Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "PAJU LAHING". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kuperjanov, soomusrong, julius, leitnant, kalm, raudtee, kuperjanovi, salo, rongid, pataljon, soomusrongid, pealetung, polkovnik, 2056, rood, rist, layer, sild, kuulipilduja, pataljoni, käsk, ilmamaa, sangaste, rongide, roodu, silda, tuna, teder, tegelikku, punaarmeel, hommikul, viibis, alice, haavata, juhatusel, raudteel, irve, partsi, katta, kalmuViljandi Kaare Kool Julius Kuperjanov Referaat Koostas: Ardo Tammoja Viljandi 2009 Sisukord Kasutatud kirjanuds - ...................2 Julius Kuperjanov ............................3 Sõjamehekarjäär..................... 3 - 4 Teenistuskäik..................... 5 Teenetemärgid....................... 5 Kui Kuperjanov tuli................ 5 - 8 Abikaasa saatus............................ 8 Paju lahing ja leitnant Kuperjanovi langemine.......................... 9 Paju lahingu mälestuse jäädvustamine............................. 9 - 10 Põrandaalune Tartumaa kaitseliit....................................... 10 - 11 Kuperjanovi partisanide pataljon................................... 11 - 14 Kuperjanovi viimane lahing............................................... 14 - 15 Kasutatud kirjanuds
Võru Kesklinna Gümnaasium Julius Kuperjanov referaat Koostaja: Võru 2011 Sisukord Sissejuhatus Julius Kuperjanovi sünnipaik ja kooliaastad Julius Kuperjanovi sündis Venemaal, Pihkva kupermangus, Novorzevi linna lähedal asunud väikeses Ljohhova külas. Kuperjanovi vanaisa, olles sattunud teravasse vastuollu Räpina mõisnikuga, oli omal ajal Eestist sinna rännanud. Seal päris Kuperjanovi isa Daniel oma isalt väikese, kuid eestlaste visadusega loodud üsna korras talukoha, kus 1. oktoobril 1894. a. nägi vanemate teise pojana esmakordselt ilmavalgust poeg Julius. 1904. aastal müüb Daniel Kuperjanov oma talu ära, et kodumaale siirduda ja seal oma lastele emakeelset haridust anda. Ta ostab
Referaat Julius Kuperjanov Sissejuhatus Julius Kuperjanov on üks Eesti Vabadussõja tuntumaid kangelasi, kellest sai legend juba eluajal. Tema elu oli küll väga lühike, kõigest 24 aastat ning töö Eesti riigi loomisel ja kaitsmisel oli vaid 15 kuud. Selle ajaga sai ta aga legendaarseks. Ta aitas Eesti Vabariiki, kui ta töötas Eesti tagavarapataljoni ülema abina, Tartu kaitseliidu ülemana ning partisanipataljoni ülemana. Ta oli üks kahest Eesti ohvitserist, kelle nimi omistati tema poolt juhitud väeosale ja
Julius Kuperjanov referaat Koostas: KOOSTAJA KLASS Valga AASTA Sisukord Sissejuhatus Ükski rahvas ei ole saanud seni vabaks ja ise-seisvaks teisiti kui relvade abil. Ükski rahvas ei ole suutnud oma iseseisvust kaitsta teisiti kui relvastatud jõu varal. Ka eesti rahvas sai vabaks ja iseseisvaks relvade abil ja peab, kui ta tahab jääda vabaks, lootma kõigepealt omaenda jõule. Seda mõistis selgesti Julius Kuperjanov (pildil) ja pühendas, kui saabus kohane aeg, kogu oma noore jõu selle idee teostamisele ning langes selle idee eest.1 -2- -3- Lühike Julius Kuperjanovi elukäik Julius Kuperjanov sündis 11. oktoobril 1894.2 aastal Pihkva kubermangus Duhnova vallas Novorzevi kreisis. Tema esivanemad olid Venemaale põgenenud mõisniku omavoli eest. Kuna Venemaal vaevas Kuperjanoveid suur koduigatsus, samuti oli oht venestuda, siis 1904
