Printerid (2)

Sindi Gümnaasium

Madli Lillo
10a
Printerid
Referaat
Sindi2009
SISUKORD
Sindi Gümnaasium 1
1.PRINTERI EELLUGU 3
2. PRINTERI EELKÄIJA - KIRJUTUSMASIN 4
3. PRINTERITE LIIGITUS 6
4. TÖÖKIIRUS 7
5.VÕIMSUSED 8
6. TERMOPRINTER 9
8.LASERPRINTER 12
9.MAATRIKSPRINTER e. NÕELPRINTER 14
10.VÕRGUPRINTER 15
10.1. USB või võrguprinter 15
10.2 Tava- ja võrguprinter 15
KASUTATUD KIRJANDUS 23

1.PRINTERI EELLUGU

Esimesed arvutiprinterid võeti kasutusele juba elektronarvutustehnika algusaastatel. Näitena võib tuua 1951.a. Valminud elektronarvuti „Univac“ ( Universal Automatic Computer)printimiseks kasutatava spetsiaalse seadme, mida nimetati „Uniprinteriks“. Seade töötas sarnaselt edasiarenenud trükimasinale kuid oli ühendatud lindiajamiga. 1954. aastal saavutati tulemus 600 tähemärki minutis (maksimaalselt 130 tähemärki reas). Sarnanedes teistele tolleaegsetele arvutusseadmetele oli ta suur ning kohmakas . Täielik süsteem koosnes 5200-st vaakumlambist, kaalus 29 000 naela ehk 13154,4 kilogrammi (1 nael = 453,6 grammi), ja tarbis 125 kW elektrienergiat. Hilisemad arvutiprinterid aastatest 1950. ja 1960. kujutasid kõik endast äärmiselt keerukaid elektromehaanilisi seadmeid. Peaaegu eranditult kasutasid need kõik andmekandjana pidevakujulist rullpaberit. 80-ndate aastate alguses ilmunud esimeste IBM personaalarvutite (PC-de) külge võis ühendada standartse IBM kirjutusmasina 6747. Ühendamiseks kasutati spetsiaalset liideskaarti. Nagu mainitud , sarnanesid sellelaadsed printerid elektrilisele kirjutusmasinale ning graafika väljastamist ei võimaldanud.

