Piiride seadmine (1)

kuidas seada lastele piire
Referaat
Tallinn 2009
SISUKORD
1.1 Kes saab piire seada 4
2. Piiridest ja vastastikusest austusest 7
2.1 Lapsed tahavad piire 7
’2.2 Piiride puudumine 7
3. Laps ja lapsevanemad 9
3.1 Distsiplineerimine 9
3.2 Lastevanemate kolm rühma 10
3.3 Kas on võimalik kasutada kõiki kolme meetodit? 11
4. Kuidas vigadega hakkama saada 13
4.1 Tagajärjed ei ole karistused! 13
4.2 Karistus 13
4.3 Tagajärjed 14
5. Mõned näited kuidas käituda ja elu lihtsamaks muuta 16
KOKKUVÕTE 19
KASUTATUD KIRJANDUS 20
SISSEJUHATUS
Valisin selle teema sellepärast, et tihti lugu on nii lastel kui ka lastevanematel probleeme piiridega. Soovisin süüvida sellesse teemasse, kuna pean tunnistama, et teadmised olid üsna ühekülgsed. Tutvudes materjalidega pidin tõdema, et teema on väga huvitav, mahukas ja arendav .
Referaadi põhisisu jaotasin ma peatükkideks. Nii on lihtsam ja arusaadavam ka lugejale. Esimeses peatükis teen lühida ülevaate piiride seadmise mõttest ja mõttetusest. Püüan ka välja selgitada, kes peaks piire seadma. Teises peatükis teen lühida ülevaate sellest, et lapsed tegelikult vajavad piire, sest piiride puudumine muudab lapsed ebakindlaks ja tasakaalutuks. Kolmandas peatükis teen ülevaate sellest, kuidas lapsevanemad osalevad aktiivselt lapse sotsialiseerimisprotsessis. Samuti teen põgusa kokkuvõtte distsiplineerimisese. Dr. Gordoni raamatu järgi saab vanemaid peaaegu eranditult jaotada kolme rühma- „võitjad“, „kaotajad“, ja „pendeldajad“. Neljandas peatükis keskendun sellele, kui kuidas vigadega hakkama saada, kui piire on ületatud. Samuti püüan selgitada seda, et tagajärjed ei ole karistused. Karistus ja tagajörjed on erinevad. Viiendas peatükis püüdsingi välja tuua nõuandeid, kuidas käituda teatud olukordades .
Referaadi jaoks materjali sain ma peamiselt kirjandusest, mis teemat puudutab.. Referaadi koostamisel seadsin omale eesmärgi, saada võimalikult palju abistavat infot millest oleks kasu nii mulle kui ka lapsevanemale .
1. Piiride seadmise mõttest ja mõttetustest
Ikka ja jälle on küsitud: „Kas tohin lastele piire määrata?“ või „ Kuidas teha lastele selgeks, kus on minu piirid?“.
Silma hakkab, et mõistet „piir“ seostatakse ikka negatiivse sisuga- kehalise vm karistuse, hoiatuse , keelu, moraalijutluse, millestki ilmajätmise ja pideva „ei“-ga. Selle taga peitub ebakindlus kasvatustegevuses, puudulik eneseväärikus, vähene usk oma võimetesse- aga ka vajadus igikehtivate normide ja väärtuste ning alati toimivate retseptide järele.
Kahtlemata saab kõikjal ette tulevaid raskusi kasvatustöös põhjendada väärtuste ja normide ebamäärasusega igapäevases kasvatuspraktikas (ja seda mitte ainult piiride seadmise seisukohalt), samuti omaenda ja kõikvõimalike muude kasvatusstiilide ning ekspertide arvamuste vastandamisega. Suur valik pakutavat kirjandust ei hõlbusta laste kasvamist, vaid teeb tihti nõutuks ja võimetuks. Tunne, et „iialgi pole võimalik õigesti ega kõigi meele järele teha“, paneb mõnel juhul vastusest loobuma , veeretades selle terapeutide, meditsiini- või pedagoogikaekspertide kaela, kes igale küsimusele enam vähem sobiva vastuse peaksid leidma.

