Peamised arvuti osad (0)

Arvuti riistvara on arvuti füüsiline osa. Tänapäeva arvutiteriistvara töötab elektriga ja suur osa riistvarast on teostatud integraalskeemide abil.
Arvutikomplekti riistvara koosneb kõige lihtsamalt protsessorikastist, monitorist, klaviatuurist ja hiirest.
Siinjuures tekib esimene jagunemine: kõik seadmed , mis on protessorikasti sees on siseseadmed ja kõik, mis sealt väljas on välisseadmed.
Monitor , klaviatuur ja hiir on välisseadmed, kusjuures välisseadmed jagunevad sisendseadmeteks ja välisseadmeteks. Sisendseadmed on välisseadmed, mille abil on võimalik andmeid arvutisse sisestada: klaviatuur, hiir, skänner jne. Väljundseadmed on välisseadmed, mille abil on võimalik andmeid arvutist väljastada: monitor, printer jne.
Arvuti tööks esmavajalikud siseseadmed on: protsessor , emaplaat , mälu, kõvaketas, graafikaart ja toiteplokk . Siseseadmed on paigutatud korpusesse. Enamik arvutite tavakasutajaid ei ole siseseadmeid kunagi näinud ja ei tunne nende funktsioone ning ülesandeid.
Peamised siseseadmed on: protsessor, mälu, emaplaat, varundusseadmed, laienduskaardid ja toiteplokk.
Protsessor
Protsessor (CPU- central processing unit ) on riistvarakomponent, mis suudab täita käske. Tavaliselt mõjutab see riistvarakomponent kõige rohkem arvuti jõudlust. Protsessor on tavaliselt teostatud ühe integraalskeemina, mis võib sisaldada sadu miljoneid transistore.
Emaplaat
Emaplaat on arvutikomplekti osa, mille külge ühendatakse pea kõik arvuti siseseadmed. Läbi emaplaadi suhtlevad siseseadmed omavahel.  
Mälu
Andmete hoidmiseks kasutatakse mälu. Mälu jaguneb kõige laiemalt: muutmälu (RAM - random access memory ) ja püsimälu (ROM - read only memory). Nende kõige paemiseks erinevuseks on see, et kui muutmälult toide ära võtta, siis seal olevad andmed hävivad, kuid püsimälu sälitab andmed ka toiteta. Kõik mälud on tänapäeval teostatud integraalskeemidena või integraalskeemide massiividena.
Varundusseadmed
Varundusseadmete abil on võimalik säliltada suurt hulka andmeid. Kõige leivnumaks varundusseadmeks on kahtlemata kõvaketas, kuid tavaliselt leidub arvutikomplektis ka mõni optiline varundusseade (CD, DVD jne).
Laienduskaardid
Kõige lihtsam viis arvutikomplekti funktsionaalsust suurendada on paigaldada arvutisse laienduskaarte. Levinumaks laienduskaardiks on graafikakaart (video card, graphics card, graphics accelerator card, display adapter), mille abil on võimalik ühendada monitor arvutikomplektiga. Leivnumad laienduskaardi on veel: helikaardid, tv- ja raadiokaardid ja võrgukaardid.
Toiteplokk
Vooluvõrgust saadava vahelduvpinge muundamiseks sobiva väärtusega alalispingeks kasutatakse toiteplokki. Leivnumad võrgupinged on 110V ja 230V (vahelduvpinge), arvutiriistava komponentide tööpinge on enamasti 12V, 5V või 3.3V ( alalispinge ), protsessorite toitepinge on enamast vahemikus 1-2V.
Kahendsüsteem
Kaasaegsed arvutisüsteemid töötavad kahendsüsteemis. Kahendsüsteemis on ainult kaks numbrit, üks ja null, kõik arvutused tehakse kahendsüsteemis. See on ka põhjus, miks paljud suurused on kirjeldatud arvutimaailmas veidrate numbrite abil: 128, 256, 512,1024 jne, tegemist on kahe astmetega.
Kuidas liiguvad andmed arvutis?
Andmed liiguvad arvutis peamiselt kolme ploki vahel: protsessor, mälu ja sisend -väljund (kõvakettad, graafika - ja helikaardid jne). Andmete transportimiseks ühest kohas teise kasutatakse siine: mööda andmesiini liiguvad andmed, aadressisiinil olev info näitab kuhu andmed liiguvad ja juhtsiini seisuga määratakse mis suunaliselt ja mille vahel andmed parajasti liiguvad.
Protsessor (CPU- central processing unit) on siseseade, mis oskab täita etteantud hulga käske, manipuleerida andmetega .Tihti peetakse arvutisüsteemi kõige tähtsamaks osaks, mõjutab enamasti arvutisüsteemi üldist jõudlust kõige enam.
Tänapäeva arvutites on kasutusel mikroprotsessorid . Mikroprotsessorid on integraalskeemid, mis koosnevad enamikus väljatransistoridest. Kõige lihtsama käsitluse järgi koosneb üks protsessor juhtseadmest, registritest ja aritmeetikaseadmest.
Juhtseade dekodeerib käsu ja annab protsessori teistele osadele vastavad korraldused käsu täitmiseks ning vastutab hiljem tulemi tagasikirjutamise eest.
Aritmeetikaseade (ALU) suudab teostada arvutustehteid etteantud andmetega. Kõige lihtsamalt suudab aritmeetikaseade liita, teostada logikatehteid ja nihutada, kõik ülejäänu on tegelikult teostatav nende tegevuste kombinatsioonidena.
Registrites hoitakse andmeid ( registrid on tegelikult seega protsessori sees olevad mälukohad), milliseid on mälust loetud, mida soovitakse aritmeetikaseadme abil töödelda ning mällu jälle tagasi kirjutada.
Teatud registrid on erilise ülesandega: käsuloendur (peab meeles järgmise käsu asukohta ), olekuregister (lipud) peab meeles viimase tehte tulemi iseärasusi (registri ületäitumine, negatiivne tulemus, tulemuseks null jne), pinuviit (stack pointer). Osa registreid on ajutised registrid, neid kasutab ALU aritmeetika ja loogikatehete teostamisel vajalike vahetulemuste hoidmiseks.
Kogu protsessori tegevuse ja erinevate protsessori osade omavaheliseks sünkroniseerimiseks kasutatakse sükroniseerivat signaal , mille sagedus on tuntud kui protsessori taktsagedus. Seega ei näita protsessori taktsagedus otseselt protsessori jõudlust, sest erinevatel protsessoritel võib käsukude täitmiseks kuluda erinev arv takte. Väga lihtsustatud näide: kui üks protessor on kaks korda suurema taktsagedusega kui teine, kuid esimene protessor suudab liitmistehte teostada kahe takti jooksul ning teine ühe takti jooksul, siis tegelikult töötavad protessorid praktiliselt ühe jõudlusega.
Mälutüübid
Kõige laiem mälujaotus on järgmine: püsimälu (ROM - Read Only Memory) ja muutmälu (RAM- Random Access Memory). Nende mälutüüpide kõige suurem erinevus on, et andmed püsimälus säilivad ka siis, kui mälult toide ära kaob. Andmed muutmälus ei säili, kui muutmälul toide puudub.
 
