Tüvemitmuse puhul jälgida ühtesulamist tüvevokaali ja mitmuse tunnuse vokaali vahel (tunnus poolitada) Ainsuse nimetaval ja omastaval käändel pole lõppu, nt (selle) kala, venna, raamatu, turu, kuuse Kui 1) ainsuse osastava käände vorm lõpeb vokaaliga (mis ei kuulu da-lõpu koosseisu) või kui 2) ainsuse sisseütlev on lühike (geminatsiooniline, nagu tulle, merre, kätte, vette, okkalisse, olulisse), siis pole neil käändevormidel 1) osastava ega 2) sisseütleva lõppu Verbi oleviku eitavas kõnes ja käskiva kõneviisi ainsuse 2. pöörde vormis avaldub puhas verbitüvi, tunnuseid neil vormidel pole (ei tee, ei käi, ei loe; (sa) tee, käi, loe) keel-tüübis on ainsuse sisseütleval erandlikult de-lõpp, nt keel/de, suur/de, hool/de uus-tüübis (laadivaheldusliku s-iga tüübis) kuulub -de tüvesse ega ole sisseütleva lõpp, nt uude, tõrde, küünde, varde
Käänded Eesti keeles on 14 käänet (sõna auto iga kääne ainsuses ja mitmuses): 1. Nimetav (nominatiiv) küsimused kes? mis? auto; autod 2. Omastav (genitiiv) küsimused kelle? mille? auto; autode 3. Osastav (partitiiv) küsimused keda? mida? autot; autosid 4. Sisseütlev (illatiiv) küsimused kellesse? millesse? autosse; autodesse 5. Seesütlev (inessiiv) küsimused kelles? milles? autos; autodes 6. Seestütlev (elatiiv) küsimused kellest? millest? autost; autodest 7. Alaleütlev (allatiiv) küsimused kellele? millele? autole; autodele 8. Alalütlev (adessiiv) küsimused kellel? millel? autol; autodel 9. Alaltütlev (ablatiiv) küsimused kellelt? millelt? autolt; autodelt 10. Saav (translatiiv) küsimused kelleks? milleks? autoks; autodeks 11. Rajav (terminatiiv) küsimused kelleni? milleni? autoni; autodeni 12. Olev (essiiv) küsimused kellena? millena? autona; autodena 13. Ilmaütlev (abessiiv) küsimused kelleta? milleta? autota; autodeta...
tugevnev AV, kui ainsuse omastav on tugevas astmes Pöördsõnad: nõrgenev AV, kui ainsuse oleviku esimene pööre on ma-/da-tegevusnimedega võrreldes nõrgas astmes tugevnev AV, kui võrreldes nendega on tugevas astmes Astmevahelduseks ei loeta: 1. Kahetüvelised esmavältelised nimisõnad + sama tüvestruktuuriga verbid (tuli, tulema) 2. Number-tüüp 3. Kõik ne-sõnad ja s-sõnad 4. Sisseütleva käände geminatsioon 5. Ühesilbilised tüved 6. Supletiivsus jm ebaregulaarsed tüvemuutused 7. Mõned fonotaktilised põhjused (laps-last pole LV, on VV) 8. Ele-liitelised verbid (tegelema)
Tüvemitmuse puhul jälgida ühtesulamist tüvevokaali ja mitmuse tunnuse vokaali vahel (tunnus poolitada). Ainsuse nimetaval ja omastaval käändel pole lõppu, nt (selle) kala, venna, raamatu, turu, kuuse. Kui ainsuse osastava käände vorm lõpeb vokaaliga (mis ei kuulu da-lõpu koosseisu) või kui ainsuse sisseütlev on lühike (geminatsiooniline, nagu tulle, merre, kätte, vette, okkalisse, olulisse), siis pole neil käändevormidel osastava või sisseütleva lõppu. Verbi oleviku eitavas kõnes ja käskiva kõneviisi ainsuse 2. pöörde vormis avaldub puhas verbitüvi, tunnuseid neil vormidel pole (ei tee, ei käi, ei loe; tee, käi, loe). keel-tüübis on ainsuse sisseütleval erandlikult de-lõpp, nt keel/de, suur/de, hool/de. uus-tüübis (laadivaheldusliku s-iga tüübis) kuulub -de tüvesse ega ole sisseütleva lõpp, nt uude, tõrde, küünde.