2. PRINTERI EELKÄIJA - KIRJUTUSMASIN

Pidevalt kasvav nõudlus trükimaterjali järgi, stimuleeris otinguid leidamks võimalust trükkida kiiremini ja suuremates kogustes . 1803 . aastal Saksamaal leiutas Friedrich Koenig pressi, kus platet üles-alla liigutades, poogna liikumist ning tindiga katmist kontrollisid mitmed mehhaanilised mehhanismid . 1811. aastal Koenig ja tema abiline Andreas Bauer disainisid erilise silindri, mis hoidis endal paberilehte ning surus seda vastu edasi-tagasi liikuvat tasapinnalist trükiplaati. 7 aastat hiljem valmistasid samad mehed juba topeltpressi, kus leht peale ühe silindri alt väljumist teise alla juhiti. Sellisel moel sai printida lehe mõlemale poolele. 1822. aastal William Churchi nimeline härrasmees kirjasisestusmasina. See sisaldas endas ka klaviatuuri , kus igale klahvile vastas kindel sümbol, mis juba eelnevalt paika oli pandud. Enamus algelisi trükimasinaid baseerusid justnimelt sellisel tehnoloogial . Sellised masinad suutsid trükkida 5,000 kuni 12,000 tähemärki tunnis. See oli suur samm edasi kuna käsitsi oleks olnud vastu panna kuskil 1,500 tähemärki tunnis.
Tööstuse ja kaubanduse kiire arengu tõttu 19 ja 20-ndal sajandil tekkisid suuremad nõudmised trükikirja järele. Trükiste ja muude paberkandjate arv suurenes märgatava kiirusega. Läbimurre toimus 1868. aastal kui kolm ameeriklast Christopher Sholes, Carlos Glidden ja Samual W. Soule patendeerisid esimese trükismasina. Nende esialgne prototüüp, mis siiani on säilinud Smithsonian’i asutuse muuseumis , oli kokku pandud kasutades pea kõiki ideid ja mõtteid eelnevatelt üritajatelt.Ajaloolased on nentinud, et see nägi välja rohkem nagu väikene klaver või köögilaud, mitte trükimasin.
Kahjuks ei realiseerinud leiutajad iial oma toodet turul ning müüsid nii mudeli kui kõik sellega kaasnevad õigused vaevalt 12,000 dollari eest. Uue omaniku käe all tuli 1873. aastal turule esimene kaubandulikult edukas „Sholes’i ja Glidden’i“ trükimasin. Esialgse mudeliga oli võimalik trükkida ainult trükitähtedega ning esmakordselt tutvustati nn. QWERTY klaviatuuri. (vt. Alampeatükk QWERTY-klaviatuur). Esimese mudeli trükimehhanismi nimetati „üles-löömise“ tehnoloogiaks. Vajutades klahvile tõusis sisestusriba üles vastu paberit ning vastava tähega metallhoob lõi vastu trükilinti. See tähendab, et trükkija ei näinud mida ta kirjutas. Seetõttu on seda tüüpi trükimasinaid nimetatud ka „pimetrüki“ kirjutusmasinateks.
Sealtmaalt oli avatud uus moodus reprodutseerida mitmeid koopiaid trükitud teksti ja hiljem ka kõikvõimalikke illustratsioone. Osad sellised masinad rajanesid sarnasel tavapärasel tehnoloogial, osad aga võtsid kasutusele uusi meetodeid mis on lõpptulemusena kohandatud ka tänapäevastele trükimeetoditele. 1900. aatsal Prantsusmaal leiutatud fotokoopia masin pani aluse ka fax- tehnoloogia arengule. Uus tehnoloogia oli leidnud oma tee ärimaailma võimalustega teha lihtsal viisil koopiaid ja lihtsustades kogu trükkimisprotsessi.
Lisaks tavalisele üksiktähekanduriga kirjutusmasinale hakati tootma kaühise tähekanduriga kirjutusmasinaid, millel kõik tähetüübid on kerapinnal (kerapeakirjuti, vt. Joonist 2) või karikakraõiega sarnaneval rattal (õisrataskirjuti). Viimase puhul oli lihtne tähekandurit vahetades üle minna teisele kirjagarnituurile (šriftile).

3. PRINTERITE LIIGITUS

Erinevaid printeritüüpe on mitmeid, kuid tööpõhimõtte järgi võib kõik need jagada kahte suurde klassi: löökprinterid ja löögita printerid.
Löökprintimistehnoloogia, mis kunagi oli domineerivaks paljudes printsüsteemides, omab siiani olulist rolli teatud vajadustega kasutajate osas. Seda asjaolul, et reeglina on löökprinterid erinevalt löögita printeritest palju usaldusväärsemad, odavama ülalpidamiskuluga, vastuvõetavamad erinevatele paberitüüpidele ja keskkonnatingimustele. Lisaks on palju rakendusi, mida ainult löökprinterid täita suudavad ( printimine isekopeeruvatele mitmeosalistele formularidele, printimine ebasobivas keskkonnas).
Löökprinterite puuduseks on nende halb trükikvaliteet ja paindlikkuse ning töötamise puudumine raskemate kirjaliikide (fonts), piltide, värvide puhul. Samuti on märkimisväärselt kõrge ka aeglase löökprinteri müratase.
Löögita printerid seevatsu kasutavad kujutuse tekitamiseks mitmesuguseid elektrofüüsilisi või keemilisi protsesse. Näiteks kuumutus, elektrograafia, trükivärvi pihustamine jne. Samuti on löögita printerid ka palju vaiksemad kuna nende printimispea ei löö vastu paberit

