Printerid ja nende tüübid (0)

Sisukord
PRINTERID................................................................................................................................ 3 VÕRGUPRINTER                                                                                                            .............................................................................................   12     PRINTERITE ÜHILDATAVUS VÕIMALUSED                                                                    ........................................................   12     PRINTEREID ISELOOMUSTAVAD SÄTTED                                                                      ..........................................................   13     KASUTATUD ALLIKAD:                                                                                                  ...................................................................................   13    


Printer  on arvuti väljundseade, mida kasutatakse teksti ja piltide kandmiseks paberile või muule 
materjalile.
Printer on ühendatud arvutiga kas otse (LPT, COM või USB pordi abil) või võrguprinteri korral 
arvutivõrku. Sel juhul on printeril sisseehitatud võrgukaart.
Tänapäeval on peamised printeritüübid termoprinter, maatriksprinter, tindiprinter ja laserprinter. Printerite liigid Printereid võid jagada kategooriate vahel mitme eri teguri järgi:
- tava- ja võrguprinterid;
- personaalne-, töögrupi-, suure töögrupi- (ka terve kontori), tööstuslik jne. printer;
- väljaprindi formaadi järgi (foto 10x15cm, A4, A3, A2, A1, A0);
- printtehnoloogia - termo-, sublimatsioon-, tindi-, vaha-, laser- ja nõelprinter;
- mustvalget või värvilist trükki võimaldav printer. Sagedane küsimus on printeri ostul - kas soetada laser- või tindiprinter?
Siinkohal tuleks selgeks teha endale, mille jaoks on Teil printerit vaja (laias laastus):
- fotode printimiseks;
- dokumentide printimiseks, kuid vahel oleks vaja ka fotot printida;
- ainult mustvalgete dokumentide printimiseks;
jne.


Printerid Laser- ja LED printerid
LED-printer Suht sama mis laserprinter LED-printeri puhul kasutatakse trumli aktiveerimiseks 
laserkiire asemel valgusdioode, mis on odavamad kui laserkiire ja läätsesüsteemi kasutamine . Laserprinterite tehnoloogia rajaneb elektrograafilisel protsessil, mis teatavasti algselt töötati 
välja paljundusmasinate jaoks.
Esimesed töötavad laserprinterid valmisid 70.aastate alguspoolel (IBM,Fujitsu) Printeri keskseks osaks on valgustundliku (tavaliselt seleeni või kadmiumi ühenditest 
koosneva) kihiga kaetud pöörlev
trummel (vaata joonise keskosa). Laadimisseadme abil laetakse fototundlik kiht 
elektrilaenguga, mille järel talletatakse
prinditav kujutis trumlile. Kõigepealt toimub lehepoogna (kaadri) standartsete elementide 
eksponeerimine ja seejärel algab
prinditava info skaneerimine reakaupa laserseadme abil.


Laserkiirt moduleeritakse täpses
vastavuses salvestatava infoga, mille
tulemusel trumlile moodustub elektriline
jäljend
(potensiaalireljeef) originaalist. Nendelt
aladelt, kuhu kiir langeb, elektriline laeng
kas täielikult või osaliselt kõrvaldatakse.
Trumli valgustundlikule pinnale moodustub
nähtamatu (latentne) kujutis.
Laserkiire skaneerimine toimub pöörleva
peegelprisma abil. Laseroptilise
skaneerimissüsteemi realiseerimiseks on
mitmeid võimalusi. Akustooptilises kallutussüsteemis
kasutatakse piesoelektrilist muundit, mida
juhitakse kõrgsagedusgeneraatori abil.
Lasereksponeerimise tagajärjel saadud peidetud kujutise ilmutamine toimub seejärel 
tooneripulbri abil sõlmes. Tooneripulber, mis sisaldab grafiiti (tahma) ja magnetilisi osakesi, kantakse trumli pinnale 
magnetharjade abil.
See ülekanne teostatakse elektrostaatilises väljas. Siirdekoroona abil
laetakse paber kõrgemale laengule, kui seda on trumli pind ja värvaine osakesed siirduvad 
paberi vastavatele aladele.
Selleks, et tooneripulbrit paberile kinnistada, on vajalik selle termiline töötlus 
kuumutuselementidega (juhikut
kuumutatakse kuni 110 ja rulle lokaalselt kuni 140 kraadini) Viimase etapina toimub valgustundliku trumli ettevalmistamine järgmise tsükli läbiviimiseks. 
Selleks kustutatakse
potensiaalireljeef (üldisel juhul lambi abil) ja trummel puhastatakse pulbri jälgedest 
tooneripuhastus mehhanismi abil.
Laserprinterite konkreetsetes mudelites on muidugi mõningaid erinevusi, eeskätt laseroptilises 
süsteemis, koroonalaengutekitamis- ja rakendamisviisis(kasutatakse ka koroonatraati) ja 
paberisöötmisel, kuid üldine põhimõte on kõigil sama. 