......................................................................................... 6 23. detsembril määrati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner, kes kutsus oma staabiülemaks polkovnik Jaan Sootsi. J. Laidoneri energilisel juhtimisel suudeti Eesti sõjaväge aastavahetuseks 1918/19 suurendada 13 000 meheni, neist 600 olid ohvitserid. Kõrvu mobiliseeritud väeosadega moodustati vabatahtlikest territoriaalsed kaitsepataljonid ning erialustel löögiüksused: Julius Kuperjanovi pataljon ja Sakala partisanide pataljonid, spordiseltsi Kalev liikmeist Kalevlaste Maleva ja USA eriüksuste eeskujul Scouts-rügement. Juhtimise hõlbustamiseks asutati Lõuna-Eesti vägedest 2. diviis, mille ülemaks määrati polkovnik Viktor Puskar. Samal ajal pöördus Ajutine Valitsus abipalvega Suurbritannia ja Soome poole. 5. detsembriks 1918 saabus Soomest 5000 püssi ja 20 suurtükki koos laskemoonaga. 12. detsembril jõudis Tallinna sadamasse Briti
Laidoneri tegevus. Enne Laidoneri saabumist valitses sõjaväe juhtimisel peataolek. Laidoneri juhtimisel loodi otstarbekas sõjaväe juhtimise struktuur. Laidoner ei hoolinud ohvitseride tsaariaegsest auastmest. Tihti määras ta kõrgetele kohtadele noori ja andekaid, kuid madala auastmega mehi. Tekkis väike kuid löögijõuline kaitsevägi, vabatahtlikud aga koondas Laidoner eriväeosadesse. Nii sündisid kuulsad löögiüksused nagu Kuperjanovi partisanide pataljon, Sakala partisanide pataljon, Kalevlaste Malev ja Skautpataljon. Erilise tähtsuse omandasid raudteed: kelle käes olid raudteeliinid, see valitses kogu olukorda. Seda taibates asus Eesti väejuhatus Tallinnas soomusronge ehitama. Soomusrongid andsid Eesti vägedele üleoleku raudteedel ja kuna venelased ei suutnud remontida Narva silda, mille nad olid taganedes 28. novembril õhku lasknud, ei pääsenud arvukad soomusrongid Eestisse. Kibeda organiseerimistöö tulemusel küündis Eesti sõjavägi 1919
olukorra veelgi keerulisemaks. 20. November 1918 jõuab Konstantin Päts vangilaagrist tagasi Tallinna ning võtab vastu otsuse minna punaste vastu Vabadussõtta. Toimuvad ägedad tulevahetused, kuid lõpuks vaenlase väed taganevad, kuid enne lahkumist õhivad Narva viivad sillad. 29. novembril vallutasid punased Narva ning seal kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun, mille juhatajaks sai Jaan Anvelt. Eesti üks edukamaid ja osavamaid mehi, Julius Kuperjanov moodustab enda partisaniüksuse, mille keskuseks saab Puurmanni mõis. Mehi liitub siit ja sealt ning moodustub mitu üksust, mis üheskoos tegutsedes jätavad suurearvulise üksuse mulje. Nüüd hakkas Vabadussõjaga liituma suur hulk õpetajaid, haritlasi ja koolipoisse, kes said arvestatava treeningu ning olid valmis vabaduse eest võitlema. 1918 aasta detsembris võeti kasutusele esimene soomusrong, millel oli kõik vajalik: kahurid, kuulipildujad, köök, elamisvagun ja kaitse. 12
Põhja-Eesti rindele saabus kaks Soome kompaniid Hans Kalmu ja Martin Ekströmi juhtimisel. • 14. jaan. - Eesti väed vallutasid soomusrongide abil tagasi Tartu linna. 17.-18. jaan. toimus Utria dessant Narva vabastamiseks, milles osalesid neli Soome vabatahtlike kompaniid (600 meest) ja Eesti dessantpataljon (400 meest). • 18. jaan. vabastati Narva • 31. jaan. toimus Paju lahing, kus võideti Läti punaseid kütte. Surmavalt sai haavata Julius Kuperjanov. • 1. veebr. -Eesti väed vallutasid Valga ja Võru. • 16. veebr. - Punaarmee alustas Volmari suunalt vastupealetungi ja vallutas Heinaste. Algas Saaremaa töörahva ülestõus. • 22. veebr. - Punaarmee alustas uut pealetungi Eesti vallutamiseks, peatades selleks kõik teised ründeoperatsioonid Läänerindel. • Märts - enamlased vallutasid Petseri ja jõudsid Võru ligidale. Eesti väed vallutasid Petseri tagasi ja enamlased taandusid Pihkva suunas.