saav -ks o Kui ain os lõppeb sama vokaaliga, mis on tüvevokaal, rajav -ni siis on see lõputa osastav ehk lõppu ei saa eraldada, olev -na metsa- metsa. ilmaütlev -ta o Tüvevokaali kallale ei tohi kunagi minna! kaasaütlev -ga o Sisseütleva käände puhul proovi läbi rööpvormid, nt lühike vorm oleks „kujutisse“, kus käändelõppu pole, sest „s“ kuulub tüvesse. Pikemas vormis „kujutisi-sse“ on käändelõpp eristatav. o Mitmus on käänete suhtes tunnusena ülemuslik. Mitmuse markeerimine Arvukategooria o Leidub kahesugune mitmus: i-mitmus ja de-mitmus o Nt aasta/i/d o Tüvemitmus: pesa – pes/i, lugemikˇe/l o sid-mitmus: hapu/sid o e-mitmus: silm/e
1. Leksikaalne ja grammatiline tähendus. Leksikaalne tähendus on sama sõna kõigile muutevormidele ühine tähendus, mida kannab sõnatüvi. Näiteks: vormide kirg, kired, kirgedeta tähendus on ,,tugev tunne". Grammatiline tähendus on ühesugustele muutevormidele ühine tähendus, mida kannavad harilikult tunnused, vahel ka tüveteisendid. Näiteks: kirgedeks, lapseks, kollaseks, sinuks tunnus ks märgib saavat käänet; külla, jõkke, merre on sisseütleva käände vormid. 2. Semantika, leksikoloogia, süntaks, morfoloogia, foneetika. Nende omavahelised seosed. Semantika, leksikoloogia, süntaks, morfoloogia ja foneetika on kõik keeleteaduse harud. Leksikoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõna ja sõnavara, jagunedes selle järgi sõnaõpetueks ja sõnavaraõpetuseks. Semantika ehk tähendusõpetus uurib keeleüksuste tähendusi ning nende muutumist, keele ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid
KARTMA ... SISSEÜTLEV KÄÄNE Kellesse? ( ?) Millesse? ( ?) Kuhu? (?) Sisseütlev = omastav + -sse Ämbrisse = ämbri + -sse Sisseütlev kasutamine: 1. Tegevus on suunatud sisse. Kas sa lähed teatrisse? Vanaema pannakse haiglasse. Vii moosipurk keldrisse! Turistid saabusid Tartusse. 2. Suhtumist näitav: Kuidas sa minusse suhtud? Miks te suhtute Slavasse nii halvasti? Ta on tüdrukusse armunud. Sisseütleva lühivorm Linna Sauna Parki Tundi Apteeki Kotti Kappi Koju Tassi Majja Klaasi Vette Klassi Kinno Kooli Jõkke Paati Ojja Saali Lumme Aeda Merre Järve Mäkke Kabinetti Ninna Kööki Suhu Metsa Sohu Õue Tuppa Panka Verre
