Printerid (0)

Printer
on arvuti väljundseade, mida kasutatakse teksti ja piltide kandmiseks paberile või muule materjalile.
Printer on ühendatud arvutiga kas otse (LPT, COM või USB pordi abil) või võrguprinteri korral arvutivõrku. Sel juhul on printeril sisseehitatud võrgukaart.
Tänapäeval on peamised printeritüübid termoprinter , maatriksprinter, tindiprinter ja laserprinter.
Printerite liigid
Printereid võid jagada kategooriate vahel mitme eri teguri järgi:
- tava- ja võrguprinterid;
- personaalne -, töögrupi-, suure töögrupi- (ka terve kontori), tööstuslik jne. printer;
- väljaprindi formaadi järgi (foto 10x15cm, A4, A3, A2, A1, A0);
- printtehnoloogia - termo -, sublimatsioon -, tindi -, vaha-, laser- ja nõelprinter;
- mustvalget või värvilist trükki võimaldav printer.
Sagedane küsimus on printeri ostul - kas soetada laser- või tindiprinter?
Siinkohal tuleks selgeks teha endale, mille jaoks on Teil printerit vaja ( laias laastus):
- fotode printimiseks ;
- dokumentide printimiseks, kuid vahel oleks vaja ka fotot printida ;
- ainult mustvalgete dokumentide printimiseks;
jne.
Printerid
Laser- ja LED printerid
Laserprinterite tehnoloogia rajaneb elektrograafilisel protsessil, mis teatavasti algselt töötati välja paljundusmasinate jaoks.
Esimesed töötavad laserprinterid valmisid 70.aastate alguspoolel (IBM,Fujitsu)
Printeri keskseks osaks on valgustundliku (tavaliselt seleeni või kadmiumi ühenditest koosneva) kihiga kaetud pöörlev
trummel (vaata joonise keskosa). Laadimisseadme abil laetakse fototundlik kiht elektrilaenguga, mille järel talletatakse
prinditav kujutis trumlile. Kõigepealt toimub lehepoogna (kaadri) standartsete elementide eksponeerimine ja seejärel algab
prinditava info skaneerimine reakaupa laserseadme abil.
Laserkiirt moduleeritakse täpses vastavuses salvestatava infoga , mille tulemusel trumlile moodustub elektriline jäljend
(potensiaalireljeef) originaalist. Nendelt aladelt , kuhu kiir langeb, elektriline laeng kas täielikult või osaliselt kõrvaldatakse.
Trumli valgustundlikule pinnale moodustub nähtamatu ( latentne ) kujutis.
Laserkiire skaneerimine toimub pöörleva peegelprisma abil. Laseroptilise skaneerimissüsteemi realiseerimiseks on
mitmeid võimalusi.
Akustooptilises kallutussüsteemis kasutatakse piesoelektrilist muundit, mida juhitakse kõrgsagedusgeneraatori abil.
Lasereksponeerimise tagajärjel saadud peidetud kujutise ilmutamine toimub seejärel tooneripulbri abil sõlmes.
Tooneripulber, mis sisaldab grafiiti ( tahma ) ja magnetilisi osakesi, kantakse trumli pinnale magnetharjade abil.
See ülekanne teostatakse elektrostaatilises väljas. Siirdekoroona abil
laetakse paber kõrgemale laengule, kui seda on trumli pind ja värvaine osakesed siirduvad paberi vastavatele aladele .
Selleks, et tooneripulbrit paberile kinnistada, on vajalik selle termiline töötlus kuumutuselementidega (juhikut
kuumutatakse kuni 110 ja rulle lokaalselt kuni 140 kraadini)
Viimase etapina toimub valgustundliku trumli ettevalmistamine järgmise tsükli läbiviimiseks. Selleks kustutatakse
potensiaalireljeef (üldisel juhul lambi abil) ja trummel puhastatakse pulbri jälgedest tooneripuhastus mehhanismi abil.