Järgmiseks päevaks on Narva vallutatud Punaarmee jätkab rünnakut ka lõunast Eestlased taganevad Sõja algus Venelastele langevad 1919. a alguseks Jõhvi, Rakvere, Tartu, Tapa ja sihiks Tallinn Eesti sõjajõud 27.nov. 1918. a. Narva all 4. Eesti polk 600 sõdurit 23.dets.-5.jaan. J.Laidoneri mobilisatsioon-14 000 meest Vabatahtlikud löögiüksused: • Kuperjanovi partisanid, Kalevlaste Malev ja Skautpataljon • Baltisakslaste Balti pataljon Abiväed Inglise laevastik – 12.dets. 1919.a. • Julgeolek merel, lahingvarus Vene valged Mõningates riikides hakati Inglise laevastik Eesti toetuseks formeerima vabatahtlikest koosnevaid üksusi • Soome vabatahtlikud • Taani vabatahtlikud Soome vabatahtlikud
sõjatüdimus ja majanduslik kriis 2) keelduti astmast Rahvaväkke või deserteeruti 3) vastase arvuline ülekaal 4) relvastuse ja sõjavarustuse puudulikkus 5) kõrgema sõjaväelise juhtkonna puudumine, seega puudus sõjaväeliste operatsioonide kordineerimine III Murrang sõja käigus toimus jaanuaris 1919, mil Eesti väed alustasid vastupealetungi ja veebruaris oli kogu Eesti taas vaba. (Kangelaslikkuse näitena tuuakse tavaliselt esile 31.jaanuaril 1919 toimunud Paju lahingut Julius Kuperjanovi juhtimisel.) Eestlaste vastupanu sundis Punaarmee juhtkonda peatama pealtungi põhirindel ja suunama kõik oma reservid (ca 80 000 meest) Eesti vastu. Kuni maini käisid ägedad lahingud Lõuna-Eestis ja Petserimaal, kuid eestlastel õnnestus need tagasi lüüa ja alustada ise vastupealetungi. Eestlaste edu põhjused: 1) vabatahtlike väeosade loomine (N: koolipoisid, spordiselts Kalevi liikmed, Kuperjanovi partisanid) 2) soomusrongide efektiivne kasutamine
Soomusrongide osa Eesti Vabadussõjas Referaat 2009 Eesti soomusrongide sünnist, ehitusest ja otstarbekusest Eesti soomusrongide isaks oli admiral Johan Pitka. Tema oli soomusrongide ehitamisel eestvedajaks ja organiseerijaks. Pitka eestvedamisel toodi Narva jõest välja sinna sakslaste poolt uputatud kahurid. Seejärel alustas ta soomusrongide ehitamist tavalistest raudtee kaubavagunitest Tallinna tehastes ja oma töökojas. Nende ehitamiseks pidi ta sageli kasutama ka enda raha. Soomusrongid olid soomustatud liivakottidega vagunid, mille vahele oli jäetud laskeavad. Osad soomusrongid olid veel kahkordse seinaga vagunid, mille seinte vahel oli liiv, ning mõnet vagunid olid veel kaetud raudplaatidega. Rongiplatvormidel olid kahurid ning rongid olid varustatud kuulipildujatega. Esimene soomusrong valmis 27.novembril 1918.
maha jätma. Toimunud lahingut võib pidada Vabadussõja alguseks. Narva lahinguga algas raske taandumiste ajajärk, 28. novembrist 1918 väiksemate vasturünnakutega 1919. aasta jaanuari alguseni. Taandumise tingis vastase arvuline ülekaal ja parem relvastus. 28. novembril oli Narva ja Peipsi järve vahel opereeriva Punaarmee üksustes 7 000 võitlejat 20 suurtüki ja 30 kuulipildujaga, lisaks veel soomusrong ja 2 soomusautot. Eesti poolt Narva suunda kaitsnud 1. diviisi koosseisus oli erinevatel andmetel 700 - 1100 meest, mõni kuulipilduja ja mitte ühtegi suurtükki*. Lisaks üle 700 taanduva sakslase. Niisuguste jõududega oli võimatu rinnet hoida. Lõuna-Eestis kujunes olukord samuti raskeks. Üle pihkva Eestisse tunginud Punaarmee kätte langesid Valga ja Võru ilma lahinguta- need linnad anti tänu lahkuvate saksa vägede ja punaste vahel sõlmitud kokkuleppele viimastele lihtsalt üle
Kui põhja Eesti oli vabastatud pöörati peamine tähelepanu lõuna Eesti taas vallutamisele.14.jaanuariks taheti vabastada Tartu seda taheti vabastada sellepärast et taheti teha eestlastele uusaasta kingitust kuna oli lükkatud kaks nädalat edasi ja vana kalendri järgi oli see esimene jaanuar ning see ka õnnestus. Üks vabadus sõja tuntumaid lahinguid oli Paju lahing mis toimus Valga lähistel 30.jaanuaril seelahig peeti valga vabastamiseks ning selles lahingus sai pihta leitnant Julius Kuperjanov kes oli üks nendest kes moodustas Tartumaal partisanide rühmitus 1918. Aasta novembris. 2.veebruaril ta suri ja sellepärast hakkati kutsuma tema salka kuperjanovi partisanideks .Edasi liikusid eesti väed läti territooriumile. Aga sealt tuli peale Koiva jõe juurde jõudmist taganeda sest vaenlane hakkas kiirelt tugevnema ja nende jõud kasvas. 22. Veebruaril 1919 alustas vaenlane kallaletungi Narvale .Kallaletung hakkas hommikul vara ägeda suurtüki tulega meie kaevikute ja linna pihta
