Mainori KõrgkoolÄrijuhtimise
instituutÕPPIV ORGANISATSIOON Referaat aines Juhtimise alused Koostaja : Katri KaunisteÕpperühm: PS-1-S-E-TlnÕppejõud: Toomas Saal 2009SisukordSISSEJUHATUS………………………………………………………………………………………..2
Sissejuhatus 2
Pideva muutuva tegevuskeskkonnaga
kohanemise vajadus esitab juhtidele väljakutse otsida ja rakendada uusi juhtimismeetodeid, et
liikuda õppiva ja areneva organisatsiooni poole. Organisatsiooniliste
muudatuste tegemine ei
eelda mitte üksnes organisatsiooni liikmete hoiakute (ümber)kujundamist ja nende (ümber)õpet, vaid ka seda, et nad ise tahaksid uue õppimisele pühenduda ning tarbe korral muudaksid vastavalt oma töötavasid ja käitumist. Organisatsiooni eesmärkide saavutamise ning samas ka nende jätkusuutlikkuse tagamise kindlamaid viise on järkjärguline üleminek niinimetatud õppiva organisatsiooni vaimus tegutsemisele. 2
(Rühka, A 2002) 2
1. Mis on õppiv
organisatsioon ? 3
1.1 Õppimisetasandid 4
1.2 Kolm silmust 4
1.3 Organisatsiooniline õppimine 4
1.4 Õppiva organisatsiooni omadused 5
2. Milleks õppiv organisatsioon? 7
3. 21. sajandi
suundumused 7
4.
Senge 5
distsipliini 8
Õppiv organisatsioon on. . .(Senge, 1990) 8
Kokkuvõte 15
Kasutatud kirjandus 16
Sissejuhatus
Pideva
muutuva tegevuskeskkonnaga kohanemise vajadus esitab juhtidele
väljakutse otsida ja rakendada uusi juhtimismeetodeid, et liikuda
õppiva ja areneva organisatsiooni poole. Organisatsiooniliste
muudatuste tegemine ei eelda mitte üksnes organisatsiooni liikmete
hoiakute (ümber)kujundamist ja nende (ümber)õpet, vaid ka seda, et
nad ise tahaksid uue õppimisele pühenduda ning tarbe korral
muudaksid vastavalt oma töötavasid ja käitumist. Organisatsiooni
eesmärkide saavutamise ning samas ka nende jätkusuutlikkuse
tagamise kindlamaid viise on järkjärguline üleminek niinimetatud
õppiva organisatsiooni vaimus tegutsemisele.
(Rühka,
A 2002)
Mis on õppiv organisatsioon?
Õppiva organisatsiooni kontseptsiooni on arendatud alates 20.
sajandi teisest poolest.
Erilise populaarsuse saavutas see tänu USA
professori Peter
Senge
teosele “Viies distsipliin ”
(The Fifth Discipline), mis ilmus esmakordselt 1990. aastal. Õppivat
organisatsiooni on autorid käsitlenud väga erinevalt.
Mõned näited.
- Normatiivne lähenemine. Selle suuna esindajad väidavad, et organisatsiooniline õppimine saab toimuda ainult siis, kui selleks on loodud vajalikud tingimused.
- Arenguteooriad . Organisatsioon hakkab organisatsioonina õppima oma loomuliku arengu hilisemates arengustaadiumides. Uuest organisatsioonist ei saa kohe õppivat organisatsiooni teha, enne tuleb läbida eelmised arengustaadiumid.
- Võimekusteooria. Õppimine on juba algselt organisatsiooni olemusse programmeeritud. Ühte ning parimat õppimismoodust, mis sobiks kõigile organisatsioonidele, ei ole olemas. Iga organisatsioon õpib omamoodi.
Et keskkonnas toimuvatest muudatustest ees olla,
on õppivas organisatsioonis kõigile töötajatele antud võimalus
toimuvaga kursis olla, leida probleemidele loovaid lahendusi ning
otsida võimalusi uute teadmiste ja oskuste omandamiseks. Õppivale
organisatsioonile on iseloomulik avatus uutele ideedele ning uute
teadmiste genereerimine ja levitamine. Tehakse laialdast koostööd
eri (äri)valdkondade vahel. Praktika on näidanud, et just õppivad organisatsioonid on kõige edukamalt taganud oma tulemuste
järjekindla paranemise organisatsioonis pidevalt toimuvate muutuste
tagajärjel.