Laserprinterite konkreetsetes mudelites on muidugi mõningaid erinevusi, eeskätt laseroptilises süsteemis, koroonalaengu
tekitamis- ja rakendamisviisis (kasutatakse ka koroonatraati) ja paberisöötmisel, kuid üldine põhimõte on kõigil sama.
Tindiprits - ehk jugaprinterid ja vahaprinterid
    Viimaste aastate üheks kõige populaarsemaks prinditehnoloogiaks on kujunenud tindipritsimis- ehk jugatehnoloogia, millele veel 90. Aastate alguses ennustati peatset kadu. Tehnoloogia rajaneb prindipeale, mis sisaldab suure arvu ülipeenikesi düüse, mille kaudu paberile juhitakse vedelat värvi (tinti). Kuna jugaprinterid kasutavad tinditaolist vedelat värvi, siis nimetatakse neid ka tindipritsideks.
    Jugaprintimise algidee pärineb jaapani firmalt Canon, esimese tuntud kommertsmudeli (ThinkJet) töötas välja Hewlett -Packard 1984. Aastal. Erinevalt teistest printeritüüpidest puudub sellel tehnoloogia puhul vahetu mehaaniline kontakt prindipea ja andmekandja vahel, pole vaja kasutada värvilinti ja kergesti võib jäädvustada nii teksti kui ka graafikat, samuti on suhteliselt hõlbus värviprintimine.
Prindipea koosneb piesoelektrilisest materjalist torukestest, mis täidetakse tindihoidla kaudu. Juhtimispinge rakendamisel soovitud torukesele toimub selle läbimõõdu järsk vähenemine ja tilgakese düüsist väljapritsimine paberile. Sellele järgneb torukese uuestitäitumine tindiga hõrenemise toimel tindihoidla kaudu.
    Kirjeldatud tööpõhimõte vastab Epsoni poolt väljatöötatud piesomeetodile, mis on eriti sobivaks osutunud värviprinterites, kus samas prindipeas kasutatakse nelja eri värvi tindiga täidetud düüsikest.
    Teised jugaprinterite valmistajad kasutavad piesokristalli asemel soojenduselemente ( termilised tindipritsid), mille toimel tint hakkab aurustuma ja eraldub mullidena. Seda Canoni poolt väljatöötatud aurumullide meetodit ( Bubble Jet tehnoloogia) kasutab enamik teisigi tootjaid, kuna Hewlett-Packardi printerites on rakendatud nn. InkJet - meetodit. Kahe viimase tehnoloogia peamiseks erinevuseks on soojenduselemendi asukoht: Canonil paikneb see tindi väljalaskeava taga, mis väidetavasti lubab düüse paigutada üksteisele lähemale, kuid pole nii kiires, kui HP lahendus. Epsoni tehnoloogia eeliseks peetakse igasuguste satelliitpritsmete puudumist ja seega vähemalt teoreetiliselt kõrgemat prindikvaliteeti.
    Jugaprinterite prindipeas paikneb tavaliselt 48-128 tindiotsikut (tindituubi). Tindiotsikud on paigutatud rivisse vahekauguse 1/360 tolli või veelgi vähem, mis tagab vajaliku kõrge lahutusvõime.
    Seda tüüpi prinditehnoloogia peamiseks puuduseks on peetud prindipea otsikute kuivamist, ummistumist ja üleliigset tindi laialipritsimist, mida aga ajapikku on õnnestunud tunduvalt vähendada. Sama võib öelda ka prindikoopiate arhiveerimisprobleemi kohta. Küsimus on nimelt selles, et algselt vedel trükivärv kipub lahustuma vees ja trükikoopia võib veepritsmete toimel rikneda. Sel põhjusel jugaprintereid tootvad firmad soovitavad eriliste paberisortide kasutamist. Sama nõue kehtib ka värviprintimise puhul.
Nõelmaatriksprinter
  
