ühiskonna sidusus (15)

Ühiskonna sidusus
Ühiskonna mõiste ja põhikomponendid
Ühiskond on suurte inimhulkade kooselu korrastatud viis.
Ühiskonna struktuuri moodustavad kolm peamist sektorit :

• Esimene ehk avalik sektor ( riigi- ja omavalitsusasutused)
  
• Teine ehk erasektor ( eraettevõtted)
  
• Kolmas ehk mittetulundussektor ( kodanikuorganisatsioonid ja –ühendused)
  

Mitmekesisus ehk pluralism on ühiskonnale loomulik. Ühiskond, kus inimesed on ühesugused, on tavaliselt vägivaldse poliitika tagajärg.
Erinevused suurte inimgruppide vahel on aluseks ühiskonna sotsiaalsele struktuurile ehk kihistumisele. Kihistumine mõjutab inimeste positsiooni ühiskonnas, suhteid erinevate gruppide vahel, kogu ühiskonna arengut.
Ühiskonna edukuse määrab oskus juhtida harmooniliselt kõigi valdkondade arengut.
Avalik ja erasektor
Avaliku sektori tuumaks on riik- institutsioonide kogum, mis korraldab valitsemist ja viib ellu teatuid eesmärke.
Eesmärkidest tulenevad ka riigi tunnused:

• Riik on alati seotud võimu teostamisega. Riigivõim on ülimuslik ja sõltumatu
  
• Riigi otsused vormistatakse kirjalike õigusnormidena, mis on kõigile siduvad
  
• Riik omab kontrolli kindla territooriumi üle
  
• Riigi institutsioonid on avalikud; nad vastutavad kollektiivselt otsuste tegemise ja elluviimise eest
  

Avalik sektor koosneb riiklikest ja avalik- õiguslikest institutsioonidest( ministeeriumid, kes korraldavad oma tööd ise).
Juba Rooma vabariigis kujunes välja iseseisev kohus- seaduslikkuse järelvalve institutsioon .
Väga tähtis on, et seadusandlik ja täidesaatev võim oleksid eraldiseisvad.
Lisaks kohtule ja korrakaitseorganitele on riigile iseloomulikud veel mitmed riigivalveinstitutsioonid( riigikontroll , inspektsioonid, õigusvahemehed).
Igale riigiasutusele iseloomulikud jooned:

• Neil on kindel sisemine struktuur ja hierarhia
  
• Nad moodustatakse riigi poolt õigusakti alusel ja kindlate ülesannete täitmiseks
  
• Nad saavad oma tegevuseks raha riigieelarvest
  
• Nende töötajaskonna moodustavad palgalised riigiametnikud
  

Haldus- kindla objekti või valdkonna igakülgne plaanipärane korraldamine.
Avalik haldus- riigi ja omavalitsuste plaanipärane igapäevane tegevus, t ellu viia poliitikas püstitatud eesmärke. Nüüdiajal on esikohale tõusnud avalikkud haldust korraldavad institutsioonid: sotsiaalkindlustusamet, maksuamet . Väiksemat tähelepanu pälvivad aga klassikalised, riigi sisemist ja välist julgeolekut tagavad struktuurid : sõjavägi, politsei, vangla.
Nüüdisaegsete riikide majandus on üles ehitatud turumajanduse põhimõtetele. Konkurents ja ettevõtlusvabadus on viinud selleni , et enamik ärilisi ettevõtteid kuulub erakapitalile. Erasektori ettevõtted erinevad oma õigusliku vormi, suuruse ja tegevusala poolest avalikust sektorist. Kõigi eraettevõtete tunnusjooneks on kasumi taotlemine ja eraomandus.
Ühiskonna sektorid sõltuvad üksteisest. Erasektoril tuleb arvestada riigi ettekirjutistega( maksud , tegevusload, kauplemine ).
Kodanikuühiskond
Kodanikuühiskond- ühiselu valdkond , kus inimeste tegevuse eesmärgiks pole valitseda või teenida kasumit. Selles mõttes eraldub kodanikuühiskond riigist ja turumajandusest . Ta on omamoodi vahelüliks avaliku sektori, ärisektori ja inimeste eraelu vahel.
1. kodanikuühiskond poliitilises tähenduses- rõhutab, et demokraatia vajab lisaks valimistele veel teisgi kanaleid rahva kaasamiseks otsustesse.
2. kodanikuühiskonna majanduslik mõõde- kolmas sektor, mis aitab mõista kodanikuühiskonna paiknemist riigivalitsemise ning ärimajandamise vahel.
Kodanikuühendustel on mitu ülesannet: nad mõjutavad poliitilisi otsuseid, lahendavad probleeme, pakuvad erinevaid teenuseid ja loovad töökohti.
Kolmanda sektori organisatsioonid ei tohi kasumit teenida.
Ühiskonna kihistus ; sotsiaalne staatus ja roll
Kihistus paigutab iga inimese kindlale positsioonile.
Sotsiaalne mobiilsus - inimeste või tervete rühmade liikumist ühest ühiskonnakihist teise. Selline liikumine võib olla horisontaalne (ühest linnast teise) või vertikaalne (lihttöölisest spetsialistiks). Sotsiaalne mobiilsus peegeldab ühiskonna avatust ja arenguvõimet.
Rollikonflikt - olukord, kus staatustega kaasnevad nõudmised ei sobi omavahel kokku ( nt vanem koolis õpetaja).
Kihistumus toob kaasa inimgruppide eristumise üksteisest.
Inimgruppide eristumise alused:

• varanduslikud
  
• regionaalsed
  
• rahvuslikud
  
• ideoloogilised , sh usulised
  

Võim ühiskonnas
Võim- inimese või grupi suutlikkus mõjutada teiste tegevust ning saavutada sel viisil oma huvide elluviimine .
Võimu ressursid võivad olla nii ainelised kui ka vaimsed.
Ainelised- omand ja kapital .
Vaimsed- teadmised ja kogemused.
Nüüdisajal on oluliseks kujunenud inimkapital (teadmised-oskused) ja sotsiaalne kapital (suhted, usaldus ja koostöö teiste ühiskonnaliikmetega).
Võimu teostamise meetodid: autoriteet ja sund.
Riigivõimul on mitmed tunnused, mis on talle ainuomased ehk monopoolsed:

• riigivõimul on ainuõigus kehtestada seadusi ja kontrollida nende täitmist
  
• riigivõimul on ainuõigus koguda makse ja otsustada maksutulu kasutamise üle
  
• riigivõimul on seadusega aintud ainuõigus kasutada vägivalda julgeoleku ja sisekorra tagamiseks
  
• riigivõimu otsused on kohustuslikud kõigile selle riigi territooriumil asuvatele isikutele
  
• riigivõimul on õigus ja kohustus korraldada igapäevaelu ehk teostada avalikku haldust ning esindada riiki rahvusvahelises suhtlemises
  
• riigivõimul on üks keskpunkt ja selge võimuasutuste hierarhia
  

Võimusuhete muutmine eeldab kas põhiseaduse reformi või põhjalikke ühiskonnamuudatusi- revolutsiooni või riigipööret.
Riigivõimu rangest korraldusest annavad tunnistust ka tema komponendid:

• spetsiaalsed asutused ja institutsioonid, mille kaudu võimu teostatakse (valitsus, kohus)
  
• inimesed, kes on koolitatud valitsemisülesannete täitmiseks (riigibürokraatia)
  
• kirjalikud õigusnormid, mis reguleerivad suhteid võimuinstitutsioonide vahel
  

Klassikaline riigivalitsemine lähtub võimu hierarhilisusest ehk ülevalt- alla sõltuvusest. Üldjoontes tähendab see bürokraatlikku valitsemist.
Poliitilised ideoloogiad
Ideoloogia- korrastatud ideekogum, mis propageerib kindlaid väärtusi.
Poliitilised ideoloogiad- annavad hinnangu eksisteerivale poliitikale ning pakuvad oma nägemuse ideaalsest ühiskonnakorraldusest. Need ideoloogiad, mis pooldavad pigem erasektorit ja sotsiaalseid erisusi, on parempoolsed . Need aga, mis tähtsustavad avalikku sektorit ja võrdsust ühiskonnas, on vasakpoolsed.
Parempoolsed ideoloogiad
Levinumad on liberalism , konservatism ja kristlik demokraatia.
Liberalism peab ülimaks väärtuseks indiviidi vabadust (USA, Suurbritannia ). Majanduses pooldavad nad vabaturumajandust, konkurentsi, avatud turgusid ja minimaalset riigi sekkumist. Liberaalide sotsiaalsed nõudmised on majanduspoliitikaga tihedalt seotud. Pole õiglane karistada rikkaid kõrgete maksudega.
Konservatism kujunes välja liberalismi vastandina 18. sajandil (Saksamaa, Prantsusmaa). Nende arvates tugineb ühiskond traditsioonidele, rahvuslusele ja kristlikule moraalile. Seepärast pooldavad nad stabiilsust ja ettevaatlikke, järkjärgulisi reforme. Kollektiiv on tähtsam kui üksikisik. Konservatiivid pooldavad sotsiaalsete erisuste säilitamist nii rahvuslikul kui varanduslikul alusel. Majanduses on nad riigi sekkumise vastu ning eraomanduse ja mõõdukate maksude poolt. Nad kaitsevad eeskätt rahvusliku kapitali ja ettevõtja huve.
Kristlik demokraatia on konservatismi pehmem haru, pöörab rohkem tähelepanu heaoluriigile ja kodanikuühiskonnale. Leitakse, et turumajandus põhjustab liiga suurt majanduslikke ebavõrdsust.
Vasakpoolsed ideoloogiad
Enamlevinud on sotsiaaldemokraatia (Rootsi, Taani, Soome)
Kommunism - radikaalsem ühiskonnakäsitlus, mis nõuab majanduse riigistamist ning rikkuse võrdset jaotamist inimeste vahel.
Sotsiaaldemokraatia keskseks väärtuseks on võrdsus- võrdsed võimalused kõigile.
Majanduses pooldavad nad segamajandust, kus erasektori kõrval eksisteerib kaalukas riiklik sektor. Valitsus reguleerib majandust, maksusüsteemi abil. Suurema tulu saajad peavad maksma kõrgemaid makse. Sotsiaaldemokraadid arvavad , et riik peab pehmendama turukonkurentsi mõju ning tagama iagel inimesele väärika elatustaseme.
Tänapäeval on vasak- ja parempoolsus üksteisele lähenenud. Mõlemad on hakanud rõhutama aktiivse kodaniku ideaali . Kodanikul pole mitte ainult õigused vaid ka kohustused. Teine muutus puudutab suhtumist heaoluriiki. Tänapäeva ussparempoolsed küll kritiseerivad seda, end nõustuvad selle möödapääsmatusega. Samas püüavad nad laiendada turumajanduse põhimõtteid ka sotsiaalteenustele. Uusvasakpoolsus( kolmas tee) leiab , et heaoluriik peaks muutuma paindlikumaks ja konkurentsivõimelisemaks.
Erinevused vasak- ja parempoolsete vahel on kõige selgemalt säilinud suhtumises võrdsusesse. Uusparempoolsed väidavad, et elatustaseme peab määrama indiviidi isiklik pingutus.
Individuaalne ja kollektiivne heaolu
Konservatiivne heaolumudel
Orienteerub eeskätt töötavale inimesele, kelle palk peaks katma ülalpeetavate pereliikmete vajadused. Selle heaolurežiimi tunnusjooneks on sotsiaalpartnerluse tugevus.
Sotsiaaldemokraatlik heaolumudel
Märksõnaks on solidaarsus, mis tähendab, et sotsiaalhüvesid peaksid saama kõik kodanikud, olenemata sissetulekust või sotsiaalsest staatusest. Peamiseks heaolupakkujaks on riik. Kehtestatakse kõrged maksud, et rahastada haridus - ja tervishoiusüsteemi. Üheks eesmärgiks on vähendada varanduslikke erinevusi.
Liberaalne heaolumudel
Põhiväärtusteks inimeste vabadus ja võrdõiguslikkus ning minimaalriik, mille ülesandeks on kõrge tööhõive tagamine. Inimese võimalus saada arstiabi oleneb tema rahakoti paksusest. Parempoolne liberaalne režiim polldab madalaid ja võrdelisi makse. Karjäär ja läbilöögivõime tööturul on selle mudeli puhul väga olulised. Mida kõrgemad kutseoskused, seda kõrgem palk. Liberalne heaolumudel seab raskesse olukorda madalapalgalised ning töötud.
Sotsiaalse tõrjutuse põhjused:

• töötus
  
• erivajadus või kuulumine vähemusrühma
  
• piirkondlikud tulu- ning infrastruktuuri erisused