Tindiprits- ehk jugaprinterid ja
vahaprinterid      Viimaste aastate üheks kõige populaarsemaks prinditehnoloogiaks on kujunenud tindipritsimis- ehk
jugatehnoloogia, millele veel 90. Aastate alguses
ennustati peatset kadu. Tehnoloogia rajaneb
prindipeale, mis sisaldab suure arvu ülipeenikesi
düüse, mille kaudu paberile juhitakse vedelat värvi (tinti). Kuna jugaprinterid kasutavad 
tinditaolist vedelat värvi, siis nimetatakse neid ka tindipritsideks.
    Jugaprintimise algidee pärineb jaapani firmalt Canon, esimese tuntud kommertsmudeli 
(ThinkJet) töötas välja Hewlett-Packard 1984. Aastal. Erinevalt teistest printeritüüpidest 
puudub sellel tehnoloogia puhul vahetu mehaaniline kontakt prindipea ja andmekandja vahel, 
pole vaja kasutada värvilinti ja kergesti võib jäädvustada nii teksti kui ka graafikat, samuti on 
suhteliselt hõlbus värviprintimine. Prindipea koosneb piesoelektrilisest materjalist torukestest, mis
täidetakse tindihoidla kaudu. Juhtimispinge rakendamisel soovitud
torukesele toimub selle läbimõõdu järsk vähenemine ja tilgakese
düüsist väljapritsimine paberile. Sellele järgneb torukese
uuestitäitumine tindiga hõrenemise toimel tindihoidla kaudu.
    Kirjeldatud tööpõhimõte vastab Epsoni poolt väljatöötatud
piesomeetodile, mis on eriti sobivaks osutunud värviprinterites, kus
samas prindipeas kasutatakse nelja eri värvi tindiga täidetud
düüsikest.
    Teised jugaprinterite valmistajad kasutavad piesokristalli asemel
soojenduselemente (termilised tindipritsid), mille toimel tint hakkab aurustuma ja eraldub 
mullidena. Seda Canoni poolt väljatöötatud aurumullide meetodit (Bubble Jet tehnoloogia) 
kasutab enamik teisigi tootjaid, kuna Hewlett-Packardi printerites on rakendatud nn. InkJet- 
meetodit. Kahe viimase tehnoloogia peamiseks erinevuseks on soojenduselemendi asukoht: 
Canonil paikneb see tindi väljalaskeava taga, mis väidetavasti lubab düüse paigutada 
üksteisele lähemale, kuid pole nii kiires, kui HP lahendus. Epsoni tehnoloogia eeliseks 
peetakse igasuguste satelliitpritsmete puudumist ja seega vähemalt teoreetiliselt kõrgemat 
prindikvaliteeti.
    Jugaprinterite prindipeas paikneb tavaliselt 48-128 tindiotsikut (tindituubi). Tindiotsikud on 
paigutatud rivisse vahekauguse 1/360 tolli või veelgi vähem, mis tagab vajaliku kõrge 
lahutusvõime.
    Seda tüüpi prinditehnoloogia peamiseks puuduseks on peetud prindipea otsikute kuivamist, 
ummistumist ja üleliigset tindi laialipritsimist, mida aga ajapikku on õnnestunud tunduvalt 
vähendada. Sama võib öelda ka prindikoopiate arhiveerimisprobleemi kohta. Küsimus on 
nimelt selles, et algselt vedel trükivärv kipub lahustuma vees ja trükikoopia võib veepritsmete 
toimel rikneda. Sel põhjusel jugaprintereid tootvad firmad soovitavad eriliste paberisortide 
kasutamist. Sama nõue kehtib ka värviprintimise puhul.