4. TÖÖKIIRUS

Üheks oluliseks näitajaks tuleb printerite puhul lugeda ka nende printimiskiirust. Printeri töökiirust mõõdetakse prinditavate märkide arvuga sekundis (cps- characters per second) või lehepoognate (lehekülgede) arvuga minutis (ppm- pages per minute ). Mõlemad näitajad on printeri passis harilikult antud maksimaalselt suured, mis vastavad tegelikult ainult lihtsaimate tähemärkidega kaetud prindilehekülgede väljastamisele. Reaalselt võtab, aga iga protsess märkimisväärselt rohkem aega kui passis. Iga uus šrift, erinev kirjasuurus ja lisa-atribuut suurendab printimiseks kuluvat aega. Kõige aeganõudvam on siiski pilte sisaldavate lehekülgede väljaprint.
Töökiirus sõltub nii kasutatavast printeri tööviisist kui ka prinditavast materjalist. Keeruka graafikaga lehepoognad nõuavad kümneid kordi enam aega kui lihttekstiga leheküljed. Palju aeganõudvam on ka värviprint.
Erinevaid näitajaid printeri maksimaalse töökiiruse määramisel on mitmeid. Jagunevad need enamasti tööviiside kaupa. Lisaparameetriteks teksti printimisel on märkide printimistihedus, mida iseloomustatakse märgitihedusega 10, 12 või 15 cpi (characters per inch - märki tolli kohta). Võrdluse võib teha tavalise kirjutusmasinaga mille märgitihedus on 10 cpi.
Kuna graafika printimiskiirus on tunduvalt väiksem, siis lisaparameetriks töökiiruse hindamisel on graafikafaili konkreetne iseloom. Printeri efektiivsus graafika väljastamisel sõltub oluliselt ka leheküljel kujutatu iseloomust ( raster - või vektorgraafika, exceli tabel, foto jne.). Sama kehtib ka värviprindi kohta.
Vanemad laserprinterid võimaldavad maksimaalset tekstiväljastuse kiirust 4 lk/min, uuemad 6-8, kallimad profitööks mõeldud mudelid kuni 24 lk/min. Jugaprintereilt võib oodata kiirust 1-6 Ik/min. Nagu ikka on värviline prints ka siin palju aeglasem Nõelprinterid väljastavad mustandreziimis 160-300 cps, normaal - või kvaliteetreziimis aga jõutakse printida tunduvalt vähem märke sekundis

5.VÕIMSUSED

Printereid jaotatakse ka nende kasutuse järgi - personaalsed printerid, töögrupi printerid, suure töögrupi printerid, tööstuslikud printerid. Personaalprinterid on siis tavaliselt väiksed, väiksetöökoormusega (seeria seadmed jne.), seda siis laserprinterite osas. Personaalprinteriteks nimetatakse ka tindiprintereid, mis on väikse töökoormusega ( tinglikult võib siia hulka kuuluda ka fotoprinterid). Tavaliselt on need seadmed varustatud USB ühendusega ja mõnel kallimal seadmel on pakkuda ka võrgumudelit. Erinevatele töögruppidele mõeldud printerid suudavad printida kiiremini (> 25 lk/min), nende töökoormused lähenevad 100 000 lk/kuus ja maksavad ka rohekm (või siis palju rohkem). Tavaliselt on sellised seadmed varustatud võrguliidesega või siis on kindlasti mudeliperekonnas selline valik olemas. Tindiprinterite poolelt saab ka siia gruppi liigitada seadmeid, mis on võimsamad ja kiiremad kui personaalprinterid. Need printerid kasutavad tavaliselt plotterite (või siis suurformaatprinterite) tinditehnoloogiat, kus kasutatakse suuri tindipurke ja iga värvi jaoks eraldi trükipead. Eraldi grupp on väga suure jõudlusega seadmed, mis tavaliselt on tehtud koopiamasinate baasil ja on võimelised printima kuni A3 formaati trükiseid. Need seadmed suudavad printida suure kiirusega ja palju trükiseid kuus (ligi 300 000 lk/kuus, soovituslikult ca 60 000 lk/kuus). Sellised printerid saab varustada ka viimistlusseadmetega ( finisherid ), mis lubavad väljatrüki klammerdamist, augustamist, sorteerimist, voltimist kui ka bukletide tegemist. Lisaks on võimalus kasutada mailboxi, millega saab eraldada erinevatest allikatest tulnud töid (nt. eri osakonnad). Mailboxi kasutamise võimalus on ka mõnedel kiirematel töögrupi printeritel.