Püsimälu
Püsimälu ehk inglise keelest otsetõlgituna ainult lugemiseks mõeldud mälu olemus on ajapikku muutunud. Algselt oli ROM mälu tõesti mälu kust oli võimalik andmeid lugeda aga neid muuta ei olnud võimalik.
ROM (Read Only Memory)
Klassikaline ROM on mäluseadis, kus kogu vajalik info on salvestatud mälukiibile lülituste abil ning lülitused on omakorda teostatud füüsiliselt integraalskeemi vastavaid komponente õigetele kohtadele paigutades. Lihtsalt öeldes: vastavalt etteantud andmetele disainiti valmis mäluseadis, mida siis soovitud arv toodeti. Kui oli vajalik teistsuguseid andmeid sisaldavat mälukiipi, siis disainiti uus integraallülitus ja toodeti seda omakorda soovitud arvul. Kui näiteks sisend-väljund baassüsteem asuks ka tänapäeva emaplaatidel klassikalise ROM mälu sees, siis ei oleks baassüsteemi uuendamine lihtsalt tehniliselt võimalik.
PROM (Programmable ROM)
PROM püsimälu näol on tegemist lahendusega, kus toodetakse valmis "tühjad" püsimälu kiibid , kuhu on siis spetsiaalse programmaatori abil võimalik vajalikud andmed salvestada . Programmeerida on võimalik selliseid kiipe ainult ühe korra, sest programmeerimise käigus tekitatavad lülitused on jäävad ja esialgset seisu taastada ei ole võimalik.
EPROM (Erasable PROM)
Põhimõtteliselt edasiarendatud PROM. Seda mälukiipi on võimalik juba korduvalt programmeerida, selleks "kustutatakse" kiibi sisu UV kiirguse abil. Mälukiibi korpuse peal on spetsiaalne "aken" läbi mille on võimalik UV kiirgust otse inegraallülituse peale lasta.
EEPROM (Electrically Erasable PROM)
Edasiarendatud EPROM, kiibi sees olevaid lülitusi on võimalik elektriliselt kustutada . Enamik kaasaeja püsimälu on teostatud just EEPROM kiipide abil. Näiteks kõik mälukiibid, mida tuntakse flash mälu nime all on ehituslikult EEPROM kiibid. Omamoodi vastuolu on selles, et pea kõik multimeediumi seadmetes kasutusel olevad mälumeediumid on tegelikult inglisekeelese maailma jaoks ainult lugemiseks mõeldud mälu. Tegelikkuses on võimalik seal olevat infot tuhandeid kordi ülekirjutada.
Muutmälu
Muutmälu mõiste oleks inglisekeelest tõlgituna juhupöördusmälu. See tähistab mälutüüpi, kus suvalisele mälupiirkonna poole pöördumine võtab sama ajahulga (alguse ja lõpu poole pöördumine on sama ajakuluga). Muutmälu üks omadus on see, et ta säilitab infot ainult toite olemasolul , kui toide kaob, kaovad ka andmed muutmälust.
Muutmälu jaguneb: staatiline muutmälu ( SRAM ) ja DRAM (dünaamiline muutmälu). SRAM on ehituselt keerulisem, aga olulidelt kiirem mälutüüp ning DRAM on ehituslikult lihtsam, aga ka SRAM'st oluliselt aeglasem mälutüüp.
SRAM (Static Random Access Memory)
SRAM ehk staatiline muutmälu on ehituslikult keeruline mälutüüp (infot hoidmiseks kasutatakse trigereid), mida on väga kallis toota ning mis on väga kiire. SRAM'i kasutatakse peamiselt protsessorite vahemäludes (kuid ka muude seadmete puhvermäludes) ja sellisel juhul töötab see mälu protsessoriga samal taktsagedusel.
Kui me kasutaksime SRAM tüüpi muutmälu personaalarvuti muutmäluna, siis oleks see mälukivi väga kallis, suur ja üsna palju võimsusttarbiv.
Lisalugemist: wikipedia.org
DRAM (Dynamic Random Access Memory)
Arvuti muutmälu tehakse enamasti DRAM tüüpi mälukiipidest. DRAM on ehituslikult oluliselt lihtsam kui SRAM (sisuliselt piisab ühe biti säilitamiseks ühest kondersaatorist ja ühest transistorist), seega on selle mälutüübi tootmine ka oluliselt odavam. Lihtne ehitus tingib aga selle, et need laengud (mille abil infot säilitatakse) ei säili mälu pikalt ning seepärast toimub pidevat mäluseisu värskendamine. Mälu värskendamine on üks põhjus, mis DRAM on oluliselt aeglasem SRAM'st.
Lisalugemist: wikipedia.org, arvutiweb.ee
Veakontroll
Veakontroll on kasutusel peamiselt DRAM tüüpi mäludes. Veakontrolli mõte seisneb selles, et teatud arvu bittide kohta arvutatakse kontrollsumma ning andmete mälust lugemisel kontrollitakse, kas summa on sama.
Paarsuskontrolliga mälud
Paarsuskontrolliga mälude puhul hoitakse iga kaheksa biti (1 bait ) kohta meeles veel ka paarsusbitti (kas 0 ja 1 oli kirjutatud andmetes paarisarv korda või mitte). Leiab mälust ühebitilisi vigu (kui on kaks viga järjest, siis ei pruugi viga avastada ) ja vigu parandada ei suuda (puudub võimalus kindlaks teha kus viga oli).
Lisalugemist: wikipedia.org
ECC ( Error detection and correction )
Märksa keerulisem veakontroll, avastab ka mitmebitilisi vigu ja võimaldab kohaldada ka veaparandust lihtsamatel juhtudel. Kasutusel peamiselt serverimäludes, vajab vastavat tuge emaplaadi poolt.
Lisalugemist: wikipedia.org
Mälupuhvrid
Mälupuhvritega seoses tuleks selgitada paari mõistet:
FIFO ( First In, First Out)
FIFO pöördusviisi kasutav mälu on mälupuhver kus esimesena kirjutatud info liigub esimesena ka mälust välja. Selline mälupuhver on vajalik kui kusagilt tulevat infot võib olla vaja vahepeal säilitada põhjusel , et seda pole koheselt võimalik info saajale edastada .
Lisalugemist: wikipedia.org
LIFO (Last In, First Out)