Seega oli Eesti jagunenud kaheks. Lääneosas kehtis Eesti Vabariik, idaosas kehtestati Nõukogude võim ja seda juhtis Kommuuninõukogu eesotsas Jaan Anveltiga. Võitluseks kommunistlike vägedega olid Eestis moodustatud rahvusväeosad mille ülem juhatajaks oli Johan Laidoner. Ettevalmistusi uute rahvusväeosade loomiseks alustati kohe peale sakslaste lahkumist. Esimene mobilisatsioon. Laidoneri juhtimisel loodi sellised löögijõulised väeüksused nagu Kalevi malev, sakala malev, Kuperjanovi pataljon jt. Alanud sõjas abistas Eestit inglismaa, kes saatis Soome lahte oma laevastiku ning varustas eestlasi ka relvadega. Tänu inglise laevastikule ei saanud vene laevastik merel operatsioone ette võtta. Soomest ja ka teistest põhjamaadest tuli Eestile appi vabatahtlike. Eesti rahvusvägede peale tung algas 2. jaanuaril 1919. Tungiti kahes suunas Narva ja Tartu. Juba 14. jaanuaril vabastati Narva ja mõne aja pärast ka Tartu. seejärel jätkusid juba Lõuna - Eestis
pealinnast oldi vaid 30 kilomeetri kaugusel. Ka teised linnad olid hädaohus. Ülemjuhataja võimu loomisega pandi suurem vaenlase edasitung seisma ja Eesti väeosad alustasid üldist pealetungi. Mere poolt saadi Tallinnale kindlat kaitset inglastelt. Kõige ägedamaks võitluseks Vabadussõja algperioodil kujunes Paju lahing. See heitlus toimus Valga vabastamiseks Paju mõisa all 29.-31. jaanuarini, kus langes raskelt haavatuna üks Eesti vahvamaid väejuhte leitnant Kuperjanov. Ka Soome vabatahtlikud võtsid Paju lahingust osa ja kandsid väga raskeid kaotusi. Peale Paju lahingut oli vastase selgroog murtud. 1. veebruaril vabastati Valga, samal ajal juba Võru ja siis 4. veebruaril Petseri, kus langes A. Õunapuu. Punavägi alustas veel tugevamat pealetungi, et kaotatud maad tagasi võita. Löödi palju ägedaid lahinguid kuni sõja lõpuni Petseri, Irboska ja Pihkva ümbruses. Narva liinil seisid Eesti väed aga
laevastiku kätte vangi vene miiniristleja "Avtroil". Inglased kinkisid selle Eesti mereväele ja see sai nimeks "Lennuk". · 30. detsember Karl Parts määrati Eesti soomusrongide üldjuhiks. · 31. detsember Tallinna saabuvad esimesed soome vabatahtlikud major Mattias Ekströmi juhtimisel Sõja kulg 1919 · 3.4. jaanuar eesti väeosad alustasid pealetungi Vetla veski, Priske saeveski ja Valkla mõisa juures. · 4. jaanuar Eesti soomusrong nr. 1 purustas Kehra jaama juures Punaarmee Tartu kommunistliku polgu roodud . · 5. jaanuar Eesti väed vallutasid tagasi Aegviidu. · 5.6. jaanuar PõhjaEesti rindele saabus kaks Soome kompaniid Hans Kalmi ja Mattias Ekströmi juhtimisel. · 6. jaanuar enamlaste pealetung Paide suunal peatati. Viimase eduna vallutsaid punased samal päeval Tõrva. · 7. jaanuar Eesti väed asusid üldpealetungile. · 9. jaanuar vabastati Tapa ja Jõgeva.
Suureks abiks Eestile oli Briti Kuningliku laevastiku eskaadri jõudmine Tallinna reidile ja Soome vabatahtlike saabumine. Teadmine, et võitluses Nõukogude Venemaa vastu ei olda enam üksi, tõstis tunduvalt sõdurite ja rahva meeleolu. 5. jaanuariks 1919 oli mobiliseeritud 14 000 meest ning Eesti väed asusid vastupealetungile. 19. jaanuaril vabastati Narva ja rindejoon jooksis nüüd piki Narva jõge. Laiarööpmelised soomusrongid ja leitnant Kuperjanovi partisanisalk vabastasid 14. jaanuaril 1919 Tartu. 1. veebruaril vabastati pärast verist Paju lahingut Valga ja 3. veebruaril Võru. Paanikat Punaarmee tagalas sünnitasid ka kontradmiral Johan Pitka juhitud meredessandid Soome lahe rannikul. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 sõjavangi ja said saagiks üle 40 suurtüki.