Õppiv organisatsioon eeldab kõigile töötajatele arenguks vajalike
tingimuste loomist ja nende aktiivset osalemist firma tuleviku
kujundamises. Seega toob õppiva organisatsiooni kasuks otsustamine
kaasa juhtimisstiili muutumise, mille käigus traditsioonilise
juhtimishierarhia ülemised ja alumised astmed lähenevad ning
otsustamisõigus ja võim jagatakse organisatsiooni tasandite vahel
ümber.
Õppimisetasandid
Õppimistasandeid on kõige sagedamini jagatud kaheks: madalama ja
kõrgema tasandi õppimiseks. Esimene neist toimib kitsa ülesande
piires vastavalt etteantud reeglitele ja struktuuridele. Madalama
tasandi õppimine seisneb varemtehtu kordamises . Kui sellist rutiini piiridesse mahtuvat õppimist võib leida organisatsiooni kõigil
tasandeil, siis kõrgema tasandi õppimist esineb kõige sagedamini
kõrgematel juhtimistasanditel, kus arendatakse välja uusi
struktuure ja reegleid.
Kolm silmust
Argyris ja Schö– (1978) on eristanud ühe-, kahe- ja
kolmesilmuselist õppimist.
- Ühesilmuseline õppimine seisneb oma käitumise korrigeerimises ja teadmiste omandamises olemasoleva ülesande piires. Sellel tasandil piirdutakse vigade parandamisega.
- Kahesilmuselise õppimise käigus pannakse kahtluse alla organisatsiooni eesmärgid ja väljakujunenud normid. Vajadusel neid muudetakse.
- Kolmesilmuselise õppimise käigus õpitakse tundma õppimise protsessi ennast. Eesmärk on muuta inimeste baasarusaamu ja mõtlemisviisi. Selleks analüüsitakse üksikasjalikult vigade tekke põhjusi ning räägitakse asjadest, millest seni on vaikival kokkuleppel hoidutud. Selle tulemusel peaksid muutuma organisatsiooni liikmete väärtushinnangud.
Need kolm õppimistasandit on vastavuses kolme organisatsiooniliste
muutuste tüübiga: ühesilmuseline õppimine viib arenguni,
kahesilmuseline ümberkorraldamiseni ja kolmesilmuseline radikaalse
ümberkujundamiseni. Kui areng ja ümberkorraldamine on
prognoositavad ja juhitavad, siis kolmesilmuselist õppimist sisaldav radikaalne ümberkujundamine pole enam täielikult prognoositav ja
võib organisatsiooni ajutiselt kaosesse viia.
Organisatsiooniline õppimine
Argyris (1977) on defineerinud organisatsioonilist õppimist kui
vigade avastamise ja parandamise protsessi. Selle definitsiooni puhul
võib piirduda ühesilmuselise õppimisega.
Snell ja Shak (1998) peavad organisatsiooniliseks õppimiseks olulist
muutust protsessides, struktuurides ja indiviidide tõekspidamistes.
See eeldab juba loovat või kolmesilmuselist õppimist.
Probst ja Büchel (1997) peavad organisatsioonilise õppimise
eesmärgiks võimalike käitumisviiside arvu suurendamist
organisatsiooni käsutuses olevate teadmiste muutumise kaudu. Nende
uute käitumisviiside baasil on võimalik arendada välja uued
strateegiad. Organisatsioonilise õppimise etappidena ongi nad välja toonud kollektiivsete teadmiste muutumise, käitumisviiside
avardumise ja uuenenud vaated tegelikkusele.
Õppiva organisatsiooni omadused
Senge (1997) järgi suurendavad õppivad organisatsioonid jätkuvalt
oma võimet luua tõeliselt soovitud tulemusi, arendades ja võttes
kollektiivselt kasutusele uusi mõttemalle ning õppides üheskoos
õppima.
Õppiva organisatsiooni omadustest on kõik
autorid rõhutanud informatsiooni erilist rolli ja töötajate
otsustamisse kaasamise vajadust. Kõige laiema tuntuse saavutanud
õppiva organisatsiooni omaduste loetelu on koostanud Pedler,
Bourgoyne ja Boyell (1991):
- strateegia koostamine toimub kui õppimise protsess, mis sisaldab katsetusi ja tagasisidet ning põhineb mitmesilmuselisel õppimisel;
- töötajate kaasamine poliitikate sõnastamisse ja põhimõtteliste otsuste tegemisse.
