"Tark lapsevanem" (2)

13
ETTEKANNE RAAMATUST „TARK LAPSEVANEM “
SISSEJUHATUS
Thomas Gordoni raamatus „Tark lapsevanem“ lastevanematele mõeldud programm õpetab, kuidas lastega tulemuslikumalt suhelda, ning pakub samm-sammulisi juhiseid, kuidas lahendada igapäevaseid tülisid. Raamatu keskmes on kolm mõistet – aktiivne kuulamine , mina-sõnumid ja kaotajateta konflikti lahendamise meetod.
Oma raamatus püüab ta vastata järgmistele küsimustele, mis läbivad terve raamatu keskset teemat:

• Kuidas rääkida oma lapsega nii, et ta sind kuulaks?
  
• Kuidas kuulata last nii, et ta tunneks, et teda mõistetakse?
  
• Kuidas lahendada probleeme ja konflikte perekonnas nii, et keegi ei tunneks end kaotajana?
  

VANEMAID SÜÜDISTATAKSE, AGA EI KOOLITATA
Vanemaid süüdistatakse noorte hädades ja ka neis probleemides, mida noored väidetavalt ühiskonnale tekitavad. Poliitikud ja ametnikud süüdistavad vanemaid selles, et nood kasvatavad üles põlvkondade viisi kamabas jõlkujaid, teismelistest mõrvareid, vägivaldseid kooliõpilasi ja kurjategijaid. Ja kui lapsed ei saa koolis hakkama või kukuvad ühest kohast teise järel välja, väidavad õpetajad ja koolijuhid, et selles on süüdi vanemad.
Ning samas – kes aitaks vanemaid? Kui palju pingutusi tehakse selleks, et aidata emadel – isadel saada paremateks lapsevanemateks?
1962. aastal otsustas dr. Thomas Gordon Pasadenas koostada vanemate treeningprogrammi, milles esimesel kursusel osales ainult 17 vanemat, kellest enamikul oli oma lastega juba tõsiseid probleeme. Kursus kannab nime Vanemate Efektiivsuse Treening või lihtsalt PET.
Selle programmiga on tõestatud, et koolituse abil võivad vanemad kasvatada oma lapsi tunduvalt tõhusamalt. Nad võivad õppida oskusi, mis aitavad laste ja vanemate vahelisi suhtlemiskanaleid mõlemat pidi avatuna hoida.
1.1. Vanemad on inimesed, mitte jumalad
Kui inimestest saavad lapsevanemad, juhtub midagi kurba. Nad hakkavad mängima teatud rolle ja unustavad, et on inimesed. Olles sisenenud vanemaks olemise pühasse maailma, tunnevad nad, et peavad üle võtma ka Vanema rolli ja kohustsued.
Selline muutus paneb vanemad liigagi tihti unustama, et nad on endiselt kõigi oma vigadega, inimesed, kelle võimetel on piirid ja kelle tunded on eripalgelised. Unustades oma inimlikkuse, lakkavad nad vanemaks saades sageli inimesed olemast. Nad ei tunne ennast enam vabalt ega suuda olla nemad ise.
1.2. Heakskiidu mõiste
Kõik vanemad on inimesed, kes tunnevad oma laste käitumise suhtes aeg – ajalt kahte sorti tundeid - heakskiitu ja mitteheakskiitu.
Käitumine on miski, mida laps teeb või ütleb. See ei ole lapsevanema hinnang sellele. Näiteks, kui laps jätab riided põrandale vedelema, on see käitumine. Kui lapsevanem nimetab teda lohakaks, on see hinnang. On selge, et mõningaid lapse käitumisi ollakse valmis kohe heaks kiitma, teisi mitte.
Kui paljusid lapse käitumisi vanem heaks kiidab, sõltub osaliselt sellest, milline inimene ta ise on. Mõned vanemad on juba loomu poolest sallivad. Mõned teised vanemad on inimestena sallimatud. Nad leiavad, et suurem osa teiste inimeste tegudest on vastuvõetamatud. Kui jälgida neid laste seltskonnas, võib olla üllatunud, miks nad ei talu nii paljusid käitumisi, mis tunduvad teistele jälle täiesti vastuvõetavad.