Omakaitse varad. Eesti Kaitseliitu võisid kuuluda ainult eesti rahvusest kodanikud. · 16. november Ajutine Valitsus esitas üleskutse Eesti Rahvaväe kokkukutsumiseks. · 19. november Eesti Ajutine Valitsus võttis valitsemise ametlikult üle. · 22. november Nõukogude Venemaa väed ründasid Narvat. Tänu Saksamaa vägedele löödi rünnak tagasi. · 25. november Nõukogude Venemaa väed vallutasid Pihkva. · 27. november valmis Eesti soomusrong nr. 1, mis oli organiseeritud Johan Pitka juhtimisel. · 28. november soomusrong nr. 1 sõitis kapten Karl Partsi juhtimisel Narva suunas rindele. Pärast Partsi lahkumist jäi soomusrongi nr. 1 komandöriks kapten Anton Irv. · 28. november Nõukogude väed ründasid Narvat. Pärast poolepäevast vastupanu Aleksander Tõnissoni juhtimisel lahkusid eestlased ümberpiiramisohu tõttu linnast. · 28
2) keelduti astmast Rahvaväkke või deserteeruti 3) vastase arvuline ülekaal 4) relvastuse ja sõjavarustuse puudulikkus 5) kõrgema sõjaväelise juhtkonna puudumine, seega puudus sõjaväeliste operatsioonide Kordineerimine III Murrang sõja käigus toimus jaanuaris 1919, mil Eesti väed alustasid vastupealetungi ja veebruaris oli kogu Eesti taas vaba. (Kangelaslikkuse näitena tuuakse tavaliselt esile 31.jaanuaril 1919 toimunud Paju lahingut Julius Kuperjanovi juhtimisel.) Eestlaste vastupanu sundis Punaarmee juhtkonda peatama pealtungi põhirindel ja suunama kõik oma reservid Eesti vastu. Kuni maini käisid ägedad lahingud Lõuna-Eestis ja Petserimaal, kuid eestlastel õnnestus need tagasi lüüa ja alustada ise vastupealetungi. Eestlaste edu põhjused: 1) vabatahtlike väeosade loomine (N: koolipoisid, Kuperjanovi partisanid) 2) soomusrongide efektiivne kasutamine 3) Rahvaväe juhtimise ümberkorraldamine > vägede ülemjuhatajaks Johan Laidoner
Eesti Kaitseliitu võisid kuuluda ainult eesti rahvusest kodanikud. 16. november Ajutine Valitsus esitas üleskutse Eesti Rahvaväe kokkukutsumiseks. 19. november Eesti Ajutine Valitsus võttis valitsemise ametlikult üle. 22. november Punaarmee Põhjarinde 7. armee 6. Kütidiviis paneb toime esimese katse vallutada Narvat. Rinnet hoidnud Saksamaa väed lõid rünnaku tagasi. 25. november Nõukogude Venemaa Läänerinde väed alustavad rünnakut Pihkvale. 27. november valmis Eesti soomusrong nr. 1, mis oli organiseeritud Johan Pitka juhtimisel. 28. november soomusrong nr. 1 sõitis kapten Karl Partsi juhtimisel Narva suunas rindele. Pärast Partsi lahkumist jäi soomusrongi nr. 1 komandöriks kapten Anton Irv. 28. november Nõukogude väed ründasid Narvat. Pärast poolepäevast vastupanu andsid Sakslased korralduse linnast lahkuda.Aleksander Tõnissoni juhtimisel lahkusid ka eestlased ümberpiiramisohu tõttu linnast. 28
Pitka taas avalikkuse ette ja jätkab varem alustatud omakaitse organiseerimist, mis jääb tegutsema kogu Saksa okupatsiooniajaks. Peale sakslaste lahkumist saab sellest Eesti Kaitse Liit.Samal ajal asus Pitka sõjaväele relvi organiseerima. Sakslased olid Narva jõkke ära uputanud kahurid, mis Pitka eestvedamisel nüüd sealt välja toodi. Seejärel hakkas ta Tallinna tehastes ja oma töökojas raudtee kaubavagunitest soomusronge ehitama. Nende ehitust finantseeris ta sageli oma isikliku rahaga.Tagantjärele võib kindlalt väita, et Vabadussõda poleks võidetud, kui poleks olnud soomusronge. Nende osa sõjategevuses enamlaste vastu on võimatu alahinnata. Johan Pitkat hakati siitpeale nimetama soomusrongide isakas. · Kapten Ernest Põdder sündis 10. veebruaril 1879 Aleksandri vallas Võrumaal. Astus 1917