Selleks ergutatakse kõiki oma arvamust välja ütlema ja väitlema;
- informeerimine ja infotehnoloogia kasutamine töötajatele otsustamiseks vajaliku info võimaldamiseks;
- kontrollsüsteemide selline ülesehitus, mis ergutaks ja toetaks õppimist;
- sisemised kliendid, osakondade omavaheline suhe põhineb teenuste pakkumisel . See hoiab osakondi pidevas koostöös, julgustab üksteisele nende tegevuse kohta tagasisidet andma ja võimaldab näha organisatsiooni ühtse tervikuna ;
- tasustamise paindlikkus tagab tasustamissüsteemi jooksva korrigeerimise vastavalt vajadusele võim organisatsioonis ühtlasemalt jaotada;
- struktuur peab võimaldama firmasiseste klientide ja tarnijate vajaduste täielikku rahuldamist ning julgustama töötajaid isiklikule arengule;
- keskkonna jälgimine nii nende töötajate poolt, kes klientide, konkurentide ja teiste oluliste rühmadega väljaspool organisatsiooni kõige rohkem kokku puutuvad, kui ka kõigi teiste poolt;
- firmasisene treening seondub ühiste koolitusprogrammidega, töökohtade vahetamise ja parimate praktikatega tutvumise võimalusega ning investeeringutega teadus- ja arendustöösse;
- õppimist soodustav kliima peab soodustama kogemustest ja eksperimenteerimisest õppimist. Seega peaks eksimine olema lubatud. Kõrgema taseme juhid saavad olla eeskujuks, jagades alluvatega oma ideid ja hoiakuid ning lubades alluvatel arvustada nii neid ideid kui ka juhi väärtustel ja hoiakutel põhinevat käitumist;
- enesearendamise võimalused kõigile.
( Alas ,
2002)
Joonis
1 . Traditsiooniline ja õppiv
organisatsioon
Tipptase
Keskaste
Keskaste
Täitjad
Täitjad
Täitjad
Täitjad
Traditsiooniline organisatsioon ja traditsiooniline õppimine: tarkus liigub ülalt alla
Tipptase
Keskaste
Keskaste
Täitjad
Täitjad
Täitjad
Täitjad
Õppiv organisatsioon ja organisatsiooniline õppimine: teadmine liigub alt üles
( Roots ,
2005)
Milleks õppiv organisatsioon?
Kasutades Einsteini tuntud ütlust, võime öelda, et tänapäeva
organisatsioonides ei saa probleeme lahendada samal mõtlemistasandil,
mis neid probleeme tekitas. Õppiv organisatsioon ongi eelkõige
läbimurre mõtlemises, uus dimensioon mõtlemistasandites ja
mõttemudelites.
Õppiv organisatsioon:
- muudab organisatsiooni muutusi ennetavaks (proaktiivseks)
- loob paremad võimalused uute ideede esilekerkimiseks
- loob eeldused edukaks toimimiseks kiireltmuutuvas keskkonnas
- pakub suuremat rahuldust.
(Kell,
2003)
21. sajandi suundumused
maailm
- Globaliseerumine
- Kultuuride kokkupõrge
- Liitumised ja ülevõtmised
- Konkurents
inimesed
- On üha liikuvamad
- Hindavad vabadust ja enesearengut
- Hindavad tähendust
- Ei tee asju ainult raha pärast
organisatsioonid
- Muutuvad kogu aeg
- Kindlad juhtimismeetodid puuduvad
- Organisatsioonide väärtusest moodustab üha suurema osa intellektuaalne kapital
(Ahonen, 2005)
Senge 5 distsipliini
Õppiv
organisatsioon on. . .(Senge, 1990)
- kus inimesed pidevalt suurendavad oma võimet luua tõeliselt soovitud tulemusi,
- kus toetatakse uusi mõtteviise,
- kus on avatus ühistele püüdlustele,
- kus inimesed pidevalt õppivad koos õppimist
(Ahonen,
2005)
J
(Alas, 2002)
oonis 2. Senge 5 distsipliini
5. Õppimise
soodustamise võimalused organisatsioonis.
On kahesuguseid firmasid: ühed väärtustavad
koolitust ja teised mitte, aga ainult need jäävad ellu, kes end
koolitavad ja pidevalt õpivad. Õppiv organisatsioon on ise
kindlasti nende hulgas, kes on konkurentsivõimeline ja suudab olla
edukas hetkel ja tulevikus.
