Distsipliin (1)

TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR
NOORSOOTÖÖ OSAKOND
ELIKO ROOMET
NT-13
DISTSIPLIIN
Referaat
Juhendaja : mag. Lii Lilleoja
TALLINN 2010
SISUKORD
SISSEJUHATUS 2
1. DISTSIPLIINI DEFINEERIMINE 3
2. PIIRIDE SEADMINE LASTELE 5
3. DISTSIPLIINIPROBLEEMID KOOLIS 6
4. ENESEDISTSIPLIIN 8
4.1 EESMÄRKIDE SAAVUTAMINE 8
4.2 DISTSIPLIINI HOIDMINE 9
KASUTATUD KIRJANDUS 11

SISSEJUHATUS

Distsipliin on saanud tänapäeval väga oluliseks probleemiks. Sellest räägitakse ikka ja jälle lastevanemate nõukogudes, koolide õpetajate koosolekutel , koolivalitsustes ning samuti on distsipliiniküsimused abikaasadevaheliste riidude kõige sagedasem põhjus. Distsipliinist on saanud poliitiline, juriidiline, haridust, religiooni ja perekonda puudutav probleem. Sellest on mitmeid arutelusi ajalehtedes ning ajakirjades. Samuti on kirjutatud mitmeid raamatuid ja uurimustöid ( Gordon 2003).
Distsipliiniteemade uurimisel on märgatud vale strateegia rakendamist ühiskonnas. Püütakse vähendada noorte inimeste ennasthävitavat ja sotsiaalselt vastuvõetamatut käitumist, näiteks alkoholism , narkomaania, suitsetamine , õigusrikkumised, koolist väljaheitmine, autojuhtimine purjus peaga, vandaalitsemised ja muud vägivallatsemised. Siia alla kuuluvad ka vägistamised, abielueelsed raseduse juhtumid ning enesetapud . Selliste käitumiste sagenemine on tõestuseks meie esivanemate valedest arusaamadest distsiplineerimisel. Nende tavapärased võtted nii kodus kui koolis ei ole vilja kandnud. Võib järeldada, et senised lastekasvatusmeetodid on olnud pigem sellise soovimatu käitumise põhjus kui sellevastane ravim (Gordon 2003).

1. DISTSIPLIINI DEFINEERIMINE

Väga oluline on vahet teha distsipliinil kui nimisõna ja distsiplineerima kui tegusõna tähenduses. Distsipliini all mõeldakse enamasti reeglitele ja eeskirjadele vastavat käitumist ja korda. Samuti tähendab see käitumist, mis saavutatakse harjutamisega, näiteks „distsipliin klassis“ või „hea korvpallimeeskonna distsipliin“. Nimisõna tähenduses tekitab antud mõiste harva poleemikat, kuna mõeldes distsipliinist, tuleb silme ette kord ja korrastatus, koostöö, protseduuride tundmine ja järgimine ning hoolimine teiste inimeste õigustest (Gordon 2003).
Tegusõnana võib distsiplineerimist defineerida kui treenimise ja kontrolli abil korda ning sõnakuulelikkust saavutama või karistama, karmilt kohtlema, noomima, nuhtlema. Kodudes mõistetaksegi distsiplineerimise all laste kontrolli all hoidmist eelnevalt mainitud tegevuste kaudu. Kuna räägime jõu kasutamisest, mida tavaliselt tehakse ka ütlusega ähvardamise vormis, siis lapsed kaitsevad ennast. Nad protestivad, hakkavad vastu, maksavad kätte või valetavad. Peaasi , et pääseks piirangutest ja kontrollist (Gordon 2003).
Uurimustulemused näitavad ka seda, et karistamine tekitab lastes agressiivsust ja vägivaldsust. Kui võrreldakse lapsi, keda kodus vähem karistatakse ja neid, keda tihedamini, siis viimastel esineb tunduvalt sagedamini agressiivsust, hüperaktiivsust ja vägivaldsust teiste laste suhtes. Mõista distsipliini nimi- ja tegusõnavormide vahelist erinevust on oluline veel ühel põhjusel: sellest selgub , et distsipliiniteemaline vaidlus käib tegelikult selle üle, kuidas lastega toime tulla, mitte aga selle üle, mida neilt ootame (Gordon 2003).
Tegelikult on ka tegusõnana distsiplineerimisel veel üks tähendus. Mõeldud on distsiplineerimist eesmärgiga kellegi üle kontrolli saavutada. See puudutab juhendamist, õpetamist, kasvatamist ja üldjuhul ei tekita nii palju vaidlusi. Noorte inimeste elu mõjutamiseks tuleb vanematel loobuda laste kontrolli all hoidmiseks mõeldud jõumeetodite kasutamisest. Kasutusse peaks võtma teatud uued meetodid, mis mõjutaksid noorte elu positiivselt. On ju ka üks vähetuntud psühholoogiline tõde, et noori inimesi on kergem mõjutada, kui loobutakse oma võimu kasutamisest nende kontrolli all hoidmiseks. Mida rohkem sa kasutad võimu selleks, et inimesi kontrolli all hoida, seda vähem suudad sa nende elu tegelikult mõjutada (Gordon 2003).