1.1 Kes saab piire seada

Piire saab seada ainult kasvataja- isiksus, kes on teadlik nii enda voorustest kui puudustest. Ainult niisugune inimene mõistab lapsi sellistena, nagu nad on- tasased või lärmakad, nõudjad või andjad, kartlikud või enesekindlad, tasakaalukad või impulsiivsed, lõhkujad või loojad - ning juhendab, toetab ja abistab neid, kuid paneb paika ka reeglid.
Kes võtab lapsi tõsiselt ning mõistab nende muresid ja hädasid, see ei anna järele lapse igale tujule ja nõudmisele ega aktsepteeri väljakutsuvaid piiririkkumisi, vaid kasvatab lastes püsivate väärtuste ja normide mõistmist.
Paljud vanemad, kes kahtlevad püsivates väärtustes ja normides, peaksid tagasi vaatama iseenda ja oma perekonna eluloole. Kuidas kasvatati siis, kui mina laps olin? Kas minu vajadustega arvestati?
Traditsioonide austamine ja kokkupõrked traditsioonidega ei tohi muutuda laialivalguvaks õhkamiseks: „Kui mina veel noor olin, oli kõik parem!“ ega üldistavaks hukkamõistuks moto järgi: „Mina tahan kõik teisiti teha!“ või „Sinul peab paremini minema kui minul!“. Kasvatusest võib saada n.ö. tippsport, stress , mis mõjutab isegi neid vanemaid, kes sellest teadlikult hoiduda püüavad. Nii võivad lapsed muutuda objektideks ja peegelpiltideks, kel tuleb välja elada elu need tahud, millest nende vanemad ilma jäid. Teinekord jälle rõhub vanemat mõni tema enda lapsepõlveaja luupainaja nii rängalt, et ta ei suuda järjekindlalt talitada.
Tagajärjed näivad olevat paradoksaalsed: samal ajal kui paljud vanemad mõistavad vabadust ja iseseisvust vääriti- kui piiride ja reeglite puudumist, otsivad lapsed rohkem kui kunagi varem selgeid ja kindlaid eeskujusid , kelle järgi oma samme seada, kelle vastu „hõõruda“ ning kellega end mõõta. Selle asemel et olla niisuguseks eeskujuks, peidavad paljud vanemad ja kasvatajad end ülevate ja heade sõnade, keeruliste selgituste ning lõputute vaidluste taha, mis kui nende laste poolt mõistmist ei leia, lõppevad impulsiivse karjumise või solvunud vaikimisega. Järjekindel tegutsemine asendub kõhklemisega, minnalaskmisest saab hoolimatus , sajatamine või armastusest ilmajätmine. Mõned lapsed tunnevad niisugustel puhkudel, et nende tahte- ja tegevusvabadust piiratakse ning et nad on ahistatud ja jõuetud (Rogge 2002: 28-30).
Pole kahtlust, et inimesel kelle jaoks piiride seadmine lapsepõlves oli lüüasaamine, alandus ja meeleheide, on hiljem raske piire seada ja nendest kinnipidamist nõuda. Inimest mõjutavad nähtavad ja nähtamatud sidemed oma vanematekoduga. Seesugused mõjud võivad olla nii loovad kui pärssivad ja nad püsivad seda kauem, mida visamalt keegi vanamatekodust ja selle tavadset kinni hoiab (Rogge 2002: 32).
Laps ei õpi iseseisvust, sõltumatust ja üksteisega arvestavat suhtlemisviisi ilma rituaalide ja piirideta , niisamuti ei saa ta ka vabadust tunnetada ilma korra ja vastutuseta. Lapsega tuleb arvestada, kuid seda ei tohi segamini ajada igale tema soovile ja nõudmisele järele andmisega. Lapsed vajavad selgeid ja kindlaid isiksusi. Kindlameelsuse tunnetamine- mitte selle all kannatamine aitab lastel orienteeruda. Kindlustunne aitab kujundada hoiakuid ja luua piire. Seal, kus piire pole, valitseb ebakindlus ja lapsed hakkavad järele proovima, kui kaugele nad minna tohivad. Ent meelekindlusel pole midagi tegemist karjumise, psüühilise ja kehalise vägivalla ega võimukusega: meelekindlus on selgus ja kindlameelsus, rahulik hoiak ja hääl, sisemine rahu ja tasakaalukus ning vastastikune lugupidamine.
Kes tahab last kasvatada iseseisvaks ja sõltumatuks, peab iseseisev ja sõltumatu olema ning oma tegude eest vastutama, kuid peab julgema olla ka ebatäiuslik. Täiuslikkus muudab lapsed araks, ässitab nad tüli norima ja kõikvõimsat veatut fassaadi uuristama, kuni see on kriime täis.
Raskusi piiride seadmisel tekitavad hirm teha midagi valesti ja sund olla teistele meele järele, arvestamata iseenda vajadusi ja soove. Kes seab piire, peab julgema olla teismeliste seas ebapopulaarne ja arvestama tülide, raevu ning vihapursetega. Kuna valitseb ettekujutus , et tuleb püüda olla kõigi poolt armastatud ja tunnustatud, pelgavad paljud vanemad ja kasvatajad seada piire- iseendale kui ka teistele.
Kes kehtestab piirid, peab kindlaks määrama ka piiririkkumiste ja reeglite vastu eksimiste tagajärjed. See aga on pingutav ja nõuab julgust , ent ka toetust, mis eeldab asjade arutamist ja kokkuleppeid lastega. Kes talub ainult lähedust ja väldib kokkupõrkeid, on võimetu eralduma ja iseseisvuma.
Piiride seadmine tähendab lapsi „ligi lasta“, samuti neist „lahti lasta“ ning julgustada neid toime tulema . See protsess ei kulge kriimude ja valuteda. Kes tahab lapsi tõelisuses eest kaitsta, kasvatab nad enamasti saamatuiks. Raskused piiride määramisega tekivad olikordades, kus lapsed asendavad partnerit, kus nad on muudetud tunnete kaisukaruks, kus nad kannatavad selle all, et peavad olema elu mõtteks või tundetusse perekliimasse tundeid ja õhkkonda looma, või kus lapsi kurjasti kasutatakse vanemate hariduse-ja karjääriunistuste tagantjärele- elluviiatena (Rogge 2002: 32-33).