6.TERMOPRINTER

Termoprinterid (termosiire ja sublimatsioon) olid tuntud juba 60. aastatel, vahepeal huvi nende vastu mõnevõrra langes, ehkki neid kasutati palju eriotstarbelistes seadmetes (näiteks faksides ja kassaprinterites), kuid huvi on uuesti kasvamas seoses kvaliteetsete värviprinterite ilmumisega. Termoprinter. Odav printer , mis prindib soojustundlikule paberile. Termoprintereid kasutatakse laialdaselt kalkulaatorites ja odavamates faksiaparaatides. Termopaberi puuduseks on see, et aja jooksul tekst tuhmub ja lõpuks kaob päriselt Tavalises termoprinteris tekitatakse kirjamärke kuumutuselementide rakendamisel otse vastu soojustundlikku paberit. Sellise printeri põhisõlmedeks (joonis 4) on: värviline rull 1, värvilint 2, surverull 3, soojustundlik paber 4 ja termoelementidega prindipea 5.Termoprinteri põhisõlmed (1- värvilindi rull, 2- värvilint, 3- surverull, 4- soojustundlik paber, 5- termoelementidega prindipea) Termoelementidest eralduva soojuse toimel muudab soojustundlik paber oma värvust. Nii nagu nõelmaatriksprinteriteski kasutatakse tükipeades termoelektroodidest moodustatud punktmaatrikseid (8x5, 9x5 jt.). Rööbiti pooljuhttehnoloogias valmistatud termoelektroodidega kasutatakse tihti ka kiletehnoloogias formeeritud takistuselektroode. Termokontaktiga printerid on lihtsad ja väga töökindlad, müravabad ning tagavad küllaltki rahuldava prindikvaliteedi. Nende peamiseks puuduseks on vajadus spetsiaalse termopaberi järele. Siiski kasutatakse neid tänapäeval paljudes eriotstarbelistes seadmetes, näiteks faksides, samuti kassa- ja etiketiprinteritena. Vajadus eripaberi järele puudub põhimõtteliselt aga termosiirdeprinteris (thermal transfer printer), kus trükivärvi sulatatakse andmekandjale mitte vahetu kontakti teel, vaid vahepealse värvilindi või kile kuumutamisega. Mitmevärvilisi värvilinte (kilesid) kasutavad värvilised termosiirdeprinterid on ilmunud just viimasel ajal, pakkudes küllalt kõrget ja püsivat värvikvaliteeti, tõsi küll üsna kalli hinna juures.Veelgi paremat värviprindi kvaliteeti võimaldavad nn. Sublimatsiooniprinterid (dye-sublimation printer). Nad on eelmistega sarnased, kuid nendes värvainet ei põletata värvikilelt otse paberile, vaid aurustatakse gaasilisele kujule (sublimatsiooniprotsess), mis seejärel imendub eripaberi või erikile pinnale. Tulemuseks on kõrgekvaliteedilise värvusfoto kvaliteet. Temperatuuri reguleerides võib väga täpselt kontrollida ja doseerida iga värvipunkti värvainekogust. Lisaks sellele on värv läbipaistev, nii et osavärvusi ei pruugi esitada üldse rasterkujul, nii nagu seda tehakse teiste menetluste puhul, vaid värvid paigaldatakse täpselt üksteise kohale. Selle tagajärjel rasterpunktidest struktuur praktiliselt puudub ja värvikujutust iseloomustavad eriti pehmed üleminekud. Teksti ja täppisgraafika puhul on see siiski puuduseks ja eriti peene teksti väljastamisel kujuneb jälg veidi ebateravaks ja häguseks.Kuna kirjeldatud tehnoloogia on väga kallis, siis mõned värviprinterid pakuvad võimalust kasutada sublimatsioonimeetodi kõrval ka odavamat termosiirdemenetlust (mustandid tehakse termosiirdeprindina ja lõplik tõmmis sublimatsioonimenetlusega).
7. TINDIPRINTER
