Hüperaktiivsus lasteaias (0)

TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR
Alushariduse ja täiendusõppe osakond
 
 
 
 
 
 
 
Karin Kaugeranna
HÃœPERAKTIIVSUS LASTEAIAS
 
 
Referaat
 
 
 
 
 
Juhendaja : Malle Tänav
Tallinn 2010

Sisukord

Sissejuhatus 3
Mis on ATH e. aktiivsus ja tähelepanuhäire? 4
Hüperaktiivsuse tunnused 5
Soovitused õpetajatele 6
Kasutatud kirjandus 8

Sissejuhatus

Referaat keskendub hüperaktiivsetele lastele koolieelses eas, sest lapseeas on see üks olulisemaid psüühikahaigusi, millele tuleb pöörata koheselt tähelepanu. Selle teema valisin sellepärast, et saada ise täiendavat informatsiooni oma tulevases töös. Kuigi ATH e. aktiivsus- ja tähelepanuhäire juured ulatuvad 20 sajandi algusesse, oli veel aastal kakstuhat see sõnapaar suhteliselt tundmatu nii pedagoogidele kui ka lapsevanematele. Nüüd, mil sellele on hakatud pöörama rohkem tähelepanu, seisame silmitsi probleemiga, kus osad vanemad ei julge seda tunnistada vaid põgenevad selle eest, arvates, et nii probleem kaob.
ATH vajab märkamist ning seda just vanemate poolt, kes on siiski esmased vastutajad lapse arengu eest, õpetaja osa on lasteaias lapsevanema teadvustamine ja suunamine. Valikuid saavad oma lapse heaks teha vaid lähiringkond. Hüperaktiivseid lapsi ei tohiks eirata, vaid neile tuleb luua selline keskkond, mis aitab neil areneda oma eale vastavalt. See on erivajadus , mis ei pruugigi taanduda ning võib tekitada probleeme ka hilisemas eas, ent adekvaatne abi, mis on äärmiselt vajalik ning sujuv koostöö õpetajatega võimaldab aga saada sellest jagu. Loodan, et saate minu referaadist piisavalt uut ning kasulikku informatsiooni

Mis on ATH e. aktiivsus ja tähelepanuhäire?

Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus, millega tähistatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH). Eestis kasutatakse veel termineid üliaktiivsus ja hüperkineetilisus. Kõik nad kirjeldavad seisundit , mille puhul lapsel on raskusi keskendumisega ja tavapärastele käitumisreeglitele allumisega. ATH on üks olulisemaid psüühikahäireid lapse- ja noorukieas, see põhjustab märkimisväärseid toimetulekuraskuseid lapse erinevates tegevusvaldkondades, nagu õppimine, suhtlemine täiskasvanute ja eakaaslastega, huvialategevus. ATH kuulub hüperkineetiliste häirete gruppi, mille põhitunnusteks on tähelepanu puudulikkus, motoorne üliaktiivsus ja impulsiivsus . [3]
Hüperaktiivsuse ja üliaktiivse lapse vahele ei tohiks kohe kindlasti tõmmata võrdusmärki, sest käitumisilmingud ei ole samasugused. Hüperaktiivsuse korral on peamiseks tunnuseks tähelepanematus ja vähene kontsentratsioonivõime- see tähendab, et lapsel puudub või on tugevalt häiritud võime suunata tähelepanu mingile kindlale tegevusele või objektile. See, et need lapsed on aktiivsed, ei tähenda, et nad huvituvad ümbruskonnast, vaid nad ei suuda oma tähelepanu köita vajalikule objektile, nad ei suuda tunda tegevusest rõõmu ja need lõpetada. Hüperaktiivsed lapsed on impulsiivsed, mis tähendab aga seda, et nad ei oska olukorda ette hinnata ja võivad seetõttu ise aru saamata ohtu sattuda või olla ohuks ka teistele lastele.[2]
Lasteaias võivad sümptomid avalduda ärrituvuse ja rahutusena, mida võib märgata näiteks laste omavahelistes ebaõnnestunud mängudes, kaotusolukordades ja asjade lõhkumisel. Lapse kasutab oma fantaasiat selleks, et oma lootusetut olukorda varjata ning seega tekivad olukorrad, kus tal on keeruline oma tundeid teistega jagada. Veelgi tõsisemaks kujuneb olukord siis, kui laps vajalikku abi ei saa, sest siis võib ta kaotada ka omandatud oskused ja võimed.[2] Selge on aga see, et probleemne laps kollektiivis vajab kindlasti õiget abi.
Uuringute kohaselt on keskmiselt 7-12% lastest on hüperaktiivsed, sinna hulka kuuluvad ka hüperaktiivsuse sümptomitega lapsed. Poisse on hüperaktiivsete hulgas 2-10 korda rohkem kui tüdrukuid, mis on huvitav kuid samas kurb tõdemus. [3]