  Nõelmaatriksprinteri tööpõhimõte on ülimalt lihtne: kirjutuspeas paiknevad nõelad löövad läbi värvilindi vastu paberit, tekitades sellega punktidest moodustatud kirjamärke (vt joonist)
Nõelmaatriksprinterid jagunevad kaheks põhirühmaks: 9- ja 24-nõelased.
Nõelmaatriksprinterite puhul on traditsioonilisteks trükikvaliteedi näitajateks kujunenud järgmised veidi ebamääraselt defineeritud terminid:
mustandikvaliteet ( draft )
liht- ehk normaalkvaliteet (near letter quality - NLQ) lahutusvõime kuni 240x216 dpi
tähe- ehk esinduskvaliteet (letter quality -LQ) lahutusvõime kuni 360x360 dpi
    Selleks, et rahuldava kvaliteedi saamiseks printida nii suuri kui ka väikeseid tähti, vajatakse vähemalt 9x9- elemendiga maatriksit. Sellist maatriksit valmistada ja juhtida on keerukas, mistõttu praktikas kasutatakse 9 nõelast koosnevat veerumaatriksit, kus nõelad asetsevad kohakuti üksteise peal. Mida suurem on elementaarpunkte moodustav nõelmaatriks, seda parem on muidugi saadava kujutise kvaliteet. Kvaliteetsetes nõelmaatriksprinterites kasutatakse 24 nõela, mis harilikult paiknevad kolmes üksteise suhtes nihutatud 8- nõelases veerus. Suurendada märke moodustavate nõelte arvu suvalisel määral pole siiski võimalik, sest see teeb juhtimise liiga keerukaks ja ühtlasi suureneb prindipea mass, põhjustades prinitmiskiiruse märgatava languse.
    9- nõelalised maatriksprinterid kasutavad mustandikvaliteediga töös harilikult tähemaatriksit 9x9 või 9x12, NLQ-kvaliteedi korral maatriksit 18x24 punkti. Nende lahutusvõime ulatub 240x216 dpi-ni ja tähekvaliteediga LQ-printi nad ei võimalda.
    24-nõelastel maatriksprinteritel kasutatakse tavaliselt maatriksit 24x12 (mustandikvaliteet) või 24x36 (LQ-kvaliteet). Nende prindikvaliteet on 9- nõelaste omast parem ja lahutusvõime ulatub 360x360 punktini tolli kohta (dpi).
    Üheks võimaluseks prindikiiruse tõstmisel on mitme (kahe) prindipea (nõelakomplekti) üheaegne kasutamine, mis on ka realiseeritud mõnedes ülikiiretes mudelites, kus saavutatakse töökiirus üle 1000 märgi sekundis. Tavaliste 9- ja 24- nõelase printeri väljastuskiirus on suurusjärgus 200-300 märki/s.
    Lööktehnoloogial on hulk eeliseid . Trükijälg on arhiveerimiskindel ja printeri hind väga madal. Tehnoloogia sobib eriti hästi mitmeosaliste ja isekopeeruvate formularide printimiseks, kusjuures koopiate arv võib ulatuda 7-8-ni. Nõelmaatriksprinterid pole andmekandja suhtes nõudlikud - kõlbab peaaegu igasugune paber. Printida saab ka ümbrikke, lipikuid, kleebiseid, etikette ja kasutada lõõts- või rullpaberit. Põhimõtteliselt võib printida mitte ainult teksti (kirjatähti ja numbreid ), vaid ka graafikat, kuigi viimasel juhul töökiirus langeb ja kvaliteet pole eriti kõrge.
    Mõned nõelmaatriksprinterid võimaldavad ka värviprintimist, kasutades seejuures mitmevärvilist (neljavärvilist) värvilinti.
    Nõelmaatriksprinterite tuntud puuduseks on nende suhteliselt tagasihoidlik prindikvaliteet (piiratud lahutusvõime) ja kõrge müratase, mis märgatavalt ületab juga- ja laserprinterite oma. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele nende töökiirus, eriti teksti printides ei jää aga palju alla juga- ja laserprinterite omale, mõnel juhul isegi ületades seda.