Vanema sallivus sõltub ka konkreetsest situatsioonist. Kõik vanemad tunnistavad, et sõpradel külas olles on lapse käitumise suhtes palju rangemad kui siis, kui pere on kodus. Laste jaoks on sageli üllatav, et vanemad pahandavad nende lauakommete üle, kui neil on keegi külas, ehkki tavaliselt ei tehta sellest numbrit.
Et perekonnas on tavaliselt kaks vanemat, muudab see sallivuse mustri veelgi keerulisemaks. Üks vanem on loomu poolest alati sallivam kui teine. Lisaks kõigub aeg – ajalt mõlema vanema sallivuse lävi, sõltudes olukorrast ja meeleolust. Seega ei saa isa ja ema ühel ja samal ajahetkel lapse käitumise suhtes ühte ja sama tunda.
2. KUIDAS KUULATA LAPSI NII, ET NAD TEIEGA RÄÄGIKS: HEAKSKIITEV KEEL
Üsna tavaline on olukord, kus lapsed ehitavad enda ja vanemate vahele müüri, keeldudes jagamast seda, mis peitub nende sees. Lapsed õpivad ära, et vanematega rääkida on mõttetu ja sageli pole see ka ohutu. Nii jäävad paljud vanemad ilma võimalusest oma lapsi eluprobleemide lahendamisel aidata.
Miks kaotavad nii paljud vanemad laste usalduse? Miks ei räägi lapsed ühest hetkest alates enam vanematele asju, mis on neile tõesti olulised? Miks õnnestub vaid vähestel vanematel säilitada oma lapsega abistav suhe?
2.1. Heakskiitva keele jõud
Heakskiit on kui viljakas pinnas, tänu millele saab tillukesest seemnest imekaunis lill. Nii nagu seemnes, peitub ka lapses võime areneda. Seejuures on heakskiit alus, mis võimaldab tal oma võimeid kasutada.
Miks on vanemapoolne heakskiit lapsele nii tähtis? Seda vanemad tavaliselt ei mõista. Enamikku inimestest on kasvatatud uskuma, et kui nad hindavad last niisugusena nagu ta on, jääbki ta selliseks ; et parim võimalus aidata lapsel tulevikus kellekski saada on öelda talle, millega tema juurs rahul ei olda.
Enamik vanemaid kasutab laste kasvatamisel mitteheakskiitvat keelt, uskudes, et nii aitavad last kõige enam. Lisaks tekitavad negatiivsed sõnumid lastes tõrksust. Nad lõpetavad vanematega rääkimise ning mõistavad et on tunduvalt mugavam hoida oma tunded ja probleemid endale.
Heakskiitev keel seevastu muudab lasped avatuks, annab neile vabaduse oma tundeid ja probleeme jagada. Õppinud sõnade abil oma heakskiitu väljendama, on vanemad omandanud töövehndi, millel võib olla tohutu mõju. Nad saavad olla lapsele toeks , kui too õpib ennast austama ja oma väärtusi tunnetama. Nad võivad kergendada tema kaasasündinud võimete väljaarenemist ja kasutuselevõttu. Nad võivad kiirendada tema liikumist iseseisvuse poole. Nad saavad aidata tal õppida, kuidas lahendada elus ette tulevaid probleeme; samuti võivad nad anda talle jõudu, et toime tulla lapsepõlve ja noorukiea pettumuste ja valuga.
Kõikidest heakskiidu tagajärgedest pole ükski nii oluline kui lapse sisetunne, et teada armastatakse. Sest teise tunnustamine „sellisena nagu ta on“ tuleneb ju armastusest; tunda end armastatuna.
2.2. Heakskiitu tuleb välja näidata
Üks asi on see, kui vanem tunneb, et ta kiidab lapse käitumise heaks, teine asi on muuta see ka lapsele arusaadavaks. Vanemal tuleb õppida oma heakskiitu väljendama nii, et laps seda tunnetab.
Selleks on vaja kindlaid oskusi. Ometi kipub enamik vanemaid kujutlema heakskiitu passiivse nähtusena – meeleolu, hoiaku või tundena. Rääkimine võib mõjuda tervendavalt, tuues kaasa positiivse muutuse. Ent see peab olema õige rääkimine. Sama kehtib ka vanemate kohta. Viis, kuidas lastega räägitakse, määrab ära selle, kas vanematest on abi või mõjub nendega suhtlemine hoopiski negatiivselt.