2. PIIRIDE SEADMINE LASTELE

Piire saab seada ainult kasvataja-isiksus, kes peab olema teadlik nii enda voorustest kui ka puudustest. Lapsi tuleb mõista sellistena nagu nad on. Neid juhendades, toetades ja abistades pannakse paika ka reeglid. Laps ei õpi iseseisvust, sõltumatust ja üksteisega arvestavat suhtlemisviisi ilma rituaalide ja piirideta. Samuti ei saa ta ka vabadust tunnetada ilma korra ja vastutuseta. Seal kus piire pole, valitseb ebakindlus ja lapsed hakkavad järele proovima, kui kaugele nad minna tohivad (Rogge 2002).
Piiride kehtestamisel tuleb kindlaks määrata ka piiririkkumiste ja reeglite vastu eksimiste tagajärjed. Piiride ülesandeks pole mitte valitseda, vaid hoopis juhtida, toetada ja ergutada. Keeldusi ning karistusi ei tohi määrata vihahoos. Tihti võivad lapsed otsida äärmuslike olukordi , et iseennast ja piire tunnetada. Piiririkkumiste taga peitub tihti vajadus kindluse ja selguse järele. Kui lapsed rikuvad reegleid, peab probleemile kohe tähelepanu pöörama. See võib olla märk sellest, et olemasolevaid piire on vaja varieerida ja laiendada (Rogge 2002).

3. DISTSIPLIINIPROBLEEMID KOOLIS

Iga õpetaja peab koolis lahendama mingisuguseid distsipliiniprobleeme. Nii õpilaste kui õpetajate jaoks on esmatähtis klassis kontrolli hoidmine. Väärtushinnangute muutudes on samuti muutunud suhtumine mitmetesse distsipliini ja korra tagamise võtetesse. Korra tagamise võtteid saab katse-eksituse meetodil ise arendada, kuid neid võib ka õppida varasemate kogemuste põhjal ( Watson 2003).
Minu arvates on kõige sagedasemad probleemid koolis järgmised: kord klassis, ropendamine , narkootikumid, „ pahad sõbrad“, koolivägivald, vandalism, popitegijad, kaklused jne.
Kord klassis aitab luua positiivset õpikeskkonda. Kõige parem on juba õppeaasta alguses koostada plaan, kuidas distsipliini tagada. Tuleks olla enne õpilasi klassis ning austada iga õpilast. Peab olema usaldusväärne ja järjekindel. Halba käitumist ei tohi jätta tähelepanuta. Ropendamise korra ei tohiks üle reageerida ega ärrituda. Paljud õpilased, kes koolis ropendavad ja vannuvad, ei oska oma tundeid teisiti väljendada. Neile peab õpetama sotsiaalselt vastuvõetavamaid viise enda väljendamiseks. Kuid need, kes ropendavad tähelepanu äratamiseks, ei tohi lasta ennast sellise võimumänguga kaasata (Watson 2003).
Üsna kasvav probleem on narkootikumide tarvitamine. Üks enim levinud põhjusi, miks noored mõnuaineid kasutavad on see, et nad elavad hetkele. Ei taheta väheste kogemuste põhjal tagajärgi näha. Loeb ainult kaifisaamise hetk. Sellisel puhul oleks soovitav noortele otsida professionaalset abi. Narkovastase teema käsitlemisega tuleks tegeleda juba algklassides. Tegevusse peab kaasama ka lapsevanemaid. Tihti saadakse infot narkootikumide kohta just „pahadelt sõpradelt“, seega võivad kodudes ka emad- isad aidata lastel mõista, missugust ohtu võivad tema sõbrad kujutada (Watson 2003).
Muret on tekitanud alati ka koolivägivald. Kuna tegemist on inimsuhetega, pole lahenduste leidmine kerge. Õpetajad ja koolipersonal peavad õpilasi õpetama ja kaitsma. Kui kontrolli pole, manipulerib hirmuvalitseja kaasõpilasi ja nende õppimisvõime kannatab. Ka vandalism tekitab mitmesuguseid probleeme. Selle vastu aitab õpilaste tööle rakendamine, nad peaksid ise kõrvaldama tekitatud vandalismi jäljed. Hävitustööd ei tohi jätta nähtavale (Watson 2003).
Kooli juhtkonna kui ka õpetajate jaoks on oluline tagada õpilaste osavõtt õppetööst. Seega on popitegijad üheks suurimaks mureallikaks koolis. Selle vastu tegutsemise esimeseks sammuks tuleks välja töötada kohalkäimispoliitika. Puudumisi peaks põhjendama. Selleks, et õpilane tunneks vastutust, tuleks tegemata töö järgi teha. Kaastunne ja rangus võiksid õpetajal käia käsikäes (Watson 2003).
Kokkuvõtteks saab järeldada, et pedagoogide ülesanne ei ole ainult õpilastele õppekava edasiandmine, vaid ka suhtlemine õpilaste, lastevanemate, kolleegide ja kooli juhtkonnaga.