II Murrang Vabadussõja käigus Murrang Vabadussõja käigus (eestlaste kasuks) toimus jaanuaris 1919. Murrangu põhjused: 1) Eesti sõjavägi hakkas end tasapisi koguma. Saavutati väikest sõjalist edu, see andis kohe palju enesekindlust juurde. Kasvas sõdurite arv (30 000 veebruaris 1919). Sõjaliselt olid väga tähtsal kohal soomusrongid. Johan Pitka juhtimisel tehti julgeid meredessante. Kuulsad väeüksused olid veel Kalevlaste Malev, Julius Kuperjanovi partisanid, kooliõpilaste üksused jt. 2) Eesti sõjavägede juhtimine koondati sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri kätte 3) paranes sõjaväe varustamine 4) olulisel kohal oli välisabi Eesti Vabariigile: · detsembris 1919 jäi Tallinna lähistel ankrusse Inglise eskaader (=laevastik). Ta otseselt ei sekkunud, kuid tema kohalolek hoidis punased Tallinnast eemal · appi tulid vabatahtlikud võitlejad Soomest, Taanist, Rootsist
vabastamisel. Nüüd, kus barjäär punarinnete kokkuvarisemise tõttu Eesti ja Landeswehri vahel oli kadunud, pidi paratamatult tekkima kontakt selle vägedega. Pärast Riia vallutamist pidanuks sakslased liikuma taganevate enamlaste kannul itta, kuid pöördusid hoopiski põhjasuunas, kohtudes juuni esimestel päevadel Võnnu piirkonnas Eesti Rahvaväe eelosadega. Sõda Landeswehriga oli alanud. Landeswehrlastel olid vastas 2. läti Võnnu polk ja soomusrong nr. 2 (vt. Joon. 4). Landeswehr ründas peamiselt lätlasi, mille käigus Võnnu koolipoiste rood ümber piirati. Appi ruttas soomusrongi dessant ja koolipoisid toodi piiramisrõngast välja. Juuni algul puhkenud relvakokkupõrge kasvas sõjaliseks konfliktiks. Neli päeva kestnud raskes heitluses Võnnu all surus Rahvavägi von der Goltzi rügemendid tagasi. Võnnu vallutamispäeva 23. juunil hakati hiljem tähistama Eesti Võidupühana.
See jäigi Punaarmee ülima edu hetkeks. 1919. a esimestel päevadel hakkasid eestlased punaseid tagasi suruma. Toimunud pööre osutus püsivaks, sest: 1) aastavahetusel olid Tallinnasse saabunud Soome abiväed, hiljem tuli vabatahtlik ka Rootsist ja Taanist. See avaldas tohutut psühholoogilist mõju. Siiani: tilluke Eesti, nüüd: miski ei tundu võimatu. 2) vabatahtlike väeosasid moodustus ka Eestis. Neist kõige kuulsamaks sai Julius Kuperjanovi partisanide pataljon. Suurepärase võitlusvõimega paistsid silma ka Kalevlaste Malev, Skautpataljon jmt. Oluline osa oli arvukatel vabatahtlikult rindele läinud koolipoistel ehk õppursõduritel. 3) Eesti sõjaväe juhtimises pandi maksma kindel kord. Vägesid juhtis ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoner, tema staabiülem oli Jaan Soots. 4) soomusrongid 5) punaväge hakkasid tõsiselt häirima Johan Pitka ja sündiva Eesti mereväe julged dessandid. 7
ülesanne oli täidetud. Kogu Viru rindel paisati vaenlane Eesti piiridest kiiremini välja, kui ta oli jõudnud siia sisse tungida. Rindejoon kulges nüüd Narvast mööda Narva jõge kuni Peipsi järveni, kuhu see peatuma jäi. Vastas olnud eesti punased polgud viidi tagalasse oma haavu parandama, kus need eesti punadiviisiks ümber formeeriti. Soomusrongid olid kapten Irve juhtimisel tunginud vaenlase selja taha ja vallutanud Rakke jaama. Narva suunas ei saanud rongid enam minna, kuna punased olid kõik raudteesillad ja truubid puruks lasknud. Nüüd otsustas kapten K. Parts tungida kõigi rongidega edasi Tartu suunas. Tartu vallutamine Tartu vallutamiseks oli ülemjuhataja andnud 2. diviisi ülema käsutusse lisajõude Järvamaa ja Tallinna kaitsepataljonide ning Balahoviti üksuse ja saksa kooliõpilaste roodu näol, kuid diviisiülem arvas neist jõududest Tartu vallutamiseks mitte piisavat ja soovis appi veel soomlasi.