LIFO pöördusviisi kasutav mälu on mälupuhver kus viimasena kirjutatud info liigub esimesena mälust välja. Eesti keeles on sellise mälu puhul kasutusel mõisted pinumälu või magasiinmälu. Kasutatakse näiteks protsessorites, katkestusega tegelemisel pannakse käsiloleva tegevusega seotud andmed pinumällu ja katkestusega seotud tegevuse lõpus loetakse tagasi.
Lisalugemist: wikipedia.org
Emaplaat ja emaplaadi kiibistik
Emaplaat on suur trükiplaat arvutis, mille peal ja sees on hästi palju erinevaid silmaga nähtavaid elektroonika seadiseid ja radu (väikeseid juhtmeid ). Need rajad moodustavad siinid , mida mööda andmed liiguvad erinevate arvuti siseseadmete (ja kaudselt ka välisseadmete) vahel. Emaplaadi külge ühendatakse pea kõik arvuti siseseadmed ja kaudselt ka kõik välisseadmed.
Kui kujutada arvutit ette inimesena , siis oleks emaplaadil nävisüsteemi ülesanded.
Emaplaadil liikuvat infot kontrollib ja haldab emaplaadi kiibistik. Kiibistik koosneb reeglina ühest-kahest kontrollerist. Klassikaliselt on neid kontrollereid kaks: põhja- ja lõunasild. Põhjasild (mälukontroller, peajagur) haldab reeglina kiiret andmevahetust vajavate komponentide omavahelist suhtlust. Kiiret omavahelist andmevahetust vajavad kindlasti protsessor, mälu, graafikakaart ning lõunasild. Lõunasild omakorda haldab kõiki ülejäänud komponentide omavahelist suhtlust. Kaasajal on mälukontroller ehitatud mõningatel juhtudel protsessori sisse ja seega kadunud ka vajadus ühe kiirete ja ühe aeglaste seadmete kontrolleri järele ning tihti on kogu kiibistik koondatud ühe integraallülituse sisse.
Lisalugemist: wikipedia.org
Süsteemsed ressursid
Selleks, et oleks võimalik tagada õige info jõudmine õigesse kohta, on emaplaadil liikluse korraldamiseks võetud kasutusele terve hulk erinevaid parameetreid.
Mäluaadressid
Mäluaadresside abil on võimalik öelda kuhu mälus tuleb saadetavad andmed kirjutada või kust tuleb soovitud andmed välja lugeda. Teatud tingimustel suheldakse ka erinevate siseseadmetega mäluaadresse
kasutades.
Sisend-väljund aadressid (I/O addresses)
Sisend-väljund aadressid kirjeldavad sise- ja välisseadmete asukohta arvutisüsteemi poolt vaadatuna. Nagu nimigi ütleb on tegemist aadressiga, mille abil arvuti saab enda erinevate seadmetega suhelda.
Katkestused (IRQ-Interrupt ReQuest)
Katkestuste päringuaadress on välisseadmete võimalus paluda endale protsessori aega. Igale seadmele, kes seda vajab, antakse katkestuse number. Nüüd kui seade vajab protsessori tähelepanu, siis saadetakse välja katkestuse päring. Kui katekestused on lubatud, siis protsessor lõpetab oma käsiloleva töö ja pöördub seejärel vajaliku seadme poole uurimaks, mis tingis katkestuspäringu. Seejuures on katkestuse päringu teostaja teada, sest igal katkesusõigusega seade omab katkestuse numbrit. Katkestuse number määrab ära ka katkestuspäringu tähtsuse, mida väiksem katkestuse number, seda tähtsam on katkestus. Seade, mis omab IRQ 1, saab teha katkestuspäringu ajal, mil protsessor tegeleb katlestusõigusega IRQ 3 seadme katkestuspäringuga, kuid vastupidi ei saa.
Lisalugemist: wikipedia.org
Otsemällupöördumise õigus (DMA - Direct Memory Access)
Kui tavaliselt peab seade mällu pöördumiseks katkestama protsessori töö ja paluma protsessoril selle päringuga tegeleda, siis osadele seadmetele on antud otsemällupöördumise õigus. Igal seadmel kellele on antud selline õigus on oma DMA aadress ja vastavalt reserveeritud mingi osa muutmälust selle seadme tarvis.
Lisalugemist: wikipedia.org
Sisend-väljund baassüsteem ( BIOS - Basic Input Output System)
Sisend-väljund baassüsteem on emaplaadil püsimälus olev programm, mis sisaldab endas järgmist: arvuti käivitamisel tööle hakkavat testprogrammi (POST- Power On Self Test), seadistamisprogrammi (mille abil on võimalik hallata näiteks eelpoolnimetatud süsteemseid ressursse), alglaadurit ja esmaseid seadmete juhtprogramme.
Ajalooliselt on sisend-väljund baassüsteem olnud vahekihiks tarkvara ja riistvara vahel. Täna suudavad paljud operatsioonisüsteemid juba isesesvalt riistvara hallata.
Arvuti sisselülitamisel käivituv testprogramm kontrollib vajalike seadmete olemasolu ja korrasolekut, samuti annab testprogramm teada uutest lisatud seadmetest. Kui testprogramm avastab mõne vea, siis püüakse kasutajat sellest teavitada: võimalusel tekstiteatega, muul juhul näiteks helisignaali abil.
Alglaadur vastutab operatsioonisüsteemide käivitamiseks vajalike tegevuste eest.
Baassüsteemi seadistused
Kuna baassüsteem ise asub püsimälus, siis vajalike seadistusi hoitakse CMOS muutmälu kiibis. muutmälu vajab aga andmete hoidmiseks toidet ja sellel otstarvel on emaplaadil tavaliselt väike patarei . Baassüsteemi seadistuste hoidmiseks kasutatav muutmälu sees on kõigele lisaks ka kell (mis töötab ka siis, kui arvuti ise on väljalülitatud).
Lisalugemist: wikipedia.org 
ISA laiendussiin (Industry Standard Architecture)
ISA siini näol on tegemist ühe kõige vanema laiendussiiniga. ISA siini on olnud kasutusel 8 ja 16 bitisena, töösagedusega 4,77 ja 8,33 MHz. Maksimaalne läbilaskevõime 8,33 MB/s
Lisalugemist: wikipeida.org  
PCI siinid
PCI laiendussiin (Peripheral Component Interconnect)