11. Rajav kelleni? milleni? raamatuni raamatu / te / ni 12. Olev kellena? millena? raamatuna raamatu / te / na 13. Ilmaütlev kelleta? milleta? raamatuta raamatu / te / ta 14. Kaasaütlev kellega? millega? raamatuga raamatu / te / ga Olulisim kääne on OMASTAV. Kõik ülejäänud käänded moodustatakse omastava käände abil. nt õpik (nimetav) õpiku (omastav). Sisseütleva moodustamiseks võetakse omastav kääne ÕPIKU ja lisatakse sisseütleva lõpp SSE ÕPIKUSSE KÄÄNDSÕNADE KOKKU- JA LAHKUKIRJUTAMINE KOKKU KIRJUTATAKSE SÕNA MÄRKUS NÄIDE Liitsõnad uus tähendus Südametunnistus, vanaisa Nimisõnad, kui... ...esimene sõna vastab Mootorpaat, puhkusereis, küsimusele mis liiki
küljest: leksikaalne tähendus on sama sõna kõigile muutevormidele ühine tähendus, mida kannab sõnatüvi. Nt vormide kirg, kired, kirgedeta tähendus ‘tugev tunne’. Grammatiline tähendus on ühesugustele muutevormidele ühine tähendus, mida kannavad harilikult tunnused, vahel ka tüveteisendid. Nt kirgedeks, lapseks, kollaseks, sinuks tunnus -ks märgib saavat käänet; külla, jõkke, merre (vrd küla, jõgi, meri) on sisseütleva vormid. 2. Semantika, leksikoloogia, süntaks, morfoloogia, foneetika. Nende omavahelised seosed. Semantika – tähendusõpetus. Keeleteaduse haru, mis uurib keeleüksuste tähendusi ja tähenduste muutusi, keele ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid. Leksikoloogia – keeleteaduse haru, mis uurib sõna ja sõnavara. Süntaks – lauseõpetus. Grammatika osa, mis kirjeldab lausete ehitust: millistest osadest koosneb ja mis on osade funktsioonid.
Eesti tähestik : Aa, Bb, Cc, Dd, Ee, Ff, Gg, Hh, Ii, Jj, Kk, Ll, Mm, Nn, Oo, Pp, Qq, Rr, Ss, Ss, Zz, Zz, Tt, Uu, Vv, Ww, Õõ, Ää, Öö, Üü, Xx, Yy Eesti keele käänded : nimetav, omastav, osastav, sisseütlev, sesütlev, seestütlev, alaleütlev, alalütlev, alaltütlev, saav, rajav, olev, ilmaütlev, kaasaütlev. Eesti keeles puudub akusatiiv ehk sihitav kääne, selle asemel kasutatakse nimetavat, omastavat ja osastavat käänet. Mõnedel omasõnadel on võimalik moodustada sisseütleva käände lühivormi Fakte eesti keele grammatika kohta : · Eesti keeles on 14 käänet. · Eesti omasõnadel ja eestipärastel laen- ning võõrsõnadel on põhirõhk esimesel silbil. Võõrapärastel võõr- ja laensõnadel on rõhk vastavalt lähtekeelsele sõnale. · Eesti keeles on enamikul häälikuist kolm väldet -- I, II ja III ehk lühike, pikk ja ülipikk.On ka erandeid!