Tindiprinter ( tindiprits ) töötab vaikselt , võimaldab paremini printida graafiliste elementidega trükiseid. On olemas nii must-valgeid kui värvilisi tindiprintereid. Ei soovitata kasutada selliste dokumentide trükkimiseks, mida tuleb pikka aega säilitada. Värvid luituvad valguse käes, märjaks saades võib tekst laiali valguda.
Tint pihustatakse paberile tindikasseti peentest düüsidest. Mustvalge teksti tarvis on parem kasutada musta tindikassetti, sest eri värvidest kokkusegatud must pole nii kvaliteetne. Tindiprinter töötab väikeste tindipiiskade paberile pritsimise põhimõttel. Seetõttu on enimvahetatavaks detailiks selles printeris tindipott(või potid). Värvilisel tindiprinteril on enamasti mitu tindipotti. Kui need tühjaks saavad, on targem nad lihtsalt ära visata ja uued osta. Tindipottide isetäitmine ja korduvkasutamine viib sageli printeri riknemiseni. Parim on tindiprinterile, kui kasutada tootja originaalpotte. Se juhul garanteeritakse ka printeri korrasolek garantiiajal.Tüüpilisemaid ja levinumaid tindiprintereid on tänapäeval Canoni toodetud eksemplarid. Näiteks PIXMA IP 3000 Tindiprinter on igapäevasteks töödeks kulukas pidada, sest tint maksab kakssada krooni pott ja teda kulub palju. Tindiprinteri omamise argumendiks võiks olla üksnes tegelemine fotograafiaga, sest laserprinteriga fotopaberile trükkida ei saa.
Kui printeriga on soov ainult fotosid printida (räägime siis 10×15cm fotodest), siis hetkel pakuvad enamus printerite tootjatest väikseid kaasaskantavaid fotoprintereid, mis kasutavad ka siis sublimatsiooni- või tinditehnoloogiat. Sublimatsioonprinterite kulumaterjal on kallim, kuid tulemus on kestvam ja parema kvaliteediga. Väikestes fototindiprinterites kasutatakse tavaliselt ühte värvitopsi, kuhu on paigutatud 3-6 värvi (kas ainult CMY või siis lisaks must, foto optimisaator või mõni teine värv). Sellise lahenduse eelis on ruumi kokkuhoid ja lihtsus, kuid miinuseks on eelkõige see, et ühe värvi otsa saamisel tuleb vahetada kogu kassett ja tavaliselt on must või kollane värv see, mis otsa saab esimesena. Lisaks väikestele kaasaskantavatele fotoprinteritele on laiemalt kasutusel ka “õiget” mõõtu fototindiprinterid. Kindlasti ei tohi segi ajada fototindiprinterit tavalise värvitindiprinteriga. Fototindiprinterites kasutatakse tavaliselt rohkem eri värvi tinte (kuni 10) kui tavalistes tindiprinterites (CMY ja must) ning nende printerite printimisresolutsioon on oluliselt kõrgem. Lisaks on fotoprinterites kasutatavad ajurid varustatud rohkemate võimalustega seadistamaks printerit. Tindiprinterite hulka kuuluvad ka nn plotterid (õigem oleks öelda laiformaatprinterid), mis suudavad trükkida kuni A0 formaadi laiusele paberile (tavaliselt kasutatakse siis rullina paberit). Tinte on kasutusel kahte tüüpi - pigmenttindid ja pleekimis(dye-) tindid . Pigmenttinti kasutatavates printerites pritsitakse tinditilk (ca 1-4 pl) paberile, kuhu see kuivab kohe peale. Pleekimis(dye-)tint sisaldab värvainet ja kandjat (tavaliselt mõni kiiresti aurustuv aine). Tinditilk pritsitakse paberil , kus see kohe imbub paberisse, kandja aurustub ja värvaine jääb paberisse. Paberistruktuur ei muutu ja pilt tuleb moonutusteta ning värvid puhtad. Kahe tinditüübi erinevused tulevad esile eelkõige professionaalse fotograafia valdkonnas. Pleekimistint annab teravamate värvidega pildi, samas kui pigmenttindiga tehtud foto eluiga on suurem (õhukindlas pakendis, päiksekiirguse eest varjatult ca 100  aastat).