2. Piiridest ja vastastikusest austusest

Mitmed raskused laste kasvatamisel põhinevad puudulikul piiride määramisel. Jutuajamisel eriti just vanemate lastega tuleb ilmsiks, et nad tunnevad endid täiskasvanute poolt hooletusse jäetuina. Nii peituvad väljakutsuva käitumise ning ärritavate tegude taga ( kas siis lasteaias, koolis või kodus)laste püüdlused tulla toime nende jaoks üha ähmasemaks muutuvas maailmas, milles puuduvad kindlad orientiirid . Aeg ajalt on märgata kuidas lapsed teevad meeleheitlikke katseid, et ennast tundma õppida ja tummalt appi karjuda. Kuueaastane Pia mängib pidevalt kääridega. Kuigi ta oskab neid korralikult käsitleda, lõikab ta endale ühtelugu kätte- nii ägedasti ja kaua, kuni verd jookma hakkab. Kõnelustest perekonnaga selgub , et Piale pööratakse tähelepanu peamiselt siis, kui ta on haige, väga kurb või kui ta on ennast vigastanud- vanemad on väga hõivatud oma tööga j atihti ei märkagi tütre vajadusi ja soove.
Mõnikord otsivad lapsed äärmuslikkr olukordi , et iseennast ja oma piire tunnetada ning suhteid luua. Lapsed, kes kogevad ükskõiksust, osavõtmatust ja üksindust, hakkavad kas teadlikult või alateadlikult mängima piiride ja äämuslike olukordadega ning riskivad võimalike ebaõnnestumistega. Ääretute piiririkkumiste taga peitub ka vajadus kindluse ja selguse järele.

2.1 Lapsed tahavad piire

Lapsed tahavad, et neile kehtestatakse reeglid ja piirid. Nad vajavad selgust, mida neil oodatakse ja nõutakse; mis on lubatud ja mis mitte. Lapse jaoks tähendab piiride vastu põrkamine ja hõõrdumine oma võimete ja võimaluste proovilepanekut. Kui vanemad last toetavad ja laps ise kaasa aitab, saab oskamatusest oskus.
Lapsed mängivad piiridega, et end proovile panna, arendada, ohte tundma õppida, hirme eemal hoida ning ületada. Lapsed on piiririkkumistest võlutud. See väljendub kõrges hinnangus , mida nad omistavad muinasjutu-, raamatu- või filmikangelastele, kes jätavad oma harjumused ja kodu ning asuvad teele, et ennast proovile panna, seiklustesse sattuda ning kurjade ja salapäraste jõududega võidelda.

’2.2 Piiride puudumine

Piiride puudumine muudab lapsed ebakindlaks ja tasakaalutuks. Kasvatusstiilid , kus pidevalt vahelduvad piits ja präänik, allasurumine ja järeleandlikkus ning minnalaskmine ja vihapursked, on lastele raskesti või üldse mitte mõistetavad. Neile lastele, kellele pole piire seatud, tähendavad piirid ja reeglid sageli keelde ja karistusi. Viimastel on laste jaoks eriti negatiivne tähendus, sest nende abil püüavad vanemad või kasvatajad murda lapse tahet. Keelud ja karistused pole piiride seadmisel sobivad vahendid, sest keelud sunnivad salatsema ja valetama ning varjutavad uued kogemused ebameeldivate tunnete ja süümepiinadega, karistused aga blokeerivad loovuse ning muudavad lapsed tähtsusetuteks, kuna ei arvesta neid kui iseseisvaid ja kaasamõtlevaid partneried. Tihti on keelud ja karistused spontaansed, teenivad vanema või kasvataja vajadusi ja väljendavad abitust. Keelud ja karistusd ning piits ja präänik on segu kättemaksust, enda maksmapanemisest ja kimbatustest ning viitavad sellele, et puuduvad kokkulepped ja reeglid, mis aitaksid keerulisemate olukordadega toime tulla.
Piirideta ükskõiksus kasvatuses tähendab seda, et vanemad või kasvatajad ignoreerivad ja sallivad lapse „ piiririkkumisi” nii kaua , kuni nad seda enam välja ei kannata. Ignoreerides lapse korrarikkumisi pikemat aega, täiskasvanud ainult soodustavad neid. Lapsed seevastu mängivad seesuguseid võimuvõitlusi läbi kuni ägedate kokkupõrgeteni. Kui lapsed rikuvad reegleid, tuleb sellele kohe tähelepanu pöörata. Reeglite rikkumine on märk sellest, et olemasolevaid piire on vaja varieerida ja laiendada, või et piiride ületamisele tuleb järjekindlalt lõpp teha ja uute rikkumiste tagajärjed kokku leppida. Järjekindel lapsevanem , kasvataja või õpetaja ei alanda lapsi („ Sa oled ju rumal!” või „Sa ei saa seda nagunii selgeks!”), vaid suhtub neisse austuse ja tähelepanuga ning arvestab nende kui kaasinimestega . Kes lapsi üle hooldab ja kamandab rääkides: „Ma tahan, et sinul oleks parem kui minul oli!”), see vaatab sageli neist üle, räägib neist üle.
„Igalühel on õigus lugupidamisele”, kirjutas ameerika psüholoog Rudolf Dreikurs. Piiride seadmine ja järjekindlus põhinevad vastastikusel austusel . Kes lapsi austab, võib oodata austust ka nende poolt. Kes peab lugu lapse väärikusest, selle väärikust austavad ka lapsed. Vanem, kasvataja või õpetaja, kes seab piire, peab arvastama ja austama nii lapse keha ja seksuaalsust, kui ka psüühikat ja hinge (Rogge 2002: 40-43).