4. ENESEDISTSIPLIIN

Väga oluline on märgata vahet „pealesunnitud“ ja „enesekehtestatud“ distsipliini vahel. Üks on väljaspoolt tulev, teine seestpoolt. Enesedistsipliini puhul on inimese sees kontrollkese, suudetakse ennast kontrollida, korrale kutsuda ja distsiplineerida. Enesedistsipliiniga noored on need, kellele on lapsepõlves võimaldatud palju isiklikku vabadust. Neile on antud valikuid ja otsuseid ise teha. Kahjuks aga on enamus lapsevanemaid ja õpetajaid seisukohal, et täiskasvanute poolt rakendatud väline kontroll arendab lõpuks ka lastele sisemise kontrolli. Praeguseks on küllalt tõendeid lastevanemate arusaamade tagasilükkamiseks (Gordon 2003).

4.1 EESMÄRKIDE SAAVUTAMINE

Eesmärk määrab arengu. Selleks tuleks ennast ise häälestada. Eesmärkide seadmise mootoriks on motivatsioon ja tahe . Tuleb luua endale elus selged ja innustavad sihid. Eesmärgikindlus lubab olla meil ise oma elu peremees ja aitab ka teisi juhtida. Mida toimekam, ärksam ning ettevõtlikum inimene, seda enam tuleb tal äri- või ametiasjade ajamisel oma isiksuse mõjujõud mängu panna. Samas peab olema valmis toime tulema ka teiste isikute vastuseisuga ( Kidron 1997).
Tihtipeale on eesmärkide saavutamiseks vaja kokku puutuda enesekehtestamisega. Kindel käitumine ja enesekehtestamine võimaldavad saavutada oma eesmärke ja säilitada sisemine tasakaal. Enesekehtestamine ei tähenda #agressiivne olema“. See tähendab pigem võimet oma õigusi kaitsta ja oskus ennast väljendada. Enesekestestamine on aus, otsekohene ning asjalik (Kidron 1997).
Tahe ja distsipliin on omavahel seotud. Raamatus „Sisemine sangar“ suunatakse inimene oma sisemise sangari otsimisele ja leidmisele. Tegelikult elab meis kõigis see nn. sisemine sangar, mis on inimese arengu, täisverelise elu ja võimalike tõkete võitmise igavene kood. Et sangariks saada, tuleb olla distsiplineeritud. Enesedistsipliin on oluline, kuna see aitab oskuslikult tahtejõudu rakendada. Just distsipliin paneb meid tegutsema sihiteadlikult edu suunas (Teily 2006).