PCI siin on kõige enam kasutatav ja kaheldamatult kõige univerasaalsem laiendussiin. PCI siinist olemas mitmeid erinevaid versioone.
Nimi
Siinilaius
Siinikiirus
Andmevahetusi taktis
Kiirus
PCI
32 bitti
33 MHz
1
133 MB/s
PCI 66MHz
32 bitti
66 Mhz
1
266 MB/s
PCI 64 bit
64 bitti
33 Mhz
1
266 MB/s
PCI 64bit/66MHz
64 bitti
66 Mhz
1
533 MB/s
Lisalugemist: wikipedia.org
AGP laiendussiin (Accelerated Graphics Port)
AGP siin on spetsiaalselt kuvaadapterite ühendamiseks mõeldud laiendussiin.
Nimi
Siinilaius
Siinikiirus
Andmevahetusi taktis
Kiirus
AGP
32 bitti
66 MHz
1
266 MB/s
AGP 2x
32 bitti
66 Mhz
2
533MB/s
AGP 4x
32 bitti
66Mhz
4
1066 MB/s
AGP 8x
32bitti
66 Mhz
8
2133 MB/s
Lisalugemist: wikipedia.org
PCI Express laiendussiin
PCI Express on uus kiiret andmevahetust vajavate laienduskaadide ühendamiseks mõeldud laiendussiin. Peamiselt paigaldatakse PCI Express siinile kuvaadapaptereid, muudest laienduskaardidest paigaldatakse PCI Express siinile näiteks 1000 Mb/s ja 10 Gb/s andmevahetust võimaldavad võrguliidesed.
Nimi
Siinilaius
Siinikiirus
Andmevahetusi taktis
Kiirus
PCI Express x1
1 bitt
2500 MHz
0,8
250 MB/s
PCI Express x4
4 bitti
2500 Mhz
0,8
1 GB/s
PCI Express x8
8 bitti
2500 Mhz
0,8
2 GB/s
PCI Express x16
16 bitti
2500 Mhz
0,8
4 GB/s
PCI Express x32
32 bitti
2500 Mhz
0,8
8 GB/s
Lisalugemist: wikipedia.org
Varunduseadmed ehk storage seadmed on kõik seadmed, mille abil on võimalik andmeid varundada (säilitada).
Kõige tuntumad varundusseadmed on kindlasti kõvaketas, CD ja DVD seadmed, disketiseade, USB välkmälu ning mälukaardid.
Kõvakettad
Kõvakettad on kaheldamatult kõige leivnumad varundusseadmed. Esimesed kõvakettad ilmusid maailma 1956 aastal (IBM RAMAC) ja nendele oli võimalik salvestada u 5 MB andmeid. Tähapäeval on kõvakettastele salvestatavad maksimaalsed andmemahud kasvanud kuni 1TB ja kasvavad tulevikus ilmselt veelgi.
Kõvakettas koosneb magnetilise ainega kaetud ümmargustest plaatidest, lugemis- ja kirjutamispeadest, puhvermälust ning juhtelektroonikast.
Magnetilise ainega kaetud plaadid on tehtud tavaliselt metallist, kuid leidub ka klaasist tehtud plaate . Lugemis- ja kirjutamispead hõljuvad ketaste kohal (mõne mikromeetri kaugusel plaadist ). Plaadid pöörlevad kõvaketta sees kindla kiirusega (4200/5400/7200/10K/15K pööret minuti jooksul). Juhtelektroonika juhib lugemis- ja kirjutamispäid ja edastab vajalikke andmeid. Puhvermälu on vajalik sellel põhjusel, et tihti on kõvaketta liidese läbilaskevõime suurem kui kõvaketta sisemine andmevahetuse kiirus (kiirus, millega kõvaketas suudab andmeid plaatidele kirjutada ja sealt lugeda).
Andmed kirjutatakse konsentriliste ringidena (mitte spiraalina), mida nimetatakse radadeks ( track ). Rajad on jaotatud sektoriteks ( sector ). Sektoreid võib olla erinevatel radadel erinev arv (seesmistel ringidel vähem ja välimistel ringidel rohkem), kuid sektrorile salvestatav andmehulk on konstantne . Sellel põhjusel on kaasajal kõvaketta sisemine andmevahetuskiirus välimistel radadel kiirem kui sisemistel radadel (plaadi pöörlemiskiirus on jääv aga välimistel radadel rohkem sektoreid).
Lisalugemist: www.wikipedia.org
Kõvakettaid iseloomustavad suurused
Maksimaaline salvestatav andmemaht
Mõõdetakse mega- giga - või terabaitides, kuid tihti erineb kõvakettal näidatud andmemaht tegelikust, sest tootjad arvestavad andmemahtu selliselt : üks kilobait 1000 baiti ja üks megabait 1000 kilobaiti jne. Tegelikult on üks kilobait 1024 baiti, üks megabait 1024 kilobaiti jne.
Nagu alguses öeldud oli esimeste kõvakettaste andmemaht 5 megabaiti ja täna on see juba üks terabait ja rohkemgi .
Kõvaketta liides
Lliides, mille abil kõvaketas ühendatakse ülejäänud arvutiga. Levinumad liidesed on: P-ATA, S-ATA, SCSI , USB ja FireWire.
P-ATA ( Parallel AT Attachment), tuntud ka kui IDE ( Integrated Drive Electronics) on üks vanimaid kõvaketta lideseid, mille viimased versioonid on läbilaskevõimega kuni 133 MB/s, ühte P-ATA liidese porti on võimalik ühendada kuni kaks seadet . P-ATA liidesega kõvakettaid iseloomustab lai lintkaabel (40 või 80 kaablisoont).
Lisalugemist: www.wikipedia.org
S-ATA ( Serial ATA) on ATA liidese uuem versioon , mille läbilaskevõime on oluliselt suurem ( SATA 150 puhul 150 MB/s ja SATA 300 puhul 300 MB/s) ja mille andmekaabel on oluliselt peenem (7 kaablisoont). Ühte S-ATA liidese porti on võimalik ühendada üks seade.
Lisalugemist: www.wikipedia.org
SCSI (Small Computer System Interface ) on liides, mida kasutatakse peamiselt serverites ja suure jõudlusega tööjaamades. Uusimate SCSI liideste läbilaskevõime on 640 MB/s ja ühte porti on võimalik ühendada kuni 15 seadet (on olemas ka SCSI liideseid, kus ühte porti on võimalik ühendada kuni 127 seadet).
Lisalugemist: www.wikipedia.org
Mälupuhvri suurus
Mälupuhvrit kasutatakse andmete hoidmiseks, mida kõvakettas ei jõua kohe ära salvestada (nö vaheladu), kuna kõvaketta sisemine andmevahetuskiirus on enamasti oluliselt väiksem, kui kõvaketast arvutiga ühendava liidese läbilaskevõime, siis mõjutab mälupuhvri suurus oluliselt kõvaketta reageerimiskiirust. Mälupuhvri suurus on tavaliselt 2, 8 või 16 MB (tulevikus kindlasti ka suurem).
 