8.LASERPRINTER

Trükikvaliteedi poolest on parimad laserprinterid. Kui kasutada suurt hulka erinevaid trükikirju ja printida pilte, tuleks arvestada, et printeril oleks vähemalt 1.5 MB töömälu, kui kasutate trükitihedust 300 punkti tollile. Täisgraafiline prindilehekülg võtab umbes 1.4 MB. Viimase aja standardiks on kujunenud laserprinter, mille eraldusvõime on 600x600 dpi (ingl.k. dots per inch, punkti tolli kohta). Laserprinter on tänapäeval odav ja kasulik asi igapäevasteks dokumentide väljatrükkimisteks. Ta töötab tahma kandmise põhimõttel paberile. Tahmaosakesed, mis sisaldavad metalli, kantakse ainult kujutise tekkeks vajalikesse punktidesse fotoelektrilise süsteemi abil. Kantud tahm kuumutatakse paberile kinni printeri sees asuvas ahjus. Seetõttu vajab laserprinter enne töö algust natuke soojenemisaega. Laserprinteri puhul tuleb vahetada tahmakasette, kui need on tühjaks saanud. Ka värviline laserprinter pole kodudes enam haruldus . Tüüpiline odav laserprinter on näiteks HP toode Laserjet1000: Laserprinter. Kasutavad sama tehnoloogiat, mis koopiamasinad. Kujutise kvaliteet on väga hea ja töökiirus suur, kuid hind on ka kõrge.Veel paarkümmend aastat tagasi oli laserprinter kallis riistapuu, mida iga firma endale ei saanud võimaldada (rääkimata siis tavakodanikust). Need printerid olid suured, tegid parajalt müra ja printisid aeglaselt (tavaline kiirus oli 4 lk/min).
Hetkel on tavalise lauapealse laserprinteri töökiirused alates 12 lk/min.
Laserprinteri suurimaks miinuseks tindiprinteri ees on tema võime printida resolutsiooniga ainult kuni 600 x 600 dpi (dots per inch) resolutsiooniga. Sellest numbrist saadakse üle kasutades erinevaid pildiparandamise tehnoloogiaid (nt. osatakse kanda paberile pooltoone jne.).
Laserprintereid saab jagada mitme eri näitaja järgi:
- mustvalge ja värvitrükki võimaldavad printerid;
- tava- ja võrguprinterid;
- lauapealsed või suured töögrupiprinterid. Mustvalge printeriga on asjad selged - vajutad Print nuppu ja tuleb sul mustvalge või hallides toonides trükis välja. Tehnoloogia ise on lihtne - välisest allikast võetakse vastu info, mis töödeldakse bitmapiks (rasteriks) ja see pilt kantakse laseriga valgustundlikule trumlile. Trumli valgustatud osad saavad laengu. Tahm jääb kandja mõjul trumli laenguga osale, kust see kantakse edasi paberile. Paber lastakse seejärel läbi pressahju, mis kuumutab tahma paberi külge.
Värviprinteril on tehnoloogia üldiselt sama. Värvikassette on nendes seadmete neli - tsüaan ( cyan ), magenta (magenta), kollane ( yellow ) ja must ( black , tähistatakse ka K tähega). Nii nagu tindiprinterites, segatakse ka nende nelja värvi alusel kokku kõik värvid. Kasutusel on kahte sorti lahendust kassetide paigutamisel printerisse (sellest tuleneb ka erinevad printimise kiirused) - nn. “karusellil” asuvad kassetid ja riiulitel asuvad kassetid. Mõlemil tehnoloogial on omad head ja vead. Esmalt tuleks ära seleteda väike tehnoloogiline erinevus mustvalge laserprinteriga. Värvilistel printeritel kantakse värvid esmalt ülekande lindile (Transfer Belt ) ja seejärel kogu pilt paberile või siis trumlile (mida on seadmes ainult üks ja korraga kantakse sinna ainult ühe värvi pilt), mis kannab iga värvi eraldi paberile.