3. Laps ja lapsevanemad

Lapsevanemad osalevad aktiivselt lapse sotsialiseerimisprotsessis talle sobilikku käitumist, väärtusi või reegleid õpetades. Tasud ja karistused on tugevaks sotsialiseerimistehnikaks. Lapsed ei korda pimesi tegevusi, mille eest nad on tasu saanud ja ei väldi karistust toonud käitumisi, vaid kasutavad tasusid ja karistusi kui olulist tagsisidet oma tegevuse planeerimisel ( pikemalt Hoffmann, Paris , Hall, & Shell , 1988). Tasud ja karistused on lapse suhtluskeskkonnas olemas pidevalt, mitte ainult siis, kui vanem teda distsiplineerib. Näiteks, kui 5- aastane poiss viib pärast õhtusööki oma nõud ise kraanikaussi ja ema naeratab talle või kui 4- aastane laps lükkab hoogsalt laualt maha ajalehtede hunniku ning isa vaatab seejärel kulmu kortsudades otsa. Heakskiit soodustab samasuguse käitumises kordumist, grimass või tähelepanust ilma jätmine mõjub aga karistusena (Kikas 2008: 55)

3.1 Distsiplineerimine

Distsiplineerimise korral reageerib vanem lapse reegleid rikkuvale või vastuvõetamatule käitumisele. Distsiplineerimiseks loetakse vanemapoolseid reageeringuid lapsele sotsiaalselt sobiliku käitumise õpetamiseks ning vastava käitumise soodustamiseks . Distsiplineerimise mõju sõltub vanemapoolsest sekkumisviisist ( suunamine, juhendamine, sobilikuks käitumiseks põhjuse andmine, aga ka riidlemine, ähvardamine, millestki meeldivast ilmajätmine). Enamsti kasutavad vanemad erinevate võtete kombinatsioone ning distsiplineerimise pikaajalised mõjud sõltuvad domineerivatest võtetest. Vanemlike kasvatusstiilide klassik Baumrind on oma uurimustes välja toonud, et teatav vanemlik kontroll on oluline laste parema sotsiaalse kompetentsuse kujunemisel ( viidatud Greenspan, 2006). Greenspan (2006) on aga rõhutatud, et lisaks kontrollile ja hoolivusele on ääretult oluline vanemate poolt valiku tegemine, millal distsiplineerida ja millal mitte ehk vanemlik tolerants. Põhimõtteks on see, et distsiplineerida last siis, kui ta teeb midagi sellist, mida kohe kuidagi sallida ei saa, muul juhul ignoreerida. Kui laps rõõmsalt raamaturiiuli sisuga tutvub, võib vanem seda vaikselt eemalt jälgida või need raamatud kõrgemale paigutada, mida laps rikkuda ei tohi. Kui aga laps uudistab nugade -kahvlite sahtlit, tulist pliiti või lennutab legoauto väikevenna poole, tuleb tõenäoliselt sekkuda.
Läbi distsiplineerimise ja õpetuse puutuvad lapsed kokku terve hulga erinevate sotsiaalsete reeglite ja ootustega erinevates keskkondades (vt Smetana, 1993). Nende reeglite mõistmine on vajalik eeldus sotsiaalselt kompetentseks käitumiseks. Reeglitest arusaamist täheldatakse juba alla kolmeaastastel lastel. Kuueaastased eristavad juba üsna hästi moraalseid ja konventsionaalseid reegleid ning teevad seda ennekõike tuttavates situatsioonides. Näiteks teab laps üsna varakult, et valetamine on halb, mis muidugi ei tähenda seda, et ta omab piisavat ettekujutust sellest, mis see valetamine on. Aja jooksul teadmine täpsustub ning ka reegli mõju käitumuslike valikute üle suureneb. Tuuakse välja ka seda, et mida vanemaks laps saab, seda erinevamatele situatsioonidele ta reegleid üldistab, reeglid muutuvad universaalsemaks ( Kikas 2008: 55-56).