Optilised mäluseadmed
Kõige levinumad optilised mäluseadmed on kindlasti CD ja DVD seadmed. Nii CD kui DVD ehitus meenutab vinüülplaati- andmed kirjutatakse meediale spiraalina. Andmete kirjutamiseks ja lugemiseks kasutatakse laserit.
Optilised mäluseadmed on aglasemad, kui kõvaketas, seda eelkõige selle pärast, et CD ja DVD seadme lugemispea on oluliselt suurem kui kõvaketta lugemispea. Teiseks on kõvaketta ketaste pöörlemiskiirus suurem, kui CD ja DVD meediate pöörlemiskiirus lugemisseadmes.
CD (Compact Disk ) loodi 1980'ndatel aastate alguses Sony ja Philipsi koostöös digitaalse helikandjana. Standartne CD mahutab 74 minutit heli või 650 MB andmeid. Tavaliselt toodetakse enamik muusika - ja tarkvara plaatidest suurte tiraažide puhul tööstuslikult. CD-kirjutaja abil saab plaatidele kirjutada iga arvutikasutaja . CD-R on meedia, kuhu saab kirjutada ühe korra ja CD-RW on meedia, mis on korduvkirjutatav.
DVD ( Digital Video Disk või Digital Versatile Disc) loodi algselt kõrgekvaliteedilise helikandjana, kuid täna kasutatakse DVD plaate peamiselt videode levitamiseks. Standartne ühekihiline ja ühepoolne DVD meedia mahutab 4,38 GB infot, videolevis on kasutusel peamiselt kahekihilised DVD plaadid, mille mahutatavus on 7,92 GB.
Varundusseadmed võrgus
NAS ( Network Attached Storage) on arvutivõrku ühendatud varundusseade.
SAN (Storage Area Network) on varundusseadmete jaoks loodud võrk. Tavaliselt baseerub selline võrk fiiberoptikal ja on vajalik selleks, et erinevad varundusseadmed omaksid kiiret ühendust mitmete erinevate serverarvutitega. 
Laienduskaardid
Laienduskaardid on mõeldud selleks, et lisada arvutikomplektile mingisugust täiendavat funktsionaalsust. Laienduskaartide ühendatakse tavaliselt emaplaadile laiendussiinidesse.
Erinevate laienduskaartide valik on nii lai, et kõiki laienduskaartide tüüpe siinkohal loetleda ei ole võimalik (ega ka vajalik), kuid olulisemad laienduskaartid on: graafikakaardid, helikaardid, võrgukaardid, tv- ja raadiokaardid, kontrollerid (lisapordid, S-ATA, RAID jne).
Graafikakaardid
Graafikakaardid ehk videokaardid on vast ühed keerulisemad laienduskaardid. Graafikakaartide külge ühendatakse enamasti monitor. Tänapäeval on lisaks monitoriliidesele tihti graafikakaartide küljes ka videoväljund, mis võimaldab arvutikomplekti ühendada ka televiisori või videomakiga.
Graafikakaartide keerukus on tulenev enamasti sellest, et mitmed rakendused (eriti arvutimängud) vajavad kolmemõõtmelise pildi kujutamist, sellised arvutused on väga keerulised. Kaasaja graafikakaartidel on oma protsessor ja muutmälu, kusjuures arvuti enda ja graafikakaardi muutmälu hulk on samas suurusjärgus. Graafikakaart nõuab ka kõige suuremat laiendussiini läbilaskevõimet.
Lisalugemist: wikipedia.org 
Helikaardid
Kõige lihtsamalt öeldes läheb helikaarte vaja selleks, et arvuti külge oleks võimalik ühendada kõrvaklappe ja mikrofoni . Algselt personaalarvutitel helikaarte ei olnud ja ainus heli, mida üks arvutikomplek suutis teha oli piiksumine, mida võimaldas teha emaplaadi külge ühendatud kõlar, mis oli mõeldud hoiatussignaalide edastamiseks.
Tänapäeva helikaardid on üsna keerulised seadmed, millel on erinevaid heliväljundeid kahest kuni kümneni ja vähemalt üks helisisend.
Lisalugemist: wikipedia.org  
Võrgukaardid
Võrgukaarte vajame siis, kui soovime arvutit ühendada arvutivõrku. Võrgukaarte on väga palju erinevaid tüüpe, peamiselt ühendatakse võrgukaardid PCI laiendussiinile kuid uusimad võrgukaardid ühendatakse ka juba PCI-E laiendussiinile.
Võrgukaardid erinevad üksteisest eelkõige läbilaskevõime poolest, enamlevinumad võrgukaardid suudavad andmeid vahetada kiirusega 100 Mb/s või 1Gb/s kuid juba on olemas ka 10Gb/s läbillaskevõimega võrgukaarte.
Lisalugemist: wikipedia.org