9.MAATRIKSPRINTER e. NÕELPRINTER

Kõige odavam trükkimise viis on maatriksprinter.Tema eriomaduseks on aga see, et paberile trükkides „tikib“ ta tähed koos värviga paberile sisse. Ja see raskendab dokumentide võltsimist ja võimaldab teha kopeerpaberi abil koopiaid. Maatriksprinter teeb töötamisel hirmsat müra, aga see on ainus printer, mis on võimeline tegema korraga 3-4 koopiat (raamatupidamisdokumendid, tollideklaratsioonid…). Lihtsama teksti või raamatupidamisdokumentide trükkimiseks sobib maatriksprinter. Teeb töötades päris korralikku lärmi, aga võimaldab printida ka mitu eksemplari läbi kopeerpaberi. Toodetakse 9-nõelaseid ja 24-nõelaseid maatriksprintereid.
Maatriksprinter e. Nõelprinter. Nõelprinter, mille prindipea sisaldab üht või kaht rida nõelu, millest moodustatakse tähekujundeid ja siis surutakse läbi tindiga immutatud lindi vastu paberit. Prindipea prindib rea algusest lõpuni, seejärel järgmise rea jne. Mida rohkem on nõelu, seda suurem on printeri eraldusvõime. Maatriksprinter on hetkel üks vanemaid säilinud printimistehnoloogiaid. Printeri tööpõhimõte on väga lihtne – väikeste nõeltega surutakse läbi värvaine lindi paberile punktikesi. Kuna nõelad asuvad printpeal maatriksina (sellest ka nimetus maatriksprinter) (kasutusel on 9 nõelaga, 24 nõelaga kui ka n arv nõeltega pead), siis saadakse teatud nõelte surumisel läbi lindi ka tulemus. Maatriksprinterite tööiga on pikk ja eelkõige kasutatakse neid kohtades, kus on vaja printida läbi isekopeeruva paberi (nt. 2-5 koopiat korraga). Nendega saab printida ka tavalisele paberile. Mida vähem on peas nõelu, seda kiirem on teoreetiliselt printer, samas kvaliteet on nigel.  Maatriksprinteritel kasutatakse kiirusühikuks tavaliselt tähemärki minutis (cpm). Maatriksprinterid oskavad trükkida ainult nendesse talletatud fonte või siis pilte.

10.VÕRGUPRINTER

Võrguprinter on printer, mis on ühendatud arvutivõrku IP-aadressi aadressi või mõne muu võrguprotokolli alusel või teenendab võrku läbi baasarvuti.
Võrguprinter võib olla ühendatud arvuti perifeeriaseadmeks ja olla jagatud kasutamiseks selles võrgus olevate arvutite vahel, kuid võib olla ka iseseisev üksus arvutivõrgus. Põhiliselt kasutatakse võrguprintereid büroodes, asutustes ja koolides .

10.1. USB või võrguprinter

Printerite suured paralleelpordiga pistikud ja pesad on ajalugu. Neid ei kohta peaaegu kuskil. Kõik on kolinud USB peale, kuid see pole siiski ainus ühendusviis – on olemas ka võrgujuhtme ühenduspesaga mudelid. Kodus mitme arvuti vahel printeri jagamiseks on see küll mugav moodus, kuid võrgutoega printerite hinnad on veelgi kõrgemad. Samas, kui kodus on olemas ruuter või salvestusseade, millel on USB ühenduspesa, siis võib juhtuda, et tavalise USB-printeri saab nende järele ühendada ja pääsete võrguprinteri kulust – võrku jagab selle mõnes nimetatud seadmes peituv printserver. Enamik arvuteid tunneb võrguprinteri kas koduse ruuteri või NAS-seadme tagant kohe ära, aga kui ei tunne, aitab printeriga kaasasoleva tarkvara installimisest igasse arvutisse.
Põhieelis võrguprinteril on mitme arvutiga kodus selles, et trükkida saab sõltumata sellest, kas teised arvutid on sisse lülitatud. Tavalise printeri võib ühendada ühiskasutusse, jagades ta näiteks ühe arvuti taha ühendatuna üle võrgu teistele kättesaadavaks, kuid siis on printimine aeglasem, kuna käib läbi „emaarvuti” ja trükkida ei õnnestu üldse, kui arvuti, mille taha on printer ühendatud, välja lülitatase.
Võrgus trükkimiseks on vaja printserverit, kuid see võib paikneda mõnes salvestusseadmes või ruuteris. Kui plaan on soetada uus ruuter ja printer, maksaks juba enne planeerida, kumb neist võrgutrüki toega soetada.