Hüperaktiivsuse tunnused

Lasteaias nõuab õppetegevuse korraldamine ATH sümptomitega lapse või lastega grupis suurt vastutust ja teadmisi, kindlasti peab olema õpetaja kursis haiguse ja tema ilmingutega , kuidas selliste lastega tegeleda ning millised tegevused neile oleks sobilikumad.
Hüperaktiivsel või selle tunnustega lapse sümptomid võivad olla:

• Lastel võib avalduda motoorne ja käitumuslik hüperaktiivsus – laps ei suuda paigal istuda, lahkub sageli oma kohalt, jookseb ja ronib palju, ei oska vaikselt mängida, on alati tegevuses ning räägib palju.
  
• Halb tähelepanu maht, piiratud jälgimisvõime.
  
• Tähelepanu kergesti kõrvalejuhitavus, hajutatavus , mis tähendab, et laps on lohakas , hooletu, ei lõpeta alustatud tegevust, näib, et ei kuule sageli, ei jälgi temale antavaid juhiseid, raskused organiseerimisel, esineb vastumeelsus tegeleda asjadega, mis vajavad püsivust, unustab ning on hajameelne.
  
• Õppimisraskused – kuigi intellekt võib olla normis, üle keskmise või veidi alla keskmise.(1)
  
• Impulsiivne käitumine – vastab küsimusele enne kui see on täielikult esitatud, ei suuda järjekorda oodata, katkestab teisi sageli, on kannatamatu, kärsitu, tegutseb enne kui mõtleb.
  
• Unehäired – eriti iseloomulik on nendele lastele varane ärkamine, motoorne rahutus ka unes .
  
• Halb frustratsioonitaluvus – emotsionaalselt labiilne, ärrituv, reageerib vihapursetega.
  
• Kohmakus – avaldub riietumisel, kõndimisel, jooksmisel, samas võivad mõned lapsed olla väga osavad, vahel esineb ka hüperkineese ehk tahtmatuid lisaliigutusi.
  
• Kõnehäired – vähene sõnavara, sõnaleidmise raskused, arusaamatu kõne
  
• Sotsiaalne kohanematus – raskused sõprussuhete kujunemisel, teistega mängimisel, režiimiga kohanemisel.(5)
  

Kindlasti ei pruugi avalduda eelnimetatud jooned kõigil lastel!

Soovitused õpetajatele

Kindlasti tuleks jääda igapäeva organiseeritud tegevuste juurde, näiteks hammaste pesu, riidessepanek, õueskäik ja teised tegevused, sest see tagab järjepidevuse. Veel on oluline, et õpetajad tunnustaksid lapse tugevaid külgi, mis tõstavad tema enesehinnangut ning tekitavad kindlustunnet, tähtis ka see, et pidevalt tuleks arendada lapse võimeid, see kõik soosib lapse paranemist.[4]
Kindlasti tuleb hüperaktiivse lapse kasvatamisel ja õpetamisel teha pidevat ja järjekindlat tööd ka koos vanematega, sest toetav perekond võib paranemist soosida. Selleks, et lapsevanemad aga oskaksid taolise olukorra puhul käituda, peavad mõlemad osapooled e. õpetaja ja vanemad olema sellest seisundist informeeritud, lapse vajadusi tuleb sel ajahetkel teadvustada, et haigusnähud ei süveneks vaid näitaksid hoopis paranemise märke. Kindlasti ei tohiks vanemad tunda ennast süüdi, samamoodi ei tohiks nad probleemi mitte tunnistada, sest siis võivad asjad hoopis hullemaks minna.[4]
Probleemse lapse käitumise ennetamiseks on välja töötatud järgmised metoodikad:
Biheivoristlikud uurimused rõhutavad õpilaste sagedase tasustamise ja kiitmise olulisust (Üksikute laste või terve grupi kroonilise väärkäitumise ohjeldamiseks annab häid tulemusi biheivoristlik käitumise modifitseerimise metoodika (KMM), mille rakendamise edukus oleneb õpetaja oskusest jälgida muutusi lapse käitumises. Õpilaste distsiplineerimise metoodika rajaneb biheivoristliku tasustamise põhimõttel,
s. t. õpilase käitumise kontrollimine väliselt. Lapse sisemine huvi jääb tahaplaanile, mistõttu peaks neid meetodeid kasutama kui ajutisi abivahendeid ülekäte läinud õpilaste distsiplineerimiseks.
        Rudolf Dreikursi metoodika on seisukohal, et probleemne käitumine on tingitud perekondlikust kasvatusstiilist ja tuleneb konkreetsemalt vanemate liigsetest ootustest laste arengule või  viimaste ülekaitstusest ( Dreikurs 1968; Dreikurs et al. 1982). Mõlemal juhul kujuneb lastel kindlusetuse ja ebaadekvaatsuse tunne. Probleemi lahendamiseks tuleb õpetajal välja selgitada probleemse käitumise motiiv : jälgida laste käitumist, diagnoosida.
    Kui motiiv on välja selgitatud , tuleb alustada lapsega individuaalset   vestlust lahendamaks lapse käitumisprobleemi. Vestluse eesmärgiks on õpilase viimine kahetsuseni ja vastu võtta õpetaja poolt pakutav abi.
 
