“Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?” (4)

MICHAEL WINTERHOFF
“Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?”
Aastapikkuse vaatluse tulemuse kinnitavad, et enamiku probleemsete laste ja noorte psüühiline küpsemine on peatunud kõige rohkem kolmeaastase tasemel. Teisisõnu on nende noorte psüühika väikelapse tasemel, nende füüsilie ja psüühilise vanuse vahel haigutab suur lõhe. Seetõttu ei suudagi nad ümbritsevatega normaalseid suhteid arendada. Igasugune lähenemine neile näib ilmvõimatu. Nad terroriseerivad teisi enda umber ja on välistele suunamiskatsetele täiesti immuunsed. (12.lk)
Lapse psüühikale võib saatuslikuks saada terve hulk mõjutusi. Nende kõigi koosmõjul muutuvadki lapsed, kes oma ebaküpse psüühika tõttu õiget käitumist valest eristada ei oska, nendeks türannideks ja koletisteks, kellega suheldes me üha sagedamini nõutust tunneme . (13.lk)
Alles siis, kui täiskasvanud õpivad selle teadmiste valguses enda käitumist kriitiliselt analüüsima, on võimalik lastele jälle tagasi anda nende koht ühiskonna ja kohelda neid lastena. Selleks on neil ju ometi õigus. Praegu oleme aga lapsed täiskasvanutega võrdsele pulgale asetanud ja seega nad täiesti üle koormanud. (16.lk)
Nii aga surutakse lapsed neile sobimatusse rolli, mille täitmiseks neil puuduva igasugused psüühilised eeldused. Neile antakse roll olla täiskasvanule võrdne partner . (25.lk)
Lasteaia- või algklasside lastest rääkides ütlevad täiskavanud sageli umbes nii: “Minu lapsel on tugev tahtejõud, ta paneb end maksma, sest teab, mida tahab.” Niisugune suhtumisega antakse lapsele isiksuse omadused, mida tal aga elu nii varases staadiumis olla ei saa. Isiksuse areng algab alles kaheksandal-üheksandal eluaastal . Edasiselt sõltub see nii geneetilisest pärandist kui ka üksikute isiksuseomaduste individuaalsest arendamisest. (sama:25)
See, mida vanemad selles näites ekslikult isiksuseks peavad, on lapselik käitumisviis, mis on omane igale selles vanuses olevale lapsele. Nii tunduvad väikelapsed alati “tahtejõulised”, sest nad usuvad, et valitsevad üksinda maailma ja võivad oma tahet saada igal ajal. Väikelapsed ei ole veel õppinud välismaailma ja teisi inimesi enda mina piirangutena nägema. (samas:25)
Probleem ongi selles, et paljud vanemad, kasvatajad ega õpetajad ei arva enam, et nende kohus on lastele piiranguid seada. Nad näevad last tolle arvatava isiksusena ja võimendavad
tema oletavaid omadusi. Sellega aga takistatakse lape eakohast arengut ja laps jääb pidama varase lapsepõlve psüühilisse faasi. Edaspidi on tal raske toime tulla igapäevaeluga, kus nõutakse piiridest lugupidamist. (samas:25)
Järgnevalt tuleb korduvalt juttu sellest, et täiskasvanud peavad lastele piire kehtestama. Esmapilgul tundub see pühaduse teotamisena. Paljud vanemad võtavad piiride kehtestamist kui armastusepuudust, külma autoritaarset käitumist ja lapse halvustamist. (26.lk)
Lapsi peab alati hellalt kohtlema. Tingimata vajavad lapsed armastust. Seda saab väljendada kehalise kontakti kaudu, lapse vanusele vastavalt teda kallistades, sülle võttes või pead silitades. Lapse normaalse kognitiivse arengu jaoks on hädavajalikud ettelugemine ja temaga koos mängimine. (28.lk)
