Mõisteõpetus (0)

Ilmar Lilleorg
Loogika vihik
2005
2. MÕISTEÕPETUS
Mõiste on elementaarseim mõtlemise vorm, mis tähistab asju, nähtusi, nende omadusi ja nendevahelisi seoseid . Sõnaga mõiste on paralleelselt käibel termin, nimetus ja nimi. Loogikaõpetuses eelistatakse nimetatuist mõistet.
Mõiste on mõtte element. Mõtet formuleeritakse mõistete abil. Mõtte täpsus sõltub valdavalt vajalike mõistete valikust. Rikkalikum sõnavara võimaldab leida sobivamaid mõisteid mõtte väljendamiseks. Täpsete väljendite leidmisel on oluline sõnade kirjapildi tundmine , veelgi tähtsam - nende tähenduse teadmine.
Loogika ülesandeks on tagada mõtete täpsed ja korrektsed formuleeringud. Sellele eesmärgile on suunatud mõisteõpetuse tähtsamate osade - defineerimine , liigitamine , klassifitseerimine - tundmaõppimine.
2.1. Mõiste tunnused.
Mõiste tunnuste lahtiseletamine on seotud mõiste defineerimise ülesandega, kuivõrd nimetatud menetlus on võimalik vaid põhitunnuste kaudu. Aristoteles on nimetanud ja iseloomustanud mõiste tunnuseid järgnevalt:
a) sugutunnus e. klassitunnus ,
b) liigierisuse tunnus,
c) liik e. liigitunnus ,
d) päristunnus e. tuletatud tunnus,
e) juhuslik tunnus: lahutamatu & lahutatav.
Sugutunnus, liigierisuse- ja liigitunnus on nimetatud põhitunnusteks ja päristunnus ning juhuslik tunnus - mittepõhilisteks tunnusteks. Sugutunnus (keelelistest iseärasustest lähtuvalt tuleb edaspidi eelistatumaks pidada:klassitunnus) näitab, millisesse rühma, gruppi, klassi vaadeldav mõiste kuulub. Näit., mõiste tool klassitunnuseks on mööbel; mõiste hobune klassitunnuseks on koduloom.
Liigierisuse tunnus võimaldab eristada vaadeldavat mõistet kõikidest antud klassi kuuluvatest. Näit., mõiste tool liigierisuse tunnuseks on üheinimese seljatoega iste; mõiste hobune liigierisuse tunnuseks on kabjaline .
Liik ehk liigitunnus moodustub klassi- ja liigierisuse tunnusest. Seega, vaadeldav mõiste ongi liik. Esitatud näidetest liik on tool, hobune.
Päristunnus on tuletatud liigierisuse tunnusest, seepärast võibki seda nimetada tuletatud tunnuseks. Näit., kui hobuse liigierisuse tunnuseks on tööd tegev kabjaline, siis tuletatud tunnuseks on koormat vedav kabjaline.
Juhuslik on aegade jooksul pälvinud mitmesuguseid tõlgendusi.Inimene on alati püüdnud vähemalt iseendale seletada, mis on juhuslik.Mõistagi, inimene püüab väljuda juhusliku mõjusfäärist. Inimene on sedavõrd ettevaatlik ja ettepoolevaatav, et ta parema meelega eelistaks välistada juhuslikkust (kui see oleks võimalik). Antiikajast alates on loodud mitmeid seletusi juhusliku kohta, millest levinumad on järgmised:
a) juhuslik nähtus leiab aset erinevate paratamatuste ristumisel;
b) juhuslik on nähtus, mille kutsuvad esile välised põhjused;
c) juhuslik on nähtus, mille esinemise põhjused on inimesele arusaamatud (teatud etapil);
d) juhuslik on paratamatu nähtuse esinemise konkreetne viis.
Öeldust selgub, et juhuslikku nähtust on interpreteeritud nii gnoseoloogilisest (tunnetuse) kui ka ontoloogilisest (olemise) aspektist . Loogika seisukohalt ei oma kumbki nendest olulist tähtsust. Loogika ei arutle selle üle, mis maailmas tegelikult toimub ja kas seda on võimalik adekvaatselt mõista. Loogika ülesandeks on konstrueerida võimalikult täiuslikum ja süsteemsem arutluse vorm, mis rahuldaks inimest kommunikatiivsest aspektist.
Juhuslik tunnus iseloomustab mõiste sisu ebapüsivast, muutuvast küljest. Suure abstraktsusastmega mõistel (kategoorial) puudub juhuslik tunnus. Näit., paratamatus kui printsiip välistab juhusliku tunnuse kasutamist selle kategooria sisu avamisel.
Liikudes abstraktselt konkreetsema mõiste suunas ( deduktiivne mõtlemine), jõuame tasemele, kus toimib seos: paratamatus väljendub juhuslike nähtuste jadas. Näit., valitsemine kui poliitilise võimu realiseerimine ei jäta ruumi juhuslikule tunnusele. Omistades mõistele valitsemine konkreetsema sisu, osutub vajalikuks ka juhuslik tunnus mingi konkreetse riigivalitsemise vormina. Viimast veelgi konkretiseerides tekib vajadus juhuslikku tunnust omakorda liigendada lahutamatuks ja lahutatavaks. Sealjuures lahutamatu ja lahutatav juhuslik tunnus on samuti seotud mõiste abstraktsuse astmega - üleminekul üldiselt vähemüldisele mõistele, väheneb lahutamatu ja suureneb lahutatava juhusliku tunnuse osakaal. Näit., riigivalitsemise vormi kui klassitunnuse üks liik on demokraatia, mille juurde kuulub liigierisuse tunnusena parlament . Mõnes riigis on parlament nimetatud riigikoguks, mõnes teises riigis - riigi duumaks. Mõnes riigikogus on 101 liiget jms. - nendel juhtudel on tegemist lahutamatu juhusliku tunnusega. Kui liikuda veelgi vähemüldisele mõistele, jõuame mingi konkreetse riigikogu isikkoosseisu tasandile, mis on lahutatav juhuslik tunnus liigile parlament.
2.2. Mõiste sisu ja maht.
Mõiste sisu moodustavad tema tunnused. Mõiste sisu edastatakse defineerimise ja deskripteerimise teel. Mõiste mahulised iseärasused väljenduvad nendes gruppides, rühmades, klassides, millesse kuulub vaadeldav mõiste või mis kuuluvad sellesse mõistesse. Teisiti öeldes: mõiste mahulised iseärasused ilmnevad liigi- ja klassitunnusena. Sealjuures mistahes mõiste võib esineda nii liigina kui ka klassina, s.t. iga mõiste puhul võib toimuda üleminek liigilt klassile (ja vastupidi) selliselt , et iga järgnev klass võib temast mahukama mõiste suhtes liigiks osutuda. Näit., kuusk kui liik, okaspuu kui klass, seejärel võib okaspuu olla käsitletud kui liik ja puu kui klass, puu võib omakorda olla kui liik ja taim sel juhul on klass jne.. Selline rida võib üpris pikaks kujuneda, kuid on kolm juhtumit, mis asuvad väljaspool kirjeldatud jada:
1) mõiste, millest suuremamahulist ei ole mõistete süsteemis ja mis seetõttu saab olla vaid klassiks, see on mõiste universum ehk maailm kõige universaalsemas tähenduses;
2) mõiste, millest väiksemamahulist ei ole inimese mõtlemises ja mis saab seega olla vaid liigiks - see on mõiste mikromaailmast nimetusega elementaarosake, mis kuulub aatomi tuuma struktuuri;
3) mõiste, mis on piiritlemata mahuga, mille tõttu ei ole võimalik määratleda antud mõiste klassikuuluvust; loogikas on sellist mõistet nimetatud null-mõisteks.
Saksa füüsik ja matemaatik L.Euler (1707-1783) on võtnud mõistete mahuliste iseärasuste võrdlemiseks kasutusele ringid, hiljem loogikas tuntud nimetusena Euleri ring.
Mahuliste iseärasuste võrdlemiseks mõistete jada:
ü a
l h
d 1. Organism e
i 2. Taim n
s 3. Puu d
t 4. Kuusk a
a m
m i
i n
n e
e
Joonis 1.
Antud skeemiga demonstreeritakse mõistete üldistamist ja ahendamist.Üldistamiseks nimetatakse mõttelist liikumist liigilt klassile, mis omakorda muutub liigiks järgmise, mahult suurema, klassi suhtes. Sama mõte konspektiivsemalt:üldistamine on mõtteline liikumine vähemüldiselt enamüldisele.
Ahendamiseks nimetatakse mõttelist liikumist klassilt liigile, mis omakorda muutub klassiks järgmise, mahult väiksema liigi suhtes. Konspektiivsemalt: ahendamine on mõtteline liikumine üldisemalt vähemüldisele.
Mõiste mahu ja sisu vahel toimib teatud kindel seos, mida loogikas nimetatakse sisu ja mahu pöördvõrdelise seose printsiibiks. Selle printsiibi mõte on analoogiline matemaatikast teadaolevaga - ühe muutuja kasvades teine kahaneb ja vastupidi. Loogikas: mõiste mahu kasvades, sisu kahaneb ja sisu kasvades, maht väheneb. Mõistete pöördvõrdelist muutumist on demonstreeritud juuresoleval võrdleval joonisel,millel numbrid tähistavad eelpool toodud mõistete jada (organism, taim, puu, kuusk).
Mõistete pöördvõrdeline muutumine:
1)mahu järgi 2) sisu järgi Joonis 2.
Sisu ja mahu pöördvõrdelise seose printsiip leiab kasutamist defineerimisel ja ka deskripteerimise teatud võtete puhul, aga samuti otsustusõpetuses ja otsese järelduse tegemisel.
s
2.3. Null-mõiste.
Null-mõiste (mitte: 0-mõiste!) on ebamäärase sisu ja piiritlemata mahuga mõiste. Null-mõiste ei ole reeglina defineeritav , kuna peaaegu võimatu on leida sellele klassitunnust. Sellised mõisted kuuluvad tavaliselt inimese psüühilist seisundit iseloomustavate mõistete hulka (armastus, õnn, sõbralikkus, seltsimehelikkus jt.). Teatavasti inimese tunded, emotsioonid on sedavõrd individuaalse iseloomuga , et neid on pea võimatu verbaalselt edastada , sellest ka defineerimisraskused.
Peale nimetatute esineb loogika seisukohalt tühimõisteid (null-mõiste sünonüüm) ka teistes valdkondades, näiteks mõisted kodumaa, mateeria,olematu olemus jne..
2.4. Defineerimine.
Defineerimine on loogiline menetlus, millega avatakse mõiste sisu tema põhitunnuste kaudu. Mõiste sisu edastamiseks kasutatakse ka teisi mooduseid (kirjeldus, iseloomustus, võrdlus jt.), kuid defineerimine on kõige täpsem teoreetilises mõtlemises kasutatav formuleering.
Defineerimise olemuse avamine on võimalik mõistete defineeritav ja defineeriv abil. Defineeritav (lühend: Dfd) on mõiste, mille sisu avatakse.Defineeriva (lühend: Dfn) moodustavad klassi- ja liigierisuse tunnused, mis iseloomustavad liigi sisu. Seega, definitsioon koosneb defineeritavast, milleks on liik ja defineerivast, mille moodustavad klassitunnus ja liigierisuse tunnus. Definitsiooni korrektsust aitavad tagavad Aristotelese formuleeritud reeglid.
1. reegel: Definitsioon peab olema tasakaalus (Dfd=Dfn). Tasakaal on rikutud, kui üks pooltest on suurem kui teine (Dfd>Dfn; Dfd