    Kõik nõelmaatriksprinterid jagatakse võlli pikkuse (prindi laiuse ) järgi kolme rühma: lühikese, pika ja poolpika võlliga printerid. Esimesel juhul on printer ette nähtud tööks maksimaalselt A4- püstformaadiga prindilaiuse juures kuni 257 mm (10- punktises kirjas 80 märki reas), teisel juhul -A3-põikformaadiga prindilaiuse juures kuni 420 mm (10 punktises kirjas 136 märki reas). Poolpikk võll vastab A4 põikformaadile (297-305 mm). Kuna Põhja-Ameerikas kasutatakse veidi erinevaid paberiformaate (legal, letter jne.), siis tegelikult on enamik printerite kommertsmudeleid kohandatud tööks nendega ja otseselt A4- le sobitatud printereid kohtame harva.
    Vanemate printerimudelite tavaliseks koostisosaks on 1-3 DIP-lülitit, mis paiknevad korpuse sees ja mille abil saab muuta printeri põhiparameetreid: prindi laiust, kasutatavaid märgistikke, järjestikliidese ülekandeparameetreid (boodisagedust, andme- ja stoppbittide arvu, paarsuskontrolli ja kätlemise varianti jne.), puhvermälu kasutamisviisi jms. Uuemates mudelites on need harilikult asendatud elektrooniliste DIP-lülititega (EDS) ning printeri konfigureerimist võib läbi viia otse esipaneelilt mitmefunktsionaalsete sõrmiste abil.
    Lisaks elektroonilistele juhtsõrmistele on nõelprinteritel ka mitu mehaanilist juhtimiselementi: võlli pööramisnupp (platen knob) ja paberivabastuskang ( paper release lever ). Viimasel on harilikult kaks asendit- üks tavaliste paberipoognate hõõrdveoks ja teine pidevakujulise lintpaberi (coninuous paper) kasutamiseks.
    Pidevakujuline perfopaber (lõõtspaber) oli varasemate printerite peamiseks alusmaterjaliks ja seetõttu kuulusid perfoveokid ( tractor ) nende põhivarustuse juurde. Kaasajal kasutatakse vedavat (pull tractor) või tõukavat ( push tractor) veokit suhteliselt harva; nad on enamasti tellitava lisaseadmestiku koosseisus . Seejuures on printerid varustatud nn. parkimisfunktsiooniga, mis tähendab võimalust üheaegselt ( vaheldumisi ) kasutada nii perforeeritud lõõtspaberit- kui ka tavalisi lehepoognaid, ilma et printerit oleks vaja seisma panna, ümber laadida ja taaskäivitada.
    Nõelmaatriksprinterite peamiseks juhtimiskeeleks on kujunenud Epsoni ESC/P, mida praktiliselt emuleerivad (modelleerivad) kõik teistegi firmade printerid. ESC/P-l on tegelikult 2 põhivarianti, üks 9-(FX) ja teine 24-nõelaste(LQ) printerite jaoks (vastavalt ESC/P ja ESC/P2). Juhtimiskeele ESC/P põhivariant sisaldab 80 käsku. Mõningal määral on levinud ka IBM Proprinteri juhtimiskeel mitmes variandis (X24/24E), mida samuti paljud teised maatriksprinterid suudavad emuleerida.
   Nõelmaatriksprinteritesse sisseehitatud (residentsete) kirjaliikide (fontide) arv võib ulatuda paari-kolmekümneni. Odavamatel mudelitel on kolmeks peamiseks kirjatüübiks draft ( Sans serif), NLQ Roman ja NLQ Sans serif. Lisaks sellele saab kasutada nende põhiliste kirjatüüpide mitmesuguseid variatsioone nii prinditiheduse (tähesammu) kui ka kirjalaadi (kald-, paks-, kontuur-, allakriipsutatud kiri jne) osas.
    Mis puutub märgistikesse ( character sets), siis võib see ulatuda paarist põhimärgistikust enam kui 30 kooditabelini. Enamik printereid on varustatud sisseehitatud rahvuslike märgistike lisamise võimalusega (tavaliselt 10-15 lisamärki kooditabelile 850). Mõned printerid sisaldavad ka eesti tähtedega kooditabelit (kooditabeli 850 täiendus tähtedega Å , Å¡, Ž, ž)
Plotter
   
