ÜHISKONNA JÄTKUSUUTLIKKUS (0)

ÜHISKONNA JÄTKUSUUTLIKKUS
Jätkusuutlikkus – (ühiskonna) võime jääda püsima, mitte hääbuda.
Jätkusuutlikust arengust hakkasid esimesena rääkima rohelise mõtteviisi esindajad, kes juba 1970. aastail viitasid ülemaailmsetele keskkonnaprobleemidele. Jätkusuutliku arengu (ka säästva aren-gu, ingl sustainable developement) all mõistetakse inimkonna niisugust eluviisi, mis tagab inimeste elukvaliteedi ja selle parandamise nõnda, et püütakse kasutada loodusvarasid säästlikult ning et tarbimine ja muu inimtegevus ei ületaks keskkonna talumisvõime piire .
Jätkusuutlik areng on tasakaalu taotlemine ühiskonnaelus tervikuna , nii sotsiaalvaldkonna kui ka majanduse ning keskkonna vahel. Räägitakse elamisväärse keskkonna hoidmisest ka vaimses mõttes ( inimsuhete korrastamises ja vastastikuses hoolivuses). Jätkusuutlikkusega tahetakse ta-gada täisväärtusliku ühiskonnaelu pikaajalisust nii praegustele kui ka järeltulevatele põlvedele.
Praegune põlvkond peab elama nii, et oma vajaduste ja soovide arvelt ei seata ohtu tulevaste põlvkondade omi. Ühtegi probleemi ei tohi lahendada teiste arvelt.
Seega on jätkusuutlik areng avar mõiste, mis haarab peaaegu kõiki eluvaldkondi. Säästlik areng on rahvusvaheline prioriteet ning sel alal teevad riigid üha rohkem koostööd.
Eestiski on välja töötatud säästva arengu riiklik strateegia (kava) „Säästev Eesti 21“. See on Eesti riigi ja ühiskonna arendamise strateegia aastani 2030 ning selle siht on ühendada ülemaailmsest konkurentsist tulenevad edunõuded säästva arengu põhimõtete ja Eesti traditsiooniliste väärtuste säilitamisega.
Eesti peamine probleem on inimressursi kvantiteedi ja kvaliteedi halvenemine.
Jätkusuutlikkus võib olla:

• looduslik/keskkonnaalane (Maa, loodusressursside, elamiskõlbliku kliima säili(ta)mine, keskkonna-tasakaal),
  
• demograafiline (positiivne iive, kvaliteetne rahvastik : hea haridusega, terve, töövõimeline ja –huvi-line, ühiskonda kaasatud),
  
• sotsiaalne (inimsuhete väärtustamine, üksteise abistamine ),
  
• majanduslik (loodust ja inimressurssi säästev majandamine).
  

Jätkusuutlik valitsemine:

• võim on legitiimne (seaduslik, õiguspärane), võimulolijad hindavad rahvaga samu väärtusi,
  
• valitsemine on efektiivne (tulemuslik), läbipaistev ja kodanikke kaasav .
  

GLOBAALPROBLEEMID
Globaalprobleemid on mõnel viimasel aastakümnel kiirenenult kujunenud ülemaailmsed ohud tervele inimkonnale, mille ületamiseks on vaja kogu inimkonna ja suurte piirkondlike inimrühma-de jõupingutusi. Need probleemid on eelkõige inimtegevuse ja looduse vastuolude tagajärg. Glo-baalprobleemid on küll üleilmsed, kuid lahendada saab neid üksnes paikkonniti tegutsedes .
Rahvusvaheliselt on asutud üha aktiivsemalt otsima globaalprobleemide vastu võitlemise võima-lusi. On toimunud hulk olulisi üritusi, et leida lahendusi maakera halvenevale tervisele. Näiteks võeti 1992. aastal Rio de Janeiros vastu Agenda 21 – ülemaailmne tegevusprogramm järgmiseks sajandiks , et kujundada keskonnasäästlikumat majanduslikku ja sotsiaalset arengut.
Jaapanis Kyoto linnas võeti 1997. aasta detsembris vastu Kyoto protokoll , millega on nõustunud ligikaudu kolmandik maailma riikidest, et vähendada globaalset soojenemist ning hoida kasvu-hoonegaaside õhkupaiskamist 1990. aasta tasemal. Kyoto protokoll kehtib 2012. aasta lõpuni.
Ka hiljem on paljude riikide esindajad mitmeid kordi kokku saanud, et keskkonnateemat arutada. Üks sellistest üritustest oli 2009.a. Kopenhaagenis toimunud ÜRO kliimakonverents, kus arutati võimaluste üle vähendada globaalset soojenemist. Siduvale kokkuleppele konverentsil osalenud riigid siiski ei jõudnud.
Kahjuks ei ole neist eelpool nimetatud kokkulepetest globaalprobleemide lahendamisel väga suurt abi olnud.
Globaalprobleemid jagunevad rahvastiku-, sotsiaal- ja keskkonnaprobleemideks.
Rahvastiku- ja sotsiaalprobleemid :

• rahvastiku liigne kasv
  
• näljahädad
  
• haigused, eriti HIV ja AIDS
  
• vaesus
  
• terrorism (sh küberterrorism)
  

Keskkonnaprobleemid:

• kliima muutumine (sh globaalne soojenemine)
  
• süsinikdioksiidi emissiooni kasv
  
• õhusaaste
  
• põhjaveevarude vähenemine
  
• haritava maa pindala, kalavarude ja metsamaa vähenemine
  
• taime- ja loomaliikide väljasuremine
  
• kõrbestumine
  
• osoonikihi hõrenemine
  
• maavarade ammendumine
  
• vihmametsade pindala vähenemine
  
• happevihmad
  

SOTSIAALPROBLEEMID
Sotsiaalseteks probleemideks nimetatakse ebasoovitavaid, kahjulikke asjaolusid ning protsesse ühiskonna elus, mis võivad kahjustada inimeste heaolu, ühiskonnaliikmete ühtekuuluvust ehk sotsiaalset sidusust, majanduslikku edenemist, ühiselt tunnustatud väärtusi ja moraali, inimeste tegutsemisvabadust ning riigiaparaadi toimimistki.
Sotsiaalsed probleemid on:

• alkoholism,
  
• narkomaania ,
  
• uimastite levik,
  
• suitsetamine ,
  
• hasartmängusõltuvus,
  
• kuritegevus,
  
• vaesus,
  
• nälg,
  
• töötus,
  
• harimatus (sh kooli poolelijätmine),
  
• kerjused,
  
• lastetöö,
  
• inimkaubandus (siia kuuluvad nii prostitutsioonile kallutamine/sundimine, orjastamine kui ka pealesunnitud organidoonorlus),
  
• kodutus ,
  
• sõda,
  
• vägivald,
  
• enesetapp,
  
• toitumishäired ( anoreksia , buliimia , ortoreksia , rasvumine ),
  
• ebasoovitav seksuaalkäitumine (sh prostitutsioon, lasteporno, teismeliste rasedus , abort jm),
  
• diskrimineerimine ,
  
• ebaõiglus ja ebavõrdsus,
  
• inimõiguste rikkumine ,
  
• illegaalne immigratsioon,
  
• põgenikud,
  
• puudega inimesed,
  
• HIV/AIDS jm epideemiad,
  
• olenevalt riigist / piirkonnast negatiivne iive või vastupidiselt rahvastiku liigne juurde-kasv,
  
• terrorism,
  
• jne.
  

Religioon  on uskumuste, normide, tavade ja institutsioonide süsteem, mille keskmes on jumalikeks, pühadeks ja/või üleloomulikeks peetavad jõud ning inimese ja kõiksuse suhteid reguleerivad põhilised väärtused. Religioon annab järgijaile kindla maailmavaate (elu mõtte, juhised õigeks tegutsemiseks ja suhtlemiseks, tõekspidamised surma, saatuse , tuleviku, maailma alguse ning lõpu küsimustes jms).
Religioon on saatnud inimest aegade algusest saadik, oletatakse, et religioon on sama vana kui inimkond . Pole teada ühtki rahvast või kultuuri, kel poleks mingisuguseidki religioosseid uskumusi.
Religioon on lahutamatult seotud kultuuri ja ajalooga . Religioossetest tekstidest on alguse saanud ja edasi kandunud kirjakeeled ning kirjaoskus. Religioon on ajaloos olnud ja on ka praegu tihedas seoses hariduse, teaduse, meditsiini, filosoofia, ajaarvamise, kunsti, kirjanduse, muusika jpm valdkondadega. Paljud maailma suurimad ehitised on rajatud religioossel otstarbel.
Tänapäeval on religiooni tähtsus ja tähendus läänemaailmas vähenenud (kuid püsib mõjukana suuremas osas maailmast). Teaduslikud meetodid ja avastused jätavad üha vähem ruumi religioossele maailmapildile. 20. sajandil vähenes religioonide tähtsus eriti kommunistliku režiimiga maades, kus religiooni püüti välja tõrjuda. Samal ajal tõusid läänemaailmas jm esile mitmesugused uued usulised liikumised (New Age jm). Religioon on väga oluline Indias, Indoneesias, paljudes Aafrika ja Lähis-Ida maades (islamimaades) ning mitmetes katoliiklikes maades. 
Religioone võib liigitada mitmeti. Jumalate arvu järgi eristatakse monoteistlikke (ainujumalausk) ja polüteistlikke (usk paljudesse jumalatesse) usundeid . Leviku järgi võib usundid jagada maailmareligioonideks ja rahvusreligioonideks.

Suuremad religioonidja usundilised rühmad (koos järgijate arvuga; 2005.a. andmed):

• kristlus 2,1 miljardit, sealhulgas:
  
  • katoliiklus 1,1 miljardit
    
  • õigeusk 240 miljonit
    
  • protestantism 350 miljonit
    
  • muud kristluse voolud 350 miljonit
    
• islam 1,5 miljardit, sealhulgas:
  
  • sunniidid 940 miljonit
    
  • šiiidid 120 miljonit
    
• ilmalikud, ateistlikud või agnostilised hoiakud 1,1 miljardit
  
• hinduism 900 miljonit
  
• taoism, konfutsianism ja muud traditsioonilised hiina usundid 394 miljonit
  
• budism 376 miljonit
  
• traditsioonilised hõimu-usundid (sealhulgas šamanism jmt) 300 miljonit
  
• jne.
  

Lühiülevaade levinumatest maailmausunditest:Kristlus ehk ristiusk  on monoteistlik usund , mille keskmeks on Jeesus Kristuse elu ja õpetused. Kristlus sai alguse 1. saj. pKr Palestiinas , algselt oli ta üks judaismi sekte. Kristluse loojaks peetakse Jeesus Kristust, kelle õpetust ja eeskuju kristlased järgivad. Kristlaste püha raamat on Vanast ja Uuest Testamendist koosnev Piibel . Nüüdseks on kristlusest saanud maailmareligioon , ta on valitsevaks usundiks Euroopas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Põhja-Aasias, Austraalias ja Okeaanias ; kristlus on ühtlasi maailma levinuim usund.
Kristluse aluseks on usk kõikvõimsasse Jumalasse, taeva ja maa loojasse, kelle ainus poeg Jeesus Kristus suri ristilööduna, tõusis surnuist üles ja läks taevasse . Kristlased usuvad, et sealt tuleb Jeesus Kristus kohut mõistma elavate ja surnute üle. Jeesust peetakse ühtaegu jumalikuks olendiks ja inimeseks . Samuti usutakse Püha Vaimu, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu. Kristluse peamised voolud on ( rooma )katoliiklus, õigeusk ja protestantism. Viimane jaguneb omakorda paljudeks vooludeks, sektideks ja äratusliikumisteks: nt adventism , anglikaani kirik , baptism, jehovism, kalvinism, luterlus , metodism, mormonism, nelipühilus, presbüterlus jne. Levinuim protestantismi vool on luterlus (ka Eestis).
Katoliiklus on ristiusu peamistest vooludest vanim ja rohkearvulisima järgijaskonnaga (levinud nt kogu Ladina-Ameerikas, Hispaanias, Itaalias, Portugalis, Iirimaal, Poolas, Leedus, jne). Katoliku kirikut juhib Rooma paavst (aastast 2005 on selleks Benedictus XVI ehk Joseph Ratzinger). Võrreldes teiste kristluse vooludega on katoliiklus üldiselt rangem (nt suhtumises moraaliküsimustesse, sh abielulahutusse, aborti, pereplaneerimisse, homodesse, vaimulikel on keelatud abielluda , vaimulikeks võivad olla vaid mehed jne).  
Katoliku kiriku hõlma all tegutsevad ka mitmesugused vaimulikud ordud ja organisatsioonid (sh munga- ja nunnakloostrid). Siiani on katoliiklastel püsinud pühakutekultus (eriti austatakse Neitsi Maarjat ), reliikviate austamine, tehakse palverännakuid (nt Rooma, Jeruusalemma).
Õigeusk on katoliiklusega väga sarnane nii õpetuse kui kommete poolest, siiski esinevad väikesed erinevused. Õigeusklikel ei ole ülemaailmset kirikupead, igas riigis on oma usujuht . Õigeusk on levinud nt Kreekas jm Balkanimaades, Venemaal, Ukrainas, Valgevenes jm.
Protestantism tekkis seoses reformatsiooniga 16.saj. Protestantlikud kirikud on võrreldes katoliikluse ja õigeusuga üldiselt lihtsamad nii õpetuselt, kommetelt kui ka kirikuinterjööri poolest. Puudub ülemaailmne usujuht; vaimulikel on lubatud abielluda, kirikuõpetajad võivad olla ka naissoost , siiski ei kehti see kõikide protestantlike usulahkude kohta. Protestante võib leida kõikjalt maailmast, rohkem siiski Põhja-Euroopast, Saksamaalt, Suurbritanniast, Põhja- Ameerikast , Austraaliast jne.
Islam tekkis 7. saj. tänapäeva Saudi Araabias, selle loojaks on Meka kaupmees ning hilisem usu-, militaar - ja riigijuht Muhamed (Muhammad), keda islamiusulised (ehk moslemid ) austavad kui prohvetit. Islam (tähendab araabia keeles alistumist) on monoteistlik religioon, selle pühakirjaks on Koraan . Tänapäeval on islam suuruselt teine religioon maailmas. Aafrikas ja Aasias, eriti aga Lähis-Idas, on islam juhtivaks usundiks paljudes riikides (Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas on moslemeid üle 90% elanikkonnast). Arvestataval hulgal moslemeid elab ka mitmetes Euroopa riikides, samuti Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Ka Hiinas ja Indias moodustavad islamiusulised küllaltki suure osa rahvastikust. Suurimad moslemi kogukonnad elavad kolmes Aasia riigis: Indoneesias, Pakistanis ja Bangladeshis. Islam on kõige kiiremini kasvav religioon tänapäeva maailmas. Islami peamised voolud on sunniitlus (u 90 % moslemeist) ja šiiitlus (u 10%). 
Kõigi moslemite usu põhiolemuseks on kuuletumine Allahi (ainujumala) tahtele. Nn islami viis sammast on islami usu viis alustala (kohustust), milleks on usutunnistus („Allah on ainus jumal ja Muhamed on tema prohvet “), palvetamine (5 korda päevas), paastu e. ramadaani pidamine (ühe kuu vältel aastas ei tohi päikesetõusust loojanguni süüa-juua, ravimeid tarvitada, suguelu elada), palverännak Mekasse (tuleb ette võtta kord elus, on siiski soovituslik), vaestele annetamine. 
Moslemite jaoks on oluline järgida šariaati ehk šariat -  islamiseaduste süsteemi, mis on kasvanud välja Koraanist jt pühadest tekstidest. Tihti nimetatakse seda ka "pühaks seaduseks". Šariaat määrab lisaks usuküsimustele ka igapäevast elu ning ei näe erinevust igapäevaelu ja usuelu vahel. Šarias peitub peamine vastuolu islami ja kristliku Euroopa vahel - Euroopas jõuti riigi ja religiooni lahutamiseni, traditsioonilises islamis seda pole.
Hinduism on tuhandeid aastaid tagasi Indias tekkinud polüteistlik usund, millel puudub üks kindel asutaja. Hinduistid kummardavad lugematut arvu jumalaid, nt Višnut, Šivat, Krišnat jt. Hinduismil on palju harusid, neist suurem osa tunnistab pühade tekstidena veedasid. Hindud usuvad reinkarnatsiooni ehk ümbersündi: hinged liiguvad ümbersündide ahelas, mis põhineb karmal. Karma on inimese tegude , sõnade ja mõtete tulemus. Karmal on otsene mõju inimese elule ja uuestisünnile. Head mõtted ja teod loovad head karmat (vähendavad karmavõlga) ning seega toovad inimese ellu positiivseid sündmusi, halb karma aga tähendab probleemiderohket elu ning üha jätkuvat osalemist ümbersündide ahelas. Hindude eesmärk on vabaneda reinkarnatsioonist, selle saavutamise viise on arvukate hinduismi sektide seas erinevaid.
Budism on 6.–5. saj eKr Indias Siddhārtha Gautama (Buddha) poolt loodud ja seejärel mujale levinud traditsioon, õpetuste kogum ja kultuur. Budism on peamiselt levinud Aasias, eelkõige Tais , Myanmaris ( Birmas ), Kambodžas, Laoses, Jaapanis. Budismi põhitõed on edasi antud kogumikus „Tripitaka“.Tänapäeva budism jaguneb erinevateks vooludeks, tuntumad on mahajana ja hinajana (theravada) budism. Üldist usujuhti budistidel pole, tuntuim budistlik liider, Tiibeti budistide juht, kannab tiitlit Dalai Lama .
Budismi aluseks on tõdemus, et elu on kannatus, mida põhjustab elujanu (soovid, ihad). Budistid usuvad, et inimene on oma elujanu ja ihade kaudu seotud sündide ja surmade ringiga ning sünnivad ikka ja jälle uuesti erineval kujul (reinkarnatsioon). Budistid püüavad arendada endas täiuslikkuseni tarkust, kaastunnet ja vägivallatust, et pääseda reinkarnatsioonist ja jõuda nirvaanasse – teadvuse kõrgeimasse seisundisse. Nirvaanasse jõudmiseks ja valgustatuse saavutamiseks on vaja läbida kaheksaosaline tee (mõelda ja käituda õigesti). Oluline on luua head karmat. 
Mõningaid mõisteid:
Teoloogia – usuteadus (uurib religioone).
Judaism – juutide monoteistlik usund, vanim ainujumalausk maailmas.
Agnostik – inimene, kel pole kindlat seisukohta jumala(te) olemasolu suhtes.
Ateist – inimene, kes eitab jumala olemasolu, uskmatu.
Fundamentalism – äärmuslus, fanaatiline oma maailmavaate kaitsmine ja ka levitamine (vajadusel vägivalla abil).