3.2 Lastevanemate kolm rühma

Thomas Gordon kirjutab oma „Targas lapsevanemas“ lapse ja vanema erinevast
psühholoogilisest suurusest . Mida väiksem on laps, seda „suuremad“ on issi ja emme.
Nii mõneski mõttes on isa ja ema lapsele jumala staatuses , sest nemad teavad ja
oskavad kõike, nad on kõikvõimsad. Seesugune psühholoogiline suurus annabki
vanemale võimu lapse üle. Laste austus , usaldus ja armastus oma vanemate vastu on
piiritu , ükskõik kas nood ka tegelikult selle ära on teeninud või ei. On ju tõsi, et
suurem osa vanemaist ei ole sugugi nii targad ja head – keegi ei ole eksimatu ega
kõiketeadja. Seega võiks lapsevanemad esimesena lahti lasta iseenda tarkuse ja
tubliduse müüdist, suhtuda rahulikult ja kriitikameelega laste poolt neile omistatud
aupaistesse. Laste seesugune teguviis – tunnustada vanema võimu ja mõju – aitab neil
esialgu nii suure, ohtliku ja keerukana tunduvas maailmaga toime tulla. Ilma
täiskasvanuta nad lihtsalt hukkuksid ( Piirides või piirideta? 2008)
Vanemaid saab peaaegu eranditult jaotada kolme rühma- „võitjad“, „kaotajad“, ja „pendeldajad“. Esimesse gruppi kuuluvad vanemad kaitsevalt tuliselt oma õigust kasutada lapse suhtes mõjuvõimu ja jõudu. Nad usuvad keelamisse, piirangute seadmisse, teatud käitumismustrite nõudmisse, käskude jagamisse ja kuulekuse eeldamisse. Nad ähvardavad last karistusega ja kui laps ei kuuletu, siis saabki ta karistada . Kui vanema ja lapse vajaduste vahel tekib konflikt, lahendatakse see nii, et vanema võidab ja laps kaotab. Tavaliselt õigustavad vanemad on võitu selliste trafaretsete väljenditega nagu „Minu vanemad kasvatasid mind ka nii ja mul pole väga vigagi“, „Ma teen seda lapse pärast“, „Lapsed tahavad tegelikult, et vanemad oleksid võimukad“. Vahel on neil aga lihtsalt ebamäärane arusaam, et „vanemad peavadki lapse heaolu huvides võimukad olema, sest nemad teavad kõige paremini, mis on õige ja mis vale“.
Teise rühma kuuluvad vanemad, keda on mõnevõrra vähem kui „võitjaid“, lubavad oma lastele ohtralt vabadust. Nad hoiduvad meelega piire seadmast ja väidavad uhkelt, et ei nõustuks iial autoritaarsete kasvatusviisidega. Kui vanema ja lapse vajaduste vahel tekib konflikt, siis võidab sageli laps ja kaotab vanem, sest sellised vanemad usuvad, et on kahjulik lapse vajadustele mitte vastu tulla.
Kõige suurem rühm vanemaid on aga selliseid, kes ei suuda kumbagi lähenemist pidevalt järgida. Püüdes saavutada kuldset keskteed, pendeldavad nad edasi-tagasi, olles kord karm, kord leebe , kord keelav , siis lubav , kord võitja, siis aga kaotaja. Selle kohta ütles üks ema nii: „Püüan oma lastega leebe olla, kuni nad muutuvad nii vastikuks, et ma ei suuda neid enam taluda. Siis tunnen , et pean ennast muutma ja hakkan oma võimu kasutama, kuni muutun nii karmiks, et ma ei suuda iseennast välja kannatada.“
Tänapäeva vanemate peamine probleem on see, et nad suudavad näha vaid kahte viisi, kuidas koduste konfliktidega toime tulla. Vanema ja lapse vahel tekib paratamatult arusaamatusi ja vanemad näevad kahte teed. Mõned valivad „mina võidan sina kaotad“ lähenemise, teised „sina võidad mina kaotab“-lähenemise, kolmandad aga ei suuda kummagi kasuks otsustada ( Gordon 2003: 25-26)

3.3 Kas on võimalik kasutada kõiki kolme meetodit?

Aeg- ajalt kohtame vanemaid, kes kiidavad küll kaotajateta meetodi heaks ja usuvad selle tõhususse, kuid ei loobu ometi kahest „võit või kaotus“- tüüpi lähenemist.
„Kas pole hea vanem hoopis ise see, kes kasutab arukalt kõiki kolme meetodit, sõltuvalt probleemi iseloomust?“
Kuigi see seisukoht on mõistetav, kuna vanemad kardavad loobuda võimust laste üle, ei pea see paika. Nagu ei ole võimalik olla natuke rase , pole ka vanemate ja laste suhtes võimalik olla natuke demokraatlik. Vanema soov kasutada kõigi kolme meetodi kombinatsiooni tähendab eelkõige seda, et pöödeliste konfliktide puhuks tahab ta jätta endale õiguse kasutada I meetodit. Lihtsasse keelde tõlgituna kõlaks see nii: „Asjades, mis ei ole laste jaoks nii olulised, annan ma neile otsustamisel sõna, kuid tähtsate küsimuste puhul jätan ma endale õiguse ise otsuse teha.“
On nähtud vanemaid, kes sellist kombinatsiooni kasutavad ja võib öelda, et see ei tööta. Kui lapsed kogevad, kui hea on lahendada konflikte, ilma et peaks kaotama, panevad nad pahaks, kui vanemad pöörduvad aeg-ajalt I meetodi juurde tagasi. Või kaotavad nad huvi III meetodi vastu ebaolulistes küsimustes, kuna neile teeb tuska kaotus olulisemates küsimustes.
Sellise aruka kombinatsiooni tulemuseks on see, et lapsed muutuvad umbusaldavaks, kui vanemad katsetavad III meetodiga, kuna nad on kogenud, et kui käes on otsustav hetk, võidavad vanemad niikuinii. Miks peaksid lapsed siis probleemilahendusele üldse pühenduma? Kui tegu on tõsisema probleemiga, teavad nad juba ette, et vanem kasutab oma võimu, et võita.
Mõned vanemad jõuavad siiski sihle, kasutades vähem tõsiste probleemide puhul aeg-ajalt I meetodit; kuid kriitilise tähtsusega konflikti puhul, kus on mängus lapse tugevad tunded ja veendumised, tuleb alati tarvitada III meetodit. Ehk kehtib see kõigi inimsuhete kohta: kui konflikti tulemusest nii palju ei hoolita, antakse asi meelsamini teise kätesse; kuid kui mängus on tõsised panused , tahab inimene olla kindel, et tema saab otsuse tegemises osaleda (Gordon 2003: 288-289)