murdesõnadega. Viimaste näiteid on almus, kihk, kääbus, liud, lõust, läte, menu, perv, leebe, too, hajuma, kaikuma. Kodumurdest tutvustas ta eesti rahvale sönu: abajas, imal, jõhker, kipakas, rehala, tarima, ülle, üll, ült. Tema loodud 200 tehistüvest on praegu kasutusel üle 40. Aaviku soovitusel on kasutusele võetud ülivõrre ja maks- vorm, laiendatud mitmuse, lühikese mitmuse osastava, lühi- kese ainsuse sisseütleva ja nimetavalise liitumise kasutamist, muudetud sõnajärge. “Oli siiski nii, et Aavik ei mõjutanud mitte üksi eesti keele arengut, vaid ka üldist keelekorraldusteooriat ja isegi üldkeeleteadust.12 Valter Tauli, kes viis Aaviku teooria laia maailma, on öelnud: „Aavik oli suur ennast ohverdav idealist, kelle kirglikuks sooviks oli teha eesti keel pare- maks ja ilusamaks ning võrdseks Euroopa vanade kultuurkeeltega." Selle heaks suutiski ta ise palju teha ning mis veel tähtsam -
milleni? raamatuni raamatu / te / ni 12. Olev kellena? millena? raamatuna raamatu / te / na 13. Ilmaütlev kelleta? milleta? raamatuta raamatu / te / ta 14. Kaasaütlev kellega? millega? raamatuga raamatu / te / ga Olulisim kääne on OMASTAV. Kõik ülejäänud käänded moodustatakse omastava käände abil. nt õpik (nimetav) õpiku (omastav). Sisseütleva moodustamiseks võetakse omastav kääne ÕPIKU ja lisatakse sisseütleva lõpp SSE ÕPIKUSSE SÕNATULETUSE LIIGID 5 NIMISÕNATULETUS Tuletis Liide Näide Isikut väljendavad ·1 tegijanimi/elukutse ja õpetaja, laulja, lüpsja tuletised ·2 kuuluvust tähistav: eestlane, inglane, tallinlane,
Näiteks sõnade tellija, uurija, postiviija puhul. Sageli aetakse sassi sõna minia sõnaga mineja. Esimene ei ole tegelikult tegijanimi vaid tähendab hoopis pojanaist. Raske on eristada millal kirjutada müüja ja millal müüa. Parim viis nendel sõnadel vahet teha on esitada küsimus kes või mida teha. Kes küsimuse puhul on sõnas j ja mida teha küsimuse puhul mitte. Eesti keele õigekirjas puudub ka tähtede kombinatsioon üi. Näiteks sõnades hüüa, püüa, süüa ja lüüa. Sisseütleva käände puhul kirjutatakse j kahekordselt. Näiteks majja, ojja, tujju ja kujju.
Vater, dem Vater; vene keeles ; analüütilised käänded). Käändeid jaotatakse ka otse- ja direktkäändeiks (eesti keeles nimetav kääne) ja kaud- ehk obliikvakäändeiks (kõik muud käänded). Käänete arv erineb keeliti suuresti: inglise keeles 2, ungari keeles 25-28, tabassaraani keeles (Kaukaasias) 46. Eesti keeles on praeguste kooligrammatikate järgi 14 käänet, viimasel ajal on võimalikuks peetud eristada ka aditiivi ehk suunduvat (seni sisseütleva lühivorm: vette, linna). Vähestest sõnadest moodustatava instruktiivi ja ekstsessiivi vorme käsitatakse määrsõnadena. Eesti keele käändesüsteem on kujunenud põhiliselt läänemeresoome keeleühtluse ajal, hiljem on lisandunud ainult rajav (terminatiiv) ja kaasaütlev (komitatiiv). 1 "Kääne" - EE nr. 5, Tallinn, 1990, lk 315. 4 2. EUROOPA KEELED 2.1
Supletiivsussuhtes on näiteks mitmuse tunnused d ja i (hüppe+d hüppe+i+l), hea eri tüved (hea pare+m pari+m) IP-morfoloogia ja IA-morfoloogia Protsessimorfoloogia (IP) on morfoloogia meetod, milles teatud allomorfid tuletatakse abstraktsemaist, näiteks arhifoneeme või morfofoneeme sisaldavatest representatsioonidest või teistest allomorfidest. Selle näiteks on saksa keele sõnalõpuklusiilid ja soome keele vokaalharmoonia ning eesti sisseütleva lõpu kirjeldused. Selle vastand on IA-morfoloogia. Selle meetodi järgi loetletakse vaid keerulisemate juhtude allomorfid ja nende distributsioonid. IA-morfoloogiline kirjeldus saksa keele helilisuse/helituse varieerumisest võiks olla lihtsalt konstateering, et helitud allomorfid esinevad sõna absoluutses lõpus, teistes kombinatsioonides aga esinevad helilised allomorfid. Morfeemide liigid Vaba morfeem võib oma suvalise allomorfi kujul esineda iseseisva sõnavormina, ilma et temaga
