Uurimistöö Printeritest (1)

Printer on arvuti väljundseade, mida kasutatakse teksti ja piltide kandmiseks paberile või muule materjalile.
Printer on ühendatud arvutiga kas otse (LPT, COM või USB pordi abil) või võrguprinteri korral arvutivõrku. Sel juhul on printeril sisseehitatud võrgukaart.
Printerite liigid:
Laserprinterid töötavad umbes samal põhimõttel nagu koopiamasinad: terve leheküljetäis infot võetakse arvutist korraga printeri mällu, kantakse laserkiire abil elektrilaengutena metalltrumlile ja sealt elektrograafilisel meetodil värvipulbri ehk tooneriga paberile, millele värv kinnistatakse kuumutamisega. Kõige populaarsemad on firma Hewlett - Packard laserprinterid, neid valmistavad aga ka Panasonic, Epson , Lexmark, QMS ja Xerox.
LED- printerid annavad sarnaselt. eelmistega korraga üle terve lehekülje, aga kasutavad trumli valgustamiseks laserkiire ja läätsesüsteemi asemel odavamaid valgusdioode. Seda tüüpi printereile on spetsialiseerunud OKI.
Jugaprinterid ehk "tindipritsid" piserdavad vedelat trükivärvi paberile imepisikeste düüside kaudu. Vastavalt sellele, kas arvutist saadeti teele tekst või pilt, moodustuvad värvipunktidest tähemärkide või joonise kujundid .
Nõelprinterid töötavad peaaegu samuti kui jugaprinterid, ainult et värvidüüside asemel on neil komplektist peentest nõeltest ja neid juhtivatest elektromagnetitest prindipea. Metallnõeltega "tulistatakse" värvilindi pihta, mille taga asub paber. Niisiis meenutab nõelprinter ka kirjutusmasinat, ainult tähetüüpide asemel moodustavad tähemärke teatud maatriksina paigutatud nõelte löögid.
    Odavad 9 nõelast koosnevate prindipeadega maatriksprinterid on harilikult aeglasemad, kehvema prindikvaliteediga ja lärmakamad kui nende 24-nõelalised veidi kallimad sugulased. Nõelmaatriksprinterite tuntumad tootjad on Epson, Star, Brother , Panasonic ja OKI. NB! Nõelprintereid on igasuguse väljanägemisega, kuid alati leiate nende küljest suure ümmarguse nupu paberi käsitsi edasikerimiseks
    Nii juga- kui ka maatriksprinter töötavad reakaupa, kandes värvi prindipea edasi-tagasi liikumisega risti tõmmatavale paberile. Suurema kirjaga tekstirida vajab prindipea mitmekordset üleliikumist.
    Vähem kasutatava printerite rühma moodustavad termoprinterid, milles kujutis tekitatakse spetsiaalset temperatuuritundlikku paberit vajalikest punktidest kuumutades või värvainet kilelindilt harilikule paberile sulatades. Eriti head värviprinti pakuvad nn sublimatsiooniprinterid, milles aurustatud värvained imbuvad eripaberisse, aga see menetlus on väga kallis. Selliseid printereid toodab näiteks NEC.
Õisprinter (Daisy- wheel )
Printer, mis kasutab printimise elemendina plastikust või metallist printimisketast, mille moodustavad keskosast kiirtena väljaulatuvad vardakesed koos tipus asetseva sümboliga (sarnane kirjutusmasinas kasutatava tehnoloogiaga). 1970.a. ilmunud õisprinterite ketaspea ehk õis sisaldab 96 kuni 130 tähetüüpi. Trükkimisel keeratakse ketast seni, kuni jõutakse vajaliku sümbolini ning see lüüakse pisikese löögihaamriga läbi tindilindi vastu paberit. Erinevate tähetüüpide jaoks on olemas erinevad kettad . Õisprinterid on väga aeglased (10- 75 tähte sekundis), kuid nende kvaliteet on võrreldav kõrgekvaliteedilise kirjutusmasinaga. Seda tüüpi printerid ei ole võimelised printima graafikat ja on enamasti väga müratekitavad.
Arvuti väljundit monitori (kuvari) ekraanil nimetatakse hetkkoopiaks ( soft copy ), väljundit paberil, mis on jäädvustatud kas printeri või plotteriga –püsikoopiaks ( hard copy).
    Esimesed printerid võeti kasutusele juba elektronarvutustehnika algusaastatel. Näiteks 1951.a. valminud elektronarvutis “Univac” kasutati spetsiaalset “Uniprinteri” nimelist prindiseadet. See oli reaprinterite (line printer) klassi kuuluv seade, mis väljastas trükiteksti kiirusega kuni 600 märki sekundis (maksimaalselt võis reas olla kuni 120 märki). Sarnaselt teistele tolleaegsetele arvutusseadmetele oli ta aga suur ja kohmakas, tarbides 14 kW võimsust.
    Hilisemad viie- ja kuuekümnendate aastate arvutiprinterid olid kõik keerulised elektromehaanilised seadmed , mis andmekandjana kasutasid peaaegu eranditult pidevakujulist rullpaberit. Enamasti olid nad elektrilise kirjutusmasina taolised, mis graafika väljastamist ei võimaldanud. Veel 80. aastate alguses ilmunud esimeste IBM personaalarvutite (PC- de) külge võis ühendada standardse IBM kirjutusmasina 6747, kasutades seejuures spetsiaalset liideskaarti.
Igasugune arvutiprinter koosneb kolmest põhiosast:

paberi või muu andmekandja veo- ja etteandmissüsteem.

trükimehhanism koos trükivärvi pealekandva sõlmega (marking engine) ning

juhtseade e. kontroller, mis juhib trükimehhanismi ja mille abiga jäädvustatakse trükimärgid andmekandjale.
Printereid võib tööpõhimõtte järgi jaotada kahte suurde klassi:

löökprinterid

löögita printerid.
Kõik nõelmaatriksprinterid, samuti õis- ja ridaprinterid kuuluvad löökprinterite hulka. Nende hulka kuulub ka muid printeritüüpe (kuul- ja trummelprinterid jne.), mis tänapäeval on aga kasutusest kadunud.
    Löögita printerid kasutavad kujutise tekitamiseks mitmesuguseid elektrofüüsilisi või –keemilisi protsesse ( kuumutus , elektrograafia, trükivärvi pihustamine jne.).
    Järgnevalt on (joonisel 1) näha enimlevinud printerite tüübid.
Joonis 1. Printerite tüübistik
Värvilisus
Tervet rida monokroomseid printereid (peamiselt jugaprintereid) saab prindipea (prindikasseti) vahetamisega muuta värviprinteriks. Mustvalgel printimisel tuleb eristada halltoonesitust (gray scaling)- musta ja valge vaheliste pidevate üleminekute tekitamist pooltoonide abil, kusjuures iga punkti esitatakse 4-8 bitiga ja virvtoonimist (dithering)- näiliste pooltoonide (halltoonide) tekitamist punktimustri tiheduse ja muude parameetrite (pooltoonelementide kaldenurga ja pikselite sisselülitamisjärjestuse) varieerimise abil.
  Värviline print on mustvalgest tunduvalt kallim, kuna nõuab eri värve ja kvaliteetse tulemuse saavutamiseks head paberit. Tuleb arvestada ka sellega, et värviline töö valmib analoogilise mustvalgega võrreldes mitu korda pikema prindiaja jooksul.
Lahutus - ehk eraldusvõime (resolution)
See on peamine prindikvaliteedi näitaja, mida iseloomustab rastripunktide arv pikkusühikus. Kuna arvutustehnikas on määravaks kujunenud inglise mõõdusüsteem, siis peamiseks mõõtühikuk on saanud dpi ( dots per inch )- punkte tolli kohta, kuna iga tüüpi printer väljastab suvalise töö paberile nagunii värvipunktidena- olgu mehaaniliselt läbi värvilindi, värvipritsmetega või elektrograafiliselt. Mida suurem on prindipunktide arv lineaarse pikkusühiku kohta, seda selgemad on kujutiste ja tähemärkide piirjooned. Selle parameetri hindamisel tuleb arvesse võtta igasuguseid lisavahendeid rastripunktide nihutamiseks ja suuruse täpsustamiseks, teravnurkade silumiseks, halltoonide arvu tõstmiseks, värvikontrasti parandamiseks jne.
Nõelmaatriksprinterite puhul on traditsioonilisteks trükikvaliteedi näitajateks kujunenud järgmised veidi ebamääraselt defineeritud terminid:
Töökiirus
Printeri töökiirust mõõdetakse prinditavate märkide arvuga sekundis (cps- characters per second) või lehepoognate (lehekülgede) arvuga minutis (ppm- pages per minute ). Nii üks kui teine on printeri passis harilikult antud maksimaalselt suur, mis vastab lihtsaimate tähemärkidega kaetud prindilehekülgede väljastamisele. Tegelikkuses võtab iga prinditöö tunduvalt rohkem aega kui passi lugedes lubatud oli. Iga uus Å¡rift, erinev kirjasuurus ja lisa-atribuut suurendab printimiseks kuluvat aega. Eriti aeglane on pilte sisaldavate lehekülgede printimine .
    Töökiirus sõltub nii kasutatavast printeri tööviisist kui ka prinditavast materjalist. Keeruka graafikaga lehepoognad nõuavad kümneid kordi enam aega kui lihttekstiga leheküljed. Palju aeganõudvam on ka värviprint.
    Harilikult esitatakse printeri maksimaalse töökiiruse näitajad mitme tööviisi kohta. Lisaparameetriteks teksti printimisel on märkide printimistihedus. Seda iseloomustatakse enamasti märgitiheduse 10, 12 või 15 cpi (characters per inch- märki tolli kohta) korral. Olgu öeldud, et tavalise kirjutusmasina märgitihedus on 10 cpi.