4. Kuidas vigadega hakkama saada

Vanemad küsivad tihtipeale: „Kuidas vigu vältida?“
Laste kasvatamine on mõnikord tõepoolest rist ja viletsus. Üks isa nendib: „Ükskõik, kuidas ka teed, ikka teed valesti. Kui olen vihane ja lapse peale karjun, tunnen hiljem süümepiinu, kuigi pärast karjumist hakkab mul kergem!“. Ta vaatab mind küsival pilgul. „ Kui ma aga lapse peale ei karju , kuigi ta mind närvi ajab ja kokkulepetest kinni ei pea, siis piinan end veel rohkem ja süüdistan ennast hiljem, et miks ma küll piire ei seadnud. Miks ma olen pidevalt ohver? Kuidas on minu tunnete arvestamisega?“.
See isa on seadnud endale klassikalise lõksu: ta ei saa ju „ alati õigesti“ tegu ( Rogge 2002:184).

4.1 Tagajärjed ei ole karistused!

„ Kas tagajärjed pole sarnased karistusele? Kas „kui... siis“- sõnastus ei mõju ähvardusena? Oma tegude tagajärgi ei saa lapsed ometi ise kindlaks määrata, seda teevad ju täiskasvanud!“ (Rogge 2002: 233)
Karistused võivad küll lühiajaliselt mõne olukorra lahendada: „Kui sa nüüd kohe järele ei jäta saan ma väga pahaseks!“, või tulemust anda: „ Enne kui sa koduseid töid ära ei tee, telekat ei vaata!“. Niisugune edu kestab aga vähe aega, sest karistused ei aita lastel õppida oma käitumist muutma ning probleeme iseseisvalt lahendama .
Karmid karistused alandavad lapsi ja viivad soovini vanematele kätte maksta jätkuva halva käitumise kaudu, või siis hoopiski ülepingutatud „korralikkuseni“, et kaitsta end impulsiivsete karistusaktsioonide eest.
Igasuguste igapäevaste situatsioonide- jorutamine, koristamine , magamaminek, ühised söömaajad- varal , et hädavajalik on olla järjekindel, kui kokkulepitud piiridest on üle astutud (Rogge 2002: 234-235).

4.2 Karistus

• Kasvatab lapses sobitumis- ja meeldimisvajadust.
  
• Muudab lapse muutunud käitumise sõltuvaks vanema-kasvataja ligiolekust.
  
• Arendab lapses süütunnet: „Ma olen paha laps!“, vanemad aga tunnevad: „Ma olen halb kasvataja!“.
  
• Viib vanema kasvatusliku agressiooni õigustuseni, nagu: „Kui mu laps oleks tubli , võiksin ka mina hea olla!“.
  
• Tekitab lapses pahatihti kättemaksufantaasiaid.
  

4.3 Tagajärjed

Tagajärjed tulenevad lapse tegevusest ning nende rakendamise eesmärkiks on õpetada last seda seotust märkama.

• Tagajärjed peavad lapsele olema teada enne piiririkkumist. Kui laps tagajärgedega arvestab ja kokkulepetest kinni peab, siis tagajärjed ei jõustu. Kui aga laps piire rikub ja kokkuleppeid eirab, teab ta, mis tulemuseks on.
  
• Ka tagajärjed sõnastatakse „kui...siis“ vormis ja sarnasus karistusähvardusega on keeleliselt sama. Ent tagajärgede „kui...siis“ seostamisel on teine põhimõte. Kui laps kogeb oma tegevuse tagajärgi, õpib ta probleemide lahendamises osalema . Tagajärgede raksendamine ei põhine lapse süüdistamisel ja vanema nõudmisel süü taas heaks teha, vaid vanema- lapse partnerlikel suhetel , mis ei sega vabadust ja võrdväärsust ära piiride kaotamisega ning „tasalülitamisega“.
  
• Tagajärjed põhinevad vastastikusel austusel ja taotlevad lahendusi, mis tulenevad mõistmisest. Vanem, kes rakendab tagajärgi suhtub lapsesse positiivselt ja teab, et laps käitub väljakutsuvalt siis, kui talle muidu tähelepanu ei osutata.
  