Kindlad piirid ja armastus üheskoos võimaldavad eluks vajalikel oskustel välja areneda. (samas:28)
Siiski torkab silma, et paljud täiskasvanud pole lapse normaalse arengu astmetest teadlikud. Ka need, kes teevad silmanähtavalt kõik oma lapse heaks. See kehtib kõigi arenguvaldkondade kohta kõne omandamisest kuni motoorika arenguni välja. Näiteks ei teata, et 10-12- kuune laps peaks olema võimeline ütlema ühesõnalisi lauseid ning 12-14-kuune peaks muuhulgas käima. (samas:28)
Kolmeaastase lapse keeleline areng on jõudnud kolme-nelja-sõnaliste lauseteni ning hügeenikasvatus on niikaugel, et laps on päeval kuiv. Ja eelkõige on kolmene laps õppinud vanemate äraolekul autoriteetidele kuuletuma ja lastegrupis silmatorkamatult toimetama. See ei tähenda midagi muud kui lapse lasteaiavalmidust. Edasine keeleline ja sotsiaalne areng viivad lõpuks kooliküpsuseni ajaks, kui laps saab kuue-seitsmeaastaseks. (samas:28)
Peale nende arengute läbib laps ka psüühilises plaanis eri faase ja saavutab eri küpsusastmeid. Eelkõige peegelduvad need selles, kuidas laps enda umber maailma näeb, sellepärast nimetan ma neid arenguastmeid ka lapse maailmapildi arenguks. (samas:28)
Enne, kui selline maailmapilt täiskasvanud inimsel kinnistub, läbib laps normaalse arengu puhul kolm erinevat faasi: oraalse, anaalse ja maagilis-oidipaalse faasi. Iga faas muudab lapse maailmapilti. (29.lk)
Oraalne faas kestab sünnist kuni 1,5.-2. eluaastani. Selles faasis võib lapse maailmapilti kirjeldada lausega “Ma olen see, mida ma saan” . See on aeg, kus kesksel kohal on lapse kohene vajaduste rahuldamine. Väga väike laps peab saama kogemuse, et tema jaoks on olemas kindel pereliige, kes rahuldab tema vajaduse kehalise läheduse, nälja ning janu
kiire kustutamise järele. (29-30.lk)
Selles faasis toimuvad tähtsad muutused ka lapse motoorikas: kõigepealt avastab ta maailma
roomates ja siis kõndides. Kogemuse tõttu aina suuremaks muutuvas maailmas hakkab laps eristama iseenda isikut teistest. Ta tunnetab iseennast ja “teise” olemasolu. (30.lk)
Anaalne faas kestab tavaliselt teisest kolmanda eluaastani. Lapse maailmapilti iseloomustab selle faasi lause: “Ma olen see, mida ma enda käes hoian või ära annan”. Ülekantuna lapse käitumisele ümbruskonna suhtes tähendab see lapse avastust, et ta saab ise oma tahtmist läbi viia ja otsustab, kas allub teiste tahtele. Rahvakeeli jõuab laps niisiis jonniperioodi, ta püüab oma tahet üha rohkem läbi suruda ja täiskasvanuid oma vajadusi igal juhul rahuldama panna. (30-31.lk)
Lapsed defineerivad end nelja-viie aasta vanuses saabuvas maagilis-oidipaalses faasis lausega “Ma loon endale sellise maailma, nagu ma vajan”. Järelikult elavad selles vanuses lapsed täiskasvanute jaoks ebareaalsetes fantaasiates, näiteks annavad asjadele teise funktsiooni, sõltuvalt sellest, mida need parajasti kujutama peavad. (31.lk)