    Kuna graafika printimiskiirus on tunduvalt väiksem, siis lisaparameetriks töökiiruse hindamisel on graafikafaili konkreetne iseloom. Printeri efektiivsus graafika väljastamisel sõltub oluliselt ka leheküljel kujutatu iseloomust ( raster - või vektorgraafika, exceli tabel, foto jne.). Sama kehtib ka värviprindi kohta.
    Vanemad laserprinterid võimaldavad maksimaalset tekstiväljastuse kiirust 4 lk/min, uuemad 6-8, kallimad profitööks mõeldud mudelid kuni 24 lk/min. Jugaprintereilt võib oodata kiirust 1-6 Ik/min (värviline print on palju aeglasem). Nõelprinterid väljastavad mustandreziimis 160-300 cps, normaal - või kvaliteetreziimis aga jõutakse printida tunduvalt vähem märke sekundis.
    Arvuti ja printeri koostöövõimalused ja töö valmimise kiirus olenevad veel printeri mälumahust. See mõjutab eriti laserprinterite tööd, mis informatsiooni lehekülghaaval sisse võtavad. Kui keerukas lehekülg nõuab printeri pakutavast suuremat mälumahtu, lõpeb asi poolikute lehekülgede väljastamisega, mida on hiljem praktiliselt võimatu kokku kleepida. Nii et kui selliseid probleeme ette tuleb, peate printerile mälu juurde ostma.
    Osa (odavamaid) laserprintereid, s.h OKI LED-printereid, niisugune mure ei kummita, sest nemad kasutavad tööks arvuti enda mälu (mida Windows -keskkonnas piirab vaid kõvaketta vaba maht). Seda tehnoloogiat kasutavaid seadmeid kutsutakse ka GDI-printereiks. Kõik oleks kena, kui printer ainult kogu oma töö ajal arvutit kinni ei hoiaks - nii kaua ei saa arvutil muid töid teha. Maksumust vähendab ka sõrmiste ning indikaatorite minimaalne arv (või täielik puudumine), nii et printeri juhtimist ja seadistamist tuleb teostada arvutimonitori ekraanilt. Printeriliides peab seetõttu olema kahesuunaline.
Paberi formaat (laius)
Iga printerimudel on ette nähtud ühe kindla maksimaalse paberiformaadi kasutamiseks. Paberiformaat võib vastata Euroopa (A4, A3 jne.) või Ameerika ( legal , letter jne.) standardile, sama kehtib ka muude andmekandjate, sealhulgas ümbrike kohta (Euroopa DL 220x110 mm, C5 229x162 mm, rahvusvaheline B5 250x176 mm, USA kommertsionaalne COM10 211x105 mm, Monarch 191x98 mm jt.). Paberiformaat A4+ on ekvivalentne USA legal –formaadiga.
    Tegelikult määrab andmekandja formaadi maksimaalselt võimalik prindilaius. Lühikese võlliga maatriksprinteritel on selleks harilikult 257 mm, pika võlliga printeritel 420 mm (võimaldab A3- formaadi põikiasetust). Prinditiheduse 10 cpi korral vastab see kas 80-le või 136-le kirjamärgile (sümbolile) reas.
    Harilikult saavad printerid tulemusi väljastada ka väiksemaile paberiformaatidele, näiteks kirjaümbrikele, postkaartidele ja etikettidele. Kuid paberi võimalikul väiksuselgi on piirid - uurige ise oma printeri dokumente!
    Enne kui dokumenti arvutist printerile saatma hakkate, kontrollige alati menüükäsuga Page Layout või Page Setup, millisele paberile on teie kasutatav programm häälestatud. Põikformaadis ekraanipildilt ju püstasetusega lehekülje formaati kergesti ära ei tunne. Sageli on vaikimisi ette antud just Letter-formaat, mida aga mõni printer üldse enne töösse ei võta, kuni temasse pole just selles mõõdus paberit söödetud. Teised printerid küll ei tee valest paberiformaadist välja, kuid teie ekraanil kenasti kujundatud töö ei pruugi olemasolevale paberile ära mahtuda või vastupidi - leheküljele jäävad tarbetult laiad veerised . Üldse kipub ameerikapärane häälestus veeriste osas ruumi raiskama: üle 3 tolli laiused vabad servad paistavad A4 jaoks liiga laiadena ja tasuks kitsamaks "kruttida".