2.3. Mittesõnaline heakskiidu väljendamine
Sõnumeid võib edastada sõnade abil või mitteverbaalsete sõnumite abil. Viimaseid antakse edasi žestide, pooside, näoilmete või käitumisega. Nt. lehvitades paremat kätt endast väljapoole, peopesa lapse suunas mõistab laps üsna tõenäoliselt seda kui sõnumit : “Mine minema“. Pöörates peopesa sissepoole viibates käega enda suunas ja laps tajub seda kui sõnumit: „Tule siia“. Viimane väljendab heakskiitu, esimene mitte.
2.4. Passiivne kuulamine kui heakskiidu väljendus
Ka mitte midagi ütlemine võib väljendada heakskiitu. Vaikus – passiivne kuulamine – on võimas mitteverbaalne sõnum, mida võib edukalt kasutada selleks, et inimene tunneks end sada protsenti heaks kiidetuna.
Vanema passiivne kuulamine võimaldab lapsel minna kaugemale ükskõik, millisest esialgsest teatest, mis teda muserdas. Laps areneb selle lühikese aja jooksul, mil teda tunnustatakse. Tal lubatakse oma tundeid väljendada ja aidatakse isikliku probleemilahendusega välja tulla. Vanema vaikimine aitab sellele arenemisele kaasa.
Kõik sõnumid, mida vanemad sarnastes olukordades edastavad, mitte ainult ei väljenda tõrjumist, vaid peatavad ka edasise suhtlemise ega lase endal probleemi lahendada.
Seega võib ka mitte midagi ütlemine ja mitte midagi tegemine väljendada heakskiitu, ning aidata kaasa lapse arenemisele ja muutumisele.
2.5. Heakskiidu väljendamine sõnades
Enamik vanemaid mõistab, et suheldes ei saa üks osapool pikka aega vaikida. Et saavutada lähedane suhe, tuleb vanematel oma lastega rääkida, ja lastelgi on vaja kõneleda.
Rääkimine on tähtis, kuid veelgi olulisem on see, kuidas vanemad seda teevad. Vanemate ja lapse suhte kohta saab palju öelda, jälgides nende omavahelist suhtlemist, eriti aga seda, kuidas vanem vastab laste teadetele. Vanematel tasub uurida, mil viisil nad lastele vastavad, sest selles peitub vanemliku tarkuse võti.
3. Aktiivne kuulamine
Aktiivne kuulamine, mis on tunduvalt tõhusam, kui passiivne kuulamine, on tähelepanuväärne võimalus lähendada sõnumi saatjat ja vastuvõtjat. Selles protsessis on vastuvõtja niisama aktiivne kui saatjagi. Ent aktiivse kuulamise õppimiseks peavad vanemad paremini mõistma kahe inimese vahelist suhtlemisakti.
Kui laps otsustab vanemaga suhelda, on tal selleks mingi põhjus. Ta tahab midagi; tal on ebamugav ja ta tahab jagada oma tundeid, ta on millegi tõttu endast väljas, tal on probleem – dr Gordon ütleb selle kohta oma raamatus, et lapse organismis valitseb tasakaalu puudus. Et end tasakaaluseisundisse tagasi tuua, otsutab laps midagi ütelda. Ta ei saa edasi anda seda, mis teeglikult temas toimub, kunha see koosneb keerulistest protsessidest. Ta peab valima signaali, mis tema arvates võiks tähendada sõnumit. Seda valiku protsessi nim kodeerimiseks . Et sõnum jõuaks õieti vastuvõtjani (lapsevanemani), peab vastuvõtja sõnumi dekodeerima. Kui vanem dekodeerib sõnumi õieti, mõistab ta mida lapse tegelikult tahab. Samas võib vanem ka sõnumi valesti dekodeerida ja nii tekib vanem ning lapse vahel katkenud suhtlusprotsess. Kahe inimese vahelises suhtlusprotsessis tekibki sageli see viga – vastuvõtja mõistab saatja sõnumit valesti, ent kumbki ei tea seda.
Oletagem, et vanem otsustab dekodeerimise õigsust kontrollida – et olla kindel, kas ta pole valesti aru saanud. Seda saab teha nii, et ta edastab oma mõtted – dekodeerimise tulemuse – lapsele. Kuulnud vanema tagasisidet, saab laps talle öelda, kas dekodeerimine läks õigesti või mitte. Kui lapsevanem peegeladas esmakordselt lapse sõnumit, kasutas ta aktiivset kuulamist.
