Eesti Vabadussõja lugu (0)

„Eesti Vabadussõja lugu“
Hillar Palamets
See raamat räägib Eesti Vabadusõjast, sellele eelnevast ja järgnevast. Hillar Palamets on lühidalt, kuid väga põhjalikult kokku võtnud Vabadussõja tähtsamad sündmused ja inimesed. „Eesti Vabadussõja lugu“ annab hea ülevaate meie ajaloo ühest tähtsaimast perioodist.
Raamatu algus räägib perioodist Suure Ilmasõja algusest kuni Vabadussõja alguseni . 1917. aastal langeb Romanovite dünastia võimult ning Eestil tekib lootus autonoomiale. Seda lootust piirab aga enamlaste riigipööre.
Eesti mehed teenisid Vene kroonus pikki aastaid ning lisaks sellele oli eestlastest sõdureid ka Lätis ja Soomes. Kui eestlased said loa enda polgu formeerimiseks, hakkasid eestlastest sõdurid tagasi tulema Eestisse. Polnud aga arvestatud sellega, et nende arv võib olla kordades suurem, kui eeldati. Meeste arv ulatus koguni nii suureks, et tagavarapataljonis oli rohkem mehi, kui põhipataljonis. Eriti suureks muutus Tartus inimeste arv siis, kui lisaks pataljonimeestele ja linnaelanikele hakkasid sinna põgenema ka Läti sõjapõgenikud.
Vaid natukene aega peale Riia vallutamist jõuavad Saksa väed Eesti saartele ning sealt algab Saksa okupatsioon. Kui Saksa väed jõuavad Haapsallu, siis on selge, et autonoomia tuleb koheselt välja kuulutada. 23. Veebruari õhtul kuulutatigi Pärnus, Endla teatri välisrõdul välja iseseisvus . Tallinnas oli iseseisvuse välja kuulutamisega natukene keerulisem, kuna Saksa väed olid Tallinnale juba väga lähedal. Eestlaste õnneks suudeti aega võita, öeldes, et linnas valmistatakse ette majutuskohti keiserlikele vägedele. 24. veebruaril, vaid üks päev enne sakslaste saabumist, kuulutati Tallinnas välja iseseisev Eesti Vabariik.
1918. Aastal sõlmisid Nõukogude Venemaa ja Keskriigid (Saksamaa, Austria-Ungari, Bulgaaria ja Türgi) Bresti rahu, mille alusel kaotas Nõukogude Venemaa oma võimu Eesti aladel. 1918. aastal jõustus Eesti alal sõjaväeline politseirežiim, tänu millele hakati rangelt kontrollima kirjavahetust. Lisaks sellele alandati toitainete kättesaadavusmahtu. Ranged keelud pandi peale toitainete sisseveole, see tähendab, et ei tohtinud maalt linna toitaineid vedada.
1918. aasta lõpul algavad ülestõusud Saksa okupatsiooni vastu, hoogu annab juurde veel see, et tulevad uudised läänest. Berliinis on alanud revolutsioon ning see sisendab sakslastes soovi koju naaseda. 11. novembril kutsub Jaan Poska kokku Eesti Ajutise Valitsuse ja hakkab võimu organiseerima. Sakslasest kindral Seckendorffi, kes oli olnud võimukas oma residentsis Toompeal, enam ei kuulata. Revolutsiooni käigus on kadunud tsensuur ning tingimused on muutunud inimlikumaks. Taas tekib lootus.
Olles vabanenud Saksa tsensuurist, hakatakse moodustama Eesti Rahvaväge, mis ei taha aga algul vedu võtta. Lisaks sellele on riigil ka rahalised probleemid ning sõjavarustust napib. 13.november 1918 tühistas Moskva Bresti rahu ja hakkas tegema kiireid ettevalmistusi, et kanda Punaarmee tääkidel revolutsioon läände. Punaarmeesse kuulus umbes miljon võitlejat, kes olid jagatud 14 operatiivarmeeks. Neist 12 000 meest suuunati Eesti peale. Nõukogude Venemaa poole hoidsid ka punakütid Lätist, Soomest ja Eestist, mis tegi eestlaste olukorra veelgi keerulisemaks.
20. November 1918 jõuab Konstantin Päts vangilaagrist tagasi Tallinna ning võtab vastu otsuse minna punaste vastu Vabadussõtta. Toimuvad ägedad tulevahetused, kuid lõpuks vaenlase väed taganevad, kuid enne lahkumist õhivad Narva viivad sillad. 29. novembril vallutasid punased Narva ning seal kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun , mille juhatajaks sai Jaan Anvelt. Eesti üks edukamaid ja osavamaid mehi, Julius Kuperjanov moodustab enda partisaniüksuse, mille keskuseks saab Puurmanni mõis. Mehi liitub siit ja sealt ning moodustub mitu üksust, mis üheskoos tegutsedes jätavad suurearvulise üksuse mulje. Nüüd hakkas Vabadussõjaga liituma suur hulk õpetajaid, haritlasi ja koolipoisse, kes said arvestatava treeningu ning olid valmis vabaduse eest võitlema. 1918 aasta detsembris võeti kasutusele esimene soomusrong , millel oli kõik vajalik: kahurid, kuulipildujad, köök, elamisvagun ja kaitse.
12.detsembril 1918 saabusid Tallinna inglased koos oma abilaevastikuga. Juba 26.detsembril oli Inglise laevastik edukas ning kaaperdas kaks punaste laeva, millele pandi hiljem nimeks Lennuk ja Vambola. Abi otsitakse ka Rootsist ja Soomest, kuid ainult Soome nõustub aitama , kuna nad ei taha, et Soome lahe lõunarannik langeks punaste kätte. Soomest saabub eestlastele appi ligikaudu 3500 soomlast. 1919. aasta jaanuari algul suundus Karl Parts oma kahe soomusrongiga Tartu poole. Rakke all toimus kokkupõrge punastega, mille aga Parts võitis, jätkati sõitu Tartu poole. Viljandis kohtus Parts Kuperjanoviga, kes temaga koos Tartu poole kaasa tuli, saades oma salgale relvad.
14. jaanuari hommikul lähenesid soomusrongid Tartu Emajõe sillale. Eesotsas sammus Parts koos abilistega, et kontrollida silla ohutust. Mõlemad meie soomusrongid ületasid silla edukalt. Natukene enne Tartusse jõudmist tuli neile vastu punaste soomusrong, mis kahjustas eestlaste ühte soomusrongi, kuid sai seejärel hävitava hoobi. Veel enne lahkumist aga tapsid punased 18 vangishoitud eestlast, kes aga sama nädala laupäeval maeti. Kuperjanovlased, soomusrongi dessandid ja soomusrong piirasid allesjäävad punased sisse, sundides nad põgenema. Mehed ajasid naerulsui punased linnast välja, nad teadsid, et nad olid võitnud. Hoonetele heisatakse Eesti lipud ja kehtima hakkab range kord linnas, et kuulujutud ei leviks.
Samal ajal kui tagasi oli võidetud Tartu, tehti plaane Narva vallutamiseks. Inglise sõjalaevad koos eestlastega suundusid Narva peale, kuid kartes miine, randusid Utrias. Rünnati nii põhjast kui edelast ning peagi saavutati edukas võit punaste üle. Narva oli tagasi võidetud, saagiks saadi palju varustust ja ligikaudu 2000 pantvangi. Narva ja Tartu vabastamise eest ülendati polkovnik Johan Laidoner Ajutise Valitsuse otsusega kindralmajoriks. Peale Tartu ja Narva vallutamist seati siht Valga peale.
20.jaanuaril 1919 pääsesid kolm Eesti soomusrongi üle Elva jõe ning võtsid suuna Valga poole. 31.jaanuaril toimus Paju lahing, mis oli Vabadussõja üks tähtsamaid lahinguid. Kuulamata teiste arvamusi, suundus Kuperjanov koos oma salgaga Paju mõisa peale, mida kaitsesid läti kütid. Kuperjanovlaste õnneks tulid appi soomlased , kes andsid ägedat vastupanu. Lahingu lõpupoole sai laskemoon otsa ning võideldi käsitsi, meie õnneks saavutasime suurte kaotustega võidu. Eestlased ja soomlased kaotasid surnute ja haavatutena 156 võitlejat, neist 82 kuperjanovlast. Lahingu käigus sai haavata ka Kuperjanov, kes hiljem suri Tartus laatsaretis. Paju mõis oli Valga linna kaitse võti.
Tänu Paju mõisa vallutamisele võideti 1. veebruaril Valga linn, kust saadi suur sõjasaak. Nüüd tuli Lääne-Eestisse vägede ülemjuhata Laidoner, kes nimetas partisanide pataljoni ametlikult Kuperjanovi pataljoniks. Nähes Eesti tugevust lõunarindel, peatas punaarmee ülemjuhata Jukums Vacietis edasitungi Lätis, Leedus ning Valgevenes ja suunas ligi 80 000 sõjamehelise armee Eesti vastu. Olenemata venelaste arvulisest ülekaalust suutsid meie mehed vapralt neile vastu seista ning nad tagasi tõrjuda.
Kõige tähtsamaks sisepoliitiliseks sündmuseks oli 1919. aastal Asutava Kogu demokraatlik valimine. Asutav Kogu avati 23. aprillil Kaarel Partsi kõnega ning see oli kajastatud ka lehes. Asutava Kogu esimeheks valitakse 100 poolthäälega August Rei, kes peab 40 minutilise kõne, milles räägib Eesti minevikust ja raskustest ning tulevikust . Asutava Kogu peamine ülesanne oli kahe seaduse, Eesti Vabariigi põhiseaduse ja maaseaduse väljatöötamine ning vastuvõtmine.
1918. aasta sügisel pandi alus Balti-saksa sõjaväele Landeswehrile, mis pidi kaasa aitama Baltimaade asustamisele sakslastega. Selle juhiks sai sakslasest kindral Rüdiger von der Goltz . Esialgu pidi Landeswehr minema ida poole punaste vastu, kuid neile ei meeldinud Eestis vastuvõetud ebaõiglane maareform, mis võõrandas sakslased mõisadest. Landeswehr tahtis, et Eesti väed taganeksid põhja suunas, kuid teades saksa riigi vaenulikkust ei saanud meie väed seda endale lubada. Esimene relvakokkupõrge toimus 5. juunil Võnnu lähedal, mis pani ka alguse Landeswehri sõjale. Olenemata sõlmitud 10 päevasest rahust tegid Saksa lennukid luuret, mis aga ei meeldinud eestlastele. Hoiatuse saanud, ei pidanud sakslased ikkagi sellest lugu ning seetõttu lasid eestlased alla mitu saksa lennukit, millelt said kasulikku sõjavarustust.
Konflikti tulemusena esitas vaenlane nõude – kui Eesti väed ei tõmbu tagasi järgmiseks hommikuks, siis jätkab Landeswehr sõjategevust. Sellega algas Võnnu lahing, mis kesti 19-24. juunini. Eestlased olid küll arvulises vähemuses, kuid nende kasuks olid kaitserajatised ja soomusrongid. Rindel juhtisid vägesid edukalt kindral Põdder ja kindral Laidoner. Vaenlane sunniti taganema ning alustati vastupealetungi. 23. juuni hommikul oli Võnnu Eesti vägede käes ning mis alates 1934.aastast muudeti üleriigiliseks traditsiooniks. Pärast võitu Võnnus, otsustasid Eesti väed võtta Riia linna, mis kulges algul edukalt, kui siis lõpetati rahu sõlmimisega. Eesti võitis raske lahingu tänu meie suurele võitlustahtele, kordineeritusele ja kainele mõistusele. Kõigele sellele aitasid suuresti kaasa meie neli soomusrongi, millele ei suutnud vastased kuidagi vastu seista.
18. jaanuaril 1919 avati Pariisi rahukonverents, kus arutati, mis saab Saksamaast ning kuidas muuta Saksamaa ohutumaks. Eesti eesotsas Poskaga taotles Eesti Vabariigi de jure tunnustamist, kuid sellega olid probleemid. Iseseisev riik on küll hea, kuid kuidas oleks selline väikene riik saanud majanduslikult hakkama. 28. juunil kirjutati alla Versailles ’i rahulepingule, mis oli väga mahukas ning hõlmas endas palju piiranguid Saksamaale. Saksamaa ei tohtinud omada lennuväge ja õhutõrjet, raskesuurtükiväge, tanke ja soomusautosid, allveelaevu ning gaasirelvu. Samal ajal nägi Eesti vaeva, et sõlmida rahu Venemaaga ja saada neilt tunnustus iseseisva riigina püsimajäämiseks. Rahuläbirääkimised aga venisid ning tundus nagu nad tegelikult Eesti iseseisvust tunnistada ei soovi.
1919. aasta algupoole organiseeris Saksa sõjavangis viibinud Kaukaasia päritolu tsaariväe polkovnik Pavel Bermondt relvastatud üksuse.Ta lubas minna bolševike vastu, et taastada ühte ja jagamatu Venemaa. Talle jagus palju toetajaid ning peagi oli ta sõjavägi arvestatava suurusega. Suunduti Venemaa poole, kuid enne seda jäid teele Eesti ja Läti, mis nende õnnetuseks osutasid ägedat vastupanu. Bermondti vägede pealetung oli tugev ning lätlased pidid appi kutsuma Laidoneri. Eestlased teadsid, et lõunapiir peab olema kindlustatud ja saatsidki appi 2 soomusrongi, mis olid suureks abiks Väina jõe kaitsmisel. Koostööga võideti ründajate vägesid ning Riia lehes võis näha tänulikku tervitust abi eest.
Rahuläbirääkimised algasid 1919. aasta detsembris. Tuline vaidlus käis piiri osas, kuna kumbgi osapool ei tahtnud, et üks teisele ohtu kujutaks. Läbirääkimised kestsid terve kuu ning venelased proovisid ka avaldada survet Narva vallutamisega, kuid see ei läinud neil läbi. Vene diplomaate imestas Eesti diplomaatide suur kogemus ja võimekus, kuna Eesti oli ise nii väike riik. Viimasel detsembrikuu päeval kirjutavadki Eesti poolt Poska ja Venemaa poolt Joffe alla esimesele rahule – relvarahule. Sellega tekib ka lootus, et varsti järgneb rahuleping ja Eestist saab täielikult iseseisev demokraatlik vabariik.
Esialgne kava nägi ette, et rahulepingule kirjutatakse alla 1. veebruaril, kuid kirjavea tõttu läks leping uuesti trükki ja alla kirjutati 2. veebruaril 1920. Sellega oli Eesti saavutanud selle, mis tahtis – Iseseisvuse. Seda kajastati mitmetes lehtedes, kaasaarvatud Euroopas. 3. veebruaril jõudis rahudelegatsioon Tallinna, kus neid võeti soojalt vastu. Vaid veidike peale rahulepingu sõlmimist lahkus elavate seast Jaan Poska, öeldes ise enne seda : „Töö on tehtud, nüüd võin minna puhkama .“ Ta suri 1920. aasta 7. märtsil terviserikke tõttu. Talle korraldati uhked matused, millest võtsid osad tuhanded inimesed ning riigis kuulutati ametlik leinapäev tema mälestamiseks.
Sõda oli lõppenud ning algas demobaliseerimine ehk sõdurite vabastamine sõjaväeteenistusest. Ligikaudu 48 000 sõdurit demobaliseeriti, vaid 27 000 jäeti rahuaegsesse sõjaväkke. Demobaliseeritud mehed naasid oma kodukohtadesse, nooremad jätkasid kooliteed. Kuid võidul oli oma hind, nimelt oli sõja käigus langenud ligikaudu 20 000 Eesti rahvusest inimest, mis oli suur arv meie väiksele rahvale. Vabadussõda kestis 431 päeva, võimaldas aga luua iseseisva Eesti Vabariigi ja andis eesti rahvale võimaluse asuda demokraatlikest põhimõtetest lähtudes oma riiki, majandust ja kultuuri üles ehitama. Eesti iseseisvus oli lõpuks ometi teoks saanud.
Martin Proosa 10.a