Plotter on arvuti välisseade arvjooniste, diagrammide, kaartide , arhitektuurijooniste jms. loomiseks. Erinevus printerist seisneb selles, et loodava kujutise jooned ei koosne mitte üksikpunktidest (punktiirist), vaid tõmmatakse pideva joonena.
    Kuna kaasaegsed printerid suudavad edukalt plotterifunktsioone täita (kasutades isegi samu juhtimiskeeli), siis klassikaliste suleplotterite kasutusala on viimastel aastatel oluliselt ahenenud. Siiski vajatakse neid juhtudel, kui küsimuse all on suur täpsus, suureformaadilised koopiad (A0-A2) ning koopiate niiskus- ja arhiveerimiskindluse tagamine. Tänapäeval on mitmed firmad suleplotterite valmistamisest loobunud ja valmistavad tindiprits-, termo- ja laserplottereid.
    Plotter on vähem levinud, kui printerid, kuid eks siin on ka oma kindlad põhjused: kui arvutit ei kasutata joonestamiseks ega joonistamiseks, siis osutub plotter liigseks, seda enam, et tegu pole sugugi odava välisseadmega. Siiski tuleb märkida, et kui arvuti põhikasutajaks on kas konstruktor, disainer, või mõni teine joonestamisega sageli tegelev inimene, on plotter lausa hädavajalik. Plotteri tööpõhimõte on üks kahest: esimesel juhul liigutatakse kirjutuspead, paberi kohal liikuval siinil, mis võimaldab "pliiatsit" kirjutusasendis hoida ja "pliiatsit" vahetada; uuem tehnoloogia kasutab aga tindipritsile lähedast tehnoloogiat.
    Plotterile on kättesaadav iga joonestusvälja punkt ning kelgu ja siini liigutamisega on võimalik tõmmata joon läbi iga punkti. Erilist rolli mängivad mootorid , mis juhivad siini ja kelgu liikumist. Peavad nad ju sooritama üliväikseid nihkeid, sest sellest sõltub joonise täpsus. Plotteritel on võimalik samm 0,025 mm või isegi alla selle. Töös kasutatakse kõige sagedamini 0,1 mm sammu. Reeglina töötavad plotterid siiski vertikaal - ja horisontaalsuuunas vaheldumisi, nii et kaldjoon sarnaneb trepiga ja ringjoon ketassaega, kuid mida väiksem on ühiksamm, seda väiksemad on sakid. Uutel plotteritel pole sakke palja silmaga näha. Taolist täpsust on aga üldjuhul vaja vaid plotteritel, millel on väike joonisepind (A3- formaadis ). Suurtel plotteritel, näiteks õmblusvabrikutes, mille tööpind võib ulatuda 10x1,5 m ei ole nii suur täpsus vajalik. Tähtsam on siin kiirus. Väiksematel plotteritel on vertikaal- või horisontaaljoone tõmbamise kiirus umbes 30…70 cm/s, suurematel loomulikult rohkem, Plotter suudab väljastada ka tähti, numbreid ja muid sümboleid, kuid need kõik jäävad tema jaoks samasugusteks joonisteks nagu näiteks ellips või kolmnurk . On ka plottereid, mille sulg liigub vaid ühes suunas, teises suunas liigutatakse aga paberit. Taolise lahendusega on tavaliselt suurt formaati kasutavad plotterid.
    Joonestusvahendid on väga mitmesugused. Mõnele plotterile kõlbab pastapliiatski, kuid tavaliselt kasutatakse spetsiaalseid joonestuspliiatseid. Reeglina on pliiatsid mitmes värvitoonis ja seetõttu on võimalik ka joonis koostada mitmevärvilisena. Pliiatsivahetuse teeb plotter ise- viib eelmise oma kohale ja haarab uue. On ka ühevärvilisi plottereid.
Termoprinterid (termosiire ja sublimatsioon)
Termoprinterid olid tuntud juba 60. aastatel, vahepeal huvi nende vastu mõnevõrra langes, ehkki neid kasutati palju eriotstarbelistes seadmetes (näiteks faksides ja kassaprinterites), kuid huvi on uuesti kasvamas seoses kvaliteetsete värviprinterite ilmumisega.
    Tavalises termoprinteris tekitatakse kirjamärke kuumutuselementide rakendamisel otse vastu soojustundlikku paberit.
Termoelementidest eralduva soojuse toimel muudab soojustundlik paber oma värvust. Nii nagu nõelmaatriksprinteriteski kasutatakse tükipeades termoelektroodidest moodustatud punktmaatrikseid (8x5, 9x5 jt.). Rööbiti pooljuhttehnoloogias valmistatud termoelektroodidega kasutatakse tihti ka kiletehnoloogias formeeritud takistuselektroode.