Kasutatavaimad paberiformaadid on:
A3
-297x420 mm
A4
-210x297 mm
A5
-148x210 mm
A6
-105x148 mm
A4+
-216x356 mm
Legal (=A4+)
-216x356 mm (8,5x14 tolli)
Legal 13 (= government legal)
-216x330 mm (8,5x13 tolli)
Letter
-216x279 mm (8,5x11 tolli)
Executive
-184x267 mm (7,25x10,5 tolli)
Tabloid (=ledger)
-279x432 mm (11x17 tolli)
Rahvusvahelised paberiformaadid
A seeria
B seeria
mm-tes
tollides
mm-tes
tollides
A0
841x1189
33,11x46,81
B0
1000x1414
39,37x55,67
A1
594x841
23,39x33,1
B1
707x1000
27,83x39,37
A2
420x594
16,54x23,29
B2
500x707
19,68x27,83
A3
297x420
11,69x16,54
B3
353x500
13,90x19,68
A4
210x297
8,27x11,69
B4
250x353
9,84x13,90
A5
148x210
5,83x8,27
B5
176x250
6,93x9,84
A6
105x148
4,13x5,83
B6
125x176
4,92x6,93
A7
74x105
2,91x4,13
B7
88x125
3,46x4,92
A8
52x74
2,05x2,91
B8
62x88
2,44x3,46
A9
37x52
1,46x2,05
B9
44x62
1,73x2,44
A10
26x37
1,02x1,46
B10
31x44
1,22x1,73
C seeria
C0
917x1297
36,00x51,20
C1
648x917
25,60x36,00
C2
458x648
18,00x25,60
C3
324x458
12,80x18,00
C4
229x324
9,00x12,80
C5
162x229
6,40x9,00
C6
114x162
4,50x6,40
C7
81x114
3,20x4,50
DL
110x220
4,33x8,66
C7/6
81x162
3,19x6,38
Paberi söötmine
Enamik printereid on varustatud väga mitmesuguste paberisöödu võimalustega- alates ühe poogna käsitsi söötmisest (manual feed ) ja lõpetades poognate automaatsööturitega, mis võimaldavad mitmesajast paberilehest koosneva paki kasutamist. Lisaks sellele on ette nähtud mitmesuguste muude materjalide, nagu lõõts- või rullpaber, kiled, ümbrikud, lipikud, kleebised, mitmeosalised formularid (multi- part forms ) printimine. Lõõts- ja rullpaber on tänapäeval jäänud kasutusse eeskätt eriotstarbeliste, sealhulgas kassa - ja etiketiprinterite puhul. Paberi valikul on selle sort (sile-, kriit-, läikpaber, kalka jne.) eriti oluline, kuna eri tüüpi printerimudelid on selles suhtes väga tundlikud. Laserprinterite puhul on eriti tähtis paberi niiskussisaldus ja kaal, mis tavaliselt peab olema piirides 60-90 g/m2. See sõltub tihti ka paberisööturi tüübist. Termoprinterid ja enamik jugaprintereid nõuavad üldreeglina eripaberite ja spetsiaalsete kilede kasutamist.
    Kui valite odavaima nõelprinteri, võib juhtuda, et peate sedagi käsitsi toitma hakkama. Harilikult on nõelprinterid siiski lisaks hõõrdveokile varustatud vedavate ja/või tõukavate traktorseadmetega perforeeritud lint- või lõõtspaberi kasutamiseks. Vedavat traktorit vajatakse paksude (isekopeeruvate) plankide söötmiseks printeri põhjast. Sellised seadmed on tavaliselt varustatud ka parkimisfunktsiooniga, mis võimaldab vajaduse korral üheaegselt ( vaheldumisi ) kasutada nii perforeeritud lõõtspaberit- kui ka tavalisi lehepoognaid, ilma et paberit printerist peaks üldse eemaldama. Lõõtspaberi juures peaks aga arvestama, et sellise eripaberi hankimine võib korraga minimaalselt pakutava paberikoguse poolest (harilikult 2500 lehest koosnev lõõts) tülikaks osutuda. Pealegi tuleb prinditöö hiljem ikkagi käsitsi lehtedeks käristada ja perforeeritud paberiosa kõrvaldada. Samas on nõelmaatriksprinterid paberi suhtes kõige vähenõudlikumad, olles eriti sobivad paksude mitmeosaliste formularide ja kleebitud tagaküljega plankide printimiseks. Mõnede mudelite korral võib prindimaterjali paksus ulatuda 0,6 mm-ni ja koopiate koguarv 7-ni. Selles mõttes on nõelmaatriksprinterid tänaseni jäänud ületamatuks.
    Enamasti kuuluvad mitmesugused lehesööturid printerite lisavarustuse juurde, mida võib tellida valikuliselt, sest nende hind printeri enda hinnaga võrreldes on suhteliselt kõrge. Mis puutub sööturi paberisalves mahusse, siis on see arvestatud keskmise tihedusega (kaaluga) paberi jaoks (tavaliselt 84 g/ m2), mistõttu tema tegelik mahutavus võib nimiväärtusest tunduvalt erineda.   