Nõelmaatriksprinter 
  
  Nõelmaatriksprinteri tööpõhimõte on ülimalt lihtne: kirjutuspeas paiknevad nõelad löövad läbi 
värvilindi vastu paberit, tekitades sellega punktidest moodustatud kirjamärke (vt joonist)
Nõelmaatriksprinterid jagunevad kaheks põhirühmaks: 9- ja 24-nõelased.
Nõelmaatriksprinterite puhul on traditsioonilisteks trükikvaliteedi näitajateks kujunenud 
järgmised veidi ebamääraselt defineeritud terminid:  mustandikvaliteet (draft)
liht- ehk normaalkvaliteet (near letter quality- NLQ) lahutusvõime kuni 240x216 dpi
tähe- ehk esinduskvaliteet (letter quality -LQ) lahutusvõime kuni 360x360 dpi     Selleks, et rahuldava kvaliteedi saamiseks printida nii suuri kui ka väikeseid tähti, vajatakse 
vähemalt 9x9- elemendiga maatriksit. Sellist maatriksit valmistada ja juhtida on keerukas, 
mistõttu praktikas kasutatakse 9 nõelast koosnevat veerumaatriksit, kus nõelad asetsevad 
kohakuti üksteise peal. Mida suurem on elementaarpunkte moodustav nõelmaatriks, seda 
parem on muidugi saadava kujutise
kvaliteet. Kvaliteetsetes
nõelmaatriksprinterites kasutatakse
24 nõela, mis harilikult paiknevad
kolmes üksteise suhtes nihutatud 8-
nõelases veerus. Suurendada
märke moodustavate nõelte arvu
suvalisel määral pole siiski võimalik,
sest see teeb juhtimise liiga
keerukaks ja ühtlasi suureneb
prindipea mass, põhjustades
prinitmiskiiruse märgatava languse.
    9- nõelalised maatriksprinterid
kasutavad mustandikvaliteediga töös harilikult tähemaatriksit 9x9 või 9x12, NLQ-kvaliteedi 
korral maatriksit 18x24 punkti. Nende lahutusvõime ulatub 240x216 dpi-ni ja tähekvaliteediga 
LQ-printi nad ei võimalda.
    24-nõelastel maatriksprinteritel kasutatakse tavaliselt maatriksit 24x12 (mustandikvaliteet) 
või 24x36 (LQ-kvaliteet). Nende prindikvaliteet on 9- nõelaste omast parem ja lahutusvõime 
ulatub 360x360 punktini tolli kohta (dpi).
    Üheks võimaluseks prindikiiruse tõstmisel on mitme (kahe) prindipea (nõelakomplekti) 
üheaegne kasutamine, mis on ka realiseeritud mõnedes ülikiiretes mudelites, kus 
saavutatakse töökiirus üle 1000 märgi sekundis. Tavaliste 9- ja 24- nõelase printeri 
väljastuskiirus on suurusjärgus 200-300 märki/s.
    Lööktehnoloogial on hulk eeliseid. Trükijälg on arhiveerimiskindel ja printeri hind väga 
madal. Tehnoloogia sobib eriti hästi mitmeosaliste ja isekopeeruvate formularide printimiseks, 
kusjuures koopiate arv võib ulatuda 7-8-ni. Nõelmaatriksprinterid pole andmekandja suhtes 
nõudlikud - kõlbab peaaegu igasugune paber. Printida saab ka ümbrikke, lipikuid, kleebiseid, 
etikette ja kasutada lõõts- või rullpaberit. Põhimõtteliselt võib printida mitte ainult teksti 
(kirjatähti ja numbreid), vaid ka graafikat, kuigi viimasel juhul töökiirus langeb ja kvaliteet pole 