3.1. Miks peaksid vanemad aktiivset kuulamist õppima?
Paljud inimesed arvavad , et võivad oma tunnetest vabaneda , kui suruvad need alla, unustavad ära või mõtlevad millegi muu peale. Tegelikult saavad inimesed häirivatest tunnetest lahti siis, kui julgustada neid avatult oma emotsioone väljendama. Aktiivne kuulamine aitab sedasorti katarsisele kaasa. See aitab täpselt aru saada, mida nad tunnevad. Kui nad saavad tundeid väljendada, kaovad need sageli nagu võluväel.
Aktiivne kuulamine aitab vähendada laste hirmu, mida nad tunnevad negatiivsete emotsioonide ees. Kui vanem näitab aktiivset kuulamist kasutades, et nõustub lapse tunnetega, aitab lapsel ka neid omaks võtta. Laps õpib vanema reaktsioonist, et tunded on sõbralikud.
Aktiivne suhtlemine muudab lapse ja vanema vahelise suhte lähedasemaks. Just lapsed on need, kes vastavad aktiivsele kuulamisele alati armastusega. Sarnased tunded tekivad ka kuulajas, kes hakkab rääkijaga suuremat lähedust tundma. Vanemad, kes õpivad selgeks aktiivse kuulamise, avastavad uut sorti väärtustamise ja lugupidamise tunde ning hakkavad lapsest rohkem hoolima , laps omakorda vastab samaga vanemale.
Aktiivne kuulamine aitab lapsel ise oma probleeme lahendada. On teada, et inimesed suudavad paremini probleeme analüüsida ja lahendusi leida, kui saavad neist rääkida. Kuna aktiivne kuulamine hõlbustab tunduvalt rääkimist, on sellest abi ka lahenduse leidmisel.
Aktiivne kuulamine suurendab lapse valmisolekut võtta vastu oma vanemate mõtteid ja tundeid. Kui inimene kuulab ära teise seisukoha, on rääkijal hiljem lihtsam ka kuulajaga arvestada. Lapsed on altimad oma vanemate sõnumitele, kui vanemaid on neid eelnevalt kuulanud. Kui vanemad kurdavad, et lapsed ei kuula neid, võib kihla vedada, et nad ise pole kuigi head kuulajad.
Aktiivne kuulamine hoiab ohjad lapse käes. Kui vanemad vastavad lapse probleemidele aktiivse kuulamisega, võivad näha, kuidas laps hakkab ise mõtlema. Aktiivne kuulamine julgustab last mõtlema, oma probleeme analüüsima ja lahendusi otsima . Aktiivne kuulamine tähendab usaldust, samal ajal kui nõu andmine, veenmine, juhendamine ja muud taolised sõnumid väljendavad usaldamatust, võttes lapselt vastutuse probleemi lahendamise eest. Seepärast on aktiivne kuulamine üks tõhusamaid viise, kuidas aidata lapsel ennast paremini suunata, saada vastutustundlikumaks ja iseseisvamaks inimeseks.
3.2. Aktiivse kuulamise riskid
Aktiivne kuulamine eeldab, et sõnumi vastuvõtja heidab kõrvale oam mõtted ja tunded, pühendumaks lapse sõnumile. See lubab tal teate õigesti vastu võtta. Kui vanem soovib sõnumit mõista nii, nagu laps seda mõtles, tuleb tal end asetada lapse olukorda. Vaid siis kuuleb ta tähendust, mida rääkija kavatses edasi anda. Tagasiside pole aktiivse kuulamise puhul midagi muud kui vanemapoolne kontroll, kas ta sai õigesti aru. Samas näitab sõnumi tagasipeegeldus ka saatajale, kas teda on mõistetud.
Kui inimesed midagi sügavuti mõistavad, avaldab see neile mõju. Avatus teise inimese kogemusele võib kaasa tuua vajaduse mõtestada ümber oma kogemus, ja see võib tunduda hirmutav.
4. MINA SÕNUMID
Lapsed muudavad oma käitumist palju tõenäolisemalt siis, kui vanemad saadavad neile mina – sõnumeid, mis sisaldavad kolme osa:

• Vastuvõetamatu käitumise kirjeldus
  
• Vanema tunded
  
• Käitumise käegakatsutav ja konkreetne mõju vanemale
  

Kui vanem kasutab mina – sõnumeid, kuid lapsed ei muuda sellegipoolest oma vastuvõetamatut käitumist, võib põhjuseks olla see, et vanem on saatnud ühe või mitu poolikut mina – sõnumit.
Mina – sõnumite saatmise eesmärk on panna lapsi muutma hetkel käsil olevat tegevust. Tavaliselt ei piisa sellest, kui kirjeldatakse käitumist, mida vanem ei suuda taluda, ning ütleb, et see häirib teda.
4.1. Miks on mina – sõnumid paremad kui sina – sõnumid?
Mina – sõnum kutsub hoopis harvemini esile vastupanu ja mässumeelsust. Kui teatada lapsele ausalt , kuidas tema käitumine lapsevanemale mõjub, on see hoopis vähem ähvardav sellest, kui vihjata, et ta on paha, kui ta niimoodi käitub.
Mina – sõnumid on ka palju tõhusamad seetõttu, et jätavad vastutuse käitumise muutmise eest lapsele. Mina – sõnumid aitavad lapsel kasvada ja oma käitumise eest vastutada. Mina – sõnum ütleb lapsele, et vastutus jäetakse temale. Kuna mina – sõnumid on ausad, avaldavad need lastele muljet – nad hakkavad ka ise sarnaseid sõnumeid saatma , olles haaratud mõnest tugevast tundest.
4.2. Mida tõhusate mina – sõnumite abil teha saab?
Mina – sõnumitel võivad olla jahmatavd tagajärjed. Sageli teatavad vanemad, et lapsed on üllatunud, kui saavad teada, mida nende vanemad tegelikult tunnevad. Nagu täiskasvanud, ei tea ka lapsed sageli, kuidas nende käitumine teisi mõjutab. Oma eesmärke järgides pole neil aimugi, millist mõju võiksid nad avaldada. Kui seda neile öelda, arvestavad nad sellega rohkem. Hoolimatus asnedub tihti hoolivusega.
4.3. Probleemid mina – sõnumitega
Alati on vanematel mina – sõnumite kasutamisega ka probleeme. Ükski neist pole ületamatu, ent kõik nad nõuavad teatavaid lisaoskusi.
Sageli ignoreerivad lapsed mina – sõnumeid, eriti siis kui vanemad nerid esimest korda kasutavad. Kellelegi ei meeldi teada saada, et nende käitumine on vastuolus teise vajadusega . Sama kehtib ka laste kohta. Mõnikord eelistavad nad „mitte kuulda“, milliseid tundeid nende vanemas tekitab.
4.4. Kuidas mina – sõnumid aitavad probleeme lahendada
Sekkuva mina – sõnumi kasutamisel puutuvad kõik vanemad kokku probleemiga, et aeg – ajalt keeldub laps oma käitumist muutmast isegi siis, kui on mõistnud, kuidas see vanemale mõjub. Mõnikord ei toimi isegi kõige selgem mina – sõnum – laps ei muuda vanemate vajadusi eiravat tegevust. Lapse vajadus teatud viisil käituda läheb vastuollu vanema vajadustega.
PETis nim seda vajaduse konfliktiks. Selle ilmnedes – ja see juhtub paratamatult kõigis inimestevahelistes suhetes – on suhtes kätte jõudnud tõe hetk.
5. KONFLIKTID LAPSE JA VANEMA SUHETES
Kõikidel vanematel tuleb ette olukordi , kus nad ei suuda sekkumise ega keskkonna kohaldumisega lapse käitumist muuta; laps jätkab ikka tegevust, mis ei lase vanemal oma vajadusi rahuldada.
Vanemate ja laste vajaduste konfliktid pole igas perekonnas mitte ainult möödapääsmatud, vaid ka sagedased. Need ulatuvad tühistest nägelustest tõsiste tülideni.
Konflikt on suhtes tõe hetk – selle tervisekontroll, kriis, mis võib seda nõrgemaks või tugevamaks muuta, kriitiline sündmus, mis võib kaasa tuua kauakestvat pahameelt, pinna all hõõguvat vaenu ja jäädavaid arme. Konflikt võib inimesi üksteisest eemaldada või tekitada nende vahele lähedasema ja intiimsema sideme.
Vanema ja lapse suhtes on kõige olulisem see, kuidas konflikte lahendadatakse. Vähesed vanemad tunnistavad tõsiasja, et konflikt on osa elust ega pruugi olla tingimata halb. Enamik püüab neist konfliktidest iga hinna eest hoiduda.
Konflikt, mida perekonnas avatult väljendatakse kui loomuliku nähtusega, on laste jaoks tunduvalt tervislikum, kui suurem osa vanemaid arvab . Niisugustes peredes on lapsel võimalus kogeda konflikti, õppida sellega toime tulema ja olla hilisemaks eluks paremini ette valmistatud. Iga suhte puhul on tähtsaim see, kuidas konfliktid lahendatakse, mitte see, kui palju neid ette tuleb.