TV ja raadiokaardid
TV ja raadiokaarte kasutatakse TV ja raadiosignaalide vastuvõtmiseks arvutis. Kaardid erinevad üksteisest eelkõige vastuvõetava signaali kvaliteedi poolest. Meie regioonis on oluline jälgida, et TV kaardid võimaldaksid PAL standardile vastava televisioonisignaali vastuvõttu (Põhja- Ameerikas on kasutusel NTSC televisioonisignaali standart ).
Lisalugemist: wikipedia.org
Kontrollerkaardid
Kontrollerkaarte kasutatakse siis, kui soovitakse arvutile lisada sisend-väljund liideseid (USB, Firewire, Bluetooth jne) või soovitakse arvutiga ühendada rohkem kõvakettaid, kui seda emaplaat võimaldab.
Välisseadmed
Lihtsaltöeldes on väliseadmed kõik arvutikomplektiga ühendatud seadmed, mis ei asu arvuti korpuse sees. Välisseadmeid on väga erinevaid ja pea kõiki arvuti siseseadmeid on saadaval ka välisseadmete vormis. Nii on olemas näiteks kõvakettaid ja muid püsimäluseadmeid, mis asuvad eraldi korpuses ja ühendatakse arvutiga läbi USB või Firewire liidese.
Välisseadmed jagunevad sisendseadmeteks ja väljundseadmeteks, kuid on ka seadmeid, mida selliselt liigitada ei anna (näiteks väline kõvaketas, bürookombain jne). 
Sisendseadmed
Sisendseadmed on kõik seadmed, mille abil on võimalik arvutisse andmeid sisestada. Tuntumad sisendseadmed on: klaviatuur, hiir, skänner, arvutimängude juhtpuldid jne.
Klaviatuur
Nagu nimestki nähtub on klaviatuur seade, mis on varustatud klahvidega. Klavile vajutades saab klavituurikontroller teada millisele klahvile parajasti vajutati ja edastab vastava info arvutile. Klaviatuuri abil saab arvutisse peamiselt sisestada erinevaid sümboleid.
Klavituuri klahvid on jaotatud nelja suurde gruppi: trükkimisklahvid, funktsiooniklahvid ja muud klahvid.
Hiir
Hiir on osutamisseade, see tähendab, et hiire abil on võimalik graafilises keskonnas erinevatele objektidele osutada. Hiiri on kahe väga erineva ehitusega: mehaanilised ja optilised hiired.
Mehaanilistes hiirtes on kuul, mis käib vastu kahte rullikut, millest ühe abil kontrollib hiire liikumist vertikaalsuunal ja teine horisontaalsuunal. Sellise hiire peamiseks puuduseks on see, et kuul kogub enda ümber tolmu ja muud mustust, mis kandub kuulilt üle rullikutele. Kui mustust on liiga rullikutel liiga palju, siis hiir ei tööta korralikult. Seega peab sellise ehitusega hiirt üsna tihti puhastama .
Optilises hiires kasutatase liikumise analüüsimiseks infrapuna või laserkiirt, mõõdetakse tagasipeegeldumist. Optilist hiirt ei pea puhastama, kuid samas on optilised hiired tundlikud pinna suhtes, kus peal neid kasutatakse, võib juhtuda, et mõne hiirepada või lauaplaadi peal optiline hiir ei tööta.
Skänner
Skänner on seade, mis võimaldab olemasolevat kahemõõtmelist pildimaterjali digitaalsel kujul arvutisse viia. Skänneeritavat kujutist valgustatakse ja valgus peegeldub CCD-elementide maatriksile, mis muudab valguse elektrilisteks signaalideks.
Skännerid jagunevad laua- ja käsiskänneriteks. Käsiskännereid on tänapäeval kasutusel vähe (peamised kasutatavad käsiskännerid on vöötkoodi lugerid kaubanduses), peamiselt on kasutuses lauaskännerid.
Peamised skänneri parameetrid on: lahutusvõime ehk mitu punkti tolli kohta suudab skänner eristada, värvisügavus ehk mitu värvitooni suudab skänner eristada ja skänneerimiskiirus.
OCR
OCR (Optical character recognition) on tehnoloogia , kus analüüsitakse digitaalset pilti ja püütakse leida sealt teksti. Lihtsalt öeldes muudetakse OCR tehnoloogia abil pildi kujul olev tekst töödeldavaks (teksti kujul olevaks tekstiks). OCR on vajalik eelkõige arvutisse skänneritud teksti töödeldavaks muutmisel.
Lisalugemist:
Väljundseadmed
Väljundseadmed on kõik välisseadmed, mille abil on võimalik arvutist andmeid väljastada. Peamisteks väljundseadmeteks on: monitorid, printerid , meediaprojektorid jne

