Nüüdismaailma mitmepalgelisus (0)

NÜÜDISMAAILMA MITMEPALGELISUS
Maailma rassiline , rahvuslik ja religioosne mitmekesisus
Rassid on väliste tunnuste poolest sarnaste inimeste piirkondlikud rühmad. Tänapäeval eristatakse nahavärvi järgi kolme põhirassi: valge ehk europiidne , kollane ehk mongoliidne ja must ehk negriidne .
Rassism ehk rassiteooria on tõekspidamine, mille kohaselt inimkond jaguneb selgelt piiritletud rassideks , kes on ebavõrdsed. Selle järgi on kõrgemal rassil õigus valitseda alamate rasside üle, neid alavääristada, ekspluateerida või isegi hävitada.
Rahva all mõistetakse sageli lihtsalt riigi või maa-ala elanikke.
Rahvuse ühtekuuluvus, mis võib põhineda keelel, ühisel kodumaal, ajalool, religioonil ja tavadel, nõuab lisaks neile tingimata ka kokkukuuluvustunnet ning enese teadvustamist rahvusena.
Rahvusliku kuuluvuse pidamine üheks tähtsaks inimese tunnuseks on üsna uus nähtus. Keskajal määratleti ennast eelkõige usu kaudu. Haritud eurooplase ideaal oli ladina- ja kreekakeelse antiikkultuuri taassünd. Hiljem kujunes aadlikultuuri tunnuseks prantsuse keel.
Rahvusluse ja rahvusriikluse ideoloogia kerkis Euroopas esile 18.-19. sajandil. Arvati, et parimad tingimused vaimseks ja ühiskondlikuks koostööks on loodud siis, kui riik ja rahvus kattuvad (Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia jne. on lagunenud). Riigi- ja rahvuspiirid ei saa ka tulevikus täiesti kattuda. Seetõttu jääb rahvuslike õiguste puhul edaspidigi päevakorda vähemusrahvuste probleem. Vähemusrahvustena vaadeldakse sääraseid etnilisi rühmi, kes arvulises vähemuses olles elavad mingi riigi territooriumi osal põliselt (nt. saamid Norras, nn. vanausulised Eestis Peipsi ääres jne.).
Usku on mõistena määratletud mitmeti, kuid üldjoontes võib seda vaadelda kui inimese suhet millessegi, mida ta peab ülimaks, traditsiooniliselt Jumalasse, jumalatesse või vaimudesse.
Religioon ehk usund on usk üleloomulikesse olendeisse või jõududesse ja nende austamine. Religiooni olemuse üle on vaieldud nii teoloogias kui ka väljaspool teoloogiat.
Suurimad religioonid
Kristlus on religioon, mille rajajaks peetakse 1. sajandil elanud Jeesus Kristust ning mis väidab, et Jeesus Kristus on Jumala poeg ja messias ning kogu inimkonna Issand ja ainus lunastaja. Kristlus oli algselt judaismi usulahk , mis esimeste sajandite jooksul pKr kasvas oma emareligioonist suuremaks .
Budism on 6.-5. sajandit enne meie aega Indias tekkinud usulis- filosoofiline õpetus, mille rajas Buddha . Budism koosneb kanoonilistest tekstidest.
Islam ehk islamiusk on monoteistlik religioon, mis tekkis 7. sajandil Koraani nime all tuntud religioossest tekstist, mis selle pooldajad usuvad olevat ilmutatud prohvet Muhammadile (Muhamedile).
Judaism ehk juutlus on juudirahva religioon. Judaismi uskumused ja ajalugu on ajalooliseks aluseks paljudele teistele usunditele, sealhulgas kristlusele ja islamile.
Hinduism on India traditsiooniline usund, tänapäeva hinduism tekkis umbes 8.-9. sajandil
Maailma mitmekultuurilisus
Mitme kultuuri esindajate kooseksisteerimine ühes riigis tähendab, et tegemist on mitmekultuurilise ühiskonnaga ehk kultuuride paljususega, mis peaks olema ühiskonda rikastav tegur.
Samal ajal võib mitmekultuuriline ühiskond tähendada vastastikku rikastava läbikäimise asemel täielikku eraldatust. Selliseks näiteks ajaloos on rasside eraldamise poliitika ja rassiline diskrimineerimine Lõuna – Aafrikas, kus oli eesmärk säilitada ühe rassi esindajate üleolekut teise rassirühma üle. Selleks jäeti ühe rassi esindajad ilma põhiõigustest ja isikupuutumatuse kaitsest, neid koheldi julmalt ja ebainimlikult, takistati poliitikas ja ühiskonnas osalemast ning keelati segaabielud. Säärast poliitikat nimetatakse apartheidiks.
Mitmekultuurilises ühiskonnas võib probleemiks saada erinevate rühmade eristumine teineteisest. Näiteks suhtlevad eestlased omavahel, venelased omavahel, valgevenelased jälle oma rühma sees ning üksteisega puututakse kokku üsna vähe. Niisugune eraldumine või meie maa arengus kaasa tuua üsna negatiivseid tagajärgi.
Et tuua inimesi üksteisele lähemale ja tuttavamaks teha, töötas Vabariigi Valitsus 2000. aastal välja riikliku programmi „ Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000 – 2007“. See sisaldab erisuguseid tegevusi, mille eesmärk on aidata kaasa, et Eesti ühiskonnas oleks tugev ühisosa, ent ruumi ka teistele keeltele ja kultuuridele.
Integratsiooni idee on muuta mitmekultuuriline ühiskond ühtsemaks ja ühtselt toimivaks tervikuks, milles puuduvad rahvuslikud ja kultuurilised lõhed ning kus erinevad rahvusrühmad tunnustavad üksteise huve ja vajadusi. Edukaks lõimimiseks on väga tähtis mõista, et see on kahepoolne protsess, mis nõuab esmajärjekorras positiivset ja sõbralikku suhtumist ning nii eestlaste kui ka vähemusrahvuste esindajate mõlemapoolset tegutsemist ja tahet ühinemisele kaasa aidata. Eitav suhtumine ning üksteisest võõrandumine peab mitmekultuurilises ühiskonnas taanduma. Vähemusrahvused ei kujuta meile ohtu ega ole probleemne nähtus, vaid hoopiski suur potentsiaal meie riigi arengus. Suurem osa vähemusrahvuste esindajatest kuulub areneva Eesti täieõiguslike kodanike hulka.
Riikide sotsiaal-majandusliku ja poliitilise arengu erinevused
Sotsiaal-majanduslikus sfääris ei saa olla eri rahvuste täielikku võrdsust, sest demokraatlik riigikorraldus ning turumajandus iseenesest eeldavad teatud ebavõrduse olemasolu. Selles mõttes homogeensust (ühtlust) taotleda pole mõtet. Samal ajal on vaja vältida olukorda, kus näiteks rikkus ja vaesus või edukus ja edutus karjääriredeli oleksid tugevalt seotud rahvustunnusega, sest see võib saada poliitiliste pingete kulmineerumise allikaks.
Seega tuleks sotsiaal-majanduslikus sfääris demokraatlikku mitmekultuurilisust luues keskenduda küsimusele, kuivõrd on rahvuslikud erinevused ühiskonnas eristavad või stratifitseerivad tegurid. Tuleks analüüsida barjääre, mis takistavad konkurentsivõimet tööjõuturul ja avalikus elus. Tööhõivega seonduv on muulaste puhul eriti oluline, sest migrantide ühiskonna sisemise organiseerumise ning sotsiaalsete sidemete keskmeks on olnud ettevõtted ja töökollektiivid. Seepärast kaasnesid muulaste puhul majanduse ümberstruktureerimisega ja hõive ohustatusega ka suuremad sotsiaalse tõrjutuse ohud. Tööturuga seondub ka probleem hariduspotentsiaali realiseerimise võimalustest ning nende võimaluste erisustest muulastel ja eestlastel.
Demokraatia tähendab poliitiliste erimeelsuste olemasolu ühiskonnas. Neid ei eitata, vaid lahendatakse kindlate protseduuride kaudu. Samal ajal eeldab demokraatlik poliitiline süsteem ühiskonna liikmete juriidilise staatuse ühtsust ning ühiskondlikku kokkulepet põhiväärtustes. Eestis eeldab poliitiline ühtlustumine kaht teineteisega seotud järk-järgulist protsessi: ühelt poolt kõigi ühiskonnaliikmete õigusliku staatuse võrdsustamist efektiivse naturalisatsiooni kaudu ja teiselt poolt mitte-eestlaste lojaalsuse kasvu Eesti riigile.
Pikemas perspektiivis peaks niisugune areng viima seni domineerivate eksklusiivsete (rahvus-, rühma- jmt.) identiteetide tasakaalustamisele kõiki ühiskonnarühmi ühendava Eesti riigi identiteediga.
Globaalprobleemid : rahvastiku-, keskkonna- ja sotsiaalprobleemid
Globaalprobleemid on nüüdisühiskonna arenguraskused, mille võitmiseks on vaja kogu inimkonna ja suurte piirkondlike inimrühmade jõupingutusi. Üleilmsed probleemid on esmajärjekorras inimtegevuse ja looduse vastuolude tagajärg: kui tootmistegevus ei arvesta looduskeskkonna vastupanuvõimet, tekivad ökotasakaalu häired. Et Maa pindala on lõplik, ei suuda looduskeskkond tulla toime üha kasvava reostusega. Taastumatute loodusvarade hulk väheneb ning tekib energianappus. Globaalprobleemid on mastaapsed, süsteemsed ja paljutahulised ning võivad avalduda ootamatult, sest neil on üsna pikk peiteaeg .
Rahvastiku kasv
Ainuüksi eeldatav rahvastiku kasv võib järgneva poole sajandi jooksul otseselt mõjutada maailma majanduse arengut, sest sellega on seotud kõik keskkonna- ja sotsiaalprobleemid. Maakera rahvaarvu hinnatakse praegu 6,5 miljardile ning 2050. aastaks võib see ulatuda 7,9 kuni 10,9 miljardile.
Varem kasvas inimeste arv nii tööstus- kui ka arengumaades, ent tulevikus piirdub see arengumaadega. Arvestades mitmeid ökoloogilisi näitajaid, on seal juba praegu ülerahvastatus.
Inimeste arv suureneb üha, aga Maa loodusvarade kogus mitte. Veeringes oleva magevee hulk on praegu peaaegu sama, kui see oli 1950. aastal, ning arvatavasti jääb samaks ka 2050. aastal, samamoodi jätkusuutlik saak ookeanidest, metsadest ja põllumaalt. Olemasolevate varude piiratus ei ohusta elanikkonna kasvades mitte üksnes elukvaliteeti, vaid mõnel juhul ka elu ennast.
Kliima muutumine
Kliima soojenemine on teine protsess, mis mõjutab kogu maailma. Soojenemise on põhjustanud peamiselt suurenev süsinikdioksiidi (CO2) kontsentratsioon atmosfääris.
Tööstusrevolutsiooni algaastatest 1988. aastani suurenes CO2 kontsentratsioon atmosfääris 30%. 2001. aastal jõudis CO2 kontsentratsioon atmosfääris kõrgeimale tasemele – 370,9 ppm. Et süsinikdioksiid neelab soojuskiirgust, kutsub see kiirelt kasvav kontsentratsioon esile kliimamuutusi.
Maailma keskmine temperatuur on tõusnud eriti kolme viimase aastakümne vältel, st. ajal, mil CO2 tase on kerkinud kõige kiiremini. Maailma aastane temperatuur oli aastail 1969 – 1971 13,99o C; 1996. – 1998. aastaks oli see juba 14,43o C.
Kui CO2 kontsentratsioon sel sajandil võrreldes tööstusajastu eelse perioodiga kahekordistub, nagu on arvutused näidanud, tõuseb maailma keskmine temperatuur vähemalt ühe ja võib-olla isegi kuni nelja kraadi võrra. Samal ajal tõuseb mereveetase aastaks 2100 arvutuslikult 17 sentimeetri kuni ühe meetri võrra.
Põhjaveevarude vähenemine
Üks varjatud muutusi, mis meie tulevikku hakkab mõjutama, on põhjaveevarude vähenemine. Rohkem kui pool miljardit inimest elab põuastes piirkondades. 2025. aastaks võib see arv kasvada viiekordseks – 2,4 kuni 3,4 miljardini.
Suurim veepuudus vaevab Hiinat ja Indiat. India elanikkond on võrreldes 1950. aastaga kolmekordistunud, nõudlus vee järele on suurenenud nii, et see ületab säästva veemajanduse võimalused praegu umbes kaks korda. Tagajärg on põhjavee taseme langus suures osas Indias – kaevud on kuivaks jäänud tuhandetes külades.
Haritava maa pindala vähenemine
Kõlvikute / põllumaa pinna vähenemine muudab suureneva inimkonna piisava toitmise lähiaastatel üha raskemaks. 20. sajandi keskpaigaga võrreldes on põllumaa pindala inimese kohta vähenenud poole võrra – 0,24-lt 0,12-le hektarile.
Külvipinna vähenemine inimese kohta ei oleks nii tõsine oht kui kõlvikute produktiivsus, mis suurenes viimase poole sajandi jooksul 170%, kasvaks niisama kiiresti ka edaspidi. Kahjuks on kasv aeglustunud.
Perioodil 1950 – 1990 suurenes saagikus igal aastal enam kui 2%, seega märksa rohkem kui rahvastiku juurdekasv samal ajal. Aastail 1990 – 1999 oli kasv ainult umbkaudu 1% aastas.
Umbes 420 miljonit inimest elab maades, kus ei ole enam piisavalt põllumaad vajamineva toidu kasvatamiseks. Need rahvad sõltuvad imporditavast toidust. 2025. aastaks ületab nende inimeste arv, kellele teravilja sisse veetakse, arvatavasti 1 miljardi.
Kalavarude ja metsamaa vähenemine
Inimkond sõltub toidu, eriti loomse proteiini hankimisel suuresti maailmamerest. Aastail 1950 – 1997 suurenes kalapüük ookeanidest 19 miljonilt tonnilt rohkem kui 90 miljonile tonnile. Viiekordne suurenemine poole sajandi jooksul on surunud enamiku kalaliikide säilimise kriitilisele piirile või on määranud nad hävinema. Enamik merebiolooge usub, et maailmameri ei suuda toota rohkem kui 95 miljonit tonni kala aastas. Lähiaastatel, kui jätkub inimeste arvu kasv, väheneb niisiis ka kalasaak inimese kohta. Järelikult tuleb tulevikus kogu suurenev toiduvajadus katta maismaaressursside arvelt.
Need kolm paralleelset tendentsi – alanev põhjaveetase, kahanev külvipind inimese kohta ja maailmamere kalavarude ammendumine – viitavad sellele, et ligi 3 miljardi võrra suureneva inimkonna varustamine toiduga muutub lähima 50 aasta jooksul üha keerulisemaks.
Metsad langevad samuti inimkonna suurenevate nõudmiste ohvriks, kusjuures metsapindala on kõige rohkem kahanenud arengumaades. Metsamaa pindala inimese kohta väheneb aastaks 2050 praeguselt 0,56 hektarilt 0,38 hektarile nii rahvastiku üldise kasvu kui ka metsamaa põllumaaks muutmise tõttu. Kasvav nõudlus metsatööstuse toodangu – puidu, paberi ja kütuse – järele ületab mõnes piirkonnas juba praegu jätkusuutliku metsanduse võimalused.
Taime- ja loomaliikide väljasuremine
Taime- ja loomaliikide hävimine on paljuski pöördumatu muutus ning mõjutab inimkonna väljavaateid kõige rohkem. Hävimisohus olevate või ohustatud linnu-, imetaja- ja kalaliikide osatähtsust märgitakse nüüd kahekohaliste arvudega: 11% maailma 8615 linnuliigist, 25% 4355 imetajaliigist ja hinnanguliselt 34% kõigist kalaliikidest on ohustatud. Peamine liikide kadumise põhjus on elupaikade hävitamine, ent nende kadumist võivad põhjustada ka kliima soojenemisest või keskkonna saastamisest tingitud elupaigamuutused. Inimkonnas arvukuse paisudes väheneb nende liikide arv, kellega oma elupaika jagame. Kui aga üha rohkem liike välja sureb , satuvad ohtu ökosüsteemid ning teatud hetkel oleme silmitsi ökosüsteemide täieliku hävimisega.
Osa üleilmseid probleeme on sugenenud sotsiaalsetest vastuoludest, nt. tuumasõjaoht, arengumaade elatustaseme üha suurenev mahajäämus kapitalistlike tööstusmaade omast ning rahvastiku liiga kiire kas võrrelduna elatumiseks hädavajalike toiduainete toodangu kasvuga. Ühiskonna optimaalset toimimist takistavad ka ühekülgse tarbimislaadi levimine ja isiksuse degradatsiooni (väärtuse, omaduse halvenemise) nähud. Peale negatiivse, ellujäämis- ehk ohuprobleemide käsitletakse globaalprobleemina ka positiivseid, kogu inimkonda hõlmavaid arengutendentse (arenemise suundi), nagu revolutsiooni teaduses ja tehnikas.
Maailma ühtsuse ja vastastikuse seotuse suurenemine.
Tänapäeva riigid ja nende kodaniku on omavahel tihedas suhtlemises, mida tule ka korraldada. Aja jooksul on rahvusvahelises suhtluses välja kujunenud tavad, millest enamik riike kinni peab. Lisaks sõlmivad riigid omavahel lepinguid. Algul võib leping olla sõlmitud üksnes kahe riigi vahel, hiljem võivad sellega liituda ka teised – nii sünnib rahvusvaheline kokkulepe. Lepingud ja tavad moodustavad kokku normid, mida rahvusvahelises suhtluses arvestatakse. Neid norme nimetatakse rahvusvaheliseks õiguseks.
Keskaegses Euroopas valitses rahvusvahelises suhetes suur segadus. 1095. aastal kehtestas katoliku kirik Jumala vaherahu (sõdimiskeeld kirikupühadel ja teatud nädalapäevadel, keelatud oli vägivald kloostrites, kirikutes jne.). Ristisõdade järel elavnes kõigepealt Vahemere-äärne kaubandus, mistõttu kaupmeeskond määras ametisse konsulaaresindajad. Põhja-Euroopas oli rahvusvaheliste suhete arendamisel oluline roll Hansa Liidul.
Uusajal tekkis Euroopas palju ühtseid riike, riikide ja inimeste läbikäimine elavnes veelgi ning seetõttu sündis vajadus üldkehtivate riikidevaheliste õigusnormide järele. Osalt Rooma ajast pärinevate, osalt ka uutest normidest ja tavadest arenes välja nn. rahvusvaheline õigus ja tekkisid välissuhtluse keskasutused ja alalised välisesindused elukutseliste diplomaatidega.
Pärast Napoleoni sõdu asutati peaaegu kõiki Euroopa valitsejaid ühendav Püha Liit ( lagunes 1830), et edaspidi vältida sõdu ja revolutsioone.
Diplomaatiliste suhete ühtlustatud korraldamiseks sõlmiti ka üleeuroopalisi lepinguid. Haagi konverentsil 1899. aastal sõlmiti mitu lepingut sõjaõiguse ning tüliküsimuste lahendamise kohta. Asutati Rahvusvaheline Vahekohus, mille üks algatajaid oli eesti päritolu jurist Friedrich Martens .
I maailmasõja järel loodi Rahvasteliit, II maailmasõja järel ÜRO, mis päris ka Haagi kohtu.
Tänapäeval on tähtis rahvusvaheline dokument ÜRO põhikiri. Piirkondlikult on hulk riike seotud ka muude lepingusüsteemide (Euroopa Liit, Briti Rahvaste Ühendus, SRÜ).
Infotehnoloogia mõju maailma arengule
Infotehnoloogia areng on kujunenud ülivõimsaks maailma arengut mõjutavaks paradigmaks (näidiseeskujuks). Selle varju on jäänud 20. sajandi globaalprobleemid – tuumakonfliktid, arengumaade näljahäda ja keskkonnahoid. 21. sajandi üleilmne probleem on infotehnoloogia harmooniline rakendamine kõigi maailma ühiskondade hüvanguks.
Sotsiaalsete probleemide tähendust saab mõõta tähelepanuga, mida nad on pälvinud teaduses. Arvutitehnoloogia ja eriti Interneti mõju ühiskonnale on uuritud sadades tuhandetes teadusprojektides, selle kohta on avaldatud palju monograafiaid ja artikleid. Pole juhus , et selles analüütilises pagasis on üks mahukamaid haridusuuringud. Infoühiskonnas on teadmised olulisim kapital . See, kes kontrollib hariduse arengut, hoiab ohjes ka progressi, olgu selleks siis kogu inimkonna progress, rahvusriigi suur konkurentsivõime või personaalne edukas karjäär.
Infoühiskonna eelised on tagatis majanduskasvule ja konkurentsivõimele, ent mis kõige olulisem – inimeste elukvaliteedi parandamisele. Sestap on loomulik, et infoühiskonna areng on valitsusele esmatähtis. Ühtlasi on infotehnoloogia rakendamine tõhustanud avaliku sektori tööd. See võimaldab kasutada maksumaksjate raha teiste ühiskonna jaoks oluliste probleemide lahendamiseks. Interneti rakendumine avaliku sektori töö korraldamisel võimaldab nüüdseks täielikku infovahetust avaliku ja erasektori vahel. Kaasates võimalikult suurt hulka inimesi ühiskonnaellu ja otsustusprotsessidesse, on infoühiskonna areng aidanud kaasa demokraatia arengule.
Infotehnoloogia areng pakub arenguvõimalusi. Samal ajal võib liiga kiire areng tuua kaasa mõningaid riske:

riikide süvenev ebavõrdsus olukorras, kus teadmised ja nende töötlemise infrastruktuur muutuvad üheks olulisemaks ressursiks;

regionaalne tasakaalustamata areng ühe riigi raames – infoteenuste laiendamisega kaasneb suurem võimaluse nende tsentraliseerimiseks kui ka detsentraliseerimiseks;

inimeste süvenev ebavõrdsus lähtuvalt sellest, kes valdab infot ja kes mitte;

oht inimese privaatsusele;

regionaalne tööhõive vähenemine, nt haldusinfoteenuste tsentraliseerimisel;

ebaefektiivsete asjaajamismeetodite nö. betoneerimine infotöötluse vahenditega;

kultuurikeskkonna deformeerumine, nt. teise keele pealetungi mõju või inimeste suhtlusringi vähenemine.
Nüüdismaailmale omase info- ja suhtlusvõrkude leviku ehk digitaliseerumise kõrval on teiseks oluliseks tendentsiks nüüdismaailma arengus üleilmastumine.
Üleilmastumine (globaliseerumine) on maailma maade vastastikuse sõltuvuse süvenemine, kogu maailmale ühiste arengutendentside ja ohtude ilmnemine. Üleilmastumisega suureneb ühiskondade vastastikune sõltuvus. Sündmus, mis toimub ühes riigis, mõjutab ka teisi.
Üleilmastumist käsitletakse kolmes mõõtmes:

majanduslik üleilmastumine – tekivad riigiülesed ehk rahvusvahelised korporatsioonid ehk nn multinatsionaalsed ettevõtted;

kultuuriline üleilmastumine – kujunevad ühtsed kultuurisümbolid, ühtlustuvad kultuuritarbimine ja –väärtused;

poliitiline üleilmastumine – tugevnevad rahvusvahelised organisatsioonid , mis kujundavad üleilmset valitsemist, vähendades samal ajal rahvusriikide rolli.
Üleilmastumisest eristatakse rahvusvahelistumist (internatsionaliseerumist), mille all mõistetakse lihtsalt riikide ja rahvaste tihedamat suhtlust (kaubavahetus, hariduse omandamise võimalused välisriigis, väliskapitali kohaolek jms.).