Häälikuühendeid, mida annab märkida ühe tähega, nii ka märgistatakse, nt rafa ´rahva´ , wafa ´vahva´, märxa ´märksa´, tulex ´tuleks´, näidataxe ´näidatakse´; sõna alguse h kipub kaduma , nt omme, elistama. Puuduvad või raskesti kättesaadavad täppide ja katustega tähed asendatakse , nt 2kki lykkan tartu-s6idu reedele, v2gev zhest. Aaviku keeleuuenduse pooldajad on SMSi tulekuga saanud võimaluse oma registrid valla päästa. I-mitmuse, i-ülivõrde, lühikese sisseütleva, infinitiivide ja kesksõnade kasutamine on lühisõnumites omal kohal, seda ka juhul, kui kirjakeele norm näeb ette teisiti, nt keni, kalleim, taru ´Tartusse´ ,rääki, olnd, kokku lepit, m6eld-teht ´mõeldud-tehtud´. Kuna SMSis ei ole ruumi raisata, kasutatakse kõiki võimalusi sõnade kokkukirjutamiseks. Vokaalidega koonerdamine tähendab eesti SMS-kirjaviisi tsehhi, araabia ja heebrea keelele sõnumipikkused sõnaalaused (nt tunnekuimaajataevavahel, poleaimugi, eiteamis,
Enim on see levinud Tartu murrakuala läänepoolses osas. 5. ninahäälikute ehk nasaalide ja liikvidate järel esineb lühike sulghäälik (mâld `maalt` tlde `tuulte`). See joon on sarnane Lääne-Mulgi hääldusarengule. 6. pikkadel kõrgetel vokaalidel on kalduvus teisevältelistes vormides madalduda (le `huuled` mönü `müünud`) 7. lõunaeesti murretest ainsana on Tartus pikk ü diftongistunud, küll ainult 3. vältes (müimä `müüma`). 8. sisseütleva käände lõpuna on üldistunud de (ladude `lattu` pu^lde pä^de `poole peani`) 9. ne- ja us- sõnade sisseütlev on i lõpuline (minestuzi `minestusse`). 10. i- mitmus on säilinud üsna hästi, aga üldistunud tugevaastmeliste vormidena (lehtist `lehtedest` jalgul `jalgadel`) 11. tartu murdele on omane kahe demonstratiivasesõna sarja kasutus. Lähedal olevat märgib si `see` ni- ne `need`, kaugel olevat ja abstraktse t `too` n- nu `nood`).
modifitseerida ehk varjundada (nt vene keele aspektiliited, mis vastab vene keele aspektiliidetele eesti keeles, kuidas meil lõpetatud-lõpetamata tegevuse vahet väljendatakse?) Grammatilised morfeemid võivad olla relatsioonilised, st nad väljendavad kas omadusi või suhteid. Omadusi väljendavad morfeemid on ühevalentsed (nt osastava lõpp -t, mis välj seda, et midagi on teatud määral) või kahevalentsed (sisseütleva lõpp, mis välj seda, et miski on kuskil). Kollokatsioonid, tähendusvõrgustik Kollokatsioonid on sõna tähendusest sõltuvaid kalduvusi esineda koos teiste sõnadega. Mingi tähenduse väljendamiseks valitakse sõna juurde mingeid teisi sõnu lähtuvalt n-ö konventsionaalsetest kokkulepetest (võimalike kombinatsioonide hulgast valitakse üks, nt deliver a lecture, aga eesti keeles peetakse loengut). Arutlusainest:
a. sihtkohta, nt Ema sõitis linna; b. sihtaega, nt Kõik kordus aastast aastasse. Töö lõpetamine jääb maikuusse; c. sihtseisundit (seisundit, millesse siirdutakse), nt Mees vajus mõttesse. Kindlate verbide rektsioonilise laiendina võib sisseütlev vormistada ka d. isikut, eset või nähtust, kellele või millele tegevus on suunatud, nt Kuidas sa minu ettepanekusse suhtud. Jüri on Marisse armunud; e. harva ka põhjust, nt Isa suri vähki. Sisseütleva käände tunnuseks võib kõikidel sõnadel olla sse. Seesütlev kääne Seesütlev kääne on sisekohakäänete seas asukohakääne, mille abil väljendatakse olenevalt sõna leksikaalsest tähendusest: 5 a. asukohta, nt Me elame linnas; b. toimumisaega, nt Tema sünnipäev on märtsis; c. seisundit, nt Jüri on sügavas depressioonis.