eriti kõrge.
    Mõned nõelmaatriksprinterid võimaldavad ka värviprintimist, kasutades seejuures 
mitmevärvilist (neljavärvilist) värvilinti.
    Nõelmaatriksprinterite tuntud puuduseks on nende suhteliselt tagasihoidlik prindikvaliteet 
(piiratud lahutusvõime) ja kõrge müratase, mis märgatavalt ületab juga- ja laserprinterite oma. 
Vastupidiselt üldlevinud arvamusele nende töökiirus, eriti teksti printides ei jää aga palju alla 
juga- ja laserprinterite omale, mõnel juhul isegi ületades seda.
    Kõik nõelmaatriksprinterid jagatakse võlli pikkuse (prindi laiuse) järgi kolme rühma: lühikese,
pika ja poolpika võlliga printerid. Esimesel juhul on printer ette nähtud tööks maksimaalselt A4-
püstformaadiga prindilaiuse juures kuni 257 mm (10- punktises kirjas 80 märki reas), teisel 
juhul -A3-põikformaadiga prindilaiuse juures kuni 420 mm (10 punktises kirjas 136 märki reas).
Poolpikk võll vastab A4 põikformaadile (297-305 mm). Kuna Põhja-Ameerikas kasutatakse 
veidi erinevaid paberiformaate (legal, letter jne.), siis tegelikult on enamik printerite 
kommertsmudeleid kohandatud tööks nendega ja otseselt A4- le sobitatud printereid kohtame 
harva.
    Vanemate printerimudelite tavaliseks koostisosaks on 1-3 DIP-lülitit, mis paiknevad korpuse 
sees ja mille abil saab muuta printeri põhiparameetreid: prindi laiust, kasutatavaid märgistikke, 
järjestikliidese ülekandeparameetreid (boodisagedust, andme- ja stoppbittide arvu, 
paarsuskontrolli ja kätlemise varianti jne.), puhvermälu kasutamisviisi jms. Uuemates 
mudelites on need harilikult asendatud elektrooniliste DIP-lülititega (EDS) ning printeri 
konfigureerimist võib läbi viia otse esipaneelilt mitmefunktsionaalsete sõrmiste abil.
    Lisaks elektroonilistele juhtsõrmistele on nõelprinteritel ka mitu mehaanilist juhtimiselementi:
võlli pööramisnupp (platen knob) ja paberivabastuskang (paper release lever). Viimasel on 
harilikult kaks asendit- üks tavaliste paberipoognate hõõrdveoks ja teine pidevakujulise 
lintpaberi (coninuous paper) kasutamiseks.
    Pidevakujuline perfopaber (lõõtspaber) oli varasemate printerite peamiseks alusmaterjaliks 
ja seetõttu kuulusid perfoveokid (tractor) nende põhivarustuse juurde. Kaasajal kasutatakse 
vedavat (pull tractor) või tõukavat (push tractor) veokit suhteliselt harva; nad on enamasti 
tellitava lisaseadmestiku koosseisus. Seejuures on printerid varustatud nn. 
parkimisfunktsiooniga, mis tähendab võimalust üheaegselt (vaheldumisi) kasutada nii 
perforeeritud lõõtspaberit- kui ka tavalisi lehepoognaid, ilma et printerit oleks vaja seisma 
panna, ümber laadida ja taaskäivitada.
    Nõelmaatriksprinterite peamiseks juhtimiskeeleks on kujunenud Epsoni ESC/P, mida 
praktiliselt emuleerivad (modelleerivad) kõik teistegi firmade printerid. ESC/P-l on tegelikult 2 
põhivarianti, üks 9-(FX) ja teine 24-nõelaste(LQ) printerite jaoks (vastavalt ESC/P ja ESC/P2). 
Juhtimiskeele ESC/P põhivariant sisaldab 80 käsku. Mõningal määral on levinud ka IBM 
Proprinteri juhtimiskeel mitmes variandis (X24/24E), mida samuti paljud teised 
maatriksprinterid suudavad emuleerida.
   Nõelmaatriksprinteritesse sisseehitatud (residentsete) kirjaliikide (fontide) arv võib ulatuda 
paari-kolmekümneni. Odavamatel mudelitel on kolmeks peamiseks kirjatüübiks draft (Sans 
serif), NLQ Roman ja NLQ Sans serif. Lisaks sellele saab kasutada nende põhiliste 
kirjatüüpide mitmesuguseid variatsioone nii prinditiheduse (tähesammu) kui ka kirjalaadi (kald-,
paks-, kontuur-, allakriipsutatud kiri jne) osas.
    Mis puutub märgistikesse (character sets), siis võib see ulatuda paarist põhimärgistikust 
enam kui 30 kooditabelini. Enamik printereid on varustatud sisseehitatud rahvuslike märgistike 