    Kõik vähegi arvestatavad uuemad printerid on õnneks siiski varustatud automaatse lehesöötjaga, mis mahutab olenevalt printeri tüübist ja mudelist korraga 20-100 lehte paberit. Sellest peaks igapäevatöös igati piisama, et mitte liiga tihti muretseda, kas printeril "kõht tühjaks" pole läinud.
    Põhimõtteliselt saab kõigi printeritega väljastada töid lehekülje mõlemale poolele, mis oleks paberi kokkuhoiu mõttes ju mõistlik. Paraku kaasnevad sellise koonerdamisega omad ebamugavused: kord juba kasutatud paberilehed kipuvad tihti printerisse kinni jääma ja kokkuhoid rahas võib muutuda raiskamiseks ajas.
    Tavalistes laserprintereis võidakse kuumutusrull, mis peab lehte kuumutama puhtalt poolelt, paberi mitmekordsel kasutamisel enneaegselt ära rikkuda, sest sellele kleepub tooneriosakesi juba prinditud leheküljelt. Nii et tasub kaaluda, mille arvelt kokku hoida. Kahepoolset printimist lubavad dupleksprinterid on tavalistest aga kallimad.
Kaal
See printeri näitaja ei kuulu küll tema põhiparameetrite hulka, kuid on siiski küllalt tähtsaks valikukriteeriumiks näiteks kandeprinteri hankimisel. Kui tavalised laserprinterid kaaluvad 5-10 kg ringis , siis professionaalseks kasutuseks määratud kvaliteetprinterid (eriti väviprinterid) on tunduvalt raskemad .
    Omaette grupi moodustavadki miniprinterid ja kandeprinterid, mille kaal reeglina ei üleata 1-2 kg (ilma toiteploki või akupatareita).
Milliste kuludega arvestada?
Erinevalt arvutist tahab printer pidevalt raha juurde saada - uuendamist vajavad paberivarud, värvilindid, -kassetid ja -balloonid. Mehaaniliselt liikuvad osad kuluvad ja mustuvad, neid on vaja puhastada ja asendada . Tihti maksate kulumaterjalide eest paari aasta jooksul teise printeri hinna juurde. Oleneb muidugi sellest, kui intensiivselt te printimistöid teete. Sageli nõuab odav printer kalleid kulumaterjale ja vastupidi - kallis printer küsib lisaks vähe raha.
    Kõige odavam on süski pidada nöelprintereid, mille värvilindid pole kallid ja mis lepivad igasuguste paberitüüpidega - peaasi , et paber liiga paks ega liiga õhuke poleks (paks kipub kinni jääma ja õhuke kortsuma ning rebenema). Värvilint maksab paari-kolmesaja krooni ringis ja sellega saab printida 1000-1500 lk. Nii kulub igale leheküljele linti 15-20 sendi eest, sellele tuleks lisada veel paberi hind.
    9-nõelase maatriksprinteri võite osta paari tuhande krooni eest, 24- nõelalised maksavad ligi tuhat krooni rohkem. Nõudlikum, suurt kiirust ja kõrgemat kvaliteeti vajav nõelprinteri eelistaja peab aga selle eest ligi 10 000 kr maksma.
    Kalleimad on laserprinterid, kuid ka nende toonerikassetid maksavad 1000-2000 krooni ringis. See-eest peab üks kassett vastu paar-kolm tuhat või enamgi keskmist lehekülge, nii ei kujune ühe lehekülje hind kalliks (20-40 senti). Odavaimate laserprinterite hinnad algavad 6000 (LED-printereil 4000) kroonist , professionaalsed mudelid võivad aga maksta 30-40 tuhande ringis. Kõrgema klassi värvilaserprinterite hind ulatub juba 100 000 ja enamagi kroonini, aga nendega vist algajad juba kokku ei puutu.
    Kulumaterjalidelt söövad trükivärviraha kõige enam värvilised jugaprinterid ja et neilt head pilti saada, tuleb ka kallist paberit või kilet raisata. Värviprindis läheb iga lehekülg maksma keskmiselt 2-5 krooni, mustvalgelt 40-80 senti. Odavamad jugaprinterid saab kätte alla 4000 krooniga , kallimate hinnad küündivad 7000- 8000 piirimaile.
Printerite pildid ja hinnad.
Laserprinterid:

Kyocera FS-1100 A4 must-valge laserprinter.

Hind (tk):
2 790.00 kr

Kyocera FS-C8100DN A3 värviline laserprinter

Hind (tk):
69 990.00 kr
Hinnad küündivad 2 790.00 kr-st kuni 69 990.00 kr-ni.
LED-printerid:

PRINTER MATRIX LX-300+II/C11C640041 EPSON

Hind (tk):
4 219.00 kr

LEXMARK 2580

Hind (tk):
8 039.00 kr
Hinnad küündivad 4 219.00 kr-st kuni 8 039.00 kr-ni, leidub ka kallemaid.
Jugaprinterid:
Epson Stylus D120
Hind (tk):
1 628.00 kr
Epson Stylus Photo R1900:
Hind (tk):
10 510.00 kr
Hinnad küündivad 1 628.00 kr-st kuni 10 510.00 kr-ni.
Nõelprinterid:
Epson TM-U220D
Hind (tk):
4 756.00 kr
Epson TM-U950
Hind (tk):
13 616.00 kr
Hinnad küündivad 4 756.00 kr-st kuni 13 616.00 kr-ni.
Kasutatud allikad:

• http://et.wikipedia.org/wiki/Printer
  
• http://www.jbt.ee/index.php?option=com_virtuemart&page=shop.browse&category_id=350&Itemid=6&vmcchk=1&Itemid=6
  
• http://www.arvutid24.eu/printerid/?category_id=30&id=1262&sort=&page=0&keyword=&vendor=0&price_min=&price_max=&stock_quantity_min=&stock_quantity_max=&Filtreeri=Filtreeri&printer_print_technology=maatriks&max_print_resolution_min=&printer_has_network_card=&printer_has_duplexer =
  
• 
  

Kasutatud kirjandus:

    Tiit Rummo "Arvutiga sõbraks" "AM" 1/1998 "PRINTERID"
    Jaak Pihlau "Printerid ja nende valimine" "Eesti Ekspress nr 16."
    Jaak Pihlau "Printerid" (AS Külim, Tallinn, I996)
    Jaak Pihlau " Infotehnoloogia käsiraamat koolidele ja iseõppijatele I" (AS Külim, Tallinn, I997)
    Toomas Ordlik "Esmatutvus personaalarvutiga" Tallinn, 1993
    "A ja O taskuteatmik" (Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 1999)