· William Glasseri reaalsusteraapia pakub õpetajatele kümnesammulist metoodikat probleemse käitumise ja õpimotivatsiooni defitsiidi kõrvaldamiseks. Töös väljendub see lapsega sõbralike suhete loomises, vestluses lapse tegelikust käitumisest, mille lõppproduktiks oleks ühise tegevusplaani koostamine. Kooliõpetajate seas on Glasseri metoodika positiivset vastukaja leidnud. Selle metoodika rakendamisel tuleb arvestada konkreetsete olude ja suhetega, see on mõeldud õpilaste abistamiseks . Koolieelikute puhul ei saa rakendada esimese faasi kolme esimest sammu.
 
  Gordoni konfliktide lahendamise metoodika on välja töötatud õpetajatele konfliktide lahendamise oskuste arendamise metoodika, mida ta ise nimetab  õpetajate efektiivsuse treeninguks. Metoodika ise kujutab õpetaja ja õpilase kahepoolse lepingu sõlmimist, mille järgi kõigepealt tuleb ära määratleda õpetaja probleemid, õpilase probleemid ja mõlemat osapoolt puudutavad probleemid. Mida efektiivsemalt töötab õpetaja, seda vähem on probleeme. Hea soovitus Gordoni poolt, mida peaks arvestama ka lasteaia õpetajad on: lasta lapsel oma mured hingelt ära rääkida, kuulata ta lõpuni. Aktiivse kuulamise metoodikat kasutades võib saada häid ja tulemusrikkaid saavutusi. Õpetajapoolne probleem lahendub, kui õpetaja väljendab oma tundeid minavormis, keerulisema ja hälbivama käitumise korral peab õpetaja valdama aktiivse kuulamise metoodikat kui ka mina- sõnumi formeerimist.
Töötamisel koolieelikutega on lastega probleemide lahendamise teed veidi komplitseeritumad, sest laps on aktiivses arengufaasis ja lasteaia õpetaja peab olema väga teadlik lapse hetke arengutasemest, lapse kodusest olukorrast, tema tervislikust seisukorrast jpt. olulistest momentidest, mis võivad mõjutada lapse käitumist. Koolieelikut võib tegevuse juures häirida iga väiksem detail, mis igapäevases töörütmis alati ei esine. Kuna koolieelses eas kujunevad välja kalduvused tähelepanu ja käitumishäiretele, siis on vaja selles suunas võtta kasutusele ka vastavad meetmed, et toime tulla ADHD sümptomeid omavate lastega.[2]

Kasutatud kirjandus

Ajakiri Haridus , 4/2005, Hüperaktiivne laps lasteaias, Ruth Kaldma

http://www.hot.ee/aveno/hyplaps.ht m

http://www.ath.ee/est/info/hyperaktiivsus

http://kooli.ee/?teema=4&vaata=3195

http://tnk.tartu.ee/0huperkineetilised.html
Kasutatud kirjandus

http://www.ath.ee/est/info/hyperaktiivsus

http://www.hot.ee/aveno/hyplaps.ht m

Ajakiri Haridus , 4/2005, Hüperaktiivne laps lasteaias, Ruth Kaldma

http://kooli.ee/?teema=4&vaata=3195

http://tnk.tartu.ee/0huperkineetilised.html