lisamise võimalusega (tavaliselt 10-15 lisamärki kooditabelile 850). Mõned printerid sisaldavad 
ka eesti tähtedega kooditabelit (kooditabeli 850 täiendus tähtedega Å , Å¡, Å½, Å¾)


Termoprinterid (termosiire ja sublimatsioon)
Termoprinterid olid tuntud juba 60. aastatel, vahepeal huvi
nende vastu mõnevõrra langes, ehkki neid kasutati palju
eriotstarbelistes seadmetes (näiteks faksides ja
kassaprinterites), kuid huvi on uuesti kasvamas seoses
kvaliteetsete värviprinterite ilmumisega.
    Tavalises termoprinteris tekitatakse kirjamärke
kuumutuselementide rakendamisel otse vastu
soojustundlikku paberit. Termoelementidest eralduva soojuse toimel muudab
soojustundlik paber oma värvust. Nii nagu
nõelmaatriksprinteriteski kasutatakse tükipeades
termoelektroodidest moodustatud punktmaatrikseid (8x5, 9x5 jt.). Rööbiti pooljuhttehnoloogias 
valmistatud termoelektroodidega kasutatakse tihti ka kiletehnoloogias formeeritud 
takistuselektroode.
    Termokontaktiga printerid on lihtsad ja väga töökindlad, müravabad ning tagavad küllaltki 
rahuldava prindikvaliteedi. Nende peamiseks puuduseks on vajadus spetsiaalse termopaberi 
järele. Siiski kasutatakse neid tänapäeval paljudes eriotstarbelistes seadmetes, näiteks 
faksides, samuti kassa- ja etiketiprinteritena.
    Vajadus eripaberi järele puudub põhimõtteliselt aga termosiirdeprinteris (thermal transfer 
printer), kus trükivärvi sulatatakse andmekandjale mitte vahetu kontakti teel, vaid vahepealse 
värvilindi või kile kuumutamisega. Mitmevärvilisi värvilinte (kilesid) kasutavad värvilised 
termosiirdeprinterid on ilmunud just viimasel ajal, pakkudes küllalt kõrget ja püsivat 
värvikvaliteeti, tõsi küll üsna kalli hinna juures.
    Veelgi paremat värviprindi kvaliteeti võimaldavad nn. sublimatsiooniprinterid (dye-
sublimation printer). Nad on eelmistega sarnased, kuid nendes värvainet ei põletata värvikilelt 
otse paberile, vaid aurustatakse gaasilisele kujule (sublimatsiooniprotsess), mis seejärel 
imendub eripaberi või erikile pinnale. Tulemuseks on kõrgekvaliteedilise värvusfoto kvaliteet. 
Temperatuuri reguleerides võib väga täpselt kontrollida ja doseerida iga värvipunkti 
värvainekogust. Lisaks sellele on värv läbipaistev, nii et osavärvusi ei pruugi esitada üldse 
rasterkujul, nii nagu seda tehakse teiste menetluste puhul, vaid värvid paigaldatakse täpselt 
üksteise kohale. Selle tagajärjel rasterpunktidest struktuur praktiliselt puudub ja värvikujutust 
iseloomustavad eriti pehmed üleminekud. Teksti ja täppisgraafika puhul on see siiski 
puuduseks ja eriti peene teksti väljastamisel kujuneb jälg veidi ebateravaks ja häguseks.
    Kuna kirjeldatud tehnoloogia on väga kallis, siis mõned värviprinterid pakuvad võimalust 
kasutada sublimatsioonimeetodi kõrval ka odavamat termosiirdemenetlust (mustandid tehakse
termosiirdeprindina ja lõplik tõmmis sublimatsioonimenetlusega). 