Normaalse psüühilise arenguga lapsed läbivad nende lapselike maailmapiltidega faasid üksteise järel. Viimasesse faasi jõudnuna on laps võimeline aru saama, et tema reaktsioon võib teises inimeses esile kutsuda vastureaktsiooni. Näiteks konfliktides on laps nüüd võimeline oma osa nägema ja vastavalt käituma. Klassikalises mõttes on laps sellega kooliküps. Laps saab aga nimetatud arenguastmed läbida ainult siis, kui vanemad käituvad nendele vastavalt. Nad peavad seega tagama, et iga faas lõpeks ja saaks üle areneda järgmiseks. See ei kulge mingil juhul automaatselt. Uued arengustaadiumi järgnevad ka pärast kuuendat eluaastat, kuni hiliseks noorukieaks kujuneb välja täiskasvanulik maailmataju. (31-32.lk)
Täiskasvanud peavad endale selgeks tegema, et laste kasvatamise eesmärk peaks olema võimaldada nende iseseisvumine . Selle alla kuuluvad seesugused suured valdkonnad nagu võime suhteid luua ja hoida ning oma elukutset valida. Just seetõttu kuulub üldmõiste “kasvatus” alla ka psüühika arendamine, isegi kui peaksime nii eemalduma kasvatuse pedagoogilisest moistest. Psüühika arendamine tähendab funktsioonide pidevat treenimist nii kodus kui lasteasutuses. (47.lk)
Interaktsioonivõime loomiseks ei tohi unustada, et meil on tegemist lastega, keda tuleb ka kohelda kui lapsi. (55.lk)
Ühest küljest tähendab see armastavat ja hoolivat kohtlemist, teisest küljest täiskasvanu
arusaamist juhtimise ja kontrolli vajadusest ehk autoriteedist positiivses mõttes. Teisisõnu: lastel tuleb lasta olla lapsed ning täiskasvanud peavad tahtma olla täiskasvanud. (samas:55)
Lapsed saavad areneda ainult tänu emotsionaalsele sidemele oma vanematega. (60.lk)
On tähtis, et just vanemad peegeldaksid lastele nende emotsioone. (samas:60)
Esimestel eluaastatel on vaja anda lapsele võimalus teiste tundeid kogeda. Teiste tunnetele tuginedes saab ka enda tundeid lahterdada. Seejuures on oluline, et ka täiskasvanu väljendaks oma tundeid lapsele spontaalselt ja olukorrast lähtuvalt. Kui tekib konflikt, peab täiskasvanu reaktsioon olema alati seotud teatud tundega. Väikelastele tuleb oma tundeid alati ka sõnadega väljendada: vanemad peavad selgelt välja ütlema, kas nad on hetkel vihased või rõõmsad. Samuti nimetage sõnadega tundeid, mida laps väljendab. (61.lk)
Vanemad, kes arutavad oma lapsega kogu aeg vaid täiskasvanute teemasid , võimaldavad juba väikelapsele suures osas iseseisvust. Nad käituvad nagu treener , kes ei anna õpilasele kõigepealt kätte reketit ja palli, vaid hakkab kohe taktilisi peensusi ja strateegiaid arutama. Mängija teeb küll näo, et saab kõigest aru, ja proovib näpunäiteid platsil realiseerida, kuid tõenäoliselt tema mäng ebaõnnestub, kuna tal puudub mängutehniline väljaõpe. (64.lk)
Täiskasvanu ja laps asuavd võrdsele tasandile ja tegutsevad samal positsioonil, nii et kumbki ei saa teisele suunda ette näidata. Sellist moodsat lapse kohtlemist peetakse tänapäeva ühiskonnas täiesti normaalseks. Täiskasvanute vestlustest kõrvalejätmine on suur erand : lapsed istuvad täiesti loomulikult peaaegu igas situatsioonis juures ja tohivad kõike pealt kuulata. Kui varem toimusid paljud vestlused õhtul, siis nüüd räägitakse kõigest kohe. Ka sellest ilmneb täiskasvanute kasvav võimetus igapäevaste muredega hakkama saada. Laps, kellesse suhtutakse kui partnerisse, peab seejuures vanemat aitama : ka tema arvamust võetakse ilmselgelt arvesse, olgu teemaks kooseluprobleemid, finantsküsimused