuleb teha head, mitte olla heategija. Ütleb, et inimene ei saa iialgi valmis, inimese väärtus on pidevas muutumises. Inimese eksistentsi kõige suurem probleem on see, mis muudab eksistentsi vajalikuks (surm).