4.2 DISTSIPLIINI HOIDMINE

Väga lihtne on püstitada eesmärke ja neid siis paberi peal vaadata. Aga tegelikult tuleks tegeleda hoopis nende eesmärkide saavutamisega. Vaja oleks omandada distsipliin, sest ainult distsiplineeritud ja plaanipärane tegevus viib sihile ( Pajumaa 2010).
Distsipliini hoidmiseks on kindel viis, tuleb kasutada oma teadlikkust. See on võime märgata selgelt nähtuseid, mis leiavad aset meie peas ka kehas- mõtted, hirmud , ihad, emotsioonid jt. Tuleb saada teada need nähtused, mis suudavad meie elu märkimisväärselt muuta. Tekib valikuvõimalus, mille läbi saab hoida ka distsipliini. Kui hakatakse nägema oma võimalusi, siis läbi teadlikuse oskame me hakata valima. Selle läbi jõutakse iga kord eesmärgile lähemale (Pajumaa 2010).
„Distsipliini eesmärk ei ole vägivald enda kallal- see ei ole distsipliin. Distsipliini eesmärk on saada rõõmu“, Sri Sri Ravi Shankar- vaimne juht ja humanist
(Shankar 2009).
KOKKUVÕTE
Käsitledes lapse arengu- ja kasvukeskkonda, peaksime lõplikult loobuma totalitaarrežiimide poolt monstrumiks moonutatud terminoloogiaaspektist. Siin on mõeldud seda, et poleks ainuüksi juba autoriteedi ja distsipliini mainimine seostatud lapse ahistamisega ning arengu tõkestamisega. Tegelikult on ju distsipliin ja enesedistsipliin kasvatuse, kui terviku arenemise nurgakiviks. Tõsi see on, et paljude lastevanemate jaoks kehastab distsipliin endas kõike taunimisväärset (Pener 2009).
Eluga toime tulemiseks vajab laps tugevat ning turvalist lähisuhet, mis baseerub tingimusteta armastusele, mida ei saa võrdsustada kõikelubatavusega. Lähisuhete edendamise nimel peab eraldama lapse jaoks aega, alles siis saab rääkida kasvatusmeetoditest- nii tunnustamisest kui karistamisest. Põhjendamatud käsud muudavad lapsed türannideks, kes üritavad ennast kehtestada jms. Autoriteediks ei kujuneta ähvardades, hirmutades ega manipuleerides (Pener 2009).
Distsipliin on kindlale korrale allumine. Ka koolis on vaja distsipliini, muidu valitseb seal kaos . Kui koolis on tagatud kord, siis on kõigil, kes tahavad õppida või õpetada, parem olla. Distsipliini tagamiseks tuleb koolis kasutada mitmeid vahendeid. Õpetaja peab ennast maksma panema , et olla autoriteetne . Õpilaste suhtes tuleb olla nõudlik, kui ei tohi ületada teatud piire. Eelkõige peaks noori juba algusest peale reegleid järgima õpetama. Õpilasi oleks hea edu puhul kiita ning õnnitleda, see motiveeriks neid osalema õppetööd ning edukamalt tegutsema.
Kokkuvõttes võib öelda, et koolis on distsipliini vaja selleks, et seal oleks võimalik efektiivselt õppida. Distsipliini puudumisel, ei saaks koolis midagi korralikult teha. Samuti peab tõdema, et arenemise, kasvamise , loomise ja loovuse, kaitsmise, avastamise, uurimise ning teostamise, õppimise ja mängimise eelduseks on mängureeglid, kokkulepped, konsensus ja ka kompromissid.

KASUTATUD KIRJANDUS

Avaldatud allikad
Gordon, T. (2003). Millist last tahate teie? Kuidas arendada lapses enesedistsipliini. Tallinn.
Kidron, A. (1997). Oska olla enda psühholoog. Tallinn.
Rogge, J-U. (2002). Lapsed vajavad piire, vanemad seavad piire. Tartu.
Watson, G. (2003). Koolikäitumise käsiraamat. Tallinn.
Elektroonilised allikad
Pajumaa, K. (2010). http://www.sisekosmos.ee/index.php?sisekosmos=10&rub=111&t2ht=274 . (3.10.2010)
Pener, R. (2009). http://www.isad.ee/miks-lastest-kasvavad-turannid-2 . (5.10.2010)
Teily. (2006). http://teily.blogspot.com/ . (4.10.2010)
Shankar, S.S.R. (2009). http://www.tsitaat.com/tsitaadid/teemad/distsipliin (3.10.2010)
11