10.2 Tava- ja võrguprinter

Mis eristab tavaprinterit võrguprinterist? Nagu nimigi ütleb - ei midagi enamat kui lihtsat tõsiasja, et ühe seadme saab ühendada otse võrku läbi Etherneti pordi (võruprinter) ja teist sa reeglina ei saa (kui siis läbi võrgus oleva arvuti või printserveri). Võrguprinteri eelis on see, et ühendad ta võrku, installeerid ajurid nt. serverisse ja sealt edasi printeri jagamine tööarvutitele ei ole mingi küsimus, samas saad printeri panna normaalsele kohale töökohtade juurde, mitte serveriruumi. Suurtes asutustes eelistatakse tihti just võrguprintereid, kuna nende haldamine üle võrgu on võimalik (samas kui tavaprinteritega võib tekkida raskusi). Olenevalt printeri võrgukaardi omadustest, on neid võimalik seadistama nt. saatma teate administraatorile või siis tarnijale, et tahm hakkab otsa saama või et printeril on tekkinud mingi viga jne. Printerite haldamiseks kasutatakse mitmeid erinevaid rakendusi. Suuremad printeritootjad pakuvad tavaliselt tasuta kaasa lihtsamakoelise rakenduse, mis on piiratud võimalustega (nt. Kyoceral KYOcount, HPl WebJet Admin). Raha eest saab eraldi soetada juba laiemate võimalustega tarkvara printerite haldamiseks - seadistada kasutajate õigused, mahulimiidid, kas ainult m/v trükk või ka värviline, mis seisukorras on seadmed, palju on nendega prinditud jpm.
Lisa 1. PRINTERI EELKÄIJA – KIRJUTUSMASIN
Lisa 2.TERMOPRINTER
Lisa 3. TINDIPRINTER
Lisa 4. LASERPRINETRID
Lisa 5.MAATRIKSPRINTER e. NÕELPRINTER
Lisa 6. VÕRGUPRINTER

KASUTATUD KIRJANDUS

Pildid
http://www.eau.ee/~anat/muuseum/anatoomia/varia_pildid/AV-12.jpg https://www.osta.ee/i/objects/resized/y06/w36/d3/med/1806959.jpg http://epood.bitboard.ee/images/kood/8808987584689.jpg http://www.bt-journal.ru/pub/termoprinter.gif
http://www.overall.ee/uudistepildid/nws_102_1.jpg http://www.hot.ee/unbroken6/termoprinter.jpg http://www.rtt.ee/pics/product/thumbs/gk420d_115735.gif http://www.new-vision.com/get.php?i.1039:w.195:h.230 http://epood.bitboard.ee/images/kood/4960999415307.jpg http://epood.bitboard.ee/images/kood/734646010214.jpg http://www.hp.ee/offers/img/laserjet.jpg
http://www.kulbert.ee/pics/prods/161357lq630.gif http://www.kulbert.ee/pics/prods/085013tmu220d.gif http://www.kulbert.ee/pics/prods/143102fx890.gif http://www.kulbert.ee/pics/prods/141548km-2050-with-dp-410-and-pf-.gif http://www.kulbert.ee/pics/prods/170001km1650full.gif http://www.canon.ee/files/images/products/copiers/iR6880Ci_BIG.jpg http://www.overall.ee/tootepildid/Printerid/thumbs/LBP5360.jpg
Internetist allikad
http://kodu.neti.ee/~rakkekk/AvoLeht/VMaarja/1kursus/lisaseadmed/Printerid/index.ht m http://www.kivilinn.tartu.ee/oppetoo/materjal/infotehn/algope/riistv.ht m http://www.emug.ee/wiki/Printer
http://www.arvutiabi24.ee/ee/kuidas.php
http://mjoots.blogspot.com/2008/11/printerid.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Võrguprinter
http://et.wikipedia.org/wiki/Printer
http://et.wikipedia.org/wiki/Termoprinter