või muu, mis peaks asuma väljaspool tema vastutusala . Niisugustes küsimustes oma arvamust avaldavatele lastele ei öelda enam, et nad pole nende küsimuste jaoks veel piisavalt vanad. Nende sekkumist peetakse positiivseks küpsuse märgiks. Kõik see saab alguse sellest, et vanemad annavad lapsele partneri staatuse. Isegi siis, kui on selge, et laps ei suuda mingil teemal arusaadavalt väljenduda ega ole võimeline seoseid mõistma, ei muutu suhtumine temasse kui partnerisse. Siis kuulatakse last heatahtlikult veel hoolikamalt, seletatakse talle põhjalikult asjaolusid ja kistakse laps veel sügavamale asjadesse, mis talle imlselgelt üle jõu käivad. Ka vanemate sõbrad ja tuttavad, kes niiviisi lastega käituvad, reageerivad kirjeldatud situatsioonides liiga heatahtlikult. (78.lk)
Lapsesse suhtutakse kui täiskasvanuga võrdsesse ja ta pühendatakse tüüpilistesse
täiskasvanute maailama protsessidesse. (90.lk)
Selle suhtumise taustategur on ühiskonna areng, mis esitab täiskasvanutele üha suuremaid
nõudmisi ja mõjutab tugevasti suhteid lastega. (samas:90)
Moodsa ühiskonna raamid panevad täiskasvanu üha sagedamini olukorda, kus ta surutakse abivajaja rolli. (samas:90)
Toimub projektsiooni raames võimusuhete ümberpööramine: täiskasvanu astub lapsest allpool asuvale tasandile ja muutub hädiseks, lapse ülesanne on äkitselt täiskasvanu vajadusi rahuldada. Selline lapse emotsionaalne väärkohtlemine toob kaasa lapse nartsissistliku minapildi kujunemise. Süvapsühholoogiat appi votes võib öelda, et lapse areng jääb pidama 18.-30. elukuu juurde. (106.lk)
Me alistume kõikjal tunnustatud partnerlussuhetele põhinevale mõtlemisele ja tegutsemisele laste suhtes. Selline moodne mõtteviis on väikeste laste puhul täiesti kohatu . Varem oli tavaks lapsi traditsiooniliselt kasvatada. See tähendas suunamist põhiliste käitumisviiside pideva harjutamise kaudu ning peegeldanist väära käitumise puhul. Moodne, partnelusideel põhinev mõtlemisviis levis alates vanemate laste või noorukite kasvatamisest, kui sai juba lähtuda sellest, et mõttekas on pigem seletav, mitte juhtiv kasvatus. (138.lk)
Vanemad ei reageeri enam lapse käitumisele, vaid püüavad aru saada, mida ta teeb ja seejärel seletada, mida ta oleks paremini teha saanud. Lapse paremat käitumist püütakse saavutada mõistmise ja selgitustest arusaamisega. Selle tagajärjena hakkavad meid üha enam ümbritsema väiksed koletised ja türannid. (145.lk)
Koletised ja türannid saavad lastest täiskavanute vale käitumise tulemusena. (samas:145)
Selles raamatust oli väga palju häid mõtteid ja plussiks veel näited, mis olid väga head. Sain rohkem teada, kuidas väikesed türannid tulevad, poleks arvanud, et mõned lapsevanemad ei sea oma lastele üldse piire. Piirid peavad kindlasti olema muidu ei saa lapsed enam üldse aru, mis on hea ja, mis on halb. Ja muidugi lapse kaasamine oma isiklikkese probleemidesse pole üldse mõeldav. Selleks on teised (suured) inimesed. Aga tõesti mõned lapsevanemad ei saa sellest aru või, siis neil ei ole kellelegi seda arutada. Pole vaja last koormata oma muredega.
Lapsesse peaks suhtuma ikka nagu lapsesse mitte nagu täiskasvanusse.
Las jääb lapsele oma lapsepõlv!