Nüüdisühiskonna mõisted (1)

Nüüdisühiskond põhimõisted
Nüüdisühiskond – ühiskonnasektorite eristatavus ja vastastikune seotus , tööstuslik kaubatootmine, rahva osalemine ühiskonnaelu korraldamises, vabameelsus inimsuhetes ja vaimuelus, inimõiguste tunnustamine.
Tööstusrevolutsioon ehk tööstuspööre – üleminek põhiliselt põllumajanduslikult tootmiselt tööstuslikule tootmisele; seda iseloomustasid vabrikute levik, linnade kiire areng, töölisklassi ja kodanluse kujunemine ning põhjalikud muutused inimeste elustiilis. Näiteks muutusid leibkonnamudelid ning linna- ja maarahva suhtarv .
Agraarühiskond on ühiskonnakorraldus, kus inimeste põhiline tegevusala on põlluharimine ja karjakasvatus , rannikualadel ka kalapüügiga enda elatamiseks.
Industriaalühiskond on ühiskonnakorraldus, kus inimeste põhiline tegevusala on tööstus ja ehitus. Vähem inimesi on hõivatud põllumajanduses ja teeninduses.
Postindustriaalne ühiskond ehk teenindusühiskond – tööstusühiskonnale järgnenud ühiskonna arengufaas , mida iseloomustavad kõrgtehnoloogia massiline kasutamine, paindlik sotsiaalne struktuur, teeninudssektoris hõivatute ülekaal ja tehnoloogiline massikultuur . Tähtsustati teaduse ja tehnoloogia osa majanduses. Vajab haritud spetsialiste. Ühiskonna juhtimine on tsentraliseeritum ja paremini kooskõlastatud. Kujunes keskklass. Arenes masstootmine ja massikultuur ning massimeedia .
Primaarne sektor ehk hankiv tööstus – põllumajandus, jahindus, metsamajandus , kalandus, mäetööstus.
Sekundaarne sektor ehk töötlev tööstus – energeetika , gaasi- ja veevarustus , ehitus.
Tertsiaarne sektor ehk teeninus.
Kapitalism – tööstusühiskond, kus tootmisvahendid ja toodang kuuluvad ühte klassi – kapitalistide ehk kodanluse eraomandisse.
Infoühiskond – arenenud postindustriaalne ühiskond, mida iseloomustab info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) laialdane kasutamine majanduses, valitsemises ning igapäevaelus; kujunes maailma arenenud piirkondades 20.saj viimasel veerandil.
Teadmusühiskond ehk teadmispõhine ühiskond – kõrgeltarenenud ühiskonnatüüp, kus nii majanduses kui ühiskonna juhtimises kasutatakse teadusuuringute tulemusi; töös hinnatakse paindlikust ja innovaatilisust; teadmusühiskonnas on ülikoolid ja uurimisasutused olulised ühiskonnainstitutsioonid, teadlaste ja üliõpilaste osakaal on kõrge.
Sotsioloogia – teadus, mis uurib ühiskonna ja selle allsüsteemide toimimist ning inimeste ühiskondliku käitumise seaduspärasusi.
Heaoluriik – riik, mis sekkub turumajandusse ning tulude jaotumisse, et leevendada sotsiaalsete teenuste ja väljamaksete abil tururiskide mõju inimese toimetulekule. Ta pakub teenuseid, millest turg pole huvitatud ning pehmendab turukonkurentsist ja inimese elukaarest tulenevaid riske. Esiteks tekkis sellepärast, et naised läksid tööle ning polnud kedagi, kes hoolitseks laste ja vanurite eest. Nad vajasid rohkem ühiskonna abi. Teiseks tingisid muutused kodanlikud revolutsioonid, mille tulemusel kehtestati esimesed demokraatlikud valitsemisržiimid ning ka kodanikuühiskonnad. Heaoluriigi kaks põhitunnust on: ressursside ülekandmine, pool avalikest kuludest läheb sotsiaalsfääri vajadusteks.
Liberaalne heaoluühiskonna mudel – sotsiaaltoetusi saab suurendada alles siis, kui majanduskasvuga on kogutud piisav varu.
Sotsiaaldemokraatlik heaoluühiskonna mudel – seostub tänapäeval eeskätt skandinaaviaga. Selle märksõnaks on solidaarsus ehk sotsiaalhüvesid peaksid saama kõik kodanikud, olenemata sissetulekust või sotsiaalsest staatusest . Peamiseks heaolupakkujaks on riik, kes kehtestab kõrged maksud . Samuti üritatakse vähendada ka varanduslikke erunevusi. Skandinaaviamaade jõukad inimesed on nõus maksma kõrgemaid makse.
Liberaalne heaoluühiskonna mudel – nt USA-s. Põhiväärtusteks on inimeste vabadus ja võrdõiguslikkus ning minimaalriik. Minimaalriigi ülesandeks pole heaoluteenuste osutamine, vaid kõrge tööhõive tagamine ning konkurentsi ja valikuvabaduse kindlustamine kõigis valdkondades. Inimese võimalus saada arstiabi määrab suuresti tema rahakoti paksus. Pooldatakse madalaid ja võrdelisi või nõrgalt astmelisi makse. Liberaalne heaolumudel seab raskesse olukorda madalapalgalised ning töötud, kuid edukatele pakub see mitmekesiseid võimalusi.
Konservatiivne heaolumudel – orienteerub eeskätt töötavatele inimestele, kelle palk ja sotsiaaltagatised peaksid katma ka ülalpeetavate pereliikmete vajadused. Töötaja, kes on maksnud pikka aega kõrgeid sotsiaalkindlustusmakseid, saab vanaduses , töötuse ja haiguse korral ka kõrgemat kompensatsiooni. Tunnusjooneks sotsiaalpartnerluse tugevus. Tööandjate ühendused ja ametiliidud korraldavad mitmete sotsiaalkindlustusskeemide haldamist, valitsusele jääb pigem järelvalve roll. Naisi nähakse pigem koduhoidjatena ja vanureid suguvõsaliikmete hoole all või tasulises hooldekodus.
Ühishüve – kaup/teenus, mida ühiskonnaliikmed tarbivad turu vahenduseta.
Riik – institutsioonide kogum, mis korraldab valitsemist ja viib ellu teatud eesmärke. Nendest tulenevad ka riigi tunnused: riik on alati seotud võimu teostamisega; riigi otsused vormistatakse kirjalike õigusnormidena ning need on kõigile siduvad; riik omab kontrolli kindla territooriumi üle; riigi institutsioonid on avalikud ning vastutavad kollektiivselt otsuste tegemise ja elluviimise eest. Institutsioonid: kohus, seadusandlik ja täidesaatev võim, keskpank, järelvalde institutsioonid nagu riigikontroll, inspektsioonid ja õigusvahemehed. Riigiasutusele iseloomulikud tunnused: neil on kindel sisemine struktuur ja hierarhia ; nad moodustatakse riigi poolt õigusakti alusel ja kindlate ülesannete täitmiseks; nad saavad oma tegevuseks raha riigieelarvest; nende töötajaskonna moodustavad palgalised riigiametnikud,
Avalik sektor ehk esimene sektor – üks ühiskonna kolmest sektorist: võimu- ja valitsemisasutused ning ametkonnad; avaliku sektori põhiülesanne on rahvusliku julgeoleku ning sotsiaalse heaolu kindlustamine. Koosneb riiklikest ja avalik.õigluslikest institutsioonidest, sest riik tahab hariduse, aga see ei tähenda et just riigiasutused ise peaksid seda tegema. Paljud taolisi ülesandeid täitvad avalik-õiguslikud asutused ei allu otseselt riigile, aga riigil on nende üle kontroll ning ta rahastab neid. Nt raudtee , post, televisioon , energiavõrgud, koolid, haiglas , pensioniametid, kodakondsus - ja migratsiooniametid.
Erasektor ehk tulundussektor – üks ühiskonna kolmest sektorist, kuhu kuuluvad kasumit taotlevad eraettevõtted. Nt aktsiaseltsid, pangad, osaühingud. Erasektori osakaalu ühiskonnas mõõdetakse erakapitalile kuuluvate ettevõtete või nende hõivatud töötajate hulga järgi. Eestis erasektoris hõivatud umbes kaks kolmandikku palgatöölistest. Erasektoril tuleb arvestada riigi ettekirjutustega maksude, tegevuslubade, kauplemise, keskkonnahoiu või muude küsimuste kohta.
Kolmas sektor ehk mittetulundussektor – üks ühiskonna kolmest sektorist; nimetatakse ka kodanikuühiskonnaks, kuhu kuuluvad kasumitaotluseta organisatsioonid ja institutsioonid. Nt huviühendused, seltsid, klubid, usuühendused.
Pluralism – 1) mitmekesisus , paljusus, mis võib iseloomustada ühiskonna sotsiaalset ehitust, parteistumist, vaimukultuuri; demokraatliku ühiskonna iseloomulik tunnus. 2) USA poolitikateaduse koolkond, mille kohaselt pole nüüdisdemokraatias enam ühte kindlalt võimueliiti, vaid võim jagatakse huvigruppide vahel läbirääkimiste ja kokkulepete alusel.
Jätkusuutlikkus ehk jätkusuutlik areng – arengutee , mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve. Kindlasti ei tohi ühtegi probleemi lahendada teiste arvelt. Eesti on jätkusuutlik, kui toimub kooskõlaline liikumine kõigi nelja eesmärgi suunas: eesti kultuuri elujõulisus; ühiskonna sidusus; heaolu kasv; ökoloogiline tasakaalustatus . Ükskõik millise sihiasetuse kõrvalejäämine või sellest kaugenemine tähendab ohtu jätkusuutlikkusele. Jätkusuutlikust saab tagada arengu planeerimisel pikema perioodi peale. 1992.a võesti vastu ülemaailmse keskkonnastrateegia „Agenda 21“ ning soovitas igal riigil koostada rahvusliku arengustrateegiaid ja valdkonnastrateegiaid. Nt eestis on vastu võestud riikslik lastekaitse strateegia aastani 2015.
Mänedžeride revolutsioon – Daniel Belli pakutud oskussõna, mis tähistab juhtide ja ärikorraldajate arvukuse ning mõjukuse kasvu postindustriaalses ühiskonnas.
Proletariaat ehk palgatöölised – kapitalistliku ühiskonna üks põhiklass, juriidiliselt vaba, kuid omandi ja kapitali puudumise tõttu kodanlusest majanduslikult sõltuv. On sunnitud müüma oma tööjõudu.
Anoomia – üldtunnustatud väärtuste ja normide puudumine, mille põhjuseks on ühiskonna vana väärtussüsteemi lagunemine. See võib põhjustada enesetappe, sest indiviidil puudub vaimne tugi, et oma probleemidega hakkama saada. On halb nii inimsuhete üleliigne regulatsioon kui ka üleliigne autonoomia.
Kodanikuühiskond ehk tsiviilühiskond – avaliku elu valdkond , mis eristub avalikust sektorist (riigist ja valitsemisest) ning erasektorist (tulundussektorist); kodanikuühiskonna moodustavad kodanike algatusel ning kehtivate õigusnormide raames loodud vabatahtlikud organisatsioonid, ühendused ja liikumised. Nende inimeste tegevuse eesmärgiks pole valitseda või teenida kasumit. Kodanikuühiskonna kujunemise eeltingimusteks on seadustele tuginev valitsemine ning kodanikuõiguste ja –vabaduste tunnustamine. Tõeline demokraatia vajab lisaks valimistele ja erakondade tegevusele veel teisigi kanaleid rahva kaasamiseks otsustamisse. PÕHIMÕTTED: ühiskonna mitmekesisuse hoidja; täiendab parteide tegevust ning ei lase neil liigselt domineerida; mõjutavad poliitikat psaledes seaduseelnõude väljatöötamisel ja avaldades oma seisukohti valitsuse poliitika kohta, kasvatab demokraatiale vajalikke väärtusi, riik mis toetab kodanike aktiivsust pälvib nende lugupidamise.
Kodanikuorganisatsioonid – mõjutavad poliitilisi otsuseid, aitavad lahendada sotsiaalseid ning majanduslikke probleeme, pakuvad erinevaid teeinuseid ja loovad töökohti. Eestis on kolmandas sektoris hõivatud 4-5 protsenti tööjõust.
Demokraatia – Demokraatia on valitsemiskord , mille puhul on täidetud kolm põhinõuet on: konkurents , hääleõigus ja kodanikuõigused. Miinimumnõue on valimised. Täielik liberaalne demokraatia tunnused: kodanikuvabaduste tunnustamine; õigusriik ja kõigi võrdsus seaduse ees; võimuinstitutsioonide lahusus ja tasakaalustatus; kohtusüsteemi ja teiste kontrollorganite poliitiline sõltumatus; vaba ja pluralistlik kodanikuühiskond ning vaba ajakirjandus; vähemuste õiguste arvestamine ; tsiviilkontroll relvajõudude üle.
Totalitarism , totalitaarne ühiskond – diktatuuri vorm, mida iseloomustab ühe partei ainuvõim ja kõigi ühiskonnasfääride, sh eraelu aluutamine riigi ja ainupartei kontrollile .
Diktatuur – õigusvastane valitsemisvorm , mille puhul üks isik või isikute grupp on võimu monopoliseerinud ning kasutab seda õiguslike piiranguteta.
Autokraatia – valitsemisrežiim, mille korral kogu võimutäius on ühe inimese käes; vastand demokraatlikule valitsemisele.
Siirdeühiskond – ühiskonna arenguetapp, mille käigus diktaatorlikud võimustruktuurid ja – suhted asendatakse demokraatlikega, toimub üleminek diktatuurilt demokraatiale. Siirdeperiood algab demokraatliku põhiseaduse alusel toimuvate vabade valimistega. Üleminekuaja võib lugeda lõppenuks, kui demokraatia põhimõtted on juurdunud kõigis ühiskonnavaldkondades. PROBLEEMID: Vana korra kukutajad kehtestavad oma diktatuuri. Nt Valgevene. Demokraatia tundub liiga aeglane, rahvas eelistab autokraatiat. Nt Hitler . Põhirõhk on majandusel, sotsiaalküsimused jäävad tahaplaanile. Nt Eesti. Uue juhtkonna võhiklikkus viib majanduslanguseni. Nt Läti, Ungari. Rahvuskonfliktid. Nt Gruusia , Eesti aprillirahutused. Moraali langus.
Reform – mingis ühiskonnavaldkonnas valitsuse planeerimisel ja juhtimisel teostatavad muutused; reformi aluseks on võimude kehtestatud õigusaktid. Algatajaks valitsev partei, osalevad poliitikud ja ametnikud, planeeritud,rahumeelsed, võimu- ja valitsussuhted jäävad samaks.
Revolutsioon – ühiskonna arengus toimuv põhjalik pööre, mille tagajärjel tuleb võimule uus ühiskonnaklass, vahetub valitsemisrežiim ning muutub kogu ühiskondlike suhete spekter . Algatajaks dissidendid , osalevad massid , etteaimamatu, vägivaldne, võimu- ja valitsussuhted muutuvad.
Polüarhia – kõrgeltarenenud, pluralistliku ja tugeva kodanikuühiskonnaga demokraatiavorm, kus võim on hajutatud erakondade, kodanikuorganisatsioonide ja survegruppide vahel. Olulised tunnused: alternatiivsed infoallikas , vabadus esineda eriarvamusega ja kritiseerida valitsuse poliitikat.
Legitiimsus – võimu õiguspärasus. Rahvas peab võimu õiguspäraseks siis, kui võimulolijad hindavad samu väärtusi, mida rahvas.
Hea valitsemine – legitiimne, valitsemine peab olema efektiivne, läbipaistev ja kodanikke kaasav .
Efektiivne valitsemine – näitab kui edukalt suudab võim valitseda ja rahuldada erinevate sotsiaalsete gruppide põhihuvisid. Hea valitsemise tunnuseks on see, kui ühegi grupi huve ei tähtsustata pikka aega teiste arvelt, vaid huvide rahuldamine käib tasakaalustatult. Efektiivse valitsemise korral kaasatakse huvigrupid poliitikasse juba õigusaktide ja otsuste kujudamine algstaadiumis . Äärmuslike ja mässumeelsete gruppide kaasamine poliitiliste otsuste tegemisse muudab nad kaasvastutajaks, mis tavaliselt vähendab nende nõudmiste käremeelsust ning võimaldab sündmustel areneda rahumeelselt.
Avalik haldus – on riigi ja omavalitsuste plaanipärane igapäevane tegevus, et ellu viia poliitikas püstitatud eesmärke.
Sotsiaalne mobiilsus – inimese või inimgrupi ümberpaiknemine ühest ühiskonnakihist teise; eristatakse horisontaalset(ühest linnast teise) ja vertikaalset(lihttöölisest spetsialistiks, keskklassist kõrgklassi) mobiilsust. Sotsiaalne mobiilsus peegeldab ühiskonna avatust ja arenguvõimet.
Põlvkondadevaheline mobiilsus – lapsed valivad teistsuguse elukutse nign vahel ka teistsugune väärtussüsteemi, kui on nende vanematel.
Sotsiaalne staatus – indiviidi positsioon ühiskonna sotsiaalse kihistumuse süsteemis, mille määravad tema päritolu või omandatud materiaalsed ning vaimsed ressursid . Igale staatusele vastab teatud sobiliku käitumise mall. Inimese sotsiaalne staatus tähendab, et ühiskond ootab temalt teatavat käitumist. Staatusega sobivat käitumisstandartit nim sotsiaalseks rolliks. Asjaolu, et ühel inimesel on samaaegselt mitu staatust ja ta peab täitma nendega kaasnevaid sotsiaalseid rolle, võib põhjustada rollikonflikti. Rollikonflikt on olukord, kus staatusega kaasnevad nõudmised ei sobi omavahel kokku. Nt koolis tuleb ette, et õpetaja on ka õpilase ema.
Eliit – suhteliselt väike ühiskonnarühm, mis paikneb sotsiaalse stratsifikatsioonisüsteemi tipus , sest seda iseloomustavad tunnused, mida ühiskond peab oluliseks ja väärtuslikuks, kõrge sotsiaalse staatusega grupid kuuluvad ülemistesse kihtidesse, nad omavad seda, mida antud ühiskonnas peetakse väärtuslikuks (rikkust, maad). Eliidi üheks tunnuseks on juurdepääs riigivõimule. Nt võib vaimueliit olla ühiskonnas autoriteetne ja lugupeetud, kuid e i pruugi olla kaasatud valitsemisse.
Sotsiaalne stratifikatsioon ehk kihistumine – teatud ühiskonnatüübile iseloomulik rahvastikujaotus, kus teatavate sotsiaalsete tunnustega inimrühmad on järjestatud kihtidesse ehk straatumitesse vaevalt neile kuuluvatele majanduslikele, kultuurilistele või poliitilistele ressurssidele. Seda põhjustab erinevused suurte inimgruppide vahel. Kihistumus omakorda mõjutab inimeste positsiooni ühiskonnas, suhteid erinevate gruppide vahel ning laias laastus kogu ühiskonna arengut. Kihistumus toob kaasa inimgruppide eristumise üksteisest. Selle alused on : varanduslikud; regionaalsed; rahvuslikud; ideoloogilised.
Poliitiline kultuur – poliitika ja riigivõimuga seotud teadmiste, oskuste ja käitumismallide kompleks .
Sotsiaalne kodakondsus – igaühel on õigus riigi garanteeritud tasuta haridusele, tervishoiule ja inimväärsele sissetulekule.
Sotsiaalne tõrjutus – seisund, mille puhul inimene ei ole osale ühiskonna hüvedejaotuses, võimusuhetes ega kultuurielus . Nt töötus, erivajadus , kuulumine vähemusrühma, piirkondlikud tulu- ning infrastruktuuri erisused .
Võrgustikuvalitsemine – nüüdisaegne valitsemismudel, mida iseloomustab osalejate lai ring ning paindlikud töövormid ja partnerlussuhted; võrgustikuvalitsemine vastandub olemuselt jäigale hierarhilisele bürokraatlikule valitsemisele.
Ülekandeühiskond – nimetatakse heaoluriigi ühte tunnust, kus ressursse kantakse üle ühest valdkonnast teise (Nt väliskaubandusest kaitsepoliitikasse või tervishoidu), samuti rikkamatelt ühiskonnaliikmetelt vaesematele. Ülekande ulatus on riigiti erinev ning on üheks aluseks, millest lähtudes tuuakse välja heaoluriigi mudeli.
Demograafiline jätkusuutlikkus – ehk rahvastikutaaste probleemid. Rahvastik vananeb ja väheneb. See on paljusid riike sundinud vastu võtma võõrtööjõudu, et suurendada töötavate inimeste osakaalu ühiskonnas ja tõsta maksulaekumisi. Selle tagamiseks tuleb suurendada sündimust sel määral, et sündide arv ületaks surmade arvu.
Rahvastiku kvaliteet – inimeste haridustase, tervis, tööpotentsiaal, kaasatus ühiskonda. Inimarengu mõõtmisel arvestatakse näiteks kinnipidamisasutustes olevate inimeste osakaalu, vägivaldseid surmasid, töötuse määra, krooniliste haiguste levikut, sotsiaalhoolekandeasutustes eavate inimeste hulka, koolist väljalangevust.
Immigrandid – välismaalt sisserännanud inimesed.
Mittetulundusühing – kodanikualgatuslikud organisatsioonid. Nad mõjutavad poliitilisi otsuseid, aitavad lahendada sotsiaalseid ning majanduslikke probleeme, pakuvad erinevaid teenuseid ja loovad töökohti. Ei tohi kasumit teenida. Nt MTÜ-d korteri-, suvila -, ja garaažiühistud.
Hierarhia – Üldjoontes tähendab see bürkoraatlikku valitsemist. Iga osaleja tegutsemispiirid ja pädevused on rangelt paigas; ülevalpool olevate asutuste ja juhtide otsused on alati tähtsamad, olenemata nende tegelikust väärtusest. Samuti on selgelt fikseeritud see ringkond , kes võimu teostamises üldse saab osaleda. Asutused →omavalitsused ja ametid → ministeeriumid →valitsus.
Sotsiaalne partnerlus – see tähendab, et seaduse või mõne muu õigusakti väljatöötamisse kaasatakse peale riigiametnike ka neid huvigruppe, keda kavandatav poliitika puudutab. Partnerluse rajatud võimusuhe toimib tavaliselt kahe või ka kolme osapoole vahel , ning riigivõimu esindav organ on siin ikka lõplikult otsuse langetaja. Asutused, guvigrupid → läbirääkimised toimuvad ministeeriumi kutseliidu ja linna/valla valitsuste vahel.
Võrgustik – rõhutab, et valitsemine ei pea olema ülemuste ja alluvate, vaid võrdsete osalejate suhe. Tugevuseks on selle paindlikkus. Selles osalejad ei ole pksteise suhtes domineerivad positsioonil ega alluvusvahekorras, vaid vastastikuses ressursisõltuvuses. See tähendab, et üks ei saa jõuda eesmärgini partnereid ignoreerides. Kõik omavahel seotud: linna/valla valitsus, MTÜ-d, ettevõtted, huvigrupid, asutused.
Omistatud staatus - nim muutumatut tunnust, mis on päritut või mille üle inimesel ei ole kontrolli. Nt vanus, sugu ,rass.
Omandatud staatus – on saavutatud tunnused teatavate valikute, teenete või pingutuste tulemusel. Nt abikaasa olemine.
Sotsiaalsed erisused – kihistumus toob kaasa inimgruppide eristumise üksteisest. Põhjused: varanduslikud, regionaalsed, rahvuslikud, ideoloogilised.
Karismaatiline liider – sellised juhid, kes omandavad ülimusliku autoriteedu tänu oma juhitalendile ja liidrioskustele. Nt lenin , hitler, churchill .
Leibkond – ehk perekond, kellega koos elad.
Monarhia ehk ainuvalitsus on riigi- ja valitsusvorm , mille eesotsas on monarh.
Eristatakse piiramatut ehk absoluutset ja piiratud ehk konstitutsioonilist monarhiat.
Anarhia on vabadest isikutest koosnev võimuta ühiskond, ühiskonna selline seisund, mille puhul pole valitsust, pole ühe inimese sunduslikku võimu teise inimese üle, pole riiki, üleüldse kohustuslikku ühiskondlikku organisatsiooni. Täielikult on elimineeritud poliitilised ja õiguslikud institutsioonid, poliitiline ja õiguslik ideoloogia. Anarhia on olnud reaalselt toimiv ühiskonnakorraldus .
Oligarhia on valitsemisvorm, kus võim on koondunud väikese inimeste rühma kätte.
Aristokraatia ehk parimate võim on valitsemise kord, kus võim kuulub päritavate eesõigustega üliklikule vähemusele; vastandub monarhiale ja demokraatiale.
Teokraatia on valitsusvorm, mille puhul valitsejat peetakse kas jumalaks või Jumala asemikuks maa peal.
Konstitutsiooniline monarhia ehk põhiseaduslik monarhia on riigikord , kus monarhi võim on piiratud põhiseaduse ja teiste seadustega. Põhiseaduslik monarhia võib olla (aga ei ole alati) demokraatlik.
Sallivus ehk tolerantsus on inimese või ühiskonna võimelisus taluda, tunnustada või/ja usaldada harjumuspärasest erinevaid arvamusi , uskumusi, hoiakuid, tavasid, kombeid, ideoloogiaid või kultuure üldse. Sallivus ei pruugi alati tähendada heakskiitu või mõistmist, kuid enamasti sisaldab austust.
Sotsiaalne õiglus - Sotsiaaleetika , moraal- inimese kohustused teiste inimeste ees, sotsiaalsete institutsioonide moraalne aspekt. Sotsiaalne õiglus- millegi jaotamine. Sotsiaalneõiglus- Kas inimesel on olemas, see mis talle kuuluma peaks. Võimalikud kriteeriumid õiglaseks jaotuseks, panus, teened , tunnetatud vajadus ja eelistused, sotsiaalmajanduslik olukord, kõigile võrdselt. Võrdne kohtlemine ei tarvitse alati olla sotsiaalselt õiglane nii nagu sotsiaalselt õiglane kohtlemine ei tarvitse alati olla võrdne. Võrdusus kohtlemises ja lõpptulemuses.
Innovatsioon kõige üldisemas mõttes on millegi uut moodi tegemine. See võib viidata järkjärgulistele, radikaalsetele või revolutsioonilistele muutustele mõtlemises, toodetes, protsessides või organisatsioonides.
Linnastumine ehk urbaniseerumine on linnade arvu ja suuruse kasv, linnaelanikkude osatähtsuse suurenemine maa rahvastikus ja linnalise eluviisi levimine.
Õigusriik on ettekujutus sellest, et riigivõimu teostamine peab olema kooskõlas õigusega, mille on loonud legitiimne menetlus. Kehtivale õiguskorrale kui õigusriigile viitamine sisaldab endas väidet, et tegu on õiglase ja hea valitsemisega riigiga. (nt Eestis kui õigusriigis ei esine ametnike omavoli.) Õigusriigis peaksid kokku langema õigus ja ühiskonna ettekujutus õiglusest. Õigusriigi teostamise elemendid on näiteks võimude lahusus ning inimõigused. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 10 viitab selgesõnu õigusriigile.
Hegemoonia on seisund või võim millegi üle. Ühe klassi või näiteks riigi juhtimine teiste samalaadsete klasside (riikide) ees. Tuleneb sõnast hegeisthai, mis tähendab "juhtima".
Sotsiaalne mobiilsus on sotsioloogias inimeste liikumine ühest sotsiaalsest klassist teise. Sotsioloogid uurivad, kuivõrd on võimalik ühiskonnas ületada staatuste vahelisi piire. Klassisüsteemid põhinevad paralleelselt nii omandatud kui ka omistatud staatusel. Võrreldes vanemate ja laste staatuseid, räägime põlvkondade vahelisest mobiilsusest. Kui võrdleme inimese staatust tema elu jooksul, siis on tegu põlvkonnasisese mobiilsusega. Mobiilsus ehk inimeste liikumine võib olla nii ülenev kui alanev .
Horisontaalne mobiilsus on liikumine nende gruppide pinnal, mis on staatuselt/hierarhiliselt samal tasapinnal, näiteks usu vahetamine, ükski usk pole parem kui teine.
Vertikaalne mobiilsus on liikumine kõrgemale või madalamale ühiskondlikule positsioonile või staatusele. Liikumise ulatust ja suunda determineerivad muutused isiksuse struktuuris (teadmised, oskused, hoiakud) ja sotsiaalses keskkonnas (sotsiaalsete positsioonide ümberpaiknemine ühiskonnas).
Tehnokraatia - ideoloogiliselt neutraalsed poliitika teostajad, kes lähtuvad valitsemises otsuste ratsionaalsusest, mitte aga erinevate poliitiliste gruppide huvidest. Ideed võimu üleminekust tehnokraatide kätte olid populaarsed Ameerika sotsiaalteadustes 1960 70ndail aastail.
Ühiskond – suurte inimhulkade kooselu korrastatud viis. Ühiskonda jagatakse osadeks : poliitika-, majandus- ja sotsiaalsfäär. Ühiskonna struktuuri moodustavad kolms peamist sektorit : esimene, teine ja kolmas. Ühiskond, kus kõik inimesed on ühesugused . võrdselt vaesed, ühte usku või ilmavaadet, on tavaliselt vägivaldse poliitika tagajärg.. Ühetaolisus hävitab ühiskonna arenguvõime. Nt Põhja-Korea. Ühiskonna edukuse määrab oskus juhtida harmooniliselt kõigi valdkondade arengut.
Võim – inimese või grupi suutlikkus mõjutada teiste tegevust ning saavutada sel viisil oma huvide elluviimine. Võim on inimgruppide ja ühiskonnas ebavõrdselt jaotunud. Võimu ressursid võivad olla nii ainelised ( omand, kapital ) kui ka vaimsed (teadmised, kogemused). Viimase võib jagada inimkapitaliks (teadmised-oskused) ja sotsiaalseks kapitaliks (suhted, usaldus ja koostöö).
Riigivõim – tal on mitmeid tunnuseid, mis on talle ainuomased ehk monopoolsed: kehtestada seadusi; koguda makse; kasutada vägivalda; riigivõimu otused on kohustuslikud; esindada riiki rahvusvahelises suhtlemises; üks keskpunkt ja selge võimuasutuse hierarhia. Riigivõimu komponendid: asutused ja institutsioonid mille kaudu võimu teostatakse(valitsus, kohus, seadusandja, korrakaitsejõud); inimesed, kes on koolitatud valitsemisülesannete täitmiseks(riigibürokraatia); õigusnormid.
Ideoloogia – on korrastatud ideedekogum, mis propageerib kindlaid väärtusi.
6