Kineskoopmonitor (CRT)

CRT ehk kineskoopmonitor on LCD monitorist suurem, seda eelkõige just sellepärast, et kineskoop ise on ruumimahukas ja see tuleb korpuse sisse ära mahutada.
Peamised suurused, mida tuleb CRT monitoride valikul arvestada on:

• Kineskoobi diagonaali läbimõõt (kui suur on monitor nt. 17”, 19”, 21”,). Kindlasti peab teadma seda, et CRT monitori puhul ei ole kineskoobi diagonaali läbimõõt võrdne monitori nähtava ala läbimõõduga. Osa kineskoobist jääb monitori korpuse varju, seega on nähtava ala ja kineskoobi mõõdu vahel umbes tolline erinevus nähtava ala kahjuks.
  
• Soovituslik resolutsioon ja kaadrilaotussagedus selle juures (17” monitoril võiks see olla miinimum 1024 x 768 85Hz juures ehk 1024x768@85Hz, kuid parem oleks juba 1280x1024@85Hz). Alla 85Hz kaardilaotussagedust ei soovitata kasutada ja 60 Hz kaardilaotussageduse juures on juba märgatav ekraani pildi vilkumine.
  
• Punktisamm– üksikute ekraani pildipunktide vaheline kaugus (soov DVI ja DVI->VGA.
  

  Surnud punktid

  
  Kui nüüd üks ekraanipunkt lakkab mingil põhjusel töötamast, siis tekib ekraanile nn „surnud punkt”. Näiteks kui ühe punkti punase värvi ekraanielement lakkab töötamast, siis on see punkt edaspidi valet värvi või kui ühe ekraanipunkti kõik vedelkristallid on kogu aeg pinge all, siis see punkt helendab jäävalt (või on kogu aeg must).
  Surnud punkte parandada ei saa. Erinevad tootjad lubavad garantii ajal surnud punkte erineval hulgal ehk kahe surnud punkti pärast reeglina monitori välja ei vahetata.
  

  CRT vs LCD

  
  CRT on parem kui LCD, sest
  
  • CRT puhul puudub teoreetiliselt reageerimisaeg
    
  • CRT on kontrastsus parem kui LCD’l (CRT parematel üle 700:1, LCD’l kuni 600:1)
    
  • CRT’l on võimalik kasutada erinevaid resolutsioone ilma kvaliteedikadudeta
    
  • CRT värvid on paremini kalibreeritavad
    
  • CRT’l ei esine surnud punkte.
    
  • CRT on odavam
    
  • CRT on parandatav
    
  
  LCD on parem kui CRT, sest
  
  • LCD võtab vähem ruumi
    
  • Kuna pilt seisab paigal, siis silmad väsivad vähem
    
  • LCD võtab vähem elektrit (LCD 25-40W, CRT 60-125W)
    
  • LCD pilt on ühtlase heledusega
    
  • LCD ei esine moonutusi servades ja nurkades
    

  Resolutsioon

  
  Mida tähendab erinev resolutsioon (eraldusvõime)? Piltlikult seda, et mida suurem resolutsioon, seda rohkem objekte mahub ekraanile. Alljärgnevalt näited erinevatest resolutsioonidest
  Printerid
  Printerid on välisseadmed, mis mõeldud arvutis oleva info viimiseks paberile. Peamised printeritüübid on: termoprinterid, maatriksprinterid, tindiprinterid ja laserprinterid.
  Termoprinterid
  Termoprinterites kasutatakse temperatuuritundliku paberit. Paberit kuumutatakse soovitud kohtadest ning selle tagajärjel muudab termopaber värvi. Paberi kuumutamiseks kasutatakse tavaliselt termoelektroodidest koosnevad trükipäid.
  Suhteliselt töökindlad ja vaiksed printerid. Kasutatakse pangaautomaatides, kassaaparaatides, faksides jne.
  Maatriksprinterid
  Löögiga printer- kujutis tekib kui nõeltega lüüakse vastu trükivärviga kaetud linti ja trükivärv kandub nii paberile. Kõige odavama kulumaterjaliga printer.
  Kasutatakse kohtades, kus on kasutusel isekupeeruvad (mitmekihilised) blanketid
  Tindiprinterid
  Kujutis tekib kui paberile piserdatakse väikeseid tindipiisku. Kvaliteetsema tulemuse saamiseks piserdatakse tihti mitu kihti (erinevat) värvi. Kulumaterjal on suhteliselt kallis, kuid samas saadakse kõige kvaliteetsem fototrükk (spetsiaalsele paberile trükitult).
  Headel printeritel on iga värv eraldi (odavamatel on värvid ühes või kahes vahetatavas tindianumas)
  Plotter on suureformaadiline tindiprinter, kasutatakse peamiselt jooniste trükkimiseks. Tänapäeval on üheks kasutusvaldkonnaks ka suureformaadiliste fotode trükk
   
  Laserprinterid
  Kujutis kantakse laseriga elektriliselt laetud trumlile ja trummel käib seejärel läbi tahmast, ning laetud kohad võtavad tahma külge. Seejärel liigub trummel vastu paberit ning tahm kandub paberile, lõpuks paberit kuumutatakse ja tahm jääb paberile kinni.
  Kulumaterjal on odavam kui tindiprinteril.
  Kui trummel ei käi ise vastu paberit, vaid tahm kantakse kummirullikule ja sealt paberile, siis on tegemist ofset -printeriga.
  Kui trumli aktiveerimiseks ei kasutata laserkiirt, vaid hoopis valgusdioode, siis on tegemist LED-printer.
   
  Printereid iseloomustavad suurused
  
  • CMYK värvimudel: värvisel printimisel kasutatakse nelja värvi, Cyan sinine, Magneta punane, kollane ja must. Musta kasutatakse seepärast, et antud kolme värvi segamisel ei ole võimalik saada puhast musta. Valget printida ei ole võimalik!
    
  • Duplex – kahepoolse printimise võimalus.
    
  • Trükikiirus (lehekülge minutis või tähemärki sekundis)
    
  • Eraldusvõime (trükitihedus, punkte tolli kohta)
    
  • Ressurss (mitu lehekülge kuus)
    
  • Kulumaterjali hind (lehekülje kohta)
    
  • Müratase
    
  • Maksimaalne paberiformaat
    
  • Maksimaalne paberi paksus
    
  
  Heli
  Heli on oma olemuselt võnkumine , mida inimese kõrv suudab kuulda 
  Heli iseloomustavad suurused on:
  
  •  sagedus: võngete arv sekundis, mõõdetakse Hertzides (Hz), mida madalam sagedus, seda madalam heli, mida kõrgem sagedus, seda kõrgem heli. Inimese kõrv kuuleb heli sagedusega 16Hz kuni 20 kHz.
    
  • amplituut : mida suurema amplituudiga on helivõnked, seda  suurem on  helitugevus (seda valjem heli),
    
  • helitugevus: helitugevust mõõdetakse detsibellides (dB), kokkuleppeliselt on kõige vaikse heli, mida inimene kuuleb 0 dB ja tavaline vestlus toimub enamasti helitugevusega 70 dB
    
  • ribalaius (bandwidth): on seadme poolt maksimaalselt madala sagedusega edastava signaali ja maksimaalselt kõrge sagedusega edastatava  signaali vahe.
    
  
  Digitaalne heli
  Kuna heli on oma olemuselt analoogsignaal, siis tuleb see arvutisse viimisel digitaliseerida. Heli Digitaliseerimisel kasutatakse diskreetimist ehk analoogsignaali parameetreid kirjeldatakse diskreetsete suuruste kaudu.
  Digitaalset helikvaliteeti kirjeldab kaks väga tähtsat suurust:
  
  • Diskreetimissagedus (sampling rate , sample rate) ehk mitu korda sekundis analoogsignaali võnkeamplituuti mõõdetakse, mõõdetakse Hertzides (Hz). CD heli diskreetimissagedus on 44,1 kHz ehk heli võnkeamlituuti on kirjeldatud 44 100 korda sekundi jooksul.
    
  • Diskreetimissuurus on näitab mitme erineva suurusega on võimalik kirjeldada ühte analoogheli võnkeamplituuti. Näiteks CD heli puhul kirjeldatakse iga võnkeamplituut 16 biti abil (2 astmel 16 erinevat võimalust)
    
  Mida suurem on digitaalse heli diskreetimissagedus ja diskreetimissuurus, seda kvaliteetsem on heli. Kuid siin tekib üks probleem: kui CD kvaliteediga heli salvestamisel kirjeldatakse igal ajahetkel heli 16 biti ehk kahe baidi abil ning seda tehakse 44 100 korda ühe sekundi jooksul, siis lihtne arvutus näitab, et ühe sekundi heli salvestamiseks kulub 88 200 baiti, ühe minuti salvestamiseks kulub järelikult 5292000 baiti ehk umbes 5 MB mäluruumi ning seda ühe kanali jaoks, stereoheli salvestamiseks kuluks tervelt 10 MB.
  Selleks, et helifaile mugavamalt varundada ja vahetada saaks on välja mõeldud, mitmeid erinevaid algoritme, kus helifailis eemaldatakse sagedused , mida inimkõrv ei kuule ja järelejäänud info pakitakse kokku (MP3, WMA, ACC jne).
  Lisalugemist: wikipedia.org 
  Graafika
  Kujutiste salvestamiseks ja töötlemisteks kasutatakse arvutis kahte erinevat tehnoloogiat: rastergraafika ja vektorgraafika .
  Rastergraafika on tehnoloogia, kus graafiline kujutis salvestatakse iga kujutise punkti kirjeldamise teel.
  Iseloomustavad suurused:
  
  • punktitihedus: mitu punkti ühe tolli kohta on kirjeldatud. Trükikvaliteediga pildis peab olema kirjeldatud vähemalt 150x150 punkti ühe ruuttolli kohta, fototrükis on nõutav vähemalt 300x300 punkti kirjeldamine ühe ruuttolli kohta
    
  • värvisügavus mitme biti abil on iga punkt kirjeldatud, fototrükis kirjeldatakse iga punkt vähemalt 24 biti abil (8 bitti iga kanali kohta: punane, sinine, roheline), korralikud digitaalsed fotokaamerad kasutavad värvisügavust 36 bitti (12 bitti kanali kohta)
    
  Lihtne arvutus näitab, et ka ühe kvaliteetse pildi salvestamiseks kulub üsna palju andmeid, seega kasutatakse ka siin erinevaid pakkimisviise. Eristatakse kadudega (näiteks jpg) ja kadudeta (näiteks tiff +zip) pakkimisformaate.
  Vektorgraafika korral ei kirjeldata mitte kujutise punktide vaid hoopis objektide kirjeldamise teel. Jooned, punktid, kaared jne. Vektorgraafika kujutised võtavad oluliselt vähem ruumi ja neid on võimalik suurenada piiramatult, samas ei ole näiteks fotot kvaliteetselt võimalik vektorgraafikas salvestada (objekte pildid on lihtsalt liiga palju).
  Animatsioonid
  Animatsioonid on liikuvad pidid. Kõige lihtsam viis teha animatsioone on panna üksteisele järgnema natukene erinevad pildid ja tekib illusioon liikumisest . Inimsilm tajub sujuva liikumisena alates 12. korrast sekundis vahetuvatest piltidest moodustatud animatsioone. Kui nüüd arvestada seda, et juba üks rastergraafika pilt võtab arvutis üsna palju ruumi, siis rastergraafika kujutistest moodustatud animatsioonid võtavad ruumi kordades rohkem.
  Enamik kaasajal animatsioonide loomiseks mõeldud programme tegelevad peamiselt vektorgraafika objektide animeerimisega. Vektorgraafika objektide muutumist on oluliselt lihtsam kirjeldada. 
  Video
  Digitaalne video kujutab endast suurt kogust rastergraafika objekte ja heli samaaegselt. Kui arvestada seda, et näiteks PAL standardis video eraldusvõime on 720x576 punkti ja kaader vahetub 25 korda sekundi jooksul, siis on see väga suur kogus andmeid. Pakkimata kujul umbes 720x576x25 korda värvisügavus 24 bitti pluss stereoheli 88 200x2 baiti, siis saame pakkimata kujul sekundi video mahuks umbes 30 MB/s ehk umbes 1,8 GB ühe minuti kohta. See on väga suur info hulk.
  Video salvestamisel arvutisse kasutatakse erinevaid pakkimismeetodeid, neist tuntumad on kindlasti MPEG2 (DVD video pakkimine) ja MPEG4 (DivX, xvid jne).