staabist taanduda Narva jõe joonelt Auvere-Sinimägede-Mummussaare joonele, mille kattenimi oli Tannebergi linn. Vastav luba saadi alles 22. juulil 1944 ja olukorra lahendamiseks tegi Steiner vaenlase löögisuunal asuvate vägede ümberpaigutuse. Major Riipalu 45. rügement toodi Narva jõe joonelt Auveresse, vahetades seal välja Saksa 26. diviisi osad. Kuna korpus eeldas rügemendile lahingute tulipunkti, anti Riipalu käsutusse veel pataljon "Narwa" ja kaks kompaniid saksa pioneere. Rügemendi koosseisus oli nüüd umbes 2500 meest, iga Riipalu pataljoni võitleja vastas oli kuskil 40 punaarmeelast. Saksa vägede jaoks oli rinde hoidmise ja kaitsmise näol ees oluline tõrjelahing, millest sõltus Narva rinde püsimajäämine. Punaarmee oli aga läbi murdnud Soomes Karjala maakitsuse kaitsest nn Mannerheimi liinist ja nüüd toodi osa vägedest sealt üle Narva alla, täpsemalt Punaarmee poolt aasta alguses
aasta esimestel päevadel enamlaste pealetung peatati. 1.4.2 Vastupealetung 7. jaanuaril 1919 aastal läks Rahuvägi üle vastupealetungile. Esialgu saavutati edu Põhja- Eestis, kus üksteise järel vabastati Tapa, Kunda, Rakvere ja Jõhvi. 18. jaanuaril tungisid Utria rannal maabunud Soome vabatahtlikud Narva ning tõrjusid koos Rahvaväe üksustega Punaarmee Narva jõe idakaldale. Samal ajal algasid lahingud ka Lõuna-Eestis. 14. jaanuaril hõivasid soomusrongid ja leitnant Julius Kuperjanovi partisanid ootamatu löögiga Tartu. Seepeale tõi aga Punaarmee väejuhatus kohale värskeid jõude ning kogu ülejäänud Lõuna- Eesti vabastamiseks peeti raskeid lahinguid. Valga ja Võruni jõudis Rahvavägi 1. veebruaril. Seega oli Eesti pind vaenuvägedest puhastatud. Kuid Vabadussõda polnud veel kaugeltki võidetud. Enamlased koondasid uusi jõude ning veebruarist kuni maini peeti Lõuna-Eestis ägedaid kaitselahinguid. Nende käigus käisid
hobused olid meie tulega hävitatud. Kuid mõnesuguste segaduste tõttu edu arendamisel ei asunud kalevlased kohe korraldama mõisa kaitset. Seda kasutas Landeswehr viivitamatult ning vallutas kiire vastulöögiga mõisa uuesti. Taandudes suutsid kalevlased endiga kaasa võtta vaid ühe sõjasaagiks võetud suurtüki. Umbes kella 7 paiku korraldasid kalevlased mõisast põhja pool end uueks kallaletungiks, millega tõkestasid lõplikult vastase edasitungi põhja poole 1.polgu II pataljon, kelle rindele saabumist diviisi juhatus ootas pikisilmi, jõudis polk. O. Heinze juhatusel Volmarisse 22.juunil kell 4.00 koos side - ja luurekomando ning polgu staabiga. Järgmise rongiga pidi pataljoni toetuseks kohale jõudma 1. suurtükipolgu 1.patarei.Volmari jaamas sai pataljon al.-polk. N. Reegilt korralduse Stürzenhofi ümbruse vallutamiseks. Astudes seal ühendusse Kalevlaste Malevaga, pidi pataljon looma ühtlasi side 3.polguga
Eestile punalaevastikult hõivatud hävitajad "Spartak" ja "Avtroil". 1918. a novembris otsustas ka Soome riigihoidja Pehr Evind Svinhufvud Eestit majanduslikult toetada, detsembris algas ka vabatahtlike värbamine. Moodustati üksikpataljon major Martin Ekströmi ja rügement "Põhja Pojad" polkovnik Hans Kalmi juhtimisel. Ekströmi pataljon (5 kompaniid) jõudis Tallinna 30. detsembril 1918. a, "Põhja Pojad" (2 pataljoni, suurtükidivisjon jm väeosad) 26. jaanuaril 1919. a. Ekströmi pataljon sõdis Viru rindel, "Põhja Pojad" lõunarindel. Soome vabatahtlike üldjuht oli kindral Martin Wetzer. Vabatahtlikke üksusi tuli ka Rootsist, Taanist ja Lätist. Lisaks formeeriti 1918. a lõpul Balti pataljon. Pataljoni kuulusid endise baltisaksa ülemkihi liikmed, pataljoniülem oli polkovnik Konstantin Weiss. Pataljoni liikmed olid enamjaolt Eesti kodanikud, pataljoni komandokeel oli saksa keel. Pataljon võitles Viru rindel, ka sel ajal, kui Eesti sõjavägi 1919