Õisprinter  Printer, mis kasutab printimise elemendina plastikust või metallist printimisketast, mille 
moodustavad keskosast kiirtena väljaulatuvad vardakesed koos tipus asetseva sümboliga 
(sarnane kirjutusmasinas kasutatava tehnoloogiaga). 1970.a. ilmunud õisprinterite ketaspea 
ehk õis sisaldab 96 kuni 130 tähetüüpi. Trükkimisel keeratakse ketast seni, kuni jõutakse 
vajaliku sümbolini ning see lüüakse pisikese löögihaamriga läbi tindilindi vastu paberit. 
Erinevate tähetüüpide jaoks on olemas erinevad kettad. Õisprinterid on väga aeglased (10- 75 
tähte sekundis), kuid nende kvaliteet on võrreldav kõrgekvaliteedilise kirjutusmasinaga.  Plotter
    
Plotter on kahekoordinaadiline joonistav väljundseade. Erineb printerist selle poolest, et 
võimaldab tõmmata sulega ka pidevat
joont. Plotter on arvuti välisseade arvjooniste,
diagrammide, kaartide,
arhitektuurijooniste jms. loomiseks.
Erinevus printerist seisneb selles, et
loodava kujutise jooned ei koosne mitte
üksikpunktidest (punktiirist), vaid
tõmmatakse pideva joonena.
    Kuna kaasaegsed printerid suudavad
edukalt plotterifunktsioone täita
(kasutades isegi samu juhtimiskeeli), siis
klassikaliste suleplotterite kasutusala on
viimastel aastatel oluliselt ahenenud.
Siiski vajatakse neid juhtudel, kui küsimuse all on suur täpsus, suureformaadilised koopiad 
(A0-A2) ning koopiate niiskus- ja arhiveerimiskindluse tagamine. Tänapäeval on mitmed firmad
suleplotterite valmistamisest loobunud ja valmistavad tindiprits-, termo- ja laserplottereid.
    Plotter on vähem levinud, kui printerid, kuid eks siin on ka oma kindlad põhjused: kui arvutit 
ei kasutata joonestamiseks ega joonistamiseks, siis osutub plotter liigseks, seda enam, et tegu
pole sugugi odava välisseadmega. Siiski tuleb märkida, et kui arvuti põhikasutajaks on kas 
konstruktor, disainer, või mõni teine joonestamisega sageli tegelev inimene, on plotter lausa 
hädavajalik. Plotteri tööpõhimõte on üks kahest: esimesel juhul liigutatakse kirjutuspead, 
paberi kohal liikuval siinil, mis võimaldab "pliiatsit" kirjutusasendis hoida ja "pliiatsit" vahetada; 
uuem tehnoloogia kasutab aga tindipritsile lähedast tehnoloogiat.
    Plotterile on kättesaadav iga joonestusvälja punkt ning kelgu ja siini liigutamisega on 
võimalik tõmmata joon läbi iga punkti. Erilist rolli mängivad mootorid, mis juhivad siini ja kelgu 
liikumist. Peavad nad ju sooritama üliväikseid nihkeid, sest sellest sõltub joonise täpsus. 
Plotteritel on võimalik samm 0,025 mm või isegi alla selle. Töös kasutatakse kõige sagedamini 