    Termokontaktiga printerid on lihtsad ja väga töökindlad, müravabad ning tagavad küllaltki rahuldava prindikvaliteedi. Nende peamiseks puuduseks on vajadus spetsiaalse termopaberi järele. Siiski kasutatakse neid tänapäeval paljudes eriotstarbelistes seadmetes, näiteks faksides, samuti kassa- ja etiketiprinteritena.
    Vajadus eripaberi järele puudub põhimõtteliselt aga termosiirdeprinteris (thermal transfer printer), kus trükivärvi sulatatakse andmekandjale mitte vahetu kontakti teel, vaid vahepealse värvilindi või kile kuumutamisega. Mitmevärvilisi värvilinte (kilesid) kasutavad värvilised termosiirdeprinterid on ilmunud just viimasel ajal, pakkudes küllalt kõrget ja püsivat värvikvaliteeti, tõsi küll üsna kalli hinna juures.
    Veelgi paremat värviprindi kvaliteeti võimaldavad nn. sublimatsiooniprinterid (dye-sublimation printer). Nad on eelmistega sarnased, kuid nendes värvainet ei põletata värvikilelt otse paberile, vaid aurustatakse gaasilisele kujule (sublimatsiooniprotsess), mis seejärel imendub eripaberi või erikile pinnale. Tulemuseks on kõrgekvaliteedilise värvusfoto kvaliteet. Temperatuuri reguleerides võib väga täpselt kontrollida ja doseerida iga värvipunkti värvainekogust. Lisaks sellele on värv läbipaistev, nii et osavärvusi ei pruugi esitada üldse rasterkujul, nii nagu seda tehakse teiste menetluste puhul, vaid värvid paigaldatakse täpselt üksteise kohale. Selle tagajärjel rasterpunktidest struktuur praktiliselt puudub ja värvikujutust iseloomustavad eriti pehmed üleminekud. Teksti ja täppisgraafika puhul on see siiski puuduseks ja eriti peene teksti väljastamisel kujuneb jälg veidi ebateravaks ja häguseks.
    Kuna kirjeldatud tehnoloogia on väga kallis, siis mõned värviprinterid pakuvad võimalust kasutada sublimatsioonimeetodi kõrval ka odavamat termosiirdemenetlust (mustandid tehakse termosiirdeprindina ja lõplik tõmmis sublimatsioonimenetlusega).
Õisprinter
Printer, mis kasutab printimise elemendina plastikust või metallist printimisketast, mille moodustavad keskosast kiirtena väljaulatuvad vardakesed koos tipus asetseva sümboliga (sarnane kirjutusmasinas kasutatava tehnoloogiaga). 1970.a. ilmunud õisprinterite ketaspea ehk õis sisaldab 96 kuni 130 tähetüüpi. Trükkimisel keeratakse ketast seni, kuni jõutakse vajaliku sümbolini ning see lüüakse pisikese löögihaamriga läbi tindilindi vastu paberit. Erinevate tähetüüpide jaoks on olemas erinevad kettad . Õisprinterid on väga aeglased (10- 75 tähte sekundis), kuid nende kvaliteet on võrreldav kõrgekvaliteedilise kirjutusmasinaga.
Võrguprinter
on printer, mis on ühendatud arvutivõrku IP-aadressi aadressi või mõne muu võrguprotokolli alusel või teenendab võrku läbi baasarvuti.
Võrguprinter võib olla ühendatud arvuti perifeeriaseadmeks ja olla jagatud kasutamiseks selles võrgus olevate arvutite vahel, kuid võib olla ka iseseisev üksus arvutivõrgus. Põhiliselt kasutatakse võrguprintereid büroodes, asutustes ja koolides .
Printerite ühildatavus võimalused
USB 2.0 Integrated Wireless LAN
USB RGB
Parallel (IEEE1284) SCSI
Cable
RJ-45 Network Adapter
USB 1.1
Wireless
PictBridge
Serial RS-232C
Bluetooth
Serial RS-232
Infrared
EIO
FireWire (IEEE1394)
RS-422
RS-485
Video
SCSI-2 (8-bit)
PictBridge
Pictbridge on otseprintimis võimalus läbi digikaamerate, telefonide ja muude taoliste vahendite. Pictbridge võimaldab kasutajal ühendada oma telefon või fotokas USB kaudu Pictbridget toetavasse printerisse ja sealt pilte või dokumente ilma arvuti kasutuseta välja printida
Printereid iseloomustavad suurused

• CMYK värvimudel: värvisel printimisel kasutatakse nelja värvi, Cyan sinine, Magneta punane, kollane ja must. Musta kasutatakse seepärast, et antud kolme värvi segamisel ei ole võimalik saada puhast musta. Valget printida ei ole võimalik!
  
• Duplex – kahepoolse printimise võimalus.
  
• Trükikiirus (lehekülge minutis või tähemärki sekundis)
  
• Eraldusvõime (trükitihedus, punkte tolli kohta)
  
• Ressurss (mitu lehekülge kuus)
  
• Kulumaterjali hind (lehekülje kohta)
  
• Müratase
  
• Maksimaalne paberiformaat
  
• Maksimaalne paberi paksus