Opositsioonid võivad olla kas binaarsed või mitmeliikmelised. Kui opositsioonide liikmeid analüüsida neid realiseerivate morfide fonoloogilise struktuuri seisukohalt, siis torkab silma, et mõni liige on lihtsama struktuuriga (näiteks segmentaalselt lühem) kui sama opositsiooni teiste liikmete morfikujud. Ainsuse, nimetava, algvõrde, oleviku, kindla kõneviisi ja ainsuse isikute morfid on struktuurilt selgelt lihtsamad kui mitmuse, sisseütleva jne morfid. See konkreetne struktuuriline lihtsus on aluseks väitele, et ainsus, nimetav, algvõrre, olevik, kindel kõneviis ja ainsuse isikud on oma opositsioonide markeerimata liikmed ning vastavalt mitmus jne on omaopositsioonide markeeritud liikmed. Mõiste "markeerimata" tähendab mõnikord otseses mõttes tunnuse puudumist (ainsus, algvõrre jt, tegelikult nullmorf). Markeerimata liikme olulisim tunnus on siiski see, et ta on lihtsam kui markeeritud liige
vormistik (vv) a, tatar (vv) ü, arhiiv (vv) a, oode (vv) ü, kägu (lv) a, mesi (lv)a, taplus (Av_) 70 Lapselik vv, aadlik vv, perekondlik vv, inimlik vv, kaeblik vv, naiselik vv, usklik vv, sisalik vv, Välte ebavaheldus Välte ebavaheldus on sõnavälte reeglipäratu vaheldumine sõna erinevates vormides. 1. teatud esmavälteliselt nimisõnadel nagu tuli, meri, uni jt, III-välteline osastava ja lühikese sisseütleva vormi. Ka mõnel kujuvaheldusega esmavälteliselt verbil (pesema, tulema) on III-vältelisi vorme: I välde III välde Tuli tuld Pesema pestakse Tulen tulnud Pesa pessa Muda mutta 2. mõned i-välteliste tegusõnadel on da-tegevusnimi ja umbisikulise tegumoe vormid II-vältelised
tähendusest: a) sihtkohta, nt Ema sõitis linna; b) sihtaega, nt Kõik kordus aastast aastasse. Töö lõpetamine jääb maikuusse; c) sihtseisundit (seisundit, millesse siirdutakse), nt Mees vajus mõttesse. Kindlate verbide rektsioonilise laiendina võib sisseütlev vormistada ka: d) isikut, eset või nähtust, kellele või millele tegevus on suunatud, nt Kuidas sa minuettepanekusse suhtud. Jüri on Marisse armunud; e) harva ka põhjust, nt Isa suri vähki. Sisseütleva käände tunnuseks võib kõikidel sõnadel olla sse. Seesütlev kääne Seesütlev kääne on sisekohakäänete seas asukohakääne, mille abil väljendatakse olenevalt sõna leksikaalsest tähendusest: a) asukohta, nt Me elame linnas; b) toimumisaega, nt Tema sünnipäev on märtsis; c) seisundit, nt Jüri on sügavas depressioonis. Peale selle võib seesütlevat kasutada märkimaks:
Kõige parem oli uusi tüvesid hankida teistest keeltest. Ta ei kartnud liigset võõrkeele mõju eesti keelele. Kuna ta oskas hästi soome keelt ja tundis selle keeleteadust, laenas ta põhiliselt just sealt. Tehissõnade loomiseks oli tal kolm meetodit: kombineerimismeetod, muundusmeetod, koondusmeetod. Grammatika mimekesistamine-lühike i-mitmus (huvitavaile raamatuile, suuris metsis); vokaallõpuline mitmuse osastav (sõpru, õunu, lehti, loomi,linde); sse- sisseütleva kõrval hakkas levima lühem nn geminaatillatiiv (majja,ojja,kivvi); lühike ülivõrre (kauneim, suurim); oleva käände vorm (sepana,lapsena); viisiütleva käände levik (avalisui, lehvivi lokkivi); maks vorm; tingiv ja kaudne kõneviis. Õigekeelsus ja keelekasutus-1936-,,Eesti õigekeelsusõpik ja grammatika". Kommenteeritakse vigast ja ebasoovitavat keelekasutust, soovitatakse paremaid ja sobivamaid väljendusviise ja vorme. Oluline on sõnamoodustus peatükk