• Tagajärgede rakendamisest räägitakse lapsele rahulikul toonil. See on võimalik, kui need on eelnevalt kokku lepitud.
  

Koos lapsega saab tagajärgi kokku leppida järgmiste sammude abil.

• Täiskasvanu kirjeldab ja selgitab lapsele probleemi, pidades sealjuures silmas, et rääkida tuleb „mina“- vormis, mitte umbisikuliselt ja vältida süüdistusi („Sa oled paha laps!“) ning üldistusi („Sa ei tee kunagi...“).
  
• Oluline on, et laps saaks olukorda kirjeldada nii nagu tema seda näeb, mis aga ei tähenda, et täiskasvanu peab seda ilmtingimata aksepteerima. Ei tohiks lasta end teelt kõrvale juhtida laste süüdistustest: „ Teised on süüdi!“ ja lubadustest: „Ma enam ei tee...“, samuti solvumisest või mangumisest.
  
• Tagajärgi tuleb rõhutada ning neist rääkida selgelt. Täiskasvanud peavad veenduma , et võimalikud tagajärjed on lapsele teada enne tegu. Oluline on veel, et tagajärgedest ka tõepoolest kinni peetaks. Seega peavad vanemad veenduma, et tagajärgi, mis lapsele lubatud on võimalik nii praktiliselt kui emotsionaalselt rakendada. Kui see siiski võimalik pole, tuleb otsida tagajärgi, mis on võimalikud ilma ennast ja lapsi üle koormamata (Rogge 2002: 236-238)
  

5. Mõned näited kuidas käituda ja elu lihtsamaks muuta

Teadaanne
Teadaanne teavitab last, et ta peab käsiloleva tegevuse peagi lõpetama ja midagi muud tegema hakkama. Anna teadaanne viis, kümme minutit enne vajalikku lõpetamise aega. Kui aeg on läbi ütle: „Aeg on läbi. Peame minema“. Kui ta kuuletub, tunnusta teda.
Parema käitumise tabel
See on kirjalik arvepidamine, mis tuletab lapsle lõbusal, mitte naaksuval moel meelde ta igapäevaseid kohustusi ja vanemale vajadust last nende ülesannete eduka täitmise eest tunnustada ( Whitham 2001: 276-277).
Ajurünnak
See on nii lapsele kui vanematele tore viis peresiseses konfliktis otsusele jõuda. Esiteks tuleb probleem sõnastada. Seejärel käivad kõik asjaosalised kiiresti ja järjest välja kõik pähetulevad ideed probleemi lahenduseks. Üks inimene kirjutab need üles. Kellelgi pole sel ajal lubatud ideid kommenteerida või tsenseerida. Jätkake niikaua , kuni jõuate lahenduseni.
Vaadake kirjapandud ideede loetelu üle, tõmmake maha kõik, mis ühelegi osalejale ei meeldi ja tehke ring ümber kõigile, mida igaüks oleks nõus proovima.
Valige välja kõige populaarsemad ideed ja leppige kokku, et ühte neist proovitakse kolm kuni viis päeva.
Korraldage selle aja möödumisel uus kokkusaamine, et näha, kuidas idee toimis. Kui idee ei andnud soovitud tulemust, proovige mõnda järgmist ( Whitham 2001: 279-280).
Lapse vanuseline areng
Lapsed läbivad intellektuaalse, sotsiaalse psüühilise ja emotsionaalse arengu erinevaid tasandeid. Iga laps areneb individuaalse kiirusega ja võib ühele tasandile jõuda teistest varem, teisele jälle hiljem ja kolmandale just nendega samal ajal. Teadtud tasandite puhul võime lapse sinnajõudmist eeldada ja tunneme selle märgid ära. Kaheaastane pürib iseseisvusele, neljane tahab juhtimist jne. On kasulik lugeda laste arengu kohta kirjutatud raamatuid. Mõnigi vanem on raamatu kätte võtnud ja lugenud, et kaheksa-aastane suhtub kriitikasse tundlikult ja on tundnud uskumatut kergendust teadmisest, et lapse hiljutine tujukus on normaalne ja tegelikult täiesti eakohane arengutasand. Muidugi tuleb selle tasandi raskustega ikkagi tegeleda, kuid sa ei tunne end üksi jäetuna.
Kui lapsel on arenguraskusi, võib tema arengulise vanuse määramiseks lugeda erinevate vanuste ja arengutasandite kirjeldusi. Kui avastad, et su kaheksa-aastane on sotsiaalselt käitumiselt näiteks viieaastase tasemel, on sul pidepunkt, et määrata, mida sa temalt ootad ja eeldad ( Whitham 2001: 281).
Valiku aeg
See on umbes kakskümend minutit päevasel ajal, mil laps võib valida ükskõik millise mängu või tegevuse, mis teda huvitab. Vanemad võivad soovi korral valiku ajas osaleda (tegevuse valib siiski laps), kuid see võib olla ka üksinda mängimine. Sellele võib kehtestada mõningad piirid. Vanem, kellel ei ole palju tagajärgi kasutada, saab karistuseks vähendada valiku aja kestust. Nt: „Keera teler kinni, muidu kaotad valiku ajast viis minutit“, „Tee oma koolitöö kella poole kaheksaks valmis ja sa saad täna õhtul täispika pooletunnise valiku aja“ ( Whitham 2001: 282-283).
Valikud
Valik on kahe tegutsemisvõimaluse pakkumine, mis tähendab, et laps peab ühe neist valima . Valikuid on sageli lihtsam aktsepteerida kui käsklusi. Tunnusta last, kui ta ükskõik kui vastumeelselt valiku teeb.
Käsklus: Mine pane uneriided selga
Valik: Kas sa tahad panna triibulise või punase öösärgi ( Whitham 2001: 283).
Käsklus
Käsklus on lihtne avaldus käituda teatud viisil või see lõpetada. Tõhusat käsklust andes tuleb lapsega silmside luua, nimetada käitumisviis, mida sa alata või lõpetada soovid ja kasutada neutraalset, kindlat hääletooni. Vajadusel anna üks või kaks meeldetuletust. Ära kunagi pikalt seleta.
Ära esita küsimust: Kas sa võiksid nüüd toa korda teha?
Anna selge käsklus: On aeg tuba korda teha ( Whitham 2001: 283-284).
Kinnijätmine ehk koduarest
See on kohatust käitumisest tulenev tagajärg, kui vanemad nõuavad lapselt teatud aja kestel tuppa jäämist. Võib tähendada ka telefoni kasutamise keeldu või muude privileegide äravõtmist.
Et tagajärg oleks mõjus, peab see vastama järgmistele kriteerimitele:

• Kas kinnijätmisel on lapse jaoks tähendus?
  

Jah, kui lapsele meeldib väljas mängida. Kui lapse suurim rõõm on koju jääda ja raamatut lugeda, siis võib tähendus olla liialt väike.

• Kas sa suudad seda tagada? Kas laps jääb tõepoolest tuppa?
  

Jah, juhul kui laps peale väljamineku keeldu tõesti välja ei lähe. Kui ta aknast alla ronib või tagauksest välja hiilin, ei suuda sa seda tagada.

• Kas sa tahad seda karistust lapsele määrata?
  

Jah, kui sellega rabelemist ei teki. Kui kinnijäetud laps sinu elu talumatuks muudab, siis võib olla ei.

• Kas kinnijätmine on minimaalne võimalik karistus?
  

Jah, kui laps jäetakse kinni pärastlõunaks või ööpäevaks, väga tõsisel põhjusel ka kogu nädalavahetuseks. Ei, kui sa jätad lapse tuppa terveks nädalaks ( Whitham 2001: 287-288).
Tunnustamine ja positiivne tähelepanu
Positiivset tähelepanu või tunnustamist kasutades võib suurendada lapse vastavat käitumist.
Positiivse tähelepanu elemendid on:

• Mine lapse juurde või kutsu ta enda juurde.
  
• Lasku lapse tasandile ja kalluta end tema poole.
  
• Loo silmside
  
• Tunnusta käitumist või tegevust, mitte last. Maini oma jutus vastavat käitumist.
  
• Kui tunned , et nii on õige, naerata lapsele.
  
• Hääletoon peaks väljendama head meeleolu, mis sul tema käitumise tagajärel enne tunnustamist tekkis.
  
• Tunnusta viivitamatult.
  
• Väldi sarkasmi või „ma ju ütlesin“ reaksioone.
  

Tunnustamise näited:
Suurepärane, et sa hakkasid meeldetuletuseta koduseid töid tegema!
Tore, et sa oma kingad nii kiiresti üles leidsid ( Whitham 2001: 292-293).

KOKKUVÕTE

Lapse arendamine algab sünnimomendist. Iga laps on eriline ja vajab oma vanemate tähelepanu, hellust, tunnustust iga uue oskuse omandamisel. Piiride seadmine on vajalik igale lapsele. Referaadi koostamisel selgus, et vanem kes seab lapsele piirid peab endas väga kindel olema, sest ebakindel inimene ei suuda piiridest kinni hoida.
Kuna ma ise töötan lasteaias ja näen kui mõni lapsevanem on hädas lapsele piiride seadmises, siis loodan, et see referaat aitab nii mõndagi. Selle referaadi koostamine andis mulle palju informatsiooni ja kindlustunnet . Nüüd olen teadlik sellest, et lapsed vajavad piire ja piire saab seada endas kindel inimene. Arvan,et tänu referaadi koostamisele oskan tulevikus aidata ja nõustada lapsevanemaid.

KASUTATUD KIRJANDUS

Rogge, J-U. 2002. Lapsed vajavad piire, vanemad seavad piire. Tartu: Kunst
Dr. Gordon, T. 2003. Tark lapsevanem. Väike Vanker
Kikas, E. 2008. Õppimine ja õpetamine koolieelses eas. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus
Whitham, C. 2001. Vastus on ei! Kuidas seda öelda ja selle juurde jääda. Sinisukk , 2001
Piirides või piirideta? (2008) [2009, aprill 10]
http://www.meelikekoolitus.ee/files/piiride%20panekust%20T.pdf
6