0,1 mm sammu. Reeglina töötavad plotterid
siiski vertikaal- ja horisontaalsuuunas
vaheldumisi, nii et kaldjoon sarnaneb
trepiga ja ringjoon ketassaega, kuid mida
väiksem on ühiksamm, seda väiksemad on
sakid. Uutel plotteritel pole sakke palja
silmaga näha. Taolist täpsust on aga
üldjuhul vaja vaid plotteritel, millel on väike
joonisepind (A3-formaadis). Suurtel
plotteritel, näiteks õmblusvabrikutes, mille
tööpind võib ulatuda 10x1,5 m ei ole nii suur
täpsus vajalik. Tähtsam on siin kiirus.
Väiksematel plotteritel on vertikaal- või
horisontaaljoone tõmbamise kiirus umbes
30…70 cm/s, suurematel loomulikult
rohkem, Plotter suudab väljastada ka tähti,
numbreid ja muid sümboleid, kuid need kõik
jäävad tema jaoks samasugusteks joonisteks nagu näiteks ellips või kolmnurk. On ka 
plottereid, mille sulg liigub vaid ühes suunas, teises suunas liigutatakse aga paberit. Taolise 
lahendusega on tavaliselt suurt formaati kasutavad plotterid.     Joonestusvahendid on väga mitmesugused. Mõnele plotterile kõlbab pastapliiatski, kuid 
tavaliselt kasutatakse spetsiaalseid joonestuspliiatseid. Reeglina on pliiatsid mitmes 
värvitoonis ja seetõttu on võimalik ka joonis koostada mitmevärvilisena. Pliiatsivahetuse teeb 
plotter ise- viib eelmise oma kohale ja haarab uue. On ka ühevärvilisi plottereid.


Võrguprinter  on printer, mis on ühendatud arvutivõrku IP-aadressi aadressi või mõne muu võrguprotokolli 
alusel või teenendab võrku läbi baasarvuti. Võrguprinter võib olla ühendatud arvuti perifeeriaseadmeks ja olla jagatud kasutamiseks selles
võrgus olevate arvutite vahel, kuid võib olla ka iseseisev üksus arvutivõrgus. Põhiliselt 
kasutatakse võrguprintereid büroodes, asutustes ja koolides. Printerite ühildatavus võimalused USB 2.0  Integrated Wireless LAN USB  RGB Parallel (IEEE1284)  SCSI Cable 
RJ-45 Network Adapter 
USB 1.1 
Wireless 
PictBridge 
Serial RS-232C 
Bluetooth 
Serial RS-232 
Infrared 
EIO 
FireWire (IEEE1394) 
RS-422 
RS-485 
Video 
SCSI-2 (8-bit) 


Printereid iseloomustavad sätted  CMYK värvimudel: värvisel printimisel kasutatakse nelja värvi, Cyan sinine, Magneta 
punane, kollane ja must. Musta kasutatakse seepärast, et antud kolme värvi segamisel 
ei ole võimalik saada puhast musta. Valget printida ei ole võimalik!  Duplex – kahepoolse printimise võimalus.  Trükikiirus (lehekülge minutis või tähemärki sekundis)  Eraldusvõime (trükitihedus, punkte tolli kohta)  Ressurss (mitu lehekülge kuus)  Kulumaterjali hind (lehekülje kohta)  Müratase  Maksimaalne paberiformaat  Maksimaalne paberi paksus Kasutatud allikad: http://stevepaal.blogspot.com/2009/12/printerid.html
http://heiki.tpt.edu.ee/eucip/printerid.html
https://doc.mageia.org/mcc/3/et/content/system-config-printer.html
http://www.authorstream.com/Presentation/kawnoz-1335110-printerid
http://kollis.pri.ee/TK/printer.html
https://www.htg.tartu.ee/if2006/BaaskS/valjund.htm#printer

Document Outline

• Printerid
• Võrguprinter
• Printerite ühildatavus võimalused
• Printereid iseloomustavad sätted
• Kasutatud allikad: