Globaalprobleemid: rahvastiku-, keskkonna- ja sotsiaalsed probleemid. (0)

Globaalprobleemid : rahvastiku-, keskkonna- ja sotsiaalsed probleemid.
Globaalprobleemid on nüüdisühiskonna arenguraskused, mille võitmiseks on vaja kogu inimkonna ja suurte piirkondlike inimrühmade jõupingutusi. Globaalprobleemid on esmajärjekorras inimtegevused ja looduse vaheliste vastuolude tagajärg: kui tootmistegevuses ei arvestata looduskeskkonna vastupanuvõimet, tekivad ökoloogilise tasakaalu häired. Et Maa pindala on lõplik, ei suuda looduskeskkond näiteks tulla toime üha kasvava reostusega. Taastumatute loodusvarade hulk väheneb ja tekib energianappus. Globaalprobleemid on suuremastaabilised, süsteemsed ja paljutahulised ning võivad avalduda ootamatult, sest neil on suhteliselt pikk peiteaeg.
Rahvastiku kasv - Ainuüksi eeldatav rahvastiku kasv võib järgneva poole sajandi jooksul otseselt mõjutada maailma majanduse arengut, kuna sellega on seotud kõik keskkonna- ja sotsiaalsed probleemid. Maakera rahvaarvu hinnatakse praegu 6,2 miljardile ning 2050 . aastaks võib see ulatuda 7,9 kuni 10,9 miljardini.
Varasem kasv toimus nii tööstus- kui arengumaades, ent tulevikus piirdub see arengumaadega. Arvestades mitmeid ökoloogilisi näitajaid, esineb seal juba praegugi ülerahvastatus.
Meie arv üha suureneb, aga Maa loodusvarade kogused mitte. Veeringes oleva magevee hulk on praegu praktiliselt sama, kui see oli 1950. aastal ja arvatavasti jääb samaks ka 2050. aastal. Samamoodi jätkusuutlik saak ookeanidest, metsadest ja põllumaalt. Olemasolevate varude piiratus ei ohusta elanikkonna kasvades mitte üksnes elukvaliteeti, vaid mõnel juhul ka elu ennast.

Kliima muutumine – Kliima soojenemine on teine protsess, mis mõjutab kogu maailma. Selle on peamiselt põhjustanud suurenev süsinikdioksiidi () kontsentratsioon atmosfääris. Tööstusrevolutsiooni algaastatest kuni 1998. aastani tõusis kontsentratsioon atmosfääris 30%.

2001. aastal jõudis kontsentratsioon atmosfääris kõrgeimale tasemele vähemalt viimase 420 000 aasta, ning arvatavasti ka 20 miljoni aasta, jooksul - 370,9 ppm. Kuna süsinikdioksiid neelab soojuskiirgust, kutsub tema kiirelt kasvav kontsentratsioon esile kliimamuutusi.
Maailma keskmine temperatuur on tõusnud eriti viimase kolme aastakümne vältel, s.t ajal, mil tase on kerkinud kõige kiiremini. Maailma aastane keskmine temperatuur oli aastatel 1969-71 13,99 °C. 1996-98. aastaks oli see 14,43 °C. 
Kui kontsentratsioon sellel sajandil võrreldes tööstusajastueelse perioodiga kahekordistub, nagu on arvutuslikult näidatud, tõuseb maailma keskmine temperatuur vähemalt ühe ja võib-olla isegi kuni nelja kraadi võrra. Samal ajal tõuseb meretase aastaks 2100 arvutuslikult 17 sentimeetri kuni ühe meetri võrra.
Põhjaveevarude vähenemine - Üks varjatumaid muutusi, mis meie tulevikku hakkab mõjutama, on põhjaveevarude vähenemine. Rohkem kui pool miljardit inimest elab piirkondades, mis on põuased. 2025. aastaks võib see number kasvada 5-kordseks - 2,4 kuni 3,4 miljardini. 
Suurim veepuudus vaevab Hiinat ja Indiat. India elanikkond on võrreldes 1950. aastaga  kolmekordistunud, nõudlus vee järele on suurenenud nii, et see ületab säästva veemajanduse võimalused praegu umbes kaks korda. Tulemuseks on põhjaveetaseme langus suures osas Indias ning kaevude kuivaks jäämine tuhandetes külades. 
Haritava maa pindala vähenemine - Kõlvikute/põllumaa pinna vähenemine muudab suureneva inimkonna piisava toitmise lähiaastatel üha raskemaks. 20. sajandi keskpaigaga võrreldes on põllumaa pindala inimese kohta vähenenud poole võrra - 0,24-lt 0,12-le hektarile. 
Külvipinna vähenemine inimese kohta ei oleks nii tõsine oht, kui kõlvikute produktiivsus, mis suurenes viimase poole sajandi jooksul 170%, kasvaks sama kiirelt ka edaspidi. Kahjuks on kasv aeglustunud. Perioodil 1950-1990 suurenes saagikus igal aastal enam kui 2%, seega tunduvalt rohkem, kui oli rahvastiku juurdekasv samal ajal. Aastatel 1990-1999 oli kasv vaid umbkaudu 1% aastas.
Umbes 420 miljonit inimest elab maades, kus ei ole enam piisavalt põllumaad vajamineva toidu kasvatamiseks. Need rahvad sõltuvad imporditavast toidust. 2025. aastaks ületab rahvaarv, kes on sunnitud teravilja sisse vedama, arvatavasti 1 miljardi. Kalavarude ja metsamaa vähenemine - Inimkond sõltub toidu, eriti loomse proteiini hankimisel suuresti maailmamerest.
1950-1997 suurenes kalapüük ookeanidest 19 miljonilt tonnilt rohkem kui 90 miljonile tonnile. Viiekordne suurenemine ainult poole sajandi jooksul on surunud enamiku kalaliike säilimise kriitilisele piirile või on määranud nad hävinema. Enamik merebiolooge usub, et maailmameri ei suuda toota rohkem kui 95 miljonit tonni kala aastas. Lähiaastatel, kui jätkub inimkonna arvukuse kasv, väheneb niisiis ka kalasaak inimese kohta. Järelikult tuleb tulevikus kogu suurenev toiduvajadus katta maismaa ressursside arvelt.  
Need kolm paralleelset tendentsi - alanev põhjavee tase, kahanev külvipind inimese kohta ja maailmamere kalavarude ammendumine - viitavad sellele, et ligi 3 miljardi võrra suureneva inimkonna varustamine toiduga muutub lähima viiekümne aasta jooksul üha keerulisemaks. 
Metsad langevad samuti inimkonna suurenevate nõudmiste ohvriks, kusjuures metsapindala kahanemine on suurim arengumaades. Metsamaa pindala inimese kohta väheneb aastaks 2050 praeguselt 0,56 hektarilt 0,38 hektarile nii rahvastiku üldise kasvu kui ka metsamaa põllumaaks muutmise tõttu. Kasvav nõudlus metsatööstuse toodangu - puidu, paberi ja kütuse - järele ületab teatud piirkondades juba praegu jätkusuutliku metsanduse võimalused. 
Taime- ja loomaliikide väljasuremine - Taime- ja loomaliikide hävimine on paljuski pöördumatu muutus ning mõjutab inimkonna väljavaateid kõige rohkem. Hävimisohus olevate või ohustatud linnu-, imetaja- ja kalaliikide osatähtsust märgitakse nüüd kahekohaliste numbritega: 11% maailma 8615 linnuliigist, 25% 4355 imetajaliigist ja hinnanguliselt 34% kõigist kalaliikidest on ohustatud. Peamine põhjus liikide kadumisele on nende elupaikade hävitamine, ent nende kadumist võivad põhjustada ka kliima soojenemisest või saastamisest tingitud elupaigamuutused. Inimkonna arvukuse paisudes väheneb nende liikide arv, kellega oma elupaika jagame. Samal ajal kui üha rohkem liike sureb välja, satuvad ohtu ökosüsteemid ja teatud hetkel oleme silmitsi ökosüsteemide täieliku hävimisega.
Osa globaalprobleeme on sugenenud sotsiaalsetest vastuoludest N: tuumasõjaoht, arengumaade elatustaseme üha suureneb mahajäämus kapitalistlike tööstusmaade omast ning rahvastiku liiga kiire kasv võrrelduna elatumiseks hädavajalike toitainete toodangu kasvuga. Ühiskonna optimaalset toimimist takistavad ka ühekülgse tarbimislaadi levimine ja isiksuse degradatsiooni (väärtuse, omaduse halvenemise) nähud. Peale negatiivsete, ellujäämis- ehk ohuprobleemide käsitletakse globaalprobleemidena ka positiivseid, kogu inimkonda puudutavaid arengutendentse (arenemise suundi), nagu üleminek kapitalismilt sotsialismile ning teaduse ja tehnikarevolutsiooni võidukäik.