On mitmeid viise arenguks ja üks toimiv viis on
töökohal õppimise rakendamine selle esinevates vormides, just nii,
nagu see kellelegi kõige kasulikum on. On olemas palju meetodeid,
kuidas õppimine organisatsioonis efektiivsemaks muuta. Mõned firmad
kasutavad mentorlust töö kaudu õppimise edendamiseks, mõned
sisekoolitusi, seminaril on toodud esile erinevaid kogemusi ja teooriaid töö kaudu õppimise võimaldamiseks ja soodustamiseks .
On veel üks süsteem, mis toimib kahes plaanis
organisatsiooni õppimise ja koolituse toetajana. See on
õpipoisikoolituse süsteem, mille üks eesmärk on aidata koolitada
välja ettevõttele uusi töötajaid ja teine eesmärk on arendada
pidevalt kogu organisatsiooni sisekoolitust. Õpipoisikoolitus on hea
võimalus ettevõttele koolitada välja omale uusi töötajaid,
korraldada organisatsioonisisest täienduskoolitust, juhendada
töötajaid, kui neil puudub vajalik pädevus, arendada töötajate
professionaalsust ja oskusi.
Et aga õpetus ja koolitus organisatsioonis
saaksid toimuda ja töötajad õpiksid efektiivselt, siis peab olema
keegi, kes neid õpetab. See inimene organisatsioonis on
töökohakoolitaja, kes tahes ta oma ametilt ka poleks, kas personalijuht , personalitöötaja, koolitusjuht vm.
Kui selline koolitusviis ettevõttes kasutusel on,
saab ettevõte riigi poot ka tasustatud oma töötajate koolitamise
eest. Tasustamise eelduseks on aga ettevõttekoolitaja kvalifikatsioon , et ta oskaks professionaalselt koolitada.
Kvalifikatsiooni annab talle ettevõttekoolitaja koolituse läbimine.
( Kurg ,
2006 )
Üha
enam tagavad iga organisatsiooni arengu tema võime ning oskus
pidevalt õppida. Igas
organisatsioonis
õpitakse kogu aeg, ent küsimus on pigem selles, kuivõrd teadlik
ollakse sellest õppimisest.
Analüüsimist
vajavad järgmised küsimused: kuidas me õpime; kuidas me omandatud
teadmisi jagame ; mil viisil rakendame õpitut organisatsiooni arendamiseks ; Ideaalis tegelevad nendele küsimustele vastuste
leidmisega kõik organisatsiooni liikmed.
Õppiva
organisatsiooni idee toob päevakorrale organisatsiooni võime
reageerida muutustele, õppida senistest kogemustest, luua uusi
teadmisi kogu organisatsiooni arendamiseks.
Õppimist
mõistetakse kui kogemuste refleksiooni, analüüsi ja tõlgendamist,
mille tulemusena on muutunud käitumine, mõtlemine, hoiakud ja
väärtused. Seega ei ole õppimine pelgalt teadmiste, oskuste ja
kogemuste omandamine traditsioonilises koolituses ja teistes
formaalsetes õppimissituatsioonides, vaid igapäevatöös aset
leidev loomulik protsess, mis sageli on teadvustamata ja intuitiivne.
Chris Argyrise
(1990) arvates takistab organisatsiooni kujunemist õppivaks
organisatsiooniks inimeste oskamatus õppida. Paljud organisatsioonid
ei tea, et selline probleem eksisteerib, sest õppimist nähakse
traditsiooniliselt kui teadmiste ja oskuste omandamist. Siit
tulenebki õppiva organisatsiooni ülesanne teadvustada ja
väärtustada erinevaid õppimisvõimalusi, et õppida saaksid nii indiviidid , meeskonnad kui ka organisatsioon tervikuna loomaks organisatsiooni jätkusuutlikuks arenguks vajalikke teadmisi ning
ideid (tabel 1).
Õppimisvõimalusi
organisatsioonis iseloomustab nende rohkus ja kõikide võimaluste kombineeritud kasutamine. Uurimused näitavad, et igapäevane
töökogemus ning õppimine oma kaastöötajatelt on olulisemateks
õppimise allikateks organisatsioonis (Capital Works 2000).
Analüüsimist vajavad järgmised küsimused: kas meie
organisatsioonis väärtustatakse igapäevast töökogemust kui
õppimisallikat; kas organisatsioonis on loodud võimalused inimeste
omavahelisteks aruteludeks ja kogemuste vahetamiseks.
Kui organisatsioonis
puuduvad võimalused oma kogemuste ja teadmiste jagamiseks ning õpitu
talletamiseks, võib organisatsioonis aset leida intellektuaalne stagnatsioon .
Organisatsiooni
õppimiseks loob tingimused meeskonna õppimine, kus peab tekkima vastastikune sünergia. Peter Senge (1990) leiab, et kui ei suuda
õppida meeskonnad, ei suuda õppida ka organisatsioon. Seetõttu
peavad meeskonnad pidevalt õppima, kuidas koos õppida. Meeskonna
õppimine hõlmab teadmiste ning seniste kogemuste jagamist,
võimalike lahenduste identifitseerimist, ühiste otsuste
vastuvõtmist, tegevussuundade määratlemist, probleemidele
lahenduste leidmist , meeskonnaliikmete omavahelist interaktsiooni .
Meeskonna õppimine
on protsess, mille käigus indiviidi ideed, mõtted, arusaamad
kujunevad ja muutuvad ühise diskussiooni, dialoogi ja sünergia
tulemusena meeskonna ühisteks mõtlemismudeliteks. Seega loob meeskond muu hulgas võimaluse indiviidi õppimiseks.
Õppimine
leiab aset siis, kui analüüsitakse ja hinnatakse meeskonnatöö
tulemust ehk identifitseeritakse need teadmised, oskused, ideed, mis
on vajalikud organisatsiooni senise tegevuse arendamiseks.
Nende
teadmiste, oskuste, ideede, väärtuste ja hoiakute talletamine
loobki võimaluse organisatsiooni õppimiseks, mis väljendub
muudatustes senises organisatsiooni struktuuris, süsteemides,
tegevusprintsiipides, muutustes organisatsioonikultuuris või isegi
visioonis. Seega saavutatakse organisatsiooni õppimine erinevate
inimeste omavahelise koostöö, vastastikuse interaktsiooni ja uute
tegevuste elluviimise tulemusena.
Oluline on see, et õppimise tulemusena hakatakse
tegema midagi senisest erinevalt, näiteks organisatsioonis luuakse uus personali arendus- ja koolitusplaani koostamise viis, arendatakse
uus kliendi rahulolu väljaselgitamise meetod jne.
Õppimise juhtimine tähendab uute juhirollide
täitmist – juhid peavad olema mentorid, treenerid , juhendajad
(Marquardt 1996).
Õppivas organisatsioonis juht:
oskab välja tuua töötajate nõrkusi ning tugevusi;
toetab riski võtmist ning eksperimenteerimist;
loob oma töötajatele erinevaid õppimisvõimalusi;
annab aega õpitu ja oma tegevuse analüüsimiseks ning reflekteerimiseks;
kaasab alluvaid oma tööülesannete lahendamisse;
jagab probleeme ning muresid;
võtab riske soovitud eesmärkide saavutamiseks (Mumford 1995).
Õppimise juhtimine on seega seotud nende
õpikogemuste jagamise ning talletamisega, mis on olulised
organisatsiooni pidevaks arenguks. Õppivaks organisatsiooniks
kujunemine on pikaajaline protsess, mille käigus kõik
organisatsiooni liikmed kaasatakse pideva õppimise protsessi.
Õppivat organisatsiooni võib vaadelda ühe võimaliku lähenemisena
õppimise käsitlemisele organisatsioonis. Õppiva organisatsiooni
olemust analüüsides võib järeldada, et õppiva organisatsiooni
ideed võib vaadelda organisatsiooni arendamise viisina. Õppivaks
organisatsiooniks kujunemisele saavad kaasa aidata personali- ja
koolitusjuhid.
Tuleb loobuda
iganenud arusaamast, et õpitakse pelgalt formaalsetes
õppimissituatsioonides. Oluline on väärtustada organisatsiooni kui
mitmekülgset täiskasvanu personaalset ja professionaalset arengut
soodustavat keskkonda. Üha enam tuleb analüüsida, kuidas suunata
töötajaid jagama seniseid kogemusi ja teadmisi, et talletada
organisatsiooni jätkusuutlikuks arenguks vajalikke teadmisi ja
õpikogemusi, luua iseõppimise võimalusi ning toetada töötajate
omavahelist interaktsiooni ning vastastikust koostööd.
Õppimine
organisatsioonis
- osalemine
kõikvõimalikel organisatsiooni töös olulistel arutlustel ja
nõupidamistel
- töövahetus, alternatiivsed tööülesanded
- konverentsid , seminarid, kõned, ettekanded
- õpikülaskäigud,
benchmarking
-
mentorlus, tuutorlus, õpipoisiks olemine
- töökohal õppimine
-
mitmesugused koolitusvormid, organisatsiooni sisekoolitajaks
olemine
- meeskonnatöö, meeskonna õppimine
- iseseisev
õppimine, iseseisvad tegevused ja ülesanded
- arenguvestlused
Allikas: Gerli Jõgi
Õppiv
organisatsioon
Marsick
& Watkins 1993 põhjal
Indiviidi
tasand
- küsimuste esitamine ning
dialoogi tekkimine
- pidev õppimisvõimaluste loomine
Meeskonna
tasand
- koostöö ning meeskonna
õppimise soodustamine
Organisatsiooni
tasand
- ühise visiooni suunas
liikumise toetamine
- õppimise jagamist ning õpitu talletamist
toetava süsteemi loomine
Ühiskonna
tasand
- organisatsiooni sidusus
väliskeskkonnaga
Allikas: Piret Jeedas, Gerli Jõgi
Õppimise
juhtimine organisatsioonis
Planeerimine
-
õppimist soodustav keskkond
Tegevusplaani
analüüs
- probleemide
ümbersõnastamine
- eesmärkide seadmine
- vahendite ja
ressursside määratlemine
Tegutsemine
Refleksioon
-
refleksiooni julgustamine
- tagasiside õpitule
Edastamine
-
õpitu talletamine ning õpitu jagamine
- edasiarendus
Allikas: Marquardt 1996
(Jõgi,
2002)
Kokkuvõte
Kuigi organisatsiooniline õppimine saab toimuda ainult siis, kui
organisatsioonis töötavad inimesed õpivad, ei tähenda kõigi
töötajate õppimine veel organisatsioonilist õppimist.
Organisatsiooniline õppimine on rohkem kui organisatsiooni liikmete
individuaalse õppimise summa, sest see sisaldab teadmiste
organisatsioonis säilitamise viisi ka pärast töötajate lahkumist .
Õppivas organisatsioonis asendamatuid tõepoolest ei ole.
Kui me soovime paremaid tulemusi muudatuste läbiviimisel, peaks
alustama õppimist soodustavate tingimuste loomisega . Selleks tuleks
luua keskkond, mis oleks turvaline, soodustaks avatust ja
eksperimenteerimist, ning kaasata inimesed nendele oluliste otsuste
vastuvõtmisse.
Turvalisust kui õppimise eeltingimust rõhutavad ka käesoleva
artikli autori juhtimisel Eesti organisatsioonides läbi viidud uuringute tulemused: inimesed ilmutasid õppimisel suuremat
individuaalset aktiivsust, kui nende rahulolu töö ja juhtimisega
oli kõrgem. Samuti oli töörahulolu ja tugeva
organisatsioonikultuuri olemasolu koosõppimise eeldus.
(Alas,
2002)
Kasutatud
kirjandus
Ahonen, M. Õppiva organisatsiooni teoreetilised lähtekohad, 13.05.2005, ( http://www.ettk.ee/upload/koolitus_fail/M.Ahonen.pdf )
Alas, R. Muudatuste juhtimine ja õppiv organisatsioon. Külim 2002
Alas, R. Mis on õppiv organisatsioon? 2002
( http://www.learning.org.ee/info.html )
Eesti Tööandjate Keskliit . Keeman, E. Õppivast organisatsioonist ja Senge viiest distsipliinist, 2005 ( http://www.ettk.ee/upload/koolitus_fail/E.Keeman.pdf )
Eesti Tööandjate Keskliit. Kurg, A. Õppimise soodustamise võimalused organisatsioonis. 2006 ( http://www.ettk.ee/upload/koolitus_fail/A.Kurg.pdf )
Jõgi, G. Loo võimalused töötajate igakülgseks õppimiseks, Äripäev 28.10.2002 ( http://www.elamuskoolitus.ee/index.php?alam=102&leht=7f476e59b88f94d07595 )
Kell, V. Õppiv organisatsioon, 2003
( http://home.uninet.ee/~vkell/intro.ht m)
Roots, H. Organisatsiooniteooria sissejuhatav loeng, TLÜ 2005 ( http://www.cs.tlu.ee/instituut/oppe_materjalid/magister/2005/Harri_Roots/SPK7001oppivKE VAD.pdf)
Rühka, A, Õppiv organisatsioon finantsasutuse näitel, Akadeemia Nord 2002
www.pare.ee/files/d12.doc
Senge, P. Viie Distsipliini Käsiraamat. Fontes 2003
16
Kõik kommentaarid