tule-, tul- ja kus näiteks partitiiv on III vältes, on astmevahelduseta. Sama kehtib ka analoogilise tüvestruktuuriga verbide puhul, nt tulema, olema, panema, pesema, surema, mis on samuti astmevahelduseta. 2) number-tüüp on astmevahelduseta. Siin näiteks sõnad nagu kuppel : kupli : kuplit (III välde ei muutu), samuti totter : totra : totrat. 3) Kõik ne- ja s-sõnad, nt teine ja naine, kus on mõned vormid III vältes (teisi, naisi), on astmevahelduseta. 4) Sisseütleva käände geminatsioon ei kuulu astmevaheldusnähtuste hulka, nt muda : mutta, pesa : pessa, tuli : tulle, rivi : rivvi. 5) Ühesilbilised tüved on astmevahelduseta, ehkki nende vormistikus võib olla mõningaid vältemuutusi (nt saama (III v), saanud (II v); jooma (III v), joonud (II v). 6) Supletiivsus jm ebaregulaarsed tüvemuutused, nt minema : lähen, olema : on ja pronoomenitüvedes muutus kes : kelle, see : selle ei kuulu astmevahelduse alla.
Lapsele esitatakse keelend (keeleüksus) ja peab otsustama, kas see on õige või vale. Erinev läbiviimine sõltuvalt vanusest- 4-5a. Lapsel mänguliselt (tuleb robot ja räägib ja laps peab ütlema, kas robot räägib õigesti või ei). Kasutatakse keelevaistu uurimiseks- alateadlik tunnetus, kuidas on õige öelda. Kui ta ei tuvasta, kas on õigesti, ei oska ka ise õigesti rääkida. Keelevaist kujuneb keele omandamise käigus. Võimaldab uurida hääldust, grammatikat, sõnakasutust. Nt sisseütleva käände valesti ütlema- õige kasutuse aluseks on keelevaist. Nt panen pliiatsi sahtlile. Nt karu ütleb, et "panen klotsi kotile"- kas karu ütles õigesti? Kui tajub, et karu ütleb valesti ja laps tajub ära, siis on suht hea- laps võib-olla ütleb ise valesti veel, aga tajub ära, mis on valesti. Psühholoogid- W.Wundt- assotsiatiivne eksperiment- millised seosed on inimesel sõnade vahel. Sõnad on ajus omavahel seotud, kuna muidu ei oleks võimalik, et leian ajust õige sõna
a) sihtkohta, nt Ema sõitis linna; b) sihtaega, nt Kõik kordus aastast aastasse. Töö lõpetamine jääb maikuusse; c) sihtseisundit (seisundit, millesse siirdutakse), nt Mees vajus mõttesse. Kindlate verbide rektsioonilise laiendina võib sisseütlev vormistada ka: d) isikut, eset või nähtust, kellele või millele tegevus on suu¬natud, nt Kuidas sa minuettepanekusse suhtud. Jüri on Marisse armunud; e) harva ka põhjust, nt Isa suri vähki. Sisseütleva käände tunnuseks võib kõikidel sõnadel olla sse. Seesütlev kääne on sisekohakäänete seas asukohakääne, mille abil väljendatakse olenevalt sõna leksikaalsest tähendusest: a) asukohta, nt Me elame linnas; b) toimumisaega, nt Tema sünnipäev on märtsis; c) seisundit, nt Jüri on sügavas depressioonis. d) omadust või tegevussfääri, mille poolest keegi või miski silma paistab, nt Korralikkuses ületab ta teisi tublisti, aga arukuses kipub teistele alla jääma.
muutevormidele ühine tähendus, mida kannab sõnatüvi. Nt vormide kirg, kired, kirgedeta tähendus `tugev tunne'. Grammatiline tähendus on ühesugustele muutevormidele ühine tähendus, mida kannavad harilikult tunnused, vahel ka tüveteisendid. Nt kirgedeks, lapseks, kollaseks, sinuks tunnus ks märgib saavat käänet; külla, jõkke, merre (vrd küla, jõgi, meri) on sisseütleva vormid. Leksikaalsele tähendusele on lähedane veel kategoriaalne tähendus - kõige üldisemat tähenduskategooriat näitav tähendus. Nt sõnad hea, kiire, kibe tähendavad omadust. 8) Nominatiivne tähendus on keelendi vahetult tegelikkuse esemete, olendite, nähtuste jm-ga seotud põhitähendus. Nt kerkima nominatiivne tähendus on `ülespoole, kõrgemale liikuma, tõusma' (neiu rind kerkis ja vajus, tainas kerkib, maapind kerkib); kevad on `üks aastaaegu'
III vältes, on astmevahelduseta. Sama kehtib ka analoogilise tüvestruktuuriga verbide puhul, nt tulema, olema, panema, pesema, surema, mis on samuti astmevahelduseta. 2) number-tüüp on astmevahelduseta. Siin näiteks sõnad nagu kuppel : kupli : kuplit (välde ei muutu), samuti totter : totra. 3) Kõik ne- ja s-sõnad, nt teine ja naine, kus on mõned vormid III vältes (teisi, naisi), on astmevahelduseta. 20 4) Sisseütleva käände geminatsioon, kus astme tugevuse seisukohalt võib astme määramata jätta, ei kuulu astmevahelduslike nähtuste hulka, nt muda : mutta, pesa : pessa, tuli : tulle, rivi : rivvi. 5) Ühesilbilised tüved on astmevahelduseta, ehkki nende vormistikus võib olla mõningaid vältemuutusi (nt saama (III v), saanud (II v); jooma (III v), joonud (II v). 6) Supletiivsus jm ebaregulaarsed tüvemuutused, nt minema : lähen, olema : on ja
kuude, nädalapäevade, ilmakaarte nimetustes. ümberjutustusi) küsimuste, Poolitamise harjutamine. Liitsõna. tugisõnade, joonistuse, pildi, pildiseeria, Nimi-, omadus- ja tegusõna. Ainsus ja mitmus. märksõnaskeemi või kava Sõnavormide moodustamine küsimuste alusel. Mitmuse toel. nimetava ning sse-lõpulise sisseütleva, kaasaütleva ja ilmaütleva käände lõpu õigekirjutus. Olevik ja minevik. Pöördelõppude õigekirjutus. Erandliku õigekirjaga ase- ja küsisõnad (ma, sa, ta, me, te, nad, kes, kas, kus). Väit- (jutustav), küsi- ja hüüdlause. Lause lõpumärgid. Koma kasutamine loetelus; et, sest, vaid, kuid, aga, siis, kui puhul; sidesõnad, mis koma ei nõua. Etteütlemise järgi kirjutamine õpitud keelendite ulatuses (3040 sõna). Oma kirjavea iseseisev leidmine.
annaabi.ee 
