Muinasusund (0)

Referaat
Muinasusund
Eesti hõimude ristiusustamise (13. sajandil) eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal.
Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Totemismile on vähe viiteid , kuigi kaugemate sugulasrahvaste juures arvatakse sellest olevat jälgi niinimetatud karupeiete rituaali näol. Keerukat jumalate panteoni polnud, usuti loodushingedesse, kes elasid metsas, puudes, allikates ja mujal. Neile toodi arvatavasti ohvreid; tänini on säilinud komme visata allikasse hõberaha või siduda suure põlispuu külge värvilisi linte. Inimese elujõudu ehk väge arvati peituvat tema südames, ajus, suguelundites, veres, juustes, süljes, küüntes. Neid võidi teatud viisil kasutada maagilisel otstarbel . Eriti suure väega inimesed – targad ja nõiad – olid eriliselt lugupeetud ja neilt küsiti nõu haiguste ja probleemide korral. Ka inimeste ja olendite nimes usuti peituvat maagiline vägi; selle uskumuse hiliseks kajastuseks on jahi- ja kalameeste komme mitte nimetada oma saakloomi nimepidi vaid kasutada erilisi asendusnimesid.
Oluline oli esivanematekultus; lahkunuid austati ja teatud juhul ka kardeti, igal juhul püüti pälvida nende heakskiitu. Surnud maeti metsatukkadesse, mis aja jooksul kujunesid matmispaikadest pühadeks hiiteks, mis olid üldised ohverdamise, ennustamise ja riituste toimetamise paigad . Esivanematele hiide toiduohvri viimise viimane kajastus võib olla setude komme kirikupühadel surnuaiale toitu viia ja seal süüa. Ka on Eestis tänini tavaks surnuaedade kujundamine suurte puudega parkidena.
Üldiselt oli kultus tõenäoliselt perekeskne ja praktilise iseloomuga , kutselisi preestreid ja keerukat mütoloogiat polnud. Loomismüütidest võib jälgi leida rahvalauludest. Oletatavasti uskusid meie esivanemad , et maailm tekkis hiigellinnu munast ning keerles ümber ilmasamba, mille külge oli põhjanaelaga kinnitatud taevalaotus .[ viide ?]
Muudatusi tõi uskumustesse ja kommetesse põlluharimise ning paikse eluviisi levik, samuti kokkupuuted balti ja germaani hõimudega. Arvatavasti sel perioodil tekkisid kujutelmad haldjatest kui kaitsevaimudest-jumalustest, kes mõnevõrra erinesid varasematest arusaamadest looduse hingestatusest. Tekkis usk kodu- või majahaldjaisse; Lääne-Eestist on teada hilisemal ajal kristliku pühaku Antoniusega "kokku sulanud" koduhaldjas Tõnn .
Maaviljelus tõi kaasa ilmastikunähtuste ja taeva jumaluste ja personifikatsioonide tähtsuse tõusu; metsa- ja veevaime seevastu hakati võõristama. Üheks taeva- ja äikesejumalaks võis olla Uku või Ukko, keda võidi kutsuda ka Vanaisaks või Taevataadiks vms. Vaevalt saab teda pidada otseselt ülijumalaks või teiste jumalate valitsejaks, kuid on võimalik, et sellise taevajumaluse olemasolu hõlbustas hiljem ristiusu vastuvõtmist. Taeva asukatest mainitakse rahvaluules veel Ilmaneitsit. Lahtine on küsimus saarlaste ülemjumalast Taarapitast, keda mainib Läti Henriku " Liivimaa kroonika". Tema nimes on nähtud nii laenu Skandinaaviast (vrd. Thor) kui paralleeli teiste uurali rahvaste sarnase nimega jumalustega.[1]
Samuti muutus oluliseks viljakusmaagia. Viljakuse ja sigivuse kaitsjatest on hilisemast ajast teada setude Peko ja Lääne-Eesti Metsik. Viljakust usuti peituvat ka lõikuse esimese või viimases vihus, mida kasutati maagilistes toimingutes.
Maa jõu kehastuseks ja taeva valitseja vastandiks -paariliseks oli arvatavasti Maaema . Mõneti ebaselge rolliga tegelane oli Murueit, kes võis olla Maaema analoog või siis teatud metshaldjas, aga võis ka olla seotud surmakujutelmadega.
Muutusid hingekujutelmad ja arusaam surmajärgsest elust. Usuti, et inimese hing võib kehast lahkuda liblika või mardika kujul või linnuna. Surnuid arvati minevat Manalasse, Toonelasse või Hiielasse, kust nad sügisesel pimedal ajal tulevad koduseid külastama. On oletatud, kuid on kahtlane, kas eksisteeris ka mingi surnuteilma valitseja (Tooni, Mana). Manala nimetust on arvatud tulevat väljendist "maa(n) ala" ehk maa-alune, kuid seda seisukohta on ka vaidlustatud.
Kujunes välja rahvakalender, kuhu kuulusid tähtsamate pühadena päikese austamisele pühendatud suvehari ja talihari , samuti külvinädalad ja hingedeaeg. Rahvakalendri pühadega on hiljem tihedalt kokku sulanud kristliku kirikukalendri tähtpäevad.
Võimalik, et germaani mõjul kujunesid hiiumüüdid, mille kajastusena on meieni jõudnud Kalevipoja lood. Hiiukujutelmadega sulas hiljem kokku kristlik kurat, andes tegelase nimega Vanapagan. Levisid ka muud germaanipärased uskumused – kuri silm, libahunt , tuulispea, pisuhänd , näkk, puuk , haiguste personifikatsioonid (hall, katk). Aja jooksul süvenes veelgi kartus kurja surnu ees, kujunes välja keerukas tõrjemaagia. Need jooned süvenesid kontaktide mõjul ristiusuga ning teiste rahvaste rahvalikue uskumustega .[2]
Veel 17. sajandil praktiseeriti vaatamata kiriku mõjuvõimule mitmel pool endiselt rahvausundit. Näiteks annavad sellest tunnistust Mõnistest leitud 17. sajandi põletusmatused.
Rahvausund 19. sajandil
Eesti rahvausundiga on omapärasel viisil seotud romantismiajastu rahvavalgustajate poolt loodud ja populaarseks saanud Soome mõjudega pseudomütoloogia. Kirjasõna kaudu jõudis see rahva sekka ning kohati on keeruline eristada autentset rahvapärast materjali sekundaarsest.
Aakre Kivivare (linnus) – Valga maakond Puka vald Palamuste küla
Agemäe linnus – Tartu maakond Roiu lähistel[1]
Ahisilla linnusekoht – Harju maakond Kose kihelkond Ahisilla küla
Akupere linnus – Pärnu maakondl Are vald Niidu küla
Alatskivi Kalevipoja säng
Alatskivi linnamägi
Alt- Laari linnamägi – Tartu maakond Konguta vald Maiorg.
Alulinn (linnus) – Lüganuse kihelkond – Ida-Viru maakond Lüganuse vald
Asva linnusasula – Saare maakond Laimjala vald
Avispea linnus Lääne - Virumaa Väike - Maarja vald
Erumäe linnamägi – Tartu maakondl Konguta vald Maiorg.
Ehavere linnamägi – Jõgeva maakond Palamuse vald
Ehmja Kuradimägi – Lääne maakond – Martna vald – Ehmja küla
Hallimägi – Lääne- Nigula kihelkond[viide?][viide?]
Helme linnus
Hinniala linnamägi - Võru maakond - Vastseliina vald
Iru linnamägi
Jalukse ringvall-linnus - Lääne maakond
Jägala Jõesuu linnamägi – Harju maakond Jõelähtme vald
Jäneda linnamägi
Järveküla linnus
Kaali kindlustatud asula – Saare maakond Pihtla vald
Kaarma maalinn – Saare maakond Kaarma vald
Kalana linnamägi ehk Otissaare linnamägi – Jõgeva maakond Pala vald
Kalina soolinnus – Jõhvi kihelkond – Ida-Viru maakond Mäetaguse vald
Kantsimäe linnusease - Rapla maakond - Märjamaa vald
Karitsa Juprimägi
Karksi lossimägi
Karuse linnus ehk Vatla linnamägi – Karuse kihelkond – Lääne maakond Hanila vald
Karula linnamägi ehk Rebase linnamägi - Valga maakond
Kassinurme linnus
Kauksi linnamägi
Keava linnamägi – Harju maakondl Kehtna vald Linnaaluse küla
Keava Võnnumägi ehk Keava II linnamägi – Harju maakondl Kehtna vald Linnaaluse küla
Keblaste Taramägi – Pärnumaa
Keedika linnus
Kihelkonna maalinn
Kirumpä linnus
Kiviloo linnus
Kivivare linnamägi
Kloodi Pahnimägi – Rakvere vald
Kongla linnamägi - Viru-Nigula vald
Kuigatsi linnamägi
Kullamaa linnus ehk Rohumägi – Lääne maakond
Kureküla linnamägi – Põlva maakond Räpina vald
Kurese ringvall-linnus - Pärnu maakond
Kurista linnamägi
Kuusalu linnamägi ehk Kuusalu Pajulinn – Harju maakond Kuusalu vald
Koila linnamägi
Konuvere linnus – Rapla maakond Märjamaa vald
Kärla Lihulinn ehk Kärla linnus – Saare maakond Kärla vald
Kõrista linnamägi - Põlva maakond
Leole linnus – Sakala
Lihnutsi kants – Lihula
Lihula linnus
Lihulinna maalinn
Lindanisa linnus
Linnuse maalinn – Lääne maakond – Hanila vald – Linnuse küla
Lipa linnus – Rapla maakond
Lohu II linnus
Lohu Jaanilinn
Luhte linnamägi
Lõhavere linnamägi
Lõimemägi linnamägi – Pärnumaa
Lähte Palalinn
Lääniste linnamägi
Lüganuse linnamägi - Lüganuse vald
Makita Kabelimägi - Valga maakond
Maasilinna linnus
Massu linnus – Läänemaal
Melliste linnamägi
Merjamäe linnamägi
Muhu maalinn – Saare maakond Muhu vald Linnuse küla
Muuksi linnamägi
Mustla ringvall -Pöide vald
Mädara linnus – Pärnumaa – Vändra vald – Mädara küla
Mäeotsa linnamägi
Mõrgi linnamägi (Kuningamägi)
Naanu linnus
Narva Joaoru linnamägi - Narva linn
Neeruti Sadulamägi (linnamägi)
Nurkse linnamägi
Oandimägi - [[Valga maakond]
Otepää linnus
Owele linnus
Paatsa maalinn – Saare maakond Mustjala vald Paatsa külas.
Pada linnus
Pada II linnus
Padise linnus
Palivere linnus
Pattina linnamägi
Peedu linnus
Pidula maalinn – Saare maakond Kihelkonna vald
Pikasilla linnus
Punamäe linnus ehk Äntu linnus ehk Äntu Punamäe linnus
Purtsa maalinn ehk Kooljamägi – Saare maakond Leisi vald
Purtse Tarakalda linnus – Lüganuse kihelkond – Ida-Viru maakond Lüganuse vald
Purtse Taramägi (linnus) – Lüganuse kihelkond – Ida-Viru maakond Lüganuse vald
Pöide maalinn ehk Kahutsi maalinn
Päälda maalinn ehk Päelda maalinn – Saare maakond Muhu vald
Raja Ummumägi (linnus)
Rakke linnus
Reastvere linnamägi
Ridala kindlustatud asula
Ripuka linnamägi
Roela linnamägi -Ida-Viru maakond
Roela I linnamägi - Jõgeva maakond
Roela II linnamägi -Jõgeva maakond
Rohumäe linnus ehk Kullamaa vasallilinnus– Kullamaa vald – Läänemaa
Roosmaa linnus
Russalu linnamägi
Rõuge linnamägi
Saadjärve linnamägi
Salevere linnus
Sangaste linnamägi
Seli linnusekoht
Sinialliku linnamägi
Siidrilinnn oletatav muinaslinnus Kavilda vasallilinnuse kohal
Somelinde linnus – Vaiga
Soontagana maalinn – Pärnumaa
Sõtke linnus ehk Sõtküla linnus – Märjamaa kihelkond
Talimäe linnus
Tammiku linnamägi
Tarakvere linnamägi
Tartu linnus
Tarvanpää linnus (Rakvere)
Tarvastu linnus
Tilleoru Kantsimägi ehk Matsikants ehk Maakants
Toolse linnamägi
Toolse Ussimägi (linnus)
Truuta linnamägi – Valga maakond Otepää vald
Tubrilinn (linnus)
Tõrva linnamägi (tantsumägi)
Unipiha linnus
Vahastu linnamägi – Rapla maakond Kaiu vald
Valjala maalinn
Varbola Jaanilinn,Varbola linnus
Varangu linnus
Vareste linnamägi
Vehrulitsa linnamägi
Vihula Linnamägi
Vilina linnamägi
Viljandi linnus
Virussaare linnusease – Pärnumaa
Vooremäe linnus
Vooru linnamägi
Voose linnamägi - Harjumaa
Võuküla linnus
Võhma maalinn – Saaremaa Mustjala vald
Äntu linnus ehk Äntu Punamäe linnus ehk Punamäe linnus
Öötla linnamägi – Järva maakond Kareda vald Öötla küla
Korneti linnus- kaks kilomeetrit lõuna pool praegust Eesti-Läti piiri.
Eestlaste muistne vabadusvõitlus või muistne vabadusvõitlus oli tänapäeva Eesti territooriumil toimunud vastastikuste sõjakäikude seeria peamiselt erinevate eesti hõimude ja neid allutada püüdnud Saksa, Taani ja Rootsi ristisõdijate ning Vene vürstiriikide vahel, mida tavaliselt dateeritakse aastatega 1206 või 1208–1227. Viimasel ajal ilmunud ajaloouurimustes loetakse seda enamasti Liivimaa ristisõdade (1180.– 1290 . aastad) ja laiemalt ka Põhjala ristisõdade osaks.
Peamiseks ja asendamatuks allikaks vabadusvõitluse kohta on Henriku Liivimaa kroonika, kust pärinevad ka vabadusvõitluse piirdaatumid. Toetavat materjali leiab ka vene letopissides ja Taani-Rootsi kroonikates, kuid keeleoskuse vähesuse tõttu ei suuda praegused ajaloolased neid materjale piisava tõhususega kasutada. Seetõttu seisneb muistse vabadusvõitluse historiograafia peamiselt üheainsa allika hinnangulisel ("orjastamine" või "kultuuri ja kristluse toomine") ja tihti eelarvamuslikul ümberjutustamisel ja tõlgendamisel. Ilma Henriku kroonikata ei tuntaks muistset vabadusvõitlust tänapäeval teaduskäibes ja avalikus teadvuses tuntud kujul.
Wolter von Plettenberg (ka Walter von Plettenberg; umbes 1450 Meyerichi linnuses Vestfaalis – 28. veebruar 1535 Võnnus) oli Liivi ordu maameister 1494–1535.
Hans Susi (ka Hans Susy, Hansken Susi; surnud 1549) oli eesti tõlkija. Ta on teadaolevalt esimene, kes tegeles piiblitekstide tõlkimisega eesti keelde.
Russowi Liivimaa kroonika on Tallinna Pühavaimu kiriku eesti koguduse õpetaja Balthasar Russowi poolt alamsaksakeeles kirjutatud kroonika, mis käsitleb Vana-Liivimaa ajalugu 12. sajandist kuni 1583. aastani, kirjeldades värvikalt Liivi sõja eelset Liivimaa siseolusid, elulaadi ja sündmusi. Russowile on omane teravalt luterlikud eelistused. Eriti detailselt kirjeldab kroonika Russowi kaasaegseid sõjasündmusi.
Wanradti ja Koelli katekismus oli 1535 Wittenbergis välja antud eesti- ja alamsaksakeelne luterlik katekismus, kõige vanem (osaliselt) säilinud trükis, mis sisaldab eestikeelset teksti.
Jüriöö ülestõus oli aastatel 1343–1345 Põhja- ja Lääne-Eestis toimunud eestlaste vastuhakk , mille eesmärgiks oli sakslastest ja taanlastest võõrvallutajatest ning muistse vabadusvõitluse järel pealesurutud ristiusust vabanemine.