hobused olid meie tulega hävitatud Kuid mõnesuguste segaduste tõttu edu arendamisel ei asunud kalevlased kohe korraldama mõisa kaitset Seda kasutas Landeswehr viivitamatult ning vallutas kiire vastulöögiga mõisa uuesti Taandudes suutsid kalevlased endiga kaasa võtta vaid ühe sõjasaagiks võetud suurtüki Umbes kella 7 paiku korraldasid kalevlased mõisast põhja pool end uueks kallaletungiks, millega tõkestasid lõplikult vastase edasitungi põhja poole 1polgu II pataljon, kelle rindele saabumist diviisi juhatus ootas pikisilmi, jõudis polk O Heinze juhatusel Volmarisse 22juunil kell 400 koos side - ja luurekomando ning polgu staabiga Järgmise rongiga pidi pataljoni toetuseks kohale jõudma 1 suurtükipolgu 1patareiVolmari jaamas sai pataljon al-polk N Reegilt korralduse Stürzenhofi ümbruse vallutamiseks Astudes seal ühendusse Kalevlaste Malevaga, pidi pataljon looma ühtlasi side 3polguga
kasutati selleks soomusronge (vt. LISA 7.1, 7.2) Nende alatise valmisoleku, suure operatiivsuse ning liikuvuse tõttu oli soomusronge alati võimalik koondada löögi andmiseks sinna, kus väejuhatus seda vajalikuks pidas. Kuna soomusrongid olid varustatud suurtükkide ja suure arvu kuulipildujatega, omades seega suurt tulejõudu, olid nende löögid võimsad. Rongidega koos tegutsesid selleks eraldi moodustatud jalaväepataljonid nagu Scoutspataljon, Kuperjanovi partisanide pataljon ja Kalevlaste Maleva. Täitnud ettenähtud ülesande, tõmbusid soomusrongid tagasi varru. Täiendanud varusid, jäädi ootama uut väljasõidukäsku. Eesti tankivägi. Eesti Vabadussõja ajal taotles Sõjavägede ülemjuhataja koos muu sõjalise abiga ka Eestile tanke, kuid Antant keeldus neid andmast, kartes, et Eesti sõjavägi saab sõjas lüüa ja tankid satuvad Punaarmee kätte. Samal ajal anti vene valgete Loodearmeele kasutada 8 inglise rasketanki Mark V (vt. LISA 8
Kui punased võidavad hakkab Eesti kehtima sotsialistlik kord. Ühel pühapäeval kui Ahas koos Käsperiga tulid Noorsoo Rahvusliku Liidu juhatuse koosolekult, nägid nad sõdureid (saksa) peaväljakul. Nad jäid väljakule seisma ja nägid raekoja tornis sini- must-valget lippu. Saksa ohvitserid tungisid seda kohe maha rebima. Peagu hakati koolegi saksastama. Ühingud hakkasid tegutsema põrandaalustel. Põranda all panid kooliõpilasedki kaitse üles, et kaitsta riiki eesotsas Julius Kuperjanoviga. 12. november tuli Tallinnast teade, et sakslased on valitsuse üle võtnud. Koolide vanemaklasside esindajad kutsuti kokku, et teha oma nn armee. Tuli kuidagi ka relvad saada. Kui Ahas ja Käsper koosolekult tulid nägid nad vahimajakeses kuulipildujat ja varastasid selle. Ahas oli venelaste ja oma venna peale vihane, sest sõda hakkas toimuma ju Eesti ja Venemaa vahel. ( koosolekul lehvis neil koolipoistel ka Eesti lipp)
Kui punased võidavad hakkab Eesti kehtima sotsialistlik kord. Ühel pühapäeval kui Ahas koos Käsperiga tulid Noorsoo Rahvusliku Liidu juhatuse koosolekult, nägid nad sõdureid (saksa) peaväljakul. Nad jäid väljakule seisma ja nägid raekoja tornis sini- must-valget lippu. Saksa ohvitserid tungisid seda kohe maha rebima. Peagu hakati koolegi saksastama. Ühingud hakkasid tegutsema põrandaalustel. Põranda all panid kooliõpilasedki kaitse üles, et kaitsta riiki eesotsas Julius Kuperjanoviga. 12. november tuli Tallinnast teade, et sakslased on valitsuse üle võtnud. Koolide vanemaklasside esindajad kutsuti kokku, et teha oma nn armee. Tuli kuidagi ka relvad saada. Kui Ahas ja Käsper koosolekult tulid nägid nad vahimajakeses kuulipildujat ja varastasid selle. Ahas oli venelaste ja oma venna peale vihane, sest sõda hakkas toimuma ju Eesti ja Venemaa vahel. ( koosolekul lehvis neil koolipoistel ka